Idle Hands (1999)

Režissöör: Rodman Flender

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0138510/

"The touching story of a boy and his right hand."

Need noortekomöödiate ja õudusfilmide segud pole kunagi mu suured lemmikud olnud. On muidugi mõned erandid, mis suudavad mingilgi määral teiste seast silma paista - THE FACULTY näiteks - aga muidu on see alamžanr minu jaoks üks suur hall mass. Pealtnäha ei suudaks ka antud teos kuidagi enda vennaraasude ridadest välja rabeleda - luuserist peakangelane, tema pidevalt kanepiaurude all olevad sõbrad, kuum naabritüdruk ja keskkooli lõpuball - kõik juba ammu (liiga) tuttavaks muutunud elemendid. Siiski on siin midagi, mis ta teiste omanäoliste seest esile tõstab. Olgu siis selleks paremale vaatamise asemel pea vasakule pööranud huumor, Seth Greeni kanepimaigulised one-liner'id või lõpupeol rahvast hullutav The Offspring (üks mu lapsepõlve lemmikbände). Täiselamuseks tuleks muidugi tumerohelised prillid ninale tõmmata, sest selge peaga tundub film kohati tõesti liiga random... aga võib ka lihtsalt nautida mõtiskledes viidete üle erinevatele kultusfilmidele või ilastades vahtida barely legal Jessica Alba kehastatud naabritüdrukut.

5/10

Staunton Hill (2009)

Režissöör: G. Cameron Romero
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1118693/

"In God's Name They Prey"

Oma kuulsa isa varjust pole just kõige kergem välja tulla, see on kindel. Eriti keerukaks kujuneb see aga juhul kui su vanamees on juhuslikult George A. Romero - lojaalse fännibaasiga, õudusfilmide ühe alamžanri revolutsionäär. Nimelt on siis kõik pilgud just sulle suunatud, sest oodatakse sinult ju isa geenide tõttu palju enamat kui mingilt suvaliselt uus-üritajalt. Cameron Romero selle raskuse all aga kokku varisebki. Tema teine täispikk mängufilm on nimelt nii lohakas, et DVD kaane peale isalt nuiatud tsitaat This is as scary as it gets jätab ka kultusrežissööri ise üsna halba valgusesse seisma.


Texase osariigis mootorsae abil toimepandud kuriteod võiks tõesti juba rahule jätta, kuid ikka ja jälle proovivad juba filmiklassikasse kuuluvat teost oma näo järgi uuesti ekraanile tuua ning selle pealt miljoneid endale tasku pista. Jälle need samad päraperses asuvad farmid, pooletoobistest koosnevad perekonnad ning nende territooriumile tunginud rumalad noored, kes varsti tugeva, kuid juhmi, perepoja poolt tükkideks lõigatakse - need kõik on ju ammu läbi mälutud ja maha sülitatud klišeejupid, mida noored režissöörid siiamaani kasutada armastavad. Romero jr. on aga veelgi kaugemale asja viinud, nimelt paistab tema film peale tükkideks laguneva stsenaariumi silma veel uskumatult saamatute näitlejatööde ning kohmaka montaažiga - enamik stseene lõpetati väga veidral hetkel, justkui poole tegevuse pealt. Kõik see lisas filmile muidugi ebamaist hõngu ning sellel paarkümmend aastat seista lastes, võib temast filmifriikidele mõnus juustusnäkk saada - umbes nagu tol ajal vähetuntud 80ndate odav-horror enamasti meile praegu mõjub.


Sarnaselt papa Romerole, on ka Romero jr žanris omamoodi revolutsionäär - nii halba b-filmi pole mina tõesti ammu juba näinud.

1/10

Feast (2005) vs The Blackout (2009)

Not Quite Hollywood: The Wild, Untold Story of Ozploitation! (2008)

Režissöör: Mark Hartley

Filmi pikkus: 103 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0996966/

"Finally an Aussie film packed full of boobs, pubes, tubes ... and a bit of kung fu."

