PARANOIADISCO

2011-06-15T16:03:00.000+03:00

HÕFF 2011: Los ojos de Julia / Julia's Eyes (2010)

2011-05-07T16:46:00.003+03:00

Režissöör: Guillem Morales
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1512685/

Selline sobiv film festivali teist päeva avama - ühelt poolt kergelt jälgitav, et ka kõige uimasem pea suudaks narratiivil silma peal hoida ja teisest küljest piisavalt põnev, et alles voodist tõusnud keha kinotoolil puhkerežiimi ei lülituks. Ei midagi uut ja üllatavat, kuid kõiki aabitsatõdesid järgiv korralikult tehtud vana. Külge kleebitud Hispaania horror-guru Guillermo del Toro nimi on muidugi osa osavast reklaamist (loe: petuskeemist), et film ka, sarnaselt mõne aasta tagusele EL ORFANATO'le, suurema publiku ette jõuaks. Mart Sander näiteks rääkis HÕFF'ile eelnenud kultuurisaates OP! käesolevast filmist kui del Toro filmist. Reklaam töötab!

Kõige suurem häda selle filmiga on see, et ta on paganama pikk ja režissööril käib selgelt üle jõu viimases pooles varasemalt seatud tempot hoida. Tähelepanelikum vaatajal on nimelt juba peale esimest tundi piltmõistatus kokku pandud ning selle asemel, et mõne varjatud trumbiga vaatajal vaiba jalge alt ära tõmmata, laseb Morales sama jutiga edasi. Mis tähendab, et viimane pool on juba täiesti mõttetu ja toetub ainult sellele, et kurjami nägu valguse kätte tuua. Nii muutubki algselt mõnusalt salapära hoidev müsteerium lõppedes tüütuks kassi-hiire mänguks, mille piirid seab ühe elamu seinad. 6/10

HÕFF 2011: Subconscious Cruelty (2000)

2011-05-04T04:18:00.006+03:00

Režissöör: Karim Hussain
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0166370/

"Destroy all rational thought!" hüüdis kunagi beat-põlvkonna kirjanik William S. Burroughs ning toetas oma poolt väljahõigatut cut-up tehnikaga, mis kirjanduslikus tekstis lineaarselt kulgeva narratiivi purustas ja seega sellele läheneda üritava peas korraliku segaduse korraldas. Umbes samasuguse ideega alustab ka Hussain oma filmi, kui kutsub üles välja lülitama oma aju vasakpoolse osa, mis režissööri väitel loogilise ja ratsionaalsega tegeleb ("Destroy the Left Brain, Destroy your Lies"). Ma pole küll aju ehituse ja toimimisega kursis, kuid olen üsna kindel, et selline info on saadud kaheldava väärtusega allikast. Probleem seisneb aga selles, et film ise on liiga rangelt struktureeritud ja liigagi loogilise narratiivi peale üles ehitatud. Ainukesed suuremad katkestused tekivad episoodide vahel, mida ei seo omavahel tõepoolest mitte midagi. Eks see ole ka suuresti sellepärast nii, et konkreetset sõnumit (mille esitamine on eeldatavasti Hussain'i üks peaeesmärke) on üsna raske unenäo-loogikat kasutavas loos välja tuua. Ütleks isegi, et need kaks asja välistavad teineteist.

Iga episood kannabki ühte ideed ning mäletamist mööda oli neid kokku kolm või neli. Režissöör keskendub fragmentide lõikes loomis- ja hävitamistungile, inimese ja Gaia vahekorrale, religioonile jne. Nendest kõige põnevam tundubki esimene "lugu", mis jäi meelde mõnusa giallo'liku värvidemängu (vihjeks: Bava, Argento) ja väga graafilise kulminatsiooniga. Edasine aga viib filmi järjest sügavamale sohu, kust varsti enam peanuppki välja ei paista. Eks ta kokkuvõttes selline ühe äsja Nietzsche'ga ühele poole saanud noore mehe vihapurse olegi, mis kümneid aastaid hiljem põskedele piinlikuse puna toob ja seda oli tunda ka mehe filmi sissejuhatavast videotervitusest.

Olles hiline film, tekitas mus siiski piisavalt huvi, et üleval hoida, kuid pooled mu sõbrad suigutas film küll magusasse unne. Vähemalt suutsid osad siis selle valet külvava vasaku ajupoole mingil määral välja lülitada. 5/10

HÕFF 2011: A Horrible Way To Die (2011)

2011-05-04T03:00:00.002+03:00

Režissöör: Adam Wingard
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1617620/

Sarimõrvareid on filmides tänaseks päevaks vist küll juba nii paljude külgede alt vaadeldud, et sealtmailt mingeid üllatusi oodata ei oskakski. Ega ei tule selles mõttes ka Adam Wingard millegi novaatorlikuga välja. Juba lugu ise, kus vangistusest põgenenud sarimõrvar (praegune iseseisva õuduskino "staar" AJ Bowen) liigub mööda Ühendriikide teid oma endise tüdruksõbra juurde, kes samal ajal proovib oma tumedast minevikust kuidagi lahti raputada, ei tekita erilist ootusärevust millegi üllatava suhtes. Nüüd võib muidugi moka otsast mainida, et väikene üllatus režissööril siiski lõpetuseks valmis oli sätitud. Selleni kulgemine aga möödub vägagi rahulikult ja ootamatult verevaeselt - paralleele võib mingil määral tuua ka HõFF'il linastunud RED WHITE & BLUE'ga, kus õudusfilmi nimetus (selle üle võib muidugi vaielda) teenitakse välja alles filmi viimases kolmandikus. Lõpukulminatsioonile eelnev on aga vaatajani toodud üsna kaootilises vormis. Juba oma mõne aasta taguses psühhotroopses horror'is POP SKULL meeldis Wingard'ile oma pildikeelega mängida filmilise reaalsuse ja mitte-reaalsuse piiril ning ka käesolevas teoses liigub ta üsna vabalt mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, jättes vaatajale siiski mõningasi pidepunkte, et too ajajoonel orienteeruda suudaks. Kuigi see vajab võib-olla keskmisest rohkem tähelepanu, pole narratiivi siiski väga keeruline jälgida. Ka sissejuhatanud Sten Saluveeri ja Todd Brown'i poolt välja kuulutatud lõpupuänt jäi oodatust tegelikult tunduvalt vaiksemaks. Omapärane lõpukulminatsioon kindlasti aga samamoodi tagasihoidlik ja maadligi nagu sinna jõudminegi. Selline indie-horror on mulle aga väga mokkamööda ning seetõttu üks festivali meeldivamatest üllatustest. 7/10

