Cloverfield (2008)

reede, aprill 25, 2008 by , under



Režissöör:
Matt Reeves
Osades: Lizzy Caplan, Jessica Lucas, Mike Vogel, Michael Stahl-David, Odette Yustman jt.
Filmi pikkus: 85 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1060277/

"Some Thing Has Found Us"

Mispärast peavad nad filmi tegema sellest kuidas hiiglaslike mõõtmetega monstrum hävitab suurlinna, kui meil on juba olemas miljon erinevat Godzilla filmi, selle ebaõnnestunud Ameerika remake ja tuhat muud katastroofifilmi, kus New York maatasa tehakse. Sellised olid enamvähem mu mõtted, kui CLOVERFIELD'i esimesed promotiiserid netti lekkisid ja haip salapärase filmi ümber nagu kulutuli mööda netti levis. Fännid proovisid lahti murda erinevaid saladusi, mida varjasid endas mitmed internetilehed, otsiti varjatuid niidotsi trailerist ning erinevatest promopiltidest ja spekuleerisid võimaliku koletise välimuse ja päritolu üle. Filmi produtsent, sarjadega ALIAS ja LOST endale nime teinud, J.J. Abrams oli loonud võimsa promokampaania, mis tekitas filmile juba enne ilmumist omamoodi kultusmaine.

Rob Hawkins saab Jaapanis tulusa tööotsa ja nii korraldab vend talle korraliku ärasaatmispeo. Kui arvesse mitte võtta väikest suhtedraamat, laabub kõik korralikult, seda selle ajani, kui tervet linna raputab korralikult väidetav maavärin. Selgub aga, et selle taga on hoopiski midagi suuremat ja vihasemat. Kogu film on ülesvõetud ühe peolviibija poolt, kelle kätte on usaldatud käsikaamera.


Ütlen kohe ära, et kuigi suhtun sellistesse suurprojektidesse tavaliselt väga skeptiliselt, siis seekordsed eelarvamused olid täiesti liigsed. Film mulle istus, istus kohe üle ootuste hästi. Mul on lausa hea meel, et ma hommikul LOSTi uue episoodiga tünga sain ja seda otsustasin vaatama hakata. CLOVERFIELD viis monstrumifilmid hoopis uuele tasemele, tuues käsikaamera kasutamisega sisse reality tv elemente, justkui viibiks filmivaataja ise katastroofi keskmes. Õnnestunult suudetakse peaosalised meile tänu linti võetud peokaadritele sümpaatseks muuta. Justkui vaataks video pealt eilset pidu, kus sa ise peale 10ndat tekiilaringi ära kustusid, kuid kuhu pärast ilmusid veel stripparid ja pandi pealekaubaks veel kogemata maja põlema. Nii läheb ka kogu järgneb tegelaste kannatusterada rohkem hinge kui muidu. Pettusin veidike koletise lõplikus disainis. Osad enne filmi netis ringlevad fännide visioonid tundusid kõvasti lahedamatena. Muidu aga täiesti arvestatav Hollywoodi meelejahutaja, mida oleks isegi kinno, koos popkorni-krõbistajatega ja muidu nohistajatega, vaatama läinud.

7/10

Trailer: Best Worst Movie (2008)

kolmapäev, aprill 23, 2008 by , under



Kes on näinud sellist suurteost nagu TROLL 2, siis teab, et film kannab maailma ühe halvima filmi nime täiesti põhjendatult. Tänaseks päevaks on aga film saavutanud nii suure kultusmaine, et seda näidatakse erinevates linnades väljamüüdud saalidele. Filmis 12-aastaselt peaosas olnud Michael Stephenson häbenes algul filmis osalemist, proovides mineviku eest pidevalt põgeneda, kuni tema tunded muutusid ja ta taipas asja tegelikku olemust - ta oli siiski peaosas arvatavasti ühes halvimas filmis viimaste, mis viimase kümnendi jooksul ilmavalgust on näinud. Isegi mina olen kade. Nii siis võttis ta käsile dokumentaali väntamise kõigest, mis tänapäeval TROLL 2 ümber toimub.

Ootan huviga!

Proovin lähiajal ka väikse arvustuse filmi enda kohta teha.

Hell of The Living Dead (1980)

by , under


Režissöör: Bruno Mattei
Osades: Margit Evelyn Newton, Franco Garofalo, Selan Karay, Jose Gras, Gaby Renom jt.
Filmi pikkus: 101 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0082559/

"When the creeping dead devour the living flesh!"

80ndate algus oli soodne pinnas erinevatele odavatele zombie-käkkidele, seda suuresti tänu Romero DAWN OF THE DEAD ja Fulci ZOMBI 2 edule maailmas. Stuudiod nõustusid rahastama ka kõige kahtlasema väärtusega stsenaariumeid, silmades rahatulukesed vilkumas. Niimoodi õnnestus ka Claudio Fargasso'l oma abikaasaga kirjutatud stsenaarium maha parseldada kahele madalaeelarveliste õudusfilmidele tootmisele keskendunud stuudiole - Hispaania Dara Films ja kohalik Beatrice Films. Kuna esialgse stsenaariumi elluviimine oleks stuudiotele kena kopika maksma läinud (märksõnad: tegevus Aafrikas ning massistseenid) otsustasid produtsendihärrad lavastajatooli panna Bruno Mattei, kellel oli meeldiv omadus hakkama saada ka kõige minimaalsemate vahenditega.


