Wendigo (2001)

Režissöör: Larry Fessenden
Osades: Patricia Clarkson, Jake Weber, Erik Per Sullivan jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0275067/

Haapsalus pärast õudusfilme alkohoolsetest jookidest jõudu ammutades mainis vine all olev Trash mulle korduvalt, et ma antud filmi enda kesisesse menüüsse lisaks. Lubasin muidugi, et võtan esimesel võimalusel käsile, sest oli ju film juba tema blogist mulle silma jäänud enda ülal asuva kummitusliku DVD kaanega, kuid oluline osa oli kindlasti ka vanamehe mõõdukal kiidulaulul. Kuna vihmase suveöö filmikavasse sobib ideaalselt üks kontide vahele pugeva atmosfääriga õõvalugu ja seetõttu jäi valikusse vaid kaks filmi, sai mängijasse suskatud WENDIGO plaat.


Wendigo on Põhja-Ameerika põliselanike mütoloogias esinev kuri hing, kes inimestes võimu võttes neile kange isu inimliha järgi tekitas. Kuna antud mütoloogiline olend (väheke muudetud vormis) on viimasel ajal üsna edukalt paljudes õudusfilmides seigelnud, tekkis ka Fessendenil kange tahtmine temast oma nägemus ekraanile tuua. Loo selgrooks on linnavurledest paarike enda poisipõnniga ja nende paaripäevane puhkus väikeses kolkalinnas, kus loodavad omavahelised suhted korda saada ja kiirest linnaelust aeg mõneks ajaks maha võtta. Sellest ei tule aga midagi välja, sest pereisa närvidel ei lase puhata kohalik jahimees ja pere pesamuna tunnetab ümbruskonna metsades ringi luusivat tundmatut jõudu.


Tänapäeva standardite järgi oleks WENDIGO't õudusfilmiks pidada vast liig, sest siit ämbritega verd ja ehmatavaid hetki otsiv filmisõber võib lihtsalt suure pettumuse osaliseks saada - tegemist on rohkem psühholoogilise thrilleriga kui otsese õuduslooga. Minu jaoks jäi ta aga ühe pere tragöödiaks, mille taustal rullus vaikselt lahti legend kohalikust mütoloogilisest olendist - pool-inimesest, pool-põdrast. Kuigi otseselt ei lastud nimitegelasel kaamera silma ette sattuda, suudeti tänu visuaalsele poolele, millele aitas kaasa nii võttepaikadena kasutatud metsad Põhja-Ameerika sünges ja külmas kliimas ning operaatori eksperimentaalne kaameratöö, ja seda saatva kummitusliku muusikaga pinge väga edukalt üles kruvida - teadmatus nimelt on alati kõige hirmsam ja selle filmi tegijad teadsid seda ja suutsid sellega edukalt mängida. Need paar korda kui Wendigo otseselt kaadrisse ilmus, pean mina filmi nõrgimateks kohtadeks, sest niimoodi paistis tegelikult kõige paremini välja filmi madal eelarve ja kummielukas oli viimane asi, mida ma seal kohata lootsin.

Suurepärase, kõheda atmosfääriga linatükk mütoloogilisest olendist, kes pole veel tuhandete c-kategooria filmide poolt ära nämmutatud. Soovitan!

Ise aga lisan enda suurema prioriteediga vaatamist vajavate filmide nimekirja Fessendeni järgmise talvehorrori THE LAST WINTER.

8/10

The Naked Prey (1966)

Režissöör: Cornel Wilde
Osades: Cornel Wilde, Ken Gampu, Gert van der Bergh jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0060736/

"Stripped, weaponless, alone and only ten desperate seconds ahead of the killers!"