HÕFF 2011: Leipzigisse (2011)

2011-05-03T11:37:00.005+03:00

Režissöör: Hardi Keerutaja

Mõtlesin alguses, et ei hakkagi eraldi postitust sellest uuest Eesti lühifilmist tegema, kuid kuna igasugune vastukaja on ühele noorele režissöörile väga tähtis ja ma soovin Eesti filmi tulevikule vaid kõige paremat, ma seda siiski teen. LEIPZIGISSE on peale vaadates väga kena film ja midagi muud filmikooli poistelt ka ei ootaks aga, aga... Kõlab kindlasti väga platonlikult aga mul on tunne, et kohalikud filmitegijad küll proovivad jäljendada lääne horror'i kõiki tuttavaid külgi aga samas jääb neile kättesaamatuks see Idee, mis seisab nende jäljendatavate taga. See tähendab, et vaadates näiteks antud lühifilmi, olid kõik ühte õudusfilmi kuuluma pidavad märgid, tähendused mulle tuttavad aga siiski tekitas film minus võõrastust. Seda peamiselt selle tõttu, et nähtu taga lihtsalt polnud midagi. Mul on muidugi hea meel, et ka meie filmitegijad on pead hakanud vaikselt õuduskino poole pöörama, kuid ma ei saa kunagi leppida filmi tegemisega vaid filmi tegemise enda pärast. 4/10

HÕFF 2011: Amphibious 3D (2010)

2011-05-03T10:42:00.003+03:00

Režissöör: Brian Yuzna
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1540761/

"Fear is rising."

Kes veel mäletavad, siis mõned aastad tagasi väisas Yuzna ka Haapsalut. Olles just ära näinud tema viimase režissööritöö BENEATH STILL WATERS, mõtlesin mehele läbi lillede mainida, et lavastaja-amet pole ikka tema jaoks ja mõistlik oleks jätkata pigem suvalise b-horrori produtseerimist. Seda viimast ta ju tegelikult oskab. Kuid, nagu näitas ka tänavune HÕFFi avafilm AMPHIBIOUS 3D, võib ta tegelikult ka lavastajatoolil hakkama saada, kui ta on valgustatud teadmisega, kes on tema filmi eeldatav sihtgrupp ja mil eesmärgil nad seda filmi vaatavad. Haapsalu lossivaremetesse kogunenud lõbusas meeleolus seltskonnad, kes põues peituvate pudelitega talvekülma vastu võitlesid ja ekraanil toimuvale vaid 50% oma tähelepanust suutsid koondada, on sellise filmi puhul ju tegelikult ideaalpublik.

Indoneesias linti võetud c-kategooria film pole midagi muud kui austusavaldus kõigile enne kunagistele kollifilmidele, kus meresügavikes peituvad ebardid meie naissoo vastu suurt huvi tunnevad ja paaritusmänge häirivat faktorit elik meest teise ilma saadavad. Igast nurgast vaadatuna on näha, et film on tehtud keel põses ja seega oleks raske selle halbasid külgi tõsise pilguga materdada. Pigem võiks näiteks kalaroogadega võtteplatsile meelitatud kohalikke näitlejahakatisi, humoorikat ingliskeelset dublaaži (KUNG POW, anybody?) ja üldse rumalat lugu vaadata kui päästerõngast, mis ühe keskpärase ja näotu filmi päästavad. Kiita tuleb ka (eri)efektimajandust. Kuigi Yuzna on kergema vastupanu teed läinud ja kasutanud ohtralt arvutigraafika abi (peamiselt peapaha kujutamisel), siis oli hea meel ka näha, et poldud unustatud klassikat ehk kummi, silikooni ja punast värvi. 5/10

Concept art

Poster: Stake Land (2010)

2011-04-14T23:37:00.000+03:00

HÕFF tuleb taas...

2011-03-30T18:06:00.006+03:00

Läheb jälle lahti see trall. Kuu aja pärast algab nimelt meie maa üks mõnusama fiiliga festivale ja loomulikult roomavad kõik rämps-, õudus- ja fantaasiafilmisõbrad selleks ajaks Haapsalusse. Nüüd poetati esimene suurem infokild, millele toetudes võib öelda, et tulemas on üks viimaste aastate tugevaima programmiga HÕFF. Lasen siinkohal pressiteatel rääkida:

29. aprillist – 1. maini asetleidval Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil (HÕFF) leiab aset kahe mängufilmi ametlikud Euroopa esilinastused.

Kanada režissööri Panos Cosmatose debüüt “Teispool musta vikerkaart” (Beyond the Black Rainbow) jõuab Eesti vaatajate ette otse pärast esilinastust sõltumatute filmide tippfestivalil Tribecast. Napi dialoogiga ja hüptnootilise stiiliga ulmefilmi, mis autori sõnul on ainest saanud 80ndate aastate Kanada õudusfilmist, on jõutud juba võrrelda kui oskuslikku kombineeringut sellistest klassikatest nagu “Solaris” ja “Logan’s Run”.

Esimest korda näidatakse Euroopas HÕFFi raames ka pöörast USA musta komöödiat “Katekismusekataklüsm” (The Catechism Cataclysm), mis oli tänavuse Sundance’i festivali üks publikumagneteid. Absurdne road-movie, mille slogan võiks kõlada ka kui hoiatusena “Jumal keerab teile sajaga taha”, on valitud HÕFFi ametlikuks lõpufilmiks.