Mattei lendas Hispaaniasse, kus võttis mõne nädalaga linti kõik välisvõtted ja suundus tagasi Itaaliasse. Kuna vahepeal oli stsenaariumit nii palju muudetud, ei sobinud loomulikult enamus filmitud materjali ja kavalpea Mattei otsustas ära kasutada dokumentaalkaadreid Paapua Uus-Guinea hõimudest ja loodusest, konstrueerides hiljem stuudios sarnased võttepaigad, lootes, et kõik omale kohale loksub. Loomulikult ei loksu ja kogu film tundub nagu oleks kokku pandud erinevatest filmidest. See muidugi annab juurde parajalt camp-väärtust, et kogu asi vaadatavana tunduks.


On väga raske midagi tarka öelda filmi stoori kohta, sest süžeed kui sellist pole. On neli eriüksuslast, kes peavad sõitma Paapua Uus-Guinea, et uurida sealset õnnetust kohalikus keemiatehases. Looduses ringi tuiates satuvad nad peale naisajakirjanikule Lea ja tema kaameramehele, kes just on sattunud zombie'de rünnaku alla. Nii võtavadki nad kõik koos ette teekonna läbi džungli tehase poole.


Kuigi tegevustikus ei tohiks pealtnäha midagi sarnast DAWN OF THE DEAD'ga olla, on Mattei mitmed stseenid otse sealt maha vehkinud. Isegi eriüksuslased näevad enda vormides täpselt samasugused välja. Kõigele tipuks on rotti pandud ka Goblini muusika, mille kohta Vincent Dawn (Mattei pseudonüüm) on öelnud, et ta vaid "laenas" seda. Mattei pole muidugi suu peale kukkunud poiss. Filmi DVD peal on intervjuu, kus härra enda fänne lollpeadeks sõimab, et nood tema filme kiidavad ja juppe dialoogist meelde jätavad. Ega minagi targem ei ole. Mulle film- kui odav, ajuvaba zombikas - täitsa meeldis, kindlasti mitte nüüd suurepärane saavutus antud žanris, kuid vaadatav.

Heal lapsel on ikka mitu nime, armastatakse öelda. Nii on ka antud filmiga, mida mina näiteks vaatasin ZOMBIE CREEPING FLESH nime all, kuid kindlasti võib teda kohata ka järgmiste nimedega:
  • Zombie Creeping Flesh
  • Virus
  • Cannibal Virus
  • Night of the Zombies (USA)
  • Zombie Inferno
  • Zombies of the Savanna
  • Zombi 2: Ultimate Nightmare (Italy)
5/10

"They could be drunk... or drugged. They probably don't intend to harm anyone."
(maailma parim esmareaktsioon kohtumisel zombie'dega)

Video Armageddon (2008)

teisipäev, aprill 22, 2008 by , under


Kui mõni aeg tagasi mainisin enda blogis Retard-O-Tron Video Mixtape II, siis seekord on aga otsene soovitus. Video Armageddon oli see kõik mida ma tegelikult mixtape'st ootan, ehk siis eelkõige klippe vanadest horror- ja sci-fi-filmidest. Kuid vahepaladena oli sisse toodud reality tv klippe, youtube'st tuhat korda nähtud dokumentaalkaadreid ja vahest oli sisse pikitud ka lesbipornot. Põhirõhk jäi siiski erinevatele veidratele filmiklippidele, korralikult üksteise otsa topitud ja kiire tempoga lastakse läbi väga suur ports erinevaid videoklippe. 75 minutit kvaliteetmeelelahutust...

Kuna mixtape'i autor ise avaldas soovi, et tema teost võimalikult palju edasi levitataks, siis lisan siia ka torrenti lingi:
http://tracker.zaerc.com/torrents-details.php?id=12882

Poster: Zombie Strippers (2008)

by , under


Mitte, et ma nüüd filmi iga hinna eest promoks, et siia pidevalt trailereid ja postreid üles lasen. Film on arvatavasti pask mis pask, kuid müts maha selle noksi ees, kes selle postri disainis. Kuigi Jenna Jamessoni uus välimus ei kõlba mitte kuskile, siis on arvutivõlurid suutnud ka tema seal peal ilusaks teha. Great success!

Night of The Living Bread (1990)

by , under


Režissöör:
Kevin S. O'Brien
Filmi pikkus: 8 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0133313/

Kui oled arvanud, et kõige hullem, mis sinuga juhtuda saab on elavate surnute rünnak, siis oled sa elanud pimeduses. Las ma valgustan - siit tulevad tapjaleivaviilud. Nagu arvata on filmi autor suur NIGHT OF THE LIVING DEAD austaja ja otsustanud omamoodi kummarduse teha sellele Romero zombie-filmile, mida kõik näinud on ja mis põhimõtteliselt pani aluse tänapäeva zombie-horror žanrile. Leivafilm põhimõtteliselt võtabki 8 minutiga kokku selle, mis NOTLD'l võttis poolteist tundi. Ainult, et zombie'de asemel on röstleivaviilud ja põlevate tukkide ning vintpüsside asemel on relvastuseks rösterid ja mikrolaineahjud. Jah, ning neks saab ka lõpus surma, mitte küll kuuli läbi, vaid maetakse elusalt saiahunniku alla.