Trash tõmbas kohe julgelt Mel Gibsoni suurejoonelisest seiklusfilmist paar pügalat maha, sest filmi lõpp meenutas talle kangesti THE NAKED PREY oma. Värskelt vaadanuna ei ütleks ma, et ma nüüd otsest mahaviksimist lõpu puhul märganud oleks, küll aga tajus silm rohkelt sarnaseid elemente muus osas - Gibson, arvatavasti antud klassikalise seiklusfilmi suure fännina, oli enda filmis julgelt paljusid stseene korranud. Heaks näiteks on mõlema filmi peaaegu üks-ühele kattuvad tagaaetavale edumaa andmine ja esimese jälitaja mahanottimine. Järelemõeldes jään APOCALYPTO't muidugi samamoodi heaks filmiks pidama, THE NAKED PREY aga julgen vabalt samale tasemele tõsta.


Cornel Wilde, kes ka ise peaosas enda kehalisi võimeid näitab, võttis enda filmi aluseks tõsielulise juhtumi, kus karusnahakütt John Colter 1809. aastal mitmesaja indiaani sõduri eest paljalt põgenes. John Colter nimelt oli julge mees, kes enda kaaslasega põliselanike territooriumile küttima läks ja varsti ka vangi sattus. Temaga kaasas olnud sõber löödi kohe maha, talle aga anti võimalus põgeneda. Ta kooriti paljaks, anti väike edumaa ja läkitati tema järele mitmesaja-pealine parimatest sõduritest koosnev grupp. Colter suutis mõningase õnnega indiaanlased üle joosta ja jõudis 11 päeva hiljem valgete kindlusesse - päikese poolt põletatuna ja nälginuna aga elusalt. Wilde on selle loo viinud Aafrika savannidesse, kus rikkuritest britid satuvad safaril olles, tänu oma ülbusele kohalike vastu, hõimu kätte vangi. Kõik peale ühe mehe tapetakse ja too lastakse põgenema ja saadetakse talle järgi tugevamad hõimuliikmed.


THE NAKED PREY on muidugi seiklusfilm oma parimas vormis - kõik üleliigne on kõrvale lükatud ja alles jäetud vaid see kõige magusam ja pehmem sisu. Musta mandri mehed taga ajamas valget paljast meest nagu mõnda jahiulukit, kümme aastat enne filmi valmimist poleks selline asi Hollywoodis lubatud olnud ja kuigi 60ndatel olid "ajad juba muutumas", omab film siiski mõningast exploitation-maiku. Siiski pole sellega liialdatud ja põhirõhk on ikkagi ühe mehe kannatatusi täis teekonnast, mis ekraanil üllatavalt realistlik välja näeb - maratonil väsivad nii jahitav (Wilde esitusse lisab vürtsi mehe haigus võtteperioodil) kui ka jahtijad, vahemaad on pidevalt väga väikesed ning mõlemal pole suurteks põõnamisteks ja söömaaegadeks lihtsalt aega ning seda kõike peegeldab film ka ekraanilt. Kui sinna juurde lisada veel hingematvalt kaunid võttepaigad Aafrika metsikus looduses, mida saadab kohalik muusika on tulemuseks üks hingega seiklusfilm, mille Criterioni poolt väljalastud plaat riiulil kindlasti esirindel säraks.

8/10

One-Eyed Monster (2008)

Režissöör: Adam Fields
Osades: Ron Jeremy, Veronica Hart, Jason Graham, Amber Benson jt.
Filmi pikkus: 83 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0988043/

"If you see it coming, You're already dead."

Pole just raske arvata, kes on see ühe silmaga koletis, kui kaanel ilutseb säravalt legendaarse pornostaari Ron Jeremy nimi. Loomulikult on selleks tema hiigelmõõtmetes meheau, kelle sisse otsustavad maaväline organism pugeda ja niimoodi võlukepikese surmavaks boamaoks muuta. Kahjuks on oma aja ära elanud pornostaar parasjagu üksikus mäeonnikeses koos teiste kolleegidega filmi purki laskmas ja nii peavadki viimased jõud ühendama, et mitte surmava fellatio osaliseks saada.