Põhja-Ameerika filmide eriprogrammi kuulub kokku üheksa täispikka filmi. Lisaks kahele eelmisele näeb HÕFFi publik ka üht selle aasta oodatumat ja mainekat festivalihitti “Pumppüssiga Hobo” (Hobo With a Shotgun), mille režissöör Jason Eisener on lubanud Haapsallu oma filmi linastusele ise ka kohale sõita. Robert Rodrigueze ja Quentin Tarantino poolt spondeeritud “Grindhouse’i” võltstreilerist sündinud täispika filmi peaosas hiilgab “Blade Runneri” ikooniline staar Rutger Hauer.

Põhja-Ameerika filmivalikust ei puudu ka 2010. a Toronto festivalilt tee rahvusvahelisele areenile saanud noore režissööri Jim Mickle postapokalüptiline verest tiine vampiirihorror “Tõotatud maa” (Stake Land), mis annab väärdunud nägemuse Ameerika liiasustest ja nende tagajärgedest.

Kummardus tehakse ka 80ndatele aastatele – Ti Westi lavastatud satanistliku paanika esilekerkimise ajastu teemast inspireeritud “Saatana maja” (The House of the Devil) peetakse üheks märkimisväärsemaks Ameerika õudusfilmi uue laine esindajaks viimaste aastate jooksul. “Vana kooli” õõvafilm on ka Adam Greeni “Kirves 2” (Hatchet 2), mis linastus algselt Ameerika kinodes ilma ametliku loata, pärast mida monteeriti film kinodesõbralikumaks. HÕFFil linastub fännide rõõmuks siiski filmi tsenseerimata versioon.

2007. aastal publikut šokeerinud ”Pop Skull” looja Adam Wingardi teine töö “Võigas surm” (A Horrible Way to Die) jätkab balansseerimist väärtfilmi ja õudusfilmi piiril, andes sellega sarimõrtsukafilmidele täiesti uue hingamise. Ka briti lavastaja Simon Rumley Texases ülesfilmitud “Punane, valge ja sinine” (Red, White, Blue) pole mitte klassikaline horror vaid sünge lugu armastusest ja kättemaksust.

Selgunud on ka alati publikut meelitanud HÕFFi ekstreemhorrorfilmiseanss, mis samuti tuleb tänavu just Põhja-Ameerikast. Kanada filmimees Karim Hussain, keda üldsus teab ka mitmete filmide operaatorina, sh “Pumppüssiga Hobo”, šokeeris kõiki oma 2000. aastal valminud mängufilmiga “Alateadlik julmus” (Subconscious cruelty). Neljast segmendist koosnev film-essee raputab publikut vägivalla, paakunud vere ja seksuaalhälvete graafilise kirjeldusega, mille eesmärk pole mitte niivõrd publikut provotseerida kui esitada väljakutse religioonile, moraalile ja meie enda vägivallataluvusele.

Põhja-Ameerika programmi pani kokku enim loetava õudus- ja kultusfilmidele pühendatud veebiportaali Twitch peatoimetaja ning filmiprodutsent Todd Brown Kanadast.

Kõigepealt tuleb muidugi väga meeldiva üllatusena Jim Mickle'i STAKE LAND, millele ma olen asetanud väga suured panused ja mille linastumist festivalil ma ka, Todd Brown'i nime programmi koostajate seas nähes, ootasin. Loomulikult on ootamist väärt ka potensiaalne kultusfilm pumppüssiga hulgusest ning minu jaoks 2009. aasta üks parimaid näiteid Ameerika õuduskinost THE HOUSE OF THE DEVIL (blogis) nägemine suurelt ekraanilt. Ka Adam Wingard'i, kelle POP SKULL mind väga meeldivalt üllatas, uus film tekitab mõningast uudishimu. Aga, keda ma petan, üritan ikka kõik filmid, mida näinud veel pole, ära vaadata. Loodan muidugi, et sellega pole filmide nimekiri veel lõplik ja mõned pärlid lisanduvad veel. Tuleb siiski au anda, avapauk oli tugev!

Bitter Feast (2010)

2011-03-30T16:16:00.000+03:00

Režissöör: Joe Maggio
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1477835/

Meil siin Eestis on toidu(koha)kriitika üsna mõistlikuse piiridesse jäänud ja mingisuguseid skandaale, et mõni uhkem restoran arvustajatelt hävitava hinnangu on saanud, pole ka silma jäänud. Samas, kas keegi peale EPL nädalalõpulisas söögikohtadele hinnanguid jagavale Köögikomando, üldse tegeleb sellise kriitikaga? Eriti palju neid tegelasi vist ei ole ja noh, tegelikult ei ole siinpool ka nende kirjutiste lugemise vastu erilist huvi. Kui väljas on vaja süüa, söön ikka seal, kus kõhu täis saab. Mingid toidust tulenevad esteetilised naudingud on minu jaoks teisejärgulised.

Läänes aga on igasugune (professionaalne) kriitika erinevate valdkondade vastu juba sinnamaale jõudnud, et on tekkinud nähtus, kus eelnevalt loodu üle arutlev ja seda analüüsiv seltskond on vaikselt asendunud sellistega, kes kasutavad seda loodut vaid aluspinnaks ja proovivad tähelepanu tõmmata pigem enda kirjutisele, kui sellele, millest nad tegelikult rääkima peaksid. See ei ole muidugi alati negatiivne nähtus, sest loen ma näiteks isegi hea meelega Žižeki tekste, kus ta läbi arutluse filmidest esitab enda filosoofiat, aga see on teinud võimalikuks olukorrad, kus erinevad trollid saavutavad kohati isegi suurema tähelepanu kui mõni arvestatav kriitik. Internetis loevad muidugi klikkide arv ja mis tõmbab neid rohkem kui kellegi/millegi põhjendamatu materdamine ning mahategemine (lisa siia veel seks ja kuulsused ja valem superportaaliks on olemas!).

Üks selline kibestunud kriitik on ka JT Franks, kelle põhjendamatult kriitiline tekst oma toidukohti arvustavas blogis hävitab ühe koka Peter Grey elu - kõigepealt tõmmatakse juhe seinast tema kaabeltelevisioonis jooksval kokasaatel ja hiljem lastakse lahti ta ühe restorani peakoka ametist. See viib koka selleni, et ta röövib populaarse blogija, seob ta enda maamaja keldrisse kinni ja korraldab talle mitmeid pealtnäha lihtsaid katseid, et suurte sõnade omanik ise saaks omal nahal tunda, millist vaeva nõuab millegi valmistamine. Põhimõtteliselt rada7 foorumitest tuttav "tahaks näha, et ise paremini teed"-juhtum.