Frontière(s) (2007)

by , under



Režissöör: Xavier Gens
Osades: Karina Testa, Aurélien Wiik, Patrick Ligardes, David Saracino, Maud Forget, Samuel Le Bihan jt.
Filmi pikkus: 108 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0814685/

Filmi lavastajal Xavier Gens'l tuli filmiidee 2002. aasta sündmuste ajal, kui Prantsusmaa presidendivalmistel suutis paremusäärmuslane Le Pen saavutada piisavalt hääli, et jõuda valimiste teise vooru. Nagu kindlasti ka paljud teised noorema generatsiooni pranstlased, peab Gens just neid päevi enda elu kõige hirmsamaks ajaks. Kuid selle asemel, et sündmused unustada ja kodus veini edasi lurpida, otsustas tema enda õudusunenäo filmilindile kanda, võttes arvesse ka enda igipõlist armastust horror-kino vastu.


FRONITERE(S) sündmused saavadki alguse Pariisi rahutuste (paremusäärmuslased on võitmas valimisi) keskel, kus viis noort väikepätti proovivad keerulist olukorda tänavatel ära kasutades kergelt rikkaks saada ja siis Hollandi poole kihutada. Kuna üks asjaosalistest saab haavata, otsustavad nad lahku minna - ühed viivad sõbra haiglasse ja teised ootavad neid piiri lähedal asuvas motellis. Valitud motell aga pole kindlasti parimate killast, kuna seal varjab end Teisest Maailmasõja lõppedes Prantsusmaa pinnale jäänud natsisõdur ja tema haiglane perekond.

Pole vaja just erilise horrori asjatundja silma, et märgata TEXAS CHAINSAW MASSACRE't filmi peamise eeskujuna. Gens on sealt laenanud "päraperses elava värdjaliku perekonna"-idee, kuid paar stseeni olid ka otsesed kummardused sellele horror-klassikasse kuuluvale teosele. Kuigi sellise tegutsemise puhul on võimalik täielikult ämbrisse astuda, sest taolise ideega filme sajab söögilauale aastas kindlasti üle paarikümne ja nende seast kulla välja kaevamist viitsivad vähesed ette võtta. Seekord on suudetud aga mõningate uudsete ideedega ja korraliku teostusega redneck-horror'i žanri pigem värskust tuua, kui seda labaselt vägistada. Kui tavaliselt võetakse veristamiseks ette lõbujanulised noored, kes enda seksi- ja narkoretkedega valedesse paikadesse satuvad, siis seekord pole ka noored ise midagi nii puhta südametunnistusega, kuid neid kiusama hakkavad psühhopaadid ning otsekui kontrastiks neo-natsi perekonnale paistavad noored olevat pärit väljastpoolt Prantsusmaad. Siinkohal ongi Gens proovinud mängu tuua mõningast varjatud sotsiaalkriitikat, kuid tänu stereotüüpselt käituvatele "headele" ja "pahadele" jääb see vaid pinnapealseks sorkimiseks, mis oluliselt filmi väärtust ei tõsta ning nii jääbki teos vaid horror-fanattide pärusmaaks.


Tänu üsna korralikule haibile oleks võib-olla oodanud filmilt rohkem verd. Ise vaatasin kärpimata ja ilustamata versiooni ning seetõttu jäi mõningaseks müsteeriumiks, et mis sinna n-ö kinovarianti alles jäeti. NC-17 reiting paari lõhki lastud pea ja saekettaga vallatlemise pärast? Kuna esialgne plaan FRONTIERE(S)'i Ameerika kinopublikule näidata After Dark Horrorfest raames, siis tänu reitingule otsustatigi eraldi reliissi kasuks. Selle aastaste Horrorfesti filmidest oleks kindlasti silma paistnud, kuid eraldi vaadatuna jääb vaid heaks näiteks Euroopa horrori praeguse taseme kohta. Kuigi esimene katse Hollywoodis läbi lüüa jäi Gens'il kesiseks (HITMAN), jätan mina tema nime meelde, sest esialgsed sammud (horror-)filmimaailmas läbi lüüa on olnud igati korralikud. Väidetavalt ongi mehel juba ideed uue filmi jaoks - piraadid, haid ja kannibalid - kõlab hästi hö-hö! Trashi poolt filmile antud hindega nõustun aga ka mina...