Kes oleks osanud arvata, et teiselpool maakera, praktiliselt inimtühjal , olematu filmitööstusega saarel tehti kunagi nii metsikut exploitation-kino, mis oleks kadedusest nihelema ajanud isegi Roger Corman'i. Kunagiste vangide järeltulijad vaatasid küll igatsevalt läände, unistustemaa kino poole ning minimaalsete vahenditega seda üle trumbata proovides pandi alus raamistikule, millest väikese ajaga kujunesid välja Austraalia exploitation-kino nišid.


Käesolev osavalt kokkupandud dokumentaalfilm viibki vaataja libedalt kulgevale teekonnale Kängurumaa rämpskino hiilgeaega - peatusteks parimad pärlid ning teejuhtideks kunagised režissöörid ja nende filmidega üles kasvanud praegused filmitegijad. Žanrikino jaotatakse väikestest osadeks ning iga osa juures peatutakse, et selle kirevamatest ja värvikamatest esindajatest juttu teha. Et kuivale jutule ka mingit keelekastet oleks, lastakse taustaks kokkupandud klippe ja trailereid. Kõige nimekam tegelane, kes enda armastusega ozploitation-kino vastu lausa õhetab, on kunagine videolaenutuse-nohik ja praegune superstaar Quentin Tarantino, kel halb komme enda jutuga väheke liiale minna, kuid suudab siinkohal end mingil määral vaos hoida ja täitsa sümpaatse filmifriigina paista. Tema nimetatud lemmikud jäid ka mulle enim silma ning kirjutasin antud nimed vargsi peopesasse, et hiljem ka nendega tutvust teha.

Informatiivne ja hoogne teejuht Austraalia grindhouse-kinode ja videolaenutuste prügikonteineritesse.

8/10

Doghouse (2009)

Režissöör: Jake West
Osades: Danny Dyer, Stephen Graham, Noel Clarke, Terry Stone jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1023500/

"The battle of the sexes just got bloody"

Jake Westi peale võib ainult pettunud olla. Mees, kes paar aastat tagasi suutis napilt enda odava komejandiga EVIL ALIENS splatstick'i parimate legendide kandadele astuda on mitu korda suurema raha, professionaalsema näitlejaansambli ning kvaliteetsema tehnikaga suutnud niivõrd niru näite brittide horror-comedy'st valmis treida, et paneb lausa kukalt kratsima. Oodates pealtnäha lollakalt sisust, kus kamp idioote läheb kuskile metsakolkasse enda sõbra abielu purunemist tähistama, sattudes seal zombistunud naissugupoole viha alla, vähemalt mingit vindi ülekeeramist, silmipimestavalt tumeda huumoriga vürtsitatud kollilugu, annab film juba esimese veerand tunniga aimu, kuhu selle laevaga tüüritakse. Lõputut briti jõmmidele omast spordi-, õlle- ning panohuumorit loobitakse pidevalt ahju aga asi tuld võtta ei taha. Selle peale mõtlesingi, et antud film suudaks keskmisest suuremaid emotsioone välja pressida vaid Tallinna vanalinnas teenindussektoris töötavatel inimestel, sest vatti saavad just samasugused tüübid, kes meil siin iganädalaselt närve kulutavad. Mind liigutada ei suutnud.

3/10

SLC Punk! (1998)

Režissöör: James Merendino
Osades: Matthew Lillard, Michael A. Goorijan, Annabeth Gish jt.
Filmi pikkus: 97 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0133189/

"God bless America...they're going to need it."

Kui tavaliselt üritavad kõik punkidest rääkivad filmid antud subkultuuri üleliia idealiseerida või siis asja, filmi edu nimel - ilusa näolapiga näitlejate, noortepärase, muusikatööstuse taktikepi all valminud punk-rock muusikaga - selgelt liiga lahedaks keerata, siis Merendino, enda noorpõlvekogemustele põhinedes, on teinud filmi, mis enda autentsusega on justkui sõõm värsket õhku higi- ja õllehõngusel punk-kontserdil.