Kui ma ei teaks, siis võiks arvata, et filmi režissööriks on Uwe Boll, kelle igat filmi saadab nii professionaalsete, kui ka amatööridest, kriitikute virin ja seega leidis mees lõpuks filmist sobiva meediumi, kus oma vihavaenlastele koht kätte näidata. Kus kokk (režissöör) saaks ühte blogijat (filmikriitikut) poolteist tundi ebainimlikult kohelda - mõelda vaid, milline paradiis see ühe vihatud filmitegija jaoks oleks! Maggio aga läheb väheke tagasihoidlikumat teed ja tema nägemuses hea-paha rollid nii väga selged pole. Kui filmi alguses on kindel, et vaataja mõistab pigem koka, kui kannataja, tegevusmotiive, siis filmi lõpuks on pigem abitu blogija see, kes üleloomuliku Hävitaja käe alla kannatab ning kokkuvõttes ei saa kumbagi poolt hea inimesena vaadata. Film ise on Glass Eye Pix toodangule iseloomulikult tagasihoidlikult tehtud - filmitud (kui ma õigesti mäletan) Canon 5D kaameraga paari nädala jooksul (muide samas paigas, kus valmis WENDIGO (blogis)) - ning rõhk on pandud pigem kommentaarile (mis muidugi võiks tunduvalt teravamalt torgata), kui otsesele ekraanil toimuvale veristamisele. 6/10

Shuffle (1981)

2011-03-21T19:46:00.005+02:00

Režissöör: Sōgo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0083073/

See Katsuhiro Ōtomo mangal põhinev 30-minutiline lühifilm on otsekui käeharjutus Ishii järgneva linateose BURST CITY (blog) jaoks. Ishii nimelt otsib erinevaid võimalusi, kuidas kiire tempoga kulgev lugu võimalikult kiirelt ka edasi anda ning mis sobib selliseks harjutuseks paremini kui lihtne lugu tüdruksõbra mõrva pärast politsei eest põgenevast ja ühele tänavagängsterile kättemaksu vanduvast punkarist. Nii koosnebki film peamiselt oma eesmärgi poole tõttava punkari jälitamisest, mida iseloomustab Ishii kaubamärgiks saanud hektiline kaameratöö ja mõned kummalised videoefektid. Palju sellest lühifilmist rääkida pole ja arvatavasti jääb ka ainukeseks vaatamiskorraks. Nagu mehe lühemate filmidega ikka, siis häirivalt keskpärane. 5/10

Tras el cristal / In a Glass Cage (1987)

2011-03-21T19:01:00.004+02:00

Režissöör: Agustí Villaronga
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0090197/

Teise maailmasõja ajal surmalaagrites väikeste poiste peal oma haiglasi kirgi rahuldanud nats-doktor Klaus vedeleb peale ebaõnnestunud enesetapukatset halvatult klaaskastis, mis tal hingata aitab. Kuna tema perekond on mehe hoolitsemisest üsna väsinud, palkavad nad tema eest hoolt kandma ühe noore, sireda poisi Angelo, kellel, tuleb välja, on tumeda minevikuga vanamehega juba varasem tutvus olemas.

Antud film on miskipärast ära eksinud nii mõnessegi Euroopa parimaid õudusfilme üles loendavasse nimistusse, kuigi ise loeks teda pigem psühholoogiliseks thrilleriks kui õõvafilmiks. Siin on muidugi momente, kus Villaronga proovib vaatajat otseselt ekraanil toimuvaga šokeerida, kuid peamine eesmärk on tal siiski analüüsida inimloomust, valgustada selle sügavamaid ja räpasemaid soppe. Ekspluateerides populaarset natsitemaatikat, tõmmates natsismi ja kurjuse vahele tugeva võrdusmärgi (wow!), näitab ta kuidas kurjus tekitab omakorda uut kurjust ja kuidas kunagised abitud ja represseeritud võimu juurde saades ise samamoodi käituma hakkavad. Aga, nagu ma juba mainisin, siis ekraanil otseselt midagi ekstreemset ei toimu, vaid ebameeldiva maitse jätab suhu pigem pedofiilia ja sadismiga läbipikitud lugu. 6/10

Automatons (2006)

2011-03-21T16:22:00.006+02:00

Režissöör: James Felix McKenney
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462250/

"This is how humanity dies"

AUTOMATONS proovib järele teha kõiki neid 50ndate ulmefilme, milles inimese loodud plekkkastid oma looja vastu pöördusid või lendavatel taldrikutel maale saabunud raudmehed inimkonnale uskumatuid nõudmisi hakkasid esitama. Eks aeg oli selliste filmide jaoks paras, sest järjest kiiremini arenev tehnoloogia tekitas paratamatult inimestes kartusi tuleviku ees ja supermarketisse ehitatud poolautomaatne taarakogumismasin külvas sama palju hirmu kui naabri maalapile ehitatav tuumaelektrijaam tänapäeval. McKenney tundis aga nostalgilist vajadust unustuste hõlma vajunud žanrile uuesti elu sisse puhuda, haaras 8mm kaamera ja inspireeritud suuresti tolle aja ulmekate väljanägemisest ja narratiividest lõi pea pool sajandit hiljem enda nägemuse robotite võidukäigust.

Tema lugu leiab aset kauges tulevikus, kus sõda kahe inimgrupi vahel on laastanud terve maa ja üksikud ellujäänud elavad maa-alustes koobastes. Kes omavahel sõdisid ja miks nad seda tegid, sellest annab vaatajale aimu taustal videoekraanil lobisev legendaarne Angus Scrimm. Kuna planeet on niivõrd saastunud, ei saa inimesed ise enam selle pinnal ringi liikuda ja nii on nad enda sõjavahenditeks loonud robotitearmeed, kes musta tööd oma loojate eest ära teevad.