6/10

The Deaths of Ian Stone (2007)

esmaspäev, aprill 21, 2008 by , under


Režissöör: Dario Piana
Osades: Mike Vogel, Jaime Murray, Christina Cole, Michael Feast, Charlie Anson jt.
Filmi pikkus: 87 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0810823/

"Live every day like it's your last"


Ühel ööl kodu poole sõites märkab Ian Stone tee peal kahtlast musta kogu ning peatab auto, et "laipa" kaikaga veits torkida. Laip on aga enamat kui lihtsalt laip ja nii leiab noormees end varsti tema... mmm... terade otsast verisena. Järgmine hetk ärkab ta aga kontorilaua tagant ja uskudes, et kõik eelnev oli vaid uni, asub ta enda "uut" elu edasi elama kuni leiab end jälle surnuna. Niimoodi tsüklis viibiv Ian hakkab vaikselt aga eelnevaid elusid mäletama ja hakkab teda kiusavatele deemonitele kohta kätte näitama.


Kui nüüd aus olla, siis film algas minujaoks üsna põnevalt. End GROUNDHOG DAY horror-variandiks tituleeriv tükk suutis toimida, hoidudes liigselt küsimustele vastuseid andmast ja tuues vaikselt sisse ka veidike DARK CITY ja MATRIX'i maiku. Sinna aga kogu filmi võlu ka toppama jäi. Peategelase surmad muutusid üksluiseks, kuna filmitegijatel polnud arus mängu tuua järjest rohkem verd või geniaalsemaid lahendusi peategelase elu kaotamisel. Nii tipneski Iani surmasaamine kõri läbi lõikamisega. Ka "pahad kutid" tundusid alguses salapärased ja laheda väljanägemisega. Seda sinnani kuni nad ajasid selga latekskostüümid ja panid ninale ümmargused prillid (Matrix anyone?). Kui minujaoks oli film enda võlu kaotanud juba poole pealt, siis peale seda läks kõik juba täiesti allamäge ja veel sellise kraadi alt, et tagasi üles saamine nõuaks MacGyveri supervõimeid.

Paslik oleks siinkohal tsiteerida ka Mr. Disgusting'ut Bloody-Disgusting.com'st - "the very last line is a f-cking one-liner, “Whats a matter, scared?” Yeah, I’m scared people are actually going to pay to see this in a theater."

3/10


3. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival, osa 2

laupäev, aprill 12, 2008 by , under , ,


Jätkan muljetamist Eesti kõige parema filmifestivali kolmandast päevast (minu jaoks siis teisest). Esimesest päevast saab lugeda SIIN.

Laupäeval ei õnnestunudki kaua magada, kuna Rakvere Spordihoone hõivasid noored õhupüssi tulistajad ja niimoodi klõpsutasidki nad seal terve hommiku, taustakse Eesti rämpsmuusika. Selle tõttu tuli ekstravara linna peale sööma ja jooma minema, kuna päeva esimese filmini oli aega pea 4 tundi. Sai käidud pizzat söömas ja mu kodulinna Saue-nimelises õllebaaris, kus kohalikud õlid meile õltsid ja piljardimängud välja tegid. Haapsalus on kõik sõbralikud, ka õlid. Enne filmi sai muidugi muigega vaadatud, kuid pappkastidesse pugenud inimesed üksteisega mõõtu võtma hakkasid. Sama ajuvaba tegevus kui LARP.


Päeva esimeseks filmiks oli Hispaania horrori programmi kuuluv EL NINO DE BARRO (2007). Lugu Argentiinas veretöid korda saatvast sarimõrvarist ja väikesest poisist, kes samal ajal mõrvadest nägemusi näeb, oli üsnagi igav kogemus ja nii otsustasingi enne filmi lõppu parem veidike värsket õhku hingata. Nagu pärast teada sain, siis olevatki see poiss mõrvar olnud. Milline twist.


Michael Haneke FUNNY GAMES'i (1997) saadab igalpool nii kõva haip, et oleks patt olnud mehe enda poolt ameeriklastele tehtud uusversioon vahele jätta. Kuigi mälu järgi poleks nagu originaali näinud, siis valdas mind terve seansi ajal pidev deja vu, oleks justkui ennem kogu seda janti näinud. Ju siis silmanurgast, ketras seda ju ETV omal ajal päris korralikult. Kehva mäletamise põhjuseks võib kindlasti pidada seda, et film (uusversioon) ei pakkunud mulle ikka mitte midagi uut ja olulist, järelikult ei sümpatiseerinud ka esialgne variant. Selline vaimne terror, pikitud mõningase filosoofianoodiga. Kodus rahulikult vaatamiseks sobiks, kuid kinos vaatamiseks ei olnud just parim variant ning jäi keskpäraseks kogemuseks.


Kuna järgmiseks pidi algama TEST PILOTA PIRXA (1975) juubelilinastus, siis otsustasin ka mina kinosaali kaasa võtta alkohole, et iga 10 minuti tagant filmile toosti tõsta. Vanemale põlvkonnale kindlasti kõva nostalgialaks, minule, nolgile, aga esmakordne kogemus. Filmile eelnes väike sissejuhatus väheke napsuse Mart Sanderi poolt ning sõna anti ka filmi lavastajale Marek Piestrakile. Navigaator Pirx ise oli oma ajastule vastav, cheesy'd efektid ja veits ülemängitud stseenid kosmosesõidukis, kuid muidu täitsa mõnus filmikogemus. Peale filmi pakuti veel kõikidele torti ja söögi kõrvale ka viina ja viskit. Kuna vein oli juba korralikult toimima hakanud, siis ei suutnud ma ka tasuta alkoholile ei öelda ja puhastasin julgelt mitme viinapitsiga enda organismi, haugates peale hapukurki.