Tapahimuline peenis pole nüüd muidugi mingi uudne lähenemine veristes komöödiates - sai ju sellega juba suurepäraselt hakkama Jonathan Yudis enda Russ Meyeri sexploitation'ile kaabut kergitav PERVERT!. Kuigi Yudis jättis koledaid tegusid korda saatja viimaste minutiteni lavakardinate varju, siis Fields põhimõtteliselt on ehitanudki enda filmi ühe tapjapeenise peale, ise samal ajal lootes, et vaataja on sellest niivõrd sillas ja lihtsalt pigistab ülejäänud puudujääkide koha pealt silma kinni. Mina silmi kinni ei pigistanud ja olin niimoodi tunnistajaks pooleteise tunni pikkusele teekonnale mitte kuhugi, kaaslasteks lamedad punnitatud naljad ja peenis, kes kaadrisse peaaegu ei sattunudki.

3/10

1990: I guerrieri del Bronx / 1990: The Bronx Warriors (1982)

Režissöör: Enzo G. Castellari
Osades: Vic Morrow, Mark Gregory, Fred Williamson jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085124/

"A Heavy Metal Journey Into An Urban Hell Where Everything Was Done Wrong!"

Loomulikult ei suutnud itaallasest osavnäpp Enzo G. Castellari käkiga WARRIORS OF THE WASTELAND enda iga hetkega suurenevat isu post-apoaklüptiliste filmide järele rahuldada. Kuna eelmine film oli mehe pangakontol imesid teinud ja 1000 dollarit lühikese ajaga kahekordistanud ning kehtisid veel ka lepingud eelmises tükis kaasa teinud ameeriklasest näitlejahakatisega, sõidutas vanamehenäss enda võttemeeskonna seekord otse Bronxi geto südamesse, kus purki sai võetud järjekordne pseudo-post-apokalüptiline seiklusjant.


Kuigi tol perioodil ilmunud post-apokalüptilistest kinopiltidest ei hinnanud inimkonna tulevikuväljavaateid just kuigi suureks (tavaliselt 20-30 aastat filmi valmimise ajast), siis Castellari, kelle teine nimi teadupärast on Nostradamus, nii positiivne ei olnud - tema arvates hakkasid pahad asjad juba juhtuma 8 aasta pärast. Nii juhtus näiteks New Yorkis, kus tänu Bronxis möllavale kuritegevusele otsustab linnapea ala ülejäänud linnast täielikult isoleerida ja seal tekkinud anarhiasse omavahel kemplema jätta erinevad pätijõugud. Olukord muutub aga tuliseks, kui Bronxi põgeneb korralik neiu, kellele on pärandatud suure relvatööstuse juhtkoht ja mistõttu saadab suurfirma juhtkond teda tagasi tooma räpaseid trikke tundva politseiniku Hammer'i, kes ise samuti on üles kasvanud Bronxis. Kuna blond neiu on juba sattunud Riderite-jõugu ninamehe Trash'i voodilinade vahele, pole ülesanne kerge ja nii peabki Hammer esmalt erinevad kambad riidu ajama, et enda eesmärgini jõuda.


Kui peale avatiitreid tuli ekraanile tekst, mis kirjeldas olukorda New Yorkis, siis polnud just raske arvata, mille kopeerimine itaallastel seekord käsil on. Loomulikult oli selleks John Carpenter'i aasta varem valminud ESCAPE FROM NEW YORK ja peale seda, kui ekraanile ilmusid haledad rulluiskudel pätijõuk (laest võetud nimega Zombid) sai selgeks, et üheks mahaviksimise objektiks saab kindlasti ka THE WARRIORS. Olles kogenud nii mõnegi Itaalia häbitu rip-off'i mekki, ei tahtnud ma ka seekord filmi vaatamise ajal kõva häälega nuuksuma hakata, sest tavaliselt on kombeks, et haisva kuhja alt rullub välja vägagi huvitava maitsega eurojuust. Tarvis on lihtsalt tugevaid närve ja kannatust.