Lugu ennast on väärt nii 15-20 minuti jagu, kuid see kõik on venitatud poolteisttunniseks filmiks, mis paratamatult end õige pea kordama hakkab. Kaua sa ikka enda plekksilindritesse mässitud käsilasi kamandavat naist ja videoekraanidel seletavat vanameest vaadata jaksad, eriti veel kui see, vaheldudes väikeste robotite omavaheliste üksluisete lahingutega, võtab enda alla filmi esimesed 60 minutit. Huvitatutel soovitaks julgelt kerida viimase poole tunni peale, sest alles seal läheb film käima ja 50ndate plekkmasinate hävitustööle kiigatakse ka korra 80ndate horror'i eriefektide maailma ning inimkehasid tükeldatakse, puuritakse ja nüpeldatakse täitsa korralikult. Samuti pannakse punkt vaikselt-vaikselt taustal kumanud sotsiaalkriitilisele sõnumile.

Kokkuvõttes mõnusa lo-fi väljanägemisega austusavaldus aga kahjuks täpselt sama igav ja tuim, kui need, kellele ta austust avaldab. 4/10

Massage The History (2009)

2011-03-18T01:26:00.010+02:00

Režissöör: Cameron Jamie

Neegrid koinivad mööblit. Nende kolme sõnaga on põhimõtteliselt kõik, mis järgnema hakkab, kokku võetud. Cameron Jamie oli vaimustuses erinevatest veidratest nähtustest, mis paratamatult erinevates kultuuriruumides tekivad ja kogudes YouTube's materjali kuidas vägivaldsed tänavajõugud end videokeskkondades reklaamivad, sattus kogemata peale ühele valesti tag'itud videole, kus mustad poisid kehasid vastu diivaneid ja muid mööbliesemeid hõõrusid. Loomulikult oli uudishimulik filmitegija sellisest huvitavast nähtusest niivõrd huvitatud ja sõitis Alabama äärelinna kohale, et kogu asi ka ise linti võtta. Ega end mööbli vastu hõõrdumisega ekstaasi "tantsivate" neegritega üle 10 minutit põnevat filmimaterjali ei sisusta, oli vaja sisse panna ka paar kahtlase väärtusega YouTube klippi. Väga imelik filmike ühesõnaga, mida Harmony Korine, kes arvatavasti siit ka parasjagu inspiratsiooni enda TRASH HUMPERS'i jaoks immutas, sõnadega "this shit is fucking mind-blowing" iseloomustab. Mina lasen lõpetuseks aga ühel lõuna-eestlasest sõbral rääkida:

kristjan says:
see film oli parem, kui oskasin arvata. polndki tuim mööblikeppimine vaid näitas ka kaht tulekahjut ning neegrist daami kahvligasöövakassiga.

Chandmani Sum (2009)

2011-03-18T00:38:00.006+02:00

Režissöör: Rowan Lee Hartsuiker

Filmitegija Hartsuiker veetis kuus kuud ühes Mongoolia väikekülas ja otsustas seal valitseva eluolud ja meelelaadi kuidagi ka läbi filmi vaatajani tuua. Traditsiooniliselt oleks see muidugi lahendatud nii, et dokumentaalfilmi režissöör filmib külainimeste igapäevaseid tegemisi, õhtuti uberike ees istuvaid vanainimesi, tänavatel mängivaid lapsi, perekondlike söömasid jne. Hartsuiker aga teadis, et seda on juba tuhandeid kordi eelnevalt tehtud ja et mingilgi määral meelde jääda on sel projektil vaja uudset lähenemist (kui saab üldse sellisest asjast veel tänapäeval rääkida nagu "uudne lähenemine", sest kõik on juba läbi proovitud ja vaid tühipaljas tsiteerimine). Nii proovibki ta oma filmiga pigem subjektiivset kogemust peegeldada kui tuua vaatajani lihtsalt pealiskaudset informatsiooni. Tulemus on muidugi muljetavaldav - sinakas monokroomne pilt, vürtsitatud erinevate videoefektidega, mida saadavad Mongoolia kurgulaul ja rahvamuusika. Lisaks ilmub kaadri tagant ka vahetevahel jutustaja soiguv hääl, mis jääb kahjuks subtiitrirea puudumise tõttu arusaamatuks. Kõik see jätab mulje, et tegemist on mingisuguse võõra postapokalüptilise maailmaga, mitte ühe käegakatsutava kohaga mõne sammu kaugusel. Nii ei tahakski öelda, et tegemist on puhta dokumentaaliga, vaid lihtsalt ühe pooletunnise eksperimenteerimisega filmiga, mis hästi näiteks mõne galerii seinale jooksmiseks sobiks. 9/10

Soovitan kiigata ka Hartsuikeri Vimeo lehele. Eelmaigu saab kätte sealt!

MindFlesh (2008)

2011-03-17T23:47:00.004+02:00

Režissöör: Robert Pratten
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0964529/

"Pleasure is not happiness."

Peas pidevalt tekkivate mõttemullide külge haakumine on üks paha asi, tekivad niimoodi ju väärkujutelmad ja illusioonid, mis paksendavad seda udu, millest me tahame näha. Targad mehed on kunagi soovitanud mittemillestki tekkinud mõtetel samamoodi minema lipsata lasta, nagu nad eelnevalt ka tekkinud olid. Ühele Londoni taksojuhile jääb selline loogika kaugeks, sest talle ilmutav paljas näitsik muutub mehe kinnisideeks, purustades mehe armusuhteid ja pannes sõbrad tema vaimse tervise pärast muretsema. Oma väärkujutelmades kinni olev mees suudab mingil hetkel aga peas toimuva materialiseerida ja jääb kiirelt enda loodud naudingutemaailma vangi. Sellega rikub ta loomulikult "kirjutamata Universumi seadusi" ja korda hoidvad valvurid teistest dimensioonidest tulevad meest (ja tema sõpru) karistama.