Nii suutsingi ennast järgmiseks filmiks korralikult konditsiooni viia, sest algamas oli Stuart Gordoni RE-ANIMATOR (1985) ja neid 80ndate ning 90ndate alguse horrorjante ongi kõige parem vaadata veidike lõbusamas meeleolus viibides. Film oli ikka täispauk. Korralikult haiget huumorit igast küljest küttev ja oma ajastu horror-kino traditsioone kandev. Filmile järgnes väike Q&A ring ka filmi produtsendiga Brian Yuzna'ga. Kuigi pole ennem mehele eriti tähelepanu pööranud, siis peale tema jutu kuulamist tekkis küll väga suur tahtmine rohkem tema töösse süveneda. Nii palju võin öelda, et tema viimane režissööritöö BAJO AGUAS TRANQUILAS (2005) oli ikka selline käkk, et ma ei hakanud temast isegi blogisse midagi kirjutama. Pärast surusin veel härraga kätt, ajasime small talk'i ja tegime pilti.

Siis aga tuli teha valik - kas minna vaatama japside MITOBORU MASHIN'i (2005) või prantslaste À l'INTERIEUR'i (2007). Jah, kuna teine film oli mul selleks ajaks juba nähtud, otsustasin ma ikka selle kasuks. Põhjus muidugi see, et olin sõpradele kõvasti kiitnud seda ja nii soovisidki ka nemad sellest veresaunast osa saada. Üksi aga lihapalle vaatama ja veini lurpima minna ei viitsinud, kuid luban, et teen selle julgustüki lähiajal ära. INSIDE'st olen pikemalt juttu teinud siin, seetõttu pikemalt rääkima ei hakka. Minu arust oli see vist ainuke film, kus tüdrukute kiljumisi kuulda võis.


Kuigi iga filmi ees linastus ka lühifilm, siis ei pööranud ma neile erilist tähelepanu. Üks erand aga oli JACK BROOKS: MONSTER SLAYER (2007) eel linastunud Carlos Torrens'i COMING TO TOWN (2006). Erinevatelt paljudest teistest polnud tegu mingi kunstilise onaneerimisega, vaid korraliku lühifilmiga, mille ainukeseks puuduseks on filmi lühike pikkus. Selliste tegelastega (parmust jõulumees, tema kiimane abiline ja verejanuline kääbik) oleks saanud väga muheda täispika komejandi. Aga noh, pikkus pikkuseks, üks mu lemmikuid festivalilt kindlasti. Filmi saab muide täispikkuses näha ametlikul kodulehel. JACK BROOKS'i alguseks oli aga tänu alkoholile mu mana nii otsas, et magamine tundus ainukese lahendusena. Nii tulebki oodata filmi DVD-reliissi, et asi korralikult kodus ära vaadata, mis pole muidugi üldse halb.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mu lemmik filmifestival Eestis on kindlasti eelmiste aastatega võrreldes sammu edasi teinud. Kuigi proovin muidu võimalikult palju kinos filmide vaatamist vältida, siis unustasin tänu suurepärasele õhkkonnale korduvalt, et istun kinosaalis. Selline vähese kontrolli poliitika ka rokib, kedagi läbi ei otsitud ja nii võis vabalt oma toidu- ja joogipoolisega kinosaali jalutada. Ei silmanud ka, et tänu sellele midagi oluliselt halba oleks kuskil juhtunud. Enda poolt võib-olla lisaks, et järgmise aasta friigiprogramm võiks veel friikim olla ja proovida vältida filmide kokkulangemist, samuti häiris selleaastane eestikeelsete subtiitrite lahendus - neid oli lihtsalt võimatu näha. Muidu korraldajatele jaksu järgmiseks aastaks ja kohtume Haapsalus aprillis 2009!

Borderland (2007)

by , under


Režissöör: Zev Berman
Osades: Brian Presley, Martha Higareda, Jake Muxworthy, Rider Strong, Damian Alcazar, Sean Astin jt.
Filmi pikkus: 105 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0452592/

"The devil's playground is just around the corner"

USA horrorkino hoiatab meid ikka ja jälle, et kodukandist lahkudes on sul ikka tohutult suur võimalus surma saada. Eriti kui sa oled 20ndates eluaastates ja otsustad külastada võõrast riiki. Kui Ameerikamaal võid sa oma elu kaotada mõne väärastunud hillbilly käe läbi, siis Brasiilias jahitakse su organeid musta turu jaoks, Aafrikas võid sattuda mutanteerunud krokodilli või lihasööja lõvi söögilauale ja Slovakkias müüakse sind rikastele piinamiseks.