Esimesed pool tundi töötasidki täitsa hästi. Kui filmile hoo sisse lükanud improviseeritud noa- ja rusikavõitlused Manowari imagost inspiratsiooni saanud jõuguliikmete vahel kõrvale jätta, siis mahtus sinna samasse esimesse poolde kahte põhilist jõuku tutvustav osa. Kuigi mootorratturitest Riderid enda liigliibuvaid pükse kandva liidri Trash'iga, kelle tuimast pilgust tühjusesse koosneb nii umbes-täpselt 10% filmist, jätsid suhteliselt külmaks, siis Fred "Da Hammer" Williamsoni mängitud Ogre käealused on küll üks kuldaväärt nüke. Mehed nimelt olid otse pildiraamatust välja hüpanud neeger-pimpid, torukübarate, erkvärviliste hot-rod masinate ja otseloomulikult valgete nukukestega. Nende kahe kohtumist Brooklyni silla all, kus keset platsi mängis üksik trummar rock-biite (?) ja üksteist vahiti tuimade nägudega mõni minut, võib vabalt lugeda filmi kulminatsiooniks, peale mida loobitakse vaatajale järjest haledamaid jõugunimesid, vuntside ja mulletitega mootorrattureid, kehvalt dubleeritud dialoogi ja loomulikult kamaluga Trash'i tühjusesse suunatud pilku.


Kokkuvõttes vist vaadatigi üksteist tuimadega nägudega rohkem kui lasti stereotüüpse natsiohvitseri käe all tegutsevaid hobustel ratsutavaid leegiheitjaga varustatud politseinike neeger-sutekaid põletada. Oeh.

4/10

Gay-baleriinid otse Kellavärgiga apelsinist

Bread and Circus (2003)

Režissöör: Martin Loke

Osades: Martin Loke, Miriam Johansson, Benjamin Rorstad jt.
Filmi pikkus: 75 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0377543/

Norrakate BREAD AND CIRCUS tiirles mu huviorbiidil päris pikka aega, kuid näost-näkku tutvuseni asi ei jõudnud. Põhjuseks kellegi blogist silma jäänud tekst, kus filmi just parima sõnaga ei meenutatud. Kuigi valik pole just eriti suur, ei suuda ma selle blogi omanikku enam tuvastada. Õnneks viis mind filmiga uuesti kokku ühe torrentisaidi foorumisse postitatud kiitusi täis pikitud tekst, kus filmi kui ühte veidramat vaatamiskogemust kirjeldati. Ei suutnud mind külmaks jätta ka filmi lühike sisututvustus.


Emake Maa sünnitab ühel rohelisel põllul asuva vagiina kaudu täiskasvanud mehe, kes otsekohe relvastatud munkade poolt puhtaks küüritakse, masinate abil normaalseks tunnistatakse, ülikonda riietatakse, kohver kätte antakse ja Süsteemi suunatakse. Tema teekonna katkestab aga relvastatud vanamees, kes talt revolveriga kohvri käest ära laseb ja seetõttu ta ka õigelt teelt kõrvale juhib. Nii satubki värskelt Süsteemi lastud noormees vanamehe juurde õlut jooma ning viimane jutustab talle loo Süsteemi toimimisest ja mehest, kes selle eest põgeneda suutis. Nimelt poogivad mungad "vastsündinute" seast välja need, kes pole liiga targad ega liiga lollid, liiga haiged ega liiga terved - täiesti normaalsed inimesed lastakse läbi värava, ülejäänud aga saadetakse metsa, kus nad mõne aja pärast zombie-laadseteks kannibalideks muutuvad ja sõjaväe poolt maha kütitakse.


Peale jutluse ära kuulamist ja õlleklaasi tühjendamist asub Normaalne uuesti enda teekonnale, kuid kuulutatakse varsti Süsteemi jaoks liiga vanaks. Enne aga kui ta maapinnal asuvasse pärakusse suunatakse, tuleb talle meelde vanamehe räägitud jutt ja ta suudab end vabaks võidelda. Ta raiub enda mõtted kivitahvlile ja kaob ise jäljetult. Mitu aastat hiljem leiab rannas pikniku pidav noorpaar lähedalasuvast koopast nimatatud kivitahvli ja alustab võitlust rõhuva süsteemi vastu.