Matthew Lillard, kes muidu on silma jäänud tobedates noortekomöödiates, on jalga tõmmanud kitsad teksad, pea siniseks värvinud ning sõbra Heroin Bob'ga sügavalt religioosse kogukonnaga Salt Lake Citys viimastena tõelist punki-vaimu üleval hoiavad. Tema kommentaarid saadavadki vaatajat läbi ühe punkari elutsükli - teismelisest vanemate ootuste/lootuste purustamisest kuni vanema ja targemana asja tõelise olemusele jõudmiseni. "Valgustatuseni" jõudmist saadab oskuslikult valitud soundtrack - esindatud on nii 80ndate hardcore punk (Adolescents'i loo kasutamine tegi südame eriti soojaks) kui ka kümnend vanem klassikalisemat mõõtu punk. Mis mind aga eriti meeldivalt üllatas oli filmi lõpplahendus, mis enda väheke traagiliste nootidega lõhub ära kõik illusioonid, mis keskmise püstiaetud harjaga noore peas valitsevad.

10/10

Tampopo (1985)

Režissöör: Juzo Itami
Osades: Tsutomu Yamazaki, Nobuko Miyamoto, Ken Watanabe jt.
Filmi pikkus: 114 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0092048

"The first Japanese noodle western!"

Olles veerand tundi filmi jälginud, tänasin ma jumalat, et ma endale just selleks ajaks väheke nosimist olin valmistanud, sest taipasin, et söögil on siin kerges komöödias oodatust isegi suurem roll ja kui ekraanil hakkab kogemustega vanamees enda õpilasasele detailset ramen-nuudlite söömise rituaali lahti seletama, pole seda tühja kõhuga/olematu ninaesisega just kõige meeldivam nautida. Filmi keskmes on Tampopo, õnnetu nuudlirestorani omanik, kel tahtmist enda toidukoht üles vuntsida aga puudu jaks ja pealehakkamine. Talle saabub rüütellikult appi veokijuht Goro, kelle käe all Tampopo enda enesekindlust ja toiduvalmistamist lihvima hakkab.


Toidul on kindlasti Itami filmis kandev roll, kuid väikeste kõrvaliste lugudega, mis narratiivi kuskilt altpoolt vaikselt toetavad, toob ta mängu ka väikest pilget enda kaasmaalaste klassikuuluvuse ja sellega seotud käitumismallide ja -normide üle. Kõik see on esitatud muidugi läbi optimistlikku ja elurõõmsa huumoriprisma, mis ei kao ka tõsisemate teemadel - nagu näiteks surm - peatudes. Viimast näidet illustreerib kenasti üks fragment filmist, kus koju, sureva naise juurde, tõttav mees kohale jõudes kohe naisel kratist haarab ning nuttes palub, et too veel ei lahkuks, sest perele on vaja ju õhtusöök vaaritada, mis peale naine kööki vaarub, perele korraliku riisiroa valmistab ning kui söök valmis ja näljased suud toidu kallale asuvad, jalad taeva poole saadab. Selline väike satiirinoot saadab muidugi kõiki fragmente, mis pealiiniga ristuvad ja teeb tervikust sama nauditava maiuspala kui üks korralik kuum kausitäis ramen suppi.

Väike, nunnu komöödia armastusest toidu ja selle valmistamise vastu.

9/10

Yi boh lai beng duk / Ebola Syndrome (1996)

Režissöör: Herman Yau

Osades: Anthony Wong Chau-Sang, Yeung Ming Wan, Fui-On Shing jt.
Filmi pikkus: 98 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0116163/

Kui kuskil läheb jutuks HK kolmanda kategooria filmidest (ehk siis väidetavalt need kõige kangemad kinotükid sealmail), siis miskipärast libiseb üks nimi alati kõigi huulilt - selleks on EBOLA SYNDROME. Tegelikult väärib ta muidugi selle kategooria eeskujuliku lapse tiitlit igast küljest, temas on kõike, mis moraalijüngreid ja ühiskonnaõpetuse tunnis esipingis istunuid lõdisema ja paanikasse ajab - piisavalt paljast pinda, kamaluga verd, äärmsusteni minevat vägivalda ning üleüldist poliitilist ebakorrektsust. Seda kõike on Herman Yau muidugi serveerinud mõnusa humoorika alatooniga, mida saadab suurepärane ümberkehastumine Anthony Wongi poolt. Tänapäeval rafineeritud politseipealike või hillitsetud olekuga gängstereid kehastada armastav mees näitab seal end hoopis uuest küljest - sadistliku, kergelt haavatava närvikavaga ja kontrollimatu olekuga kokapoisina. Eks igaüks peab ikka kuskilt punktist alustama, armastatakse tavaliselt sellise karjääriloo kohta pilkavalt öelda. Siinkohal aga on see kohatu, sest Wong suudab ka kõige ekstreemsemas näites väga veenva rollisoorituse anda ja ei tahaks kuidagi öelda, et asi hilisemate kvaliteetsemate tööde varju jääb.