Paremini ei lähe ka kolmel sõbral, kes otsustavad enne kooli lõpetamist sõita Mehhiko piirilinnakesse, et seal ninad tekiilast täis tõmmata ja heal juhul ka mõne vallatu neiuga vahekorda astuda. Pärast järjekordset möllu täis õhtut aga kaob üks sõpradest nagu tina tuhka. Selgub, et röövijateks kohalikud narkodiilerid, kellele põhitegevuse kõrval meeldib oma jumalatele inimesi ohverdada. Kuna politsei ei taha kurjamitega mingit tegemist teha, peavad poisid omal jõul sõpra päästma hakkama.


BORDERLAND põhineb väidetavalt tõsielulistel sündmustel. Sellised väited filmi postritel ja trailerites tekitavad alati mingil määral eelarvamusi, et palju siis filmis fiktsiooni ja reaalseid sündmuseid on, kui üldse. Antud juhul on filmi aluseks 21-aastase ameeriklase Mark Kilroy kadumine Mehhiko piiri ääres ja hiljem paljastatud narkodiilerite pesa, kust leiti ka kadunud noormehe jäänused. Filmi lavastaja, Zev Breman, oli tol ajal ka ise üliõpilane ning sattus ise ka mingil hetkel korraks uurimise alla. Kindlasti tänu nendele kogemustele on Breman suutnud luua üsnagi realistliku pildi kahe sõbra katsumustest leida oma kadunud hõumi. Kuigi kohati tuli vägisi silme ette HOSTEL, siis suutis BORDERLAND hoida vähe tõsisemat liini. Puudusid igasugused ülevindi gore-stseenid ja ka humoorikat poolt hoiti kapis luku taga.


Mu lemmiktegelaseks sai otsekohe kiilaspäine ja vähese jutuga killer, kel polnud mingit probleemi tänaval politsei ees inimesi tulistada ja matseetaga käsi otsast raiuda. Selline tegelane, kellega baaris täispeaga tüli ei noriks ja kellest pimedal tänaval ringiga mööda läheks. Ennustan talle pikka karjääri b-maigulistes õudusfilmides. Ka Frodo bitch Sean Astin suutis kääbikurollist välja astuda ja natuke pooltoobise pahalasena ennast heast küljest näidata.

BORDERLAND oli korralike näitlejatöödega korralik thriller, mis suutis jaburamatest noored-sõidavad-välismaale-ja-tapetakse klišeedest vabalt üle olla. After Dark Horrorfesti paremikku kindlasti kuuluv.

7/10

Trailer: Quarantine (2008)

reede, aprill 11, 2008 by , under



Jeesus küll, Hollywoodi rahaveskid töötavad kiiremini kui varem. Hispaanlaste [REC] nägi ametlikult ilmavalgust paar kuud tagasi, kui juba on küüned taha saadud ja trailergi juba kokku pandud. Traileri järgi üsna shot-by-shot remake kah. Ajuvaba.

Tooth and Nail (2007)

teisipäev, aprill 08, 2008 by , under


Režissöör:
Mark Young
Osades: Michael Madsen, Vinnie Jones, Rider Strong, Rachel Miner, Michael Kelly jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://imdb.com/title/tt0922642/

"How far would you go to survive?"

Aastaks 2012 on fossiilsed kütused maapõuest ammutatud ja elektrita ja korraliku toiduta inimesed tekitavad kohe kaose, hakates üksteist paremate elupaikade ja toidu nimel tapma. Loo keskseteks tegelasteks ongi mahajäetud haiglasse varjunud inimgrupp. Kõik laabub suurepäraselt, kuni ükspäev leitakse tänavalt verine tüdruk, kes kohe koju tassitakse. Samal ajal hakkavad neid kimbutamas käima ka veider seltskond, kes on nälja vastu hea lahenduse leidnud - inimliha.


Kui After Dark Horrofesti põhiidee on kinopublikule uusi horrorsuundi, siis mina aru ei saa, miks valitakse seda näitama nii kehvad linateosed (kaheksast kolm on vaadatud ja kaks nendest on ikka alla igasugust arvestust). TOOTH AND NAIL oleks võinud olla korralik indie'lik survival-horror, kui filmitegijad poleks proovinud enda varjust üle hüpata. Milleks tuua filmi Hollywoodi pahad poisid Michael Madsen ja Vinnie Jones, kui nende tegelaskujudel mingit mõtet pole ja paistavad enda "staarisäraga" ja ülenäitlemisega pigem halenaljakad, kui rahulikku indie-filmi sobivad. Ülejäänud kannibalid aga olid justkui koopainimesed, tühjade pilkudega ja tuimad. Horrorist jäi samuti kõvasti vajaka, paar ämbritäit verd, lahtine luumurd ja 2 (riietega) seksstseeni kuuluvad pigem 60ndatesse, mitte tänapäeva, kus latt on juba nii kõrgele aetud. Ja mis värk selle lõpuga siis oli? Viimane ellujäänud tüdruk tegi peale maailma kõige halvema näomaalingu ja läks tuimestatud kannibale tümitama. Mitmekümne aastaga kääritab kindlasti mingi camp-väärtuse välja, praegu aga oli lausa kurb vaadata.

2/10

FAIL!