Kuigi film tundub pealtnäha tõesti veider, on selle sümbolismist üsna kerge läbi hammustada. Martin Loke on tänapäeva ühiskonna toimimise peale väga pettunud ja proovibki nüüd tänu ekskrementidega (sõna otseses mõttes) kaetud satiiri seda pilada. See tuleb tal hästi välja, olenemata sellest, et ta ei suutnud enda jaoks välja mõelda, kas sammuda ajuvaba ning verise splatter-filmi radadel (a la Peter Jackson'i BAD TASTE) või võtta suund hoopiski sürreaalse, seosetu vaatemängu aladele (a la Alejandro Jodorowsky THE HOLY MOUNTAIN). Kuigi mõlemad küljed on üsna hästi välja mängitud - gore ja muud efektid on üleprahi hästi viimistletud ning ka mäng erinevate sümbolitega toimib, andes ajule pidevalt vihjeid üllatusseksiks - oleks režissöörilt oodanud rõhu asetamist vaid ühele poolele.


Hästi alanud film muutus mingil hetkel tobedaks märuliks, kus oma võimeid said näidata nii pürotehnikud kui ka võitluskoreograafid. Oleks kõik märgid näidanud, mis saama hakkab, poleks mul muidugi selle ajuvaba low-budget märuliepisoodi vastu midagi olnud, kuid tahest tahtmata jäi mind kummitama kubricklikult klassikalist muusikat võimsalt ära kasutav esimene pool oma terava allegooria ning mõnusalt sürrealistliku olustikuga. Õnneks oli film lühike ja lõppes ennem, kui igasugune huvi kadunud oleks ja seetõttu ka oluliselt väiksema punktisumma mu taskutest välja meelitanud oleks.

6/10

Experiment 17 (2004)

Kolmanda Riigi seostest esoteerikaga ja okultismiga on palju kirjutatud ning räägitud, olgugi, et otseseid tõendeid selle kohta kuskilt välja kaevatud pole suudetud. Nii ei ole teada ka, kas Hitler tõesti suutis Prantsuse Rahvusraamatukogust Bibliotheque Nationale enda kätte saada Necronomiconi. Seda päevani, kui ühe ameeriklase kätte sattus kulunud videomaterjal Eksperiment 17'st, mis tõi päevavalgele tõsiasja, et Kolmanda Riigi juht tõesti üritas Kurjuse Raamatut emakeelde tõlkida, et selle saladuste abil sõda võita.

Videomaterjali näeb YouTube's - SIIN!

The Children (2008)

Režissöör: Tom Shankland

Osades: Eva Birthistle, Stephen Campbell Moore, Jeremy Sheffield, Rachel Shelley jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1172571/

"You brought them into this world. Now ... They will take you out."

Kas sa tapaksid lapse, et päästa enda elu? See küsimus on vaevanud filmilavastajaid juba aastakümneid ja ilmavalgust on näinud mitmed kinopildid, kus kurjade kavatsustega üksikud või grupeerunud lapsed täiskasvanuid terroriseerivad. Meelde tulevad kohe hispaanlaste WHO CAN KILL A CHILD? ja CHILDREN OF THE CORN, kus noorukid justkui omavahel telepaatilist sidet omavad ja ühtse jõuna täisealiste vastu astuvad. Kuid filmiajaloost on meelde jäänud ka üksiküritajaid - perre lapsendatud antikristus Damien THE OMEN'st, kui ka teispoolsusest teatud videokassetti vaadanud inimesi tapma tulnud Sadako jaapanlaste RINGU'st. Mis on see miski, mis täiskasvanuid inimesi lapsi, meie tulevikku, kartma paneb ja neile enda filmides niivõrd kurjakuulutavaid rolle annavad.


Hiljuti vaadatud PLAGUE TOWN ei andnud mutantlaste tegutsemisele olulisi motiive, mainiti lihtsalt moka otsast, et eks nad võõraid vaid sellepärast tapavad, et nende territooriumile on sisse tungitud. Film jäi ise muidugi nõrgaks ja ununeb mõne aja pärast jäädavalt, Shankland'i THE CHILDREN see vastu suutis end koheselt mällu sööbida ja julgeks teda vabalt selle aasta esimese poole üllatajaks nimetada.