Vähekene tugevama kõhuga ja omal kohal oleva huumorisoonega filmisõpradele on antud film kindel soovitus, olgu see siis esmatutvus Hong Kongi cat III kinoga või lihtsalt kitsa horisondi avardamine. Mujal sa igatahes LAV neegritega inglise keelt purssivat Wong'i ei näe! 9/10

Brain Slasher / Mindwarp (1992)

Režissöör: Steve Barnett

Osades: Bruce Campbell, Angus Scrimm, Marta Alicia, Elizabeth Kent jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100152/

"In the future, life will be a dream. And reality a nightmare."

Kuigi tänapäevalgi võib veel mõne odavama horrori DVD kaanel näha ilutsemas Fangoria silti (kohalikus videolevis liigub vist siiamaani veel I, ZOMBIE), siis üsna vähetuntud fakt on, et peale levitamise proovis Ameerika vanim horror-zine 90ndate alguses kätt ka filmide tegemise alal. Paari aastaga andis Fangoria Films välja kolm odavat horrorit, siis tõmmati juhe seinast välja ja projekt vajus koos oma vaimusünnitustega unustustehõlma. Poleks minagi esimesel Fangoria Filmi toodangul tolmu pealt hakanud pühkima, kui märksõnad "Bruce Campbell", "Angus Scrimm" ja "post-apokalüptiline temaatika" mul peopesasid higiseks poleks ajanud.


Film ise tundub pealtnäha muidugi liiga hea, et tõsi olla, kuid juba esimesed minutid panevad kulmu kortsutama - post-apokalüptilise asemel maalitakse meile silme ette hoopis düstoopiline maailmapilt, kus inimesi hoiab rahulikult oma kambrikestes arvutisüsteem, mis neile juhtmete kaudu ilusaid fantaasiamaailmu alateadvusesse "süstib". Üks neiu aga otsustab süsteemile vastu astuda ja seetõttu visatakse täiuslikust ühiskonnast välja... ja - lõpuks on jõutud punkti, mida iga filmi kallale asuja oodanud on- ta leiab end elutust kõrbest, kus valitsevad radiatsiooni tõttu võimsa väljanägemise saanud kannibalidest mutandid ja opossumeid jahtiv Bruce Campbelli kehastatud kõrbesõdalane, kes ka neiu oma hoole alla võtab. Peale seda hakkas aga vanker allamäge veerema, sest tegevus viidi peagi maakoore alla, kus mutantide poolt vangistatud peategelased seal pesitseva Angus Scrimmi kehastatud hõimujuhiga kemplema hakkavad ja kus valitsev pimedus ei lase vaatajal, dekoratsioonide näol, niivõrd hästi aru saada filmi eelarve puudujääkidest. Madalpunkt aga saabus, kui filmisõber langetati lõksu, tolle perioodi b-horrori ja -ulme kõige imalamasse klišeepuntrasse - kogu filmis toimuv oli kõigest kellegi fantaasialend, uni või mitmepäevasest joomise tulemusel tekkinud deliirium. 5/10

Yuan Zhen-Xia yu Wei Si-Li / The Seventh Curse (1986)

Režissöör: Ngai Kai Lam

Osades: Siu-hou Chin, Maggie Cheung, Yun-Fat Chow jt.
Filmi pikkus: 78 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0092273/