[Rec] (2007)

esmaspäev, aprill 07, 2008 by , under


Režissöörid:
Jaume Balaquero ja Paco Plaza
Osades: Manuela Velasco, Javier Botet, Manuel Bronchud, Martha Carbonell jt.
Filmi pikkus: 75 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1038988/

"Experimenta el miedo"

Kui HÕFFi uue Hispaania horrori kava mind suhteliselt külmaks jättis (EL ORFANATO on siiski veel vaatamata, ootused on head), siis [REC] tegi kõik tasa - näitas väga heast küljest nii Hispaania horrorit kui ka õuduskino üleüldiselt. Arvatavasti oleks see pärl mul kahe silma vahele ka jäänud, kui poleks peale sattunud Trashi kiidulaulule.


Angela ja tema kaameramees on televisiooni jaoks filmimas kohalike tuletörjujate öiseid tegemisi, kuni tuleb väljakutse korterisse, kus väidetavalt on vanainimene kinni jäänud. Kohale jõudes aga avastavad enda eest politsei, hirmunud naabrid ja verise ja lärmava vanamuti. Vaikne õhtu võtab vägagi võika pöörde.


[REC] on ülesvõetud, kui kunagine kassaüllataja THE BLAIR WITCH PROJECT ja hiljutine kinohitt CLOVERFIELD ehk siis kogu sündmustik antakse meile edasi kaamerasilma läbi, mille taga on üks peaosalistest. Selline võte lubab vaatajal tegevustikku rohkem sisse sulada, nähes tekkinud olukordasid reaalsematena ning ümbritsevaid näitlejaid, kui "päris" inimesi enda kõrval. Kui ma kunagi oleks, nina püsti, väitnud, et ükski zombie-film ei suuda mulle naha alla pugeda ja korralikult hirmutada, siis peale antud filmi vaatamist oleks olnud mul aeg oma sõnasid nosima hakata. Kui filmi esimene pool andis vaid paar hirmsamat stseeni, siis teine pool juba ehmatas paar korda ning lõpp lajatas kuvaldaga vastu molli. Kui nüüd millegi kohta viriseks, siis mulle tegi veits nalja see kaameramees (Pablo?), kes iga hinna eest proovis kõike lindi peale saada. Isegi siis, kui oli tarvis lisakäsi, millegi korda saatmiseks sügas Pablo eemal kotte ja filmis teiste vaeva. Vähemalt läks korra appi zombit kägistama...

[REC] on kindel soovitus neile, kes usuvad, et horror on oma aja ära elanud ja ei suuda enda põhifunktsiooni - ehmatamine ja hirmutunne - enam täita. Soovitav vaadata rahulikus atmosfääris, korraliku heliga. Mina aga jään ootama järgmist reality-zombikat DIARY OF THE DEAD.

8/10

Poultrygeist: Night of The Chicken Dead (2006)

reede, aprill 04, 2008 by , under


Režissöör: Lloyd Kaufman
Osades: Jason Yachanin, Kate Graham, Allyson Sereboff, Robin Watkins jt.
Filmi pikkus: 103 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462485/

"Humans... the other white meat... Unless you're black, then it's dark meat... Or if you are Asian, then it's yellow meat... Or if you are Native American, it's red meat..."

POULTRYGEIST'i sai oodatud päris mitu aastat. Tiirles ta pidevalt erinevatel festivalidel ja paistis, et Kaufman ei plaanigi nii pea filmi DVD kujul välja lasta. Tänu Venemaa videoturule aga õnnestus siiski film ennem ära vaadata, kui see oleks unustuste hõlma vajunud. Nagu korralikule Troma filmile kohane, siis on seekord roolis Kaufman ise. Kuigi tema viimased katsetused ise kaamera taga olla jäid keskpärasteks (TALES FROM THE CRAPPER ja CITIZEN TOXIE: THE TOXIC AVENGER IV) on just tema käe alt tulnud välja kõige mainekamad Troma käkid nagu THE TOXIC AVENGER, CLASS OF NUKE 'EM HIGH ja TERROR FIRMER. Võib öelda, et zombie-kanadega on vanameister teinud korraliku kammbäki ja Troma nime taas taevasse tõstnud.


Tromaville'i indiaanlaste püha matmispaiga peale ehitatakse kiirtoidurestoran American Chicken Bunker, mis toob maja ette protesteerima hulga kohalikke. Maja asukohaga pole päri ka sinna maetute hinged, kes poevad toidu sisse ja muudavad kõik toitu söönud zombie-kanadeks.


Film oli ikka 100% Troma. Üliodavalt lahendatud efektid, õlle eest filmis kaasa löövad näitlejad, kõige ja kõige pihtsa suunatud terav huumor ja üleüldine sürreaalne õhustik. Vabalt lükatakse esimese 5 minuti jooksul inimesele käsi aanusesse ja näidatakse selle peale pihku peksvat paksukest. Kahju vaid, et sellist liini pidevalt terve filmi jooksul ei hoitud. Vahepealsed laulu- ja tantsustseenid tõmbasid tempot ja fiili alla, mis suudeti tagasi saavutada alles pärast esimest poolt. Siis tuli niivõrd kreisi ja kaootiline veristamine, et tundsin ennast jälle nagu kodus - tükeldati inimeste jalgasid, rebiti otsast jäsemeid, paljad tsikid tantsisid laudade peale. Selle peale oleks tervema mõistusega inimene öelnud WTF! aga Tromale juba väikse sõrme andnud vaid muigaks ja vaataks rahuolevalt ekraani.