Perekond sõidab linnakärast eemale sugulaste maakodusse jõule ja aastavahetust veetma. Rahulik puhkus aga muutub õudusunenäoks kui mõlema perekonna noorimad liikmed hakkavad järjest veidramalt käituma ja varsti ka enda vanemate vastu aggressiivselt meelestatuks muutuvad. Kuna olukord muutub järjest verisemaks, ongi täiskasvanud varsti dilemma ees, kas tappa enda laps, et päästa enda nahk.


THE CHILDREN'i kõige tugevam külg on Shaklandi meetodites pinge üles kruvimisel: vaatajad saavad küll aimu laste käitumise muutustes, samas kui lapsevanemad ise teadmatuses pühasid veedavad. Teadmatus valitseb ka laste tegutsemismotiivide üle mõtiskledes, sest mingit vastust sellele kogu filmi jooksul ei anta, ainult väikesed vihjeid ja sümbolitemängu - läbi käivad nii aborditeema kui ka gripisarnane haigus. Kogu vaatemäng on suurepäraselt kaamera peale saadud, hästi kokku monteeritud ja tõeliselt hingekriipivalt esitatud - järjekordne eeskujulik näide brittide uue laine horrorist.

8/10

I nuovi barbari / The New Barbarians (1982)

Režissöör: Enzo G. Castellari
Osades: Giancarlo Prete, Fred Williamson, Anna Kanakis, George Eastman jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0084424/

"Dealers in death... exterminators of the 21st century..."

THE NEW BARBARIANS on üks järjekordne MAD MAX'i kloon, mille sarnaseid post-apokalüptilisi kinopilte avastades ikka ja jälle ette satub. Kui viimane leid LAND OF DOOM vaid väheseid elemente "laenas", siis jultunud itaallased kopeerivad nii kuidas jaksavad. Kuna viimastel raha nii palju ei jagunud, et kogu võttemeeskond liivasele pinnale lennutada, võeti film purki Itaalia rohumaadel, võpsikute vahel, kus tuumasõjad üle elanud maailma kohta kõik kahtlaselt roheline ja ilus on.


Film keerleb ümber kahe maanteesõdalase Scorpion'i ja Nadir'i, kes jõud ühendavad, et koht kätte näidata pahalastele, kes koonduvad ühise nimetaja Templirüütlid alla. Valgeid puhvis nahkkostüüme kandvad, sodoomiat harrastavad kaagid nimelt soovivad maamuna pealt inimsoo jäädavalt hävitada ja viimasena ka enda eluleek kustutada.


Loomulikult ei saa filmi eriti tõsise pilguga vaadata, kui golfiautodest ehitatud masinatel ringi kihutavad täisealised mehed üksteist laserpüstolitega tulistasid, pidevalt plahvatuste tõttu õhus saltosid viskasid, slow motionis pidevalt igaltpoolt alla kukkusid ja tänu plahvatele vibunooltele miljoniks tükiks paiskusid. Filmi odavus paistis tõepoolest iga külje alt välja ja jääb vaid müsteeriumiks, mis imeväega itaallased Fred Williamsoni enda filmi suutsid meelitada. Tahtmatu huumoriga, korralik näide haisvast eurojuustust.

Lõpetuseks lugu karvasest persest ja karmist hõimujuhist:
[the Templars have captured Scorpion and has him tied up]
One: Scorpion... you didn't want to live as a Templar, but you'll die as one!
[holds up a glass dagger]
One: I, One, am the high priest and executor... of your initiation!
[tears off Scorpion's pants with the dagger and proceeds to rape him]

4/10

Fred Williamson - mustade oma William Shatner

Plague Town (2008)

Režissöör: David Gregory

Osades: Josslyn DeCrosta, Erica Rhodes, David Lombard, Lindsay Gorandson jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1118687/

"It's In The Blood."