Lugu ise on tegelikult täitsa põnev, kuid usun, et tööb raamatuna (William Scheinman "White Light") kindlasti paremini kui madalaeelarvelise filmina. Nimelt jäävad silma riivama üsna lohakas (ja kohati ebavajalik) CGI ja poolikuks jäetud süžeeliinid, mis filmiversioonis kuidagi kasutuna rippuma jäävad. Filmi vaadates olin tegelikult üsna nördinud aga tagantjärele mõeldes tuleb lavastajale vähemalt au anda, et mõningaste uute nüanssidega žanrikinole läheneda proovib, pakkudes napi vere ja palja ihu kõrvale ka natuke vaimutoitu. Kohati hüppas meelekohta isegi body-horror-aegne Cronenberg, kuigi see on antud juhul juba liiga uhkeks kiskuv võrdlus. Nüüd tuleb aga klammerduda vaid ühe mõtte külge - kust ja miks ma selle filmi hankisin? 4/10

Vampyr (1932)

2011-03-03T20:27:00.005+02:00

Režissöör: Carl Theodor Dreyer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0023649/

Eelmisel nädalavahetusel toimus pealinnas üks paganama äge mitmepäevane muusikafestival, Heliosphere, kus terve maailma pealt kohale sõitnud bändide esituses kõlas lai spekter erinevaid muusikastiile - alates kõrvukriipivast noise'st ning lõpetades rahuliku, uneleva post-rock'iga. Korraliku kultuuriinimesena võtsin töölt vabad päevad ning veetsin kõik õhtud kääritatud jooke mekkides ja suuremaid ja väiksemaid helivõnkeid läbi keha lastes. Pühapäevaseks lõpetajaks oli väga sobivalt Prantsusmaalt kohale kutsutud punt Year of No Light, kes pidi paralleelselt jooksvale õudusklassikale VAMPYR elavas esituses koha peal muusika looma. Noh, eks olid poisid muidugi ennem harjutanud ja juhuse tahteks ei jäetud vast midagi aga lõpptulemus oli küll igatahes pahviks lööv. Kuigi VAMPYR oli vist üks esimesi heliga õõvafilme, siis keerati heli maha ja loo kulgu aitas mõista vaid subtiitririda (mitte, et ma saksa keelt valdaks). YONL helilooming aga viis filmi täiesti uuele tasandile, suutes kummitavate süntesaatorihelide, kärisevate kitarride undamine ja kõrgpunktidel lammutama hakkavate trummidega täpselt nendele kohtadele tähelepanu tõmmata, mis muidu 30ndate orkestrimuusikaga oleks silme eest kiiresti mööda jooksnud. Tahaks isegi öelda, et muusika ja film moodustasid lausa ühtse terviku, mida oleks raske olnud koha peal lahti lammutada. Eks suuresti aitas sellele õnnestumisele kaasa ka filmivalik, sest aastaid varasemad ekspressionistlikud õudusfilmid oleks väheke tempokamat saadet soovinud aga Dreyer'i meistritöö oma unenäolisuses ja kaldumises isegi mõningasse sürrealismi oli justkui mõeldud, et 80 aastat hiljem üks post-whatever bänd talle muusika loob. 10/10

Pildid: Heikki Leis (http://heikkileis.ee/fotod/heliosphere2011/)

Bakuretsu toshi / Burst City (1982)

2011-03-03T17:26:00.005+02:00

Režissöör: Sogo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0083609/

80ndate alguseks oli anarhia Londonist Jaapanisse jõudnud ning bände, mis uue trendilainega kaasa läksid tekkis nagu seeni pärast vihma. Sex Pistols oli teema kogu maailmas ning esialgu piirdusidki uued pundid vaid eeskujude välise kopeerimisega - lõuati anarhiast ja kanti riideid, mis vanemate inimeste põlved hirmust värisema panid. Punk mandus muidugi üsna kiiresti, kuid lõi soodsa pinnase jaapani hardcore tekkimiseks, mis siiamaani sealkandis vaikselt hingitseb... kuid see on juba teine jutt.

Samal ajal tegutses Kyūshū punk-skenes keegi Sogo Ishii, kes tihedalt kohalike bändidega lävis ja vahepeal nendega isegi lavalaudu jagas. Hiljem Tōkyō'sse filmikooli õppima minnes ja oma debüütfilmiga CRAZY THUNDER ROAD parajalt menu ja ressursse kogunud, leidis ta, et on õige aeg kogu käesoleva punkperioodi vaimsus ühte filmi koondada. Ta kutsus kokku riigi kuulsamad pundid - The Rooster ja The Rockers Kyūshū'st, Inu Kansai piirkonnast ja üks kõige prominentsemaid 80ndate Jaapani punk-bände The Stalin esindas Tōkyō't - ning toppis nad kõik ühte post-apokalüptilisse düstoopiasse. Tulemuseks on midagi, mida võib pidada jaapani pungi uhkeks monumendiks aga ka novaatorlikuks kinoteoseks, kust ammutasid hiljem inspiratsiooni nii kultusrežissöörid Takashi Miike ja Shinya Tsukamoto, kui ka terve järgnev cyberpunk žanr.

Ega filmi sisust midagi rääkida ei annagi, sest põhirõhk on asetatud võimalikult pungilikule väljanägemisele, energilisele pildikeelele ja kohalike staaride etteastetele ning traditsiooniline narratiivi järgiv kulgemine on kõrvale heidetud. Kesksed tegelased puuduvad ja peategelaste rolli täidavad omavahel ja politseiga kaklevad tänavajõugud, kes lärmakaid kontserte peavad ning siis kui parasjagu pille ei näpi, tänavatel kiirendusvõistlusi peavad. Kaose keskel paistab silma mingilgi määral organiseeritud yakuza-grupeering, kes plaanivad linna keskele tööstushoone rajada, kasutades selle rajamisel kohalike elanike orjatööjõudu, mis varsti rõhujate vastu mässu tekitab. Midagi sellist võib siit välja lugeda aga mille teadmine tegelikult olulist väärtust filmile ei lisa. Ishii peaeesmärk on muidugi punk rocki vaimsuse väljendamine läbi filmimeediumi ja see tuleb tal lausa eeskujulikult välja. 9/10