7/10


The Fall (2006)

kolmapäev, aprill 02, 2008 by , under


3. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival, osa 1

by , under , ,


Märtsi lõpp on see aeg kui igal horrorisõbral hakkavad silmad vilkuma ja kõhus lendavad pidevalt ringi liblikad. Jah, kätte on jõudnud aeg, mil Haapsalus toimub järjekordne HÕFF. Kuigi seekord tuli ametlik pressiteade vaid paar nädalat enne festivali algust, olid härral ammu juba plaanid teada - märtsikuu lõpp Haapsalus veeta. HÕFF ja skeidi/nudismi-suvelaager West Coast Jam ongi peamised põhjused miks sinna armsasse väikelinna mõnikord ära eksida.


Jah, kuigi asjad olid juba mitu kuud enne ära pakitud ja plaanid ammu tehtud, läks ikka nii, et teise päeva avafilmile ESKALOFRIO / SHIVER (2008) suutsin 15 minutit hilineda. Õnneks oli arvatavasti veninud ka sissejuhatus filmile ja jõudsin istmeni, siis kui käisid algustiitrid. Film ise oli selline, et päeva alustuseks sobis küll, viis meeled õigesse konditsiooni, kuid samas nagu midagi uut pakkuda ei suutnud. Pigem selline nooremale publikule suunatud õõvalugu, kus peategelasteks on heroilised noored ja pahategelasteks kibestunud vanainimesed. Mõned head ehmatuskohad (autorid olid kindlasti inspiratsiooni ammutanud Aasia horrorist), kuid muidu keskpärane laksimine ülespoole vööd.


Teiseks filmiks oli Jaapani kultusrežissööri Shinya Tsukamoto AKUMU TANTEI / NIGHTMARE DETECTIVE (2006). Kuigi Trash oli filmile andnud alla keskmise skoori, olid mul siiski ootused kõrgel. Pettuma eriti ei pidanudki. Film oli küll kohati liigselt laialivalguv, suutmata korralikult fookusesse võtta ühtegi peategelast, kuid see-eest väga mõnusa atmosfääri ja kaameratööga. Eriti kiidaks neid nö. nightmare-stseene, mis kinos korraliku heli tõttu suutsid hirmu tekitada küll. Peaosas olnud tsikk oli ka nummi. Festivali peakorraldaja Sten Saluveer muide mainis veel, et järgmiseks aastaks on plaanis ka Tsukamoto Eestimaa pinnale meelitada. Sobib!


Nüüd olin ma valiku ees - kas minna väikesesse saali vaatama "friigifilmi" BLACK SUN: THE NANKING MASSACRE (1995) või suurde saali festivali erikülalise Brian Yuzna horrorjanti SOCIETY (1989). Kuna ise oleks mõningal määral rohkem eelistanud suures saalis istuda, siis tänu sõpradele sai mindud siiski Hong Kongi shockumentary't kaema. Nankingi veresaunast rääkiv linalugu oli muidugi väga informatiivne, kuid teostus ülimalt kehv. Selline liiga exploitation maiguga, et tõsiselt võtta ja liiga tõsise teemaga, et tsilli meelelahutusena võtta. Arvatavasti oli ajalooline õppetund paljudele ennast šokeerima tulnud kohalikele maajõmmidele liiga mahukas ja nii nad langesid ükshaaval, suure käraga. Arvatavasti oleks programmi pigem sobinud HEI TAI YANG 731 (1988), mis oleks enda julmustega ka vindised ossud oma kohal hoidnud.


Reedese päeva lõpetas festivali kõige eksootilisem film - ZIBAHKHANA / HELL'S GROUND (2007) Pakistanist. Reklaamitud zombifilmi tagant rullus välja aga niivõrd ajuvaba, Ameerika horrori klišeesid ülekasutav film, et ei teadnud kohe kas nutta või naerda. Kuigi algus lubas traditsioonilist zombijanti, siis tegelikult olid zombid filmis kesksed tegelased nii-umbes 5 minutit, peale seda tulid mängu veidrad nõiad ja morgensterni viibutav burkas maniakk. Filmi autorid on kindlapeale suured Ameerika horrori austajad, kuna enamus filmi oli kaudselt maha viksitud mingist suuremast jänkide õudusfilmist. Peale selle proovisid peategelased peale oma emakeele pidevalt suust välja pressida inglise keelt. Selline omapärane kogemus, mis päris viimaseks öiseks filmiks ei sobinud (uni tegi juba vaikselt liiga), kuid teinekord vaataks õlle kõrvale kindlasti uuesti. Treiler kah - siin.


Reede lõppes minujaoks alles pool 3 öösel ning seetõttu ei võtnud ma midagi muud ette kui kerisin magamiskohta ära, et järgmisel päeval uuele ringile minna.

TO BE CONTINUED...