Režissöör: Michael Almereyda
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110620/
"Unseen. Unforgiving. Undead."
"Unseen. Unforgiving. Undead."
Tõsi ta on, et vampiiri-mütoloogia on ajaga üsna kardinaalselt muutunud. Kui Bram Stoker kujutas vampiiri Ida-Euroopas, Karpaatides lossi omava karismaatilise härrasmehena, kes jäi lääne populaarkultuuris vampiiri arhetüübiks väga pikaks ajaks (peamiselt tänu Universali ja Hammer stuudio filmidele), siis kuskil 20. sajandi lõpupoole võeti hoopis teine suund (usun, et teerajajaks oli Tony Scott'i THE HUNGER) ning modernne vampiir oli naissoost, elas mõnes suurlinnas (soovitatavalt New York) ning hankis toitu läbi oma naiselike võlude. Suurepärasteks näideteks on, ühiseid jooni kandvad, kaks 90ndate keskpaigas valminud vampiirilugu, Larry Fessenden'i HABIT ning Michael Almereyda NADJA, millest tahaks siinkohal ka juttu teha.
Nadja (võluv Elina Löwensohn) on kurikuulsa krahvi lihane tütar, kes New Yorki suitsuhõngustes baarides ja pimedates nurgatagustes omale sobivaid ohvreid otsib. Peale isa surma Van Helsing'i käe läbi, otsustab Nadja suurlinnast üles otsida oma kaksikvend Edgar, et koos paika panna tulevikuplaanid, kuid tema teed ristuvad Lucy'ga, kes ka vampiiritari lummusesse satub. Probleem on selles, et Lucy on abielus - mitte, et see vampiire varem heidutanud oleks - ja, kokkusattumused-kokkusattumused, tema abikaasaks on justnimelt eelmainitud Van Helsingi vennapoeg, kes nüüd koos proovivad Nadjani jõuda, et Lucy vampiiri mõjuvõimu käest päästa.
Almereyda katsed klassikalist vampiirilugu tänapäevaseks vormida on igatepidi õnnestunud. Ega selleks polnudki rohkemat vaja teha, kui ettekirjutatu lihtsalt tänapäevasesse ruumi tõsta, milleks öise New Yorki tühjad kõrvaltänavad ideaalselt sobivad. Ometi on režissöör jätnud endale piisavalt ruumi eksperimenteerida, seda peamiselt pildikeeles (näiteks võetakse vahepeal kasutusele mänguasi/videokaamera Fisher-Price PXL 2000, mis pildi digimosaiigiks muudab), kuid ka mängureeglid, mille järgi vampiirifilmi teha tuleks, saavad natukene väänatud, et ta tänapäevas natukene paremini töötaks. Nii näiteks on Van Helsing suvaline ekstsrentiline vanamees trepikojast, kelle töövarustuse hulka kuulub jalgratas ja peegeldavad prillid. Eks siin ole neid omamoodi veidrusi veel, mille eksisteerimise kohta oskab vaid režissöörihärra ise vastuseid anda. Tugev autorifilm. 8/10
Nadja (võluv Elina Löwensohn) on kurikuulsa krahvi lihane tütar, kes New Yorki suitsuhõngustes baarides ja pimedates nurgatagustes omale sobivaid ohvreid otsib. Peale isa surma Van Helsing'i käe läbi, otsustab Nadja suurlinnast üles otsida oma kaksikvend Edgar, et koos paika panna tulevikuplaanid, kuid tema teed ristuvad Lucy'ga, kes ka vampiiritari lummusesse satub. Probleem on selles, et Lucy on abielus - mitte, et see vampiire varem heidutanud oleks - ja, kokkusattumused-kokkusattumused, tema abikaasaks on justnimelt eelmainitud Van Helsingi vennapoeg, kes nüüd koos proovivad Nadjani jõuda, et Lucy vampiiri mõjuvõimu käest päästa.
Almereyda katsed klassikalist vampiirilugu tänapäevaseks vormida on igatepidi õnnestunud. Ega selleks polnudki rohkemat vaja teha, kui ettekirjutatu lihtsalt tänapäevasesse ruumi tõsta, milleks öise New Yorki tühjad kõrvaltänavad ideaalselt sobivad. Ometi on režissöör jätnud endale piisavalt ruumi eksperimenteerida, seda peamiselt pildikeeles (näiteks võetakse vahepeal kasutusele mänguasi/videokaamera Fisher-Price PXL 2000, mis pildi digimosaiigiks muudab), kuid ka mängureeglid, mille järgi vampiirifilmi teha tuleks, saavad natukene väänatud, et ta tänapäevas natukene paremini töötaks. Nii näiteks on Van Helsing suvaline ekstsrentiline vanamees trepikojast, kelle töövarustuse hulka kuulub jalgratas ja peegeldavad prillid. Eks siin ole neid omamoodi veidrusi veel, mille eksisteerimise kohta oskab vaid režissöörihärra ise vastuseid anda. Tugev autorifilm. 8/10
0 Responses to 'Nadja (1994)'
Postita kommentaar