THE STALIN - ruuporiga (pungilikus võtmes) karismaatiline ninamees Michirō Endō

Minu kuldkujud 2010. aasta filmidele

2011-03-03T03:28:00.019+02:00

Hiljuti jagati filmimaailma tsentris kõige prestiižikamaid auhindasid ja loomulikult palvetas iga endast lugupidav filmisõber sel õhtul näoga Hollywoodi poole. Mina, lihtne inimene, sain sellest teada muidugi alles järgmine päev, kui postkasti potsatas kiri ühelt kihlveokontorilt, et olin enda tasuta saadud piletid asjata maha mänginud. Noh, võitsid loomulikult need, kelle koefitsendid kõige väiksemad olid ning mina panustasin nende peale, kelle pealt oleks kõige rohkem teenida saanud ehk siis need, kelle võit oleks vist kõigile täieliku üllatusena tulnud. Selliseid asju aga sealmail juba naljalt ei juhtu. See panigi mõtlema, et mis mõte on üldse korraldada selline suurejooneline gala oma kõigi idiootsustega, kui numbrid näitavad juba ammu ära, kes kuldmehikese tol õhtul koju viib. Vähemalt on kollasel ajakirjandusel järgmine nädal aega millestki rääkida. Üldiselt eelistangi ma lugeda pigem blogijate (kas keegi meilt üldse tegi seda?) või mõne iseseisva filmisaidi aasta kokkuvõtteid (Twitch, Wildgrounds), kui panna kõrva taha erinevate kujude saajate nimesid. Seega, olles hea eeskuju otsustasin ritta panna endale eelmisel aastal kõige enam muljet avaldanud filmid, võttes kriteeriumiks, et nad ka eelmisel aastal valmisid või siis vähemalt suurema avalikkuse ette jõudsid. 2010 on muidugi ammu juba ajalugu aga tehnoloogia võimaldab meil õnneks häid filme vaadata just siis, kui endale kõige paremini sobib.

Suvalises järjekorras:

ENTER THE VOID. Arvatavasti eelmisel aastal kõige rohkem kõneainet tekitanud film, mis jagas inimesed kaheks - ühed materdasid seda korralikult, süüdistades filmi vaid uhke fassaadi omamises, mis tühja sisemust kuidagi varjata üritab, teised aga ülistasid Gaspar Noé tuttavat, agressiivset pildikeelt ja seadsid selle pika edumaaga aasta parima filmi positsioonile. Ise paigutun pigem sinna viimaste lähedusse ja seda juba suuresti seetõttu, et pole ammu juba sellise emotsioonilaenguga kinost väljunud nagu tookord ühel suveõhtul juhtus. Jah, oli füüsiliselt raske kaks ja pool tundi seda värvidemängu ja kaameralendu jälgida aga see kõik oli kuidagi masohhistlikult nauditav. Sisu jäigi kuidagi teisejärguliseks ja lihtsakoeliseks aga ma polekski tahtnud, et vahepeal keegi mu trippi millegi kõrvalisega segama tuleks. Eriauhinna võib anda aasta kõige geniaalsemate algustiitrite eest. Miks nad juba OST'i pole välja andnud?

***

ANIMAL KINGDOM. Üllatus Austraaliast, mille nime mainiti vaid moka otsast ja mis oleks arvatavasti täielikult kahe silma vahele jäänud, kui poleks figureerinud nii mõnegi Twitch'i kirjutaja aastaaruandes. Krimidraama, kus põhirõhk on asetatud pigem Melbourne'i äärelinna pätiperekonna omavahelistele suhetele, kui nende kuritegevuslikele saavutustele. Pealkirigi vihjab, et need suhted ei erine sugugi mõne kiskjakarja omadest, kus karjaüksus on täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem liige. Lõpunoodid kisuvad muidugi liiga läilaks aga nüüd tagantjärele mõeldes jäid muljed väga positiivseteks.

***

SPLICE. Vincenzo Natali kadus peale 1997. aasta kultushitti CUBE nagu vits vette, et siis 13 aastat hiljem uus comeback teha. Filmist räägiti õhinal juba juba esimeste piltide lekkimise ajal aga mina võtsin julguse alles kokku siis, kui noor perverdist (filmi)sõber Ralf mainis, et isegi tema tundis kinos teatud hetkedel väheke piinlikust. Filmi näinud muidugi võivad juba arvata, mis momentidega võis tegemist olla. Muidu vana "mis-juhtub-kui-inimene-tahab-olla-jumal" lugu aga väikeste omapoolsete kiiksudega. Kas lugu ühest düsfunktsionaalsest peremudelist, kommentaar Püha Teaduse eesmärkide pihta või mõlemat - see jääb juba vaataja otsustada. Minu jaoks kindlasti üks huvitavamaid pärle viimase aasta õuduskinost.

***

EXIT THROUGH THE GIFT SHOP. Eelmisel aastal vaatasin üllatavalt palju dokumentaalfilme aga kõige enam jäi meelde tänavakunstnikust geeniuse Banksy katsetus filmi alal. Siinkohal muidugi tuleb mõelda, kas antud filmi puhul võib üldse kasutada mõistet "dokumentaalfilm", mis peaks tegelikkust võimalikult vahetult kujutama ning äkki sobiks paremini silt "mockumentary". Tundus vähemalt mulle, et Banksy, sarnaselt näiteks vanameister Herzog'iga, kompab dokumentalistika piire ja proovib mingil varjatumal tasandil hoopis midagi muud öelda, kui esialgu paistab. Meelelahutuslik satiir tänapäeva kunstitarbimise ja -tootmise kohta.

***

KAK YA PROVYOL ETIM LETOM. Siinkohal tuleb südamest tänada Joonast, kes suvel sellest filmist niivõrd kiitva arvustuse kirjutas, et ka mina, idanaabrite kinos vähe orienteeruv, nime kõrva taha pani. Suvel ma kiire elulaadi (loe: laiskuse) tõttu kinno ei jõudnud aga ühel päeval, kui väljas käre pakane möllas, ma filmil end hubases õhkkonnas ära võluda lasin. Lugu kahest erineva põlvkonna mehest, kes polaarjaamas ilma mõõdavad ja kuidas tühised asjad kahe mehe omavahelisse kooseksisteerimisse kiilu löövad. Miks on meil nõnda raske üksteist mõista ja omavaheliselt korralikult suhelda, olles tegelikult ju igast küljest niivõrd sarnased. Ühteaegu minimalistlik ja võimas film.