Ngai Kai Lam on minu jaoks üks Hong Kongi elavaima kujutlusvõimega režissööre ja seda võib juba puhtalt öelda omades kokkupuudet vaid mehe kahe viimaseks jäänud filmitükiga. STORY OF RICKY ja THE CAT nimelt on suurepärased näited, kuidas õnnestunult ühte potti visata kõik mahakantud ideede jäänused, mis arvatavasti mõne tõsisemaltvõetavama filmi võtetel tagaukse kaudu prügikasti on lennanud. Wikipedia julgeb muidugi Lam'i samastada kurikuulsa lääne käkimeistri Edward D. Wood'ga, kohatu võrdlus, millel mina erilist alust ei näe. Mõlemale meeldis muidugi odavalt enda filmiprojektidega hakkama saada aga seal, kus Wood nöörijupiga lendavaid taldrikuid õhus hõljuma pani, sai Lam hakkama koera ja kassi-vahelise kaklusstseenidega ja inimesi juppideks kiskuvate kummimonstrumitega ekraanile toomisega. Langen muidugi selliste võrdlustega ja objektiivsuse hammaste taga hoidmisega internetientsüklopeedia tasemele, niiet rääkigem parem filmist.


Filmi juhatab sisse Wisley-tegelaskuju loonud Hiina pulp-kirjanik Ni Kuang, kes (väga läänelikul) pidulikul õhtusöögil, kaunite preilide seltskonnas, kallist vahuveini lakkudes, enda kahte sõpra tutvustab - üheks on filmi protagonist Dr. Yuen ja teiseks kirjaniku enda loomingu vili Wisley. Viimane on omamoodi vaste ameeriklaste Indiana Jones'ile, mitmetuhande oskusega seikleja, kes alati ka kõige suurematest sekeldustest puhtalt välja tuleb. Muidugi on Wisely seiklused väheke pöörasemad ja üle vindi keeratud - küll tuleb tal tegemist teha maavälise eluga, nõidadega ja muude monstrumitega, nii maa peal, maa sisemuses kui ka kosmoses. Ngai Kai Lam filmis on ta ka hiljem üles astunud, THE CAT's nimelt jutuvestja rollis. Seekordne lugu saab aga alguse just sealtsamalt peolt, kus kirjanik alustab seltskonna tungival soovil enda tegelaskuju seiklustest jutustama.


Dr. Yuen'i külastab üks öö salapärane võõras, kes peale väikest kähmlust doktorit tema peale pandud needusest teavitab ning teda Taimaale kutsub, et seal koos alistada džunglis pesitsev maag, kes on needuse peale pannud võõra armastatule Betsy'le. Samuti soovitab ta Yuen'l hoiduda seksist, sest see paneks needuse kiiremini tööle. Loomulikult on tiirasel noormehel tarvis hoiatusest üle astuda, samal õhtul (koleda) ameerika neiuga sängis vallatleda ning järgmine päev, kui needuse tagajärjel esimesed veresooned lõhkenud on, enda sõbra Wisley juurde hädaldama minna. Tuleb välja, et dr. Yuen oli kunagi Taimaal teadusekspeditsioonil viibides ühe hõimu käest ohverdamiseks mõeldud neiu päästnud ja seetõttu ka kohaliku maagi viha alla sattunud, mistõttu viimane talle kurja loitsu oli peale pannud. Tark sõber Wisley soovitabki nüüd mehel tagasi minna, et needusele vastumürk leida.


Kuigi THE SEVENTH CURSE ei suuda kuidagi järele jõuda kahe eespool mainitud filmide pöörasusele, ei jäta Lam ka pealtnäha lihtsakoelist seikluslugu omapoolsete fantaasialendudega üle külvamata. Kui asjad Tai musta maagia peale liiguvad, siis võib juba oodata odava väljanägemisega kummimonstrumeid, kes enda isandatele kuuletudes inimesi verest tühjaks imevad, päid otsast koksavad ning lõpuks ka omavahel väheke kemplevad. Selline jant võib muidugi lääne b-filmide massis üsna näotuks ja kiirelt unustatud vaatamiskogemuseks jääda, tänu aga Lami mängu toodud vürtsidele - tempokatele võitlusstseenidele, koomilisele toonile ning hästi lahendatud gore'le - on filmitükk oma eripäraga kindlasti väga mõnus juustune meelelahutus. Üks kuldne linnuke Ngai Kai Lam'i filmograafias juures. 7/10