Režissöör: Barbet Schroeder
Osades: Mickey Rourke, Faye Dunaway, Alice Krige, Jack Nance, Frank Stallone jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0092618/"Some people never go crazy. What truly horrible lives they must lead."Henry Chinaski on luuser, kes päeval ohtrates kogustes viskit kõrist alla laseb ja raadiost klassikalist muusikat kuulab ning öösiti kohalikus baaris nina täis tõmbab ja pidevalt leti taga oleva Eddy'ga rusikavõitlust peab. Vahel võtab ta aga kätte pliiatsi ja kirjutab valmis mõne luulerea või lühijutu. Ühel õhtul õnnestub Henry'l, vastupidi varasematele kordadele, Eddy korralikult üles taguda, mistõttu ta baarist välja visatakse. Et mitte rikkuda igaöist rutiini, astub ta sisse naabruses asuvasse joomaurkasse, kus kohtab Wandat, kellega paistab peale joomise ja baarides aega surnuks löömise rohkemgi ühist olevat.
"Anybody can be a non-drunk. It takes a special talent to be a drunk. It takes endurance. Endurance is more important than truth."Kuigi Bukowski polnud eriline kinokunsti austaja, on mitmetest tema teostest siiski filmid vorbitud. Kõige lähedasemad suhted on kirjanikul aga 1987. aasta BARFLY ja 2005. aasta
FACTOTUM'iga. Mõlema filmi peategelaseks on Bukowski alter ego Henry Chinaski, kes päevi tuulde laseb pidevalt juues, erinevate naistega ringi tõmmates ja kirjutades. ETV näitas hiljuti just viimast filmi. Matt Dillon oli aga Henry Chinaski rolli jaoks täiesti sobimatu, liiga korraliku välimusega ja ei tahtnud kuidagi viskipudeli taha või mõne koleda naise jalgevahele sobida. Olin Chinaskit endale ette kujutanud rääbaka välimuse, õliste juustega ja õllekõhuga parmuna, kui veidike vaevatud olemisega iluspoisina.
Wanda: I can't stand people, I hate them.
Henry: Oh yeah?
Wanda: Do you hate them?
Henry: No, but I seem to feel better when they're not around. Pettununa otsustasin ka silma peale panna BARFLY'le, mille stsenaariumi Bukowski ise sulest välja oli imenud. No, Rourke oli hoopiski teine tera. Kõik eelmainitud oli temas olemas, pluss veel Bukowskile omane kõnemaneer. Nii õli, et tema haisu võis lausa tunda läbi teleriekraani. Algselt rolli soovitud Sean Penn poleks arvatavasti ilmaski millegi sellisega hakkama saanud. Kuigi FACTOTUM kiskus hirmus monotoonseks ära, suutis BARFLY kuidagi oma värskust hoida, võib-olla ka selle tõttu, et keerles rohkem joomise ja naiste ümber, kui FACTOTUM rohkem kirjutamise rajal käis. Ühesõnaga väga mõnusa 80ndate fiiliga linateos, mis igati väärib Bukowski nime lõputiitrites. Jääme nüüd ootama, millal Velbaum oma memuaarid kirja saab lõpuks pandud.
7/10
"I am a bum. What do you want me to do? Do you want me to write about the sufferings of the upper classes?"