Perepea viib tütred ja oma uue naise Iiri maakohta, et seal enda juuri otsida ja salamisi uut naisukest ka tütardele väheke lähemale tuua. Asjad ei laabu aga plaanipäraselt, sest üks tütardest on kaasa võtnud ninatarga peika ja omavahel riidu kiskudes jäädakse ka viimasest bussist maha, mis linnavurled turvalisusse oleks transportinud. Nüüd peavad õnnetud võõras kohas endale ööseks peavarju leidma, trotsides lähedalasuva külakese mutanteerunud võsukeste terrorit.


Ei suuda ma kuidagi David Gregory'le andeks anda, et ta rollidesse niivõrd mittesobivad inimesed leida suutis. Juba esimesest stseenist peale jääb nende tegemisi jälgides kõik muu tagaplaanile, sest silmad lihtsalt ei suuda uskuda sellist jama, mida neile serveeritakse. Vaikselt lahti rulluv õõvafilmi pool jätab alguses üllatuslikult hea mulje, kuid mõne aja pärast laguneb täielikult juppideks. Kui kõrvale jätta üsna korralikult loodud hingekriipiv õhkkond, siis on tegemist üle põlve tehtud tükiga - peategelased jäävad lõpuni saamatuteks ja äärmiselt ärritavateks karakteriteks ning varjust välja toodud pahategelased oma kehva taustalooga ei suuda oluliselt filmi enam päästa. Suurest horrori-sõbrast režissöörile, kes on aastaid vorminud žanri klassikuid lahkavaid ja legendidest pajatavaid dokumentaalfilme, sellist ämbrisse astumist andeks anda ei taha.

3/10

Mo / The Boxer's Omen (1983)

Režissöör: Chih-Hung Kwei

Osades: Somjai Boomsong, Phillip Ko, Bolo Yeung, Wai Lam jt.
Filmi pikkus: 105 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085951/

Võin kohe ära mainida, et ootsin ja lootsin selle põhjal, mida kunagi selle HK filmi kohta lugesin, veidikene hullumeelsemat fantaasialendu. Chih-Hung Kwei teos jääb aga mu suure lemmiku Ngai Kai Lam'i parimatest paladest kaugele maha. Kuna aga sealse kino 80ndate ja 90ndate kolmanda kategooria alla lahterdatud kohati sürreaalsuseni kalduvad b-filmid on mu suur pool-salajane kirg, ei saa ma ettekuulutuse saanud poksija ja halbade kavatsustega Tai maagide omavahelisse kemplemisse külmalt suhtuda.


Hong Kongi poksija ja poolekohaga gängster Chan Hung lubab vennale, et maksab kätte viimase võitlusringis halvatuks peksnud Tai poksijale. Tänu salapärastele ilmutustele jõuab ta omadega aga budistlikusse kloostrisse, kus mungad hakkavad teda ette valmistama võitluseks musta maagiat valdava maagiga, kes peapreestri elutut keha needuse all hoiab ja seetõttu preestrit surematust saavutada takistab. Tuleb välja, et peapreester on teises elus olnud Chan Hung'i kaksikvend ja tänu sellele spirituaalsele sidemele ohustab must maagia ka otseselt tema elu.


Filmi kõige paremad hetked olid kõik seotud maagide ja Buddha poolt valgustatud poksija omavahelistele võitlustega. Mängus olid lendavad pead, verejanulised nahkhiired, roiskunud liha söömine ja selle hilisem välja oksendamine, silmadest tulevad laserid jms - sealse piirkonna musta maagia kujutamine enda parimas vormis. Kahjuks hakkas teema end filmi edenedes järjest enam kordama, sest kummist nahkhiired ja oasupist löga ei suutnud kolmandat korda enam soovitud üllatus-efekti pakkuda ja režissööri fantaasialend ei paistnud ka enam vajalikke kõrguseid vallutada suutvat. Suurepärane HK body horror hakkas järjest enam tahtmatult tekitatud huumoriga komejanti meenutama - jättis küll hea maitse suhu aga oodatud tulemust sealt välja pigistada ei suutnud.

6/10

Loe ka:
Trash-Can-Dance (9/10)