***

HOWL. Biitnike vaimustus pole ka minust mööda läinud. Kooli lõppedes sai ära loetud mõjukam osa tol perioodil valminud kirjandusest ning seega polnud vaja mulle kaks korda meelde tuletada, et hiljaaegu on ameeriklased valmis saanud Ginsbergi filmiga. Keskendutakse muidugi peamiselt Ginsbergi teadvusest otse paberile jooksnud poeemile "Howl" ja kohtuprotsessile, milles neid samu ridu moraalituses ja kõlvatuses süüdistati. Sinna sekka ka killukesi Ginsbergi enda elukäigust. Hästi tehtud film ning suurepärane rollisooritus noorukeselt James Franco'lt aga millegipärast julgen arvata, et imponeerib vaid neile, kes eelnevalt biit-põlvkonna tegemistega kursis on olnud.

***

VALHALLA RISING. Film, mis lõppedes vist iga inimese mõneks hetkeks tühja pilguga ekraani vahtima jättis ja äsjakogetud peas analüüsima pani. Väga lüürilise ja kauni pildikeele, kuid samas üsna keerulisest ülesehitatud looga, milles orienteerumiseks tulevad kindlasti abiks teadmised Põhjala mütoloogiast ja legendidest. Millelegi otse näpuga ei näidata, vaid vihjatakse läbi piltide, mistõttu võib igaüks lõpuks välja tulla oma tõlgendusega just ekraanil toimunu üle. Aeglane tempo võib muidugi kärsituma kiirelt eemale peletada aga müstikast ja mütoloogiast lugu pidav inimloom saab kindlasti oma doosi kätte.

***

THE SOCIAL NETWORK. Kui on üks eelmise aasta Hollywoodi film, mida sa peaksid vaatama, siis on see arvatavasti see. Facebookis on tänapäeval juba igaüks ja seega oleks paslik ära vaadata ka selle sündimislugu. David Fincher on muidugi stsenaristidega selle loo kallal väheke vaeva näinud ning konflikte erinevate osapoolte vahel ning puudujääke kellegi iseloomus kohe eriti rõhutatult esile toonud aga tuleb meeles pidada, et see on siiski ju "kinofilm", kõigi oma nõrkustega. Kõigile ärindust tudeerivatele noortele suur inspiratsiooniallikas kuidas kiirelt rikkaks saada: tuleb olla vaid täielik tõhk... ja omada head ideed, kuidas kiirelt rikkaks saada.

***

Käesolevat nimekirja võiks vabalt muidugi pikemaks venitada aga jätkem ta praeguseks sellisele kujule. Tegelikult on mul üsna kahju, et ma paljusid näha soovitud eelmise aasta filme veel näinud pole (suur osa neist just Ida-Aasiast), mis kindlasti mingil määral seda tabelit moonutaksid. Paar tükki jäid tänu rahapuudusele PÖFF'il nägemata ja mõne puhul tuleb oodata veel DVD ilmumist. Sama lugu on ka paari eelmisel aastal valminud lääne õõvafilmi kohta. Ühtlasi võib kommentaariumisse lajatada veel soovitusi, mis eelmise aasta toodangust kindlasti ära tuleks vaadata. Järgmise korrani!

Hatchet II (2010)

2011-02-19T04:36:00.004+02:00

Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1270835/

"Hold on to all of your pieces."

Nagu ka paljude teiste järgede puhul, jääb ka nüüd mulle mõistetamatuks selle järjeloo vajalikkus. Olgu, esimene oli täitsa hea kokkuvõte terve Ameerika slasher- jms rämpskino defineerivatest külgedest aga sama valemiga kokkuklopsitud filmiga pole ju mõtet kaks korda välja tulla, leian mina. Räägivad küll, et erinevatest voolikutest pumbati välja kaks korda rohkem valeverd, mättasse lüüakse kaks korda rohkem idioote ja et HATCHET'i järjeloo puhul on tegemist esimese õudusfilmiga 32 aasta jooksul (järgides surematut DAWN OF THE DEAD'i), mis lõikumata kinodesse lubati aga kas ainult sellest piisab? Loomulikult mitte, kui uus film ei suuda peale väikest lihvi saanud välise külje enam midagi muud pakkuda. Kinodes film põrus ja ei rääkinud sellest ka midagi head enam need, kes esimest osa kiita julgesid (kuhu lisandun ka nüüd mina) ning seetõttu tuli Adam Green'il mõistus pähe ja loobus plaanist surnud hobust nii kaua nüpeldada, kuni sellest midagi enam järgi pole (vt. SAW-seeria). Üksikuid helgeid momente leidus, nagu näiteks viited režissööri enda filmidele ja ka teistele žanris head mainet omavatele tükkidele ning oma rollidesse naasnud Tony Todd ja Kane Hodder kohalolek. Adam Green'i edasistele tegemistele hoian muidugi pöialt, sest ta on üks väheseid tegelasi väljaspool Fessenden'i õpipoiste ringi, kes sealse uue laine õuduskino lainel midagi ka korda saadavad. 5/10

Skjult / Hidden (2009)

2011-01-28T04:36:00.003+02:00

Režissöör: Pål Øie
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1347007/

Ma oleks rohkem kui rahul olnud, kui film oleks esimese 15-20 minutiga sarnases meeleolus ja tempos lõpuni välja liikunud. Tundus tõesti, et Øie näol pole tegemist üheööliblikaga, kelle eelmise täispika VILLMARK kohta, nii kodumaal kui ka võõrsil, häid sõnu lausuti ja seda isegi Norra žanrifilmi uueks tulemiseks peeti. Jättis ka mulle hea mulje, kui omal ajal ETV pealt seda nägema juhtusin. See oli ka suuresti põhjuseks, miks käesoleva filmi enda vaatevälja organiseerisin. Ega kahe filmi vahel polegi esmapilgul suuri erinevusi - peaosatäitja on jälle Kristoffer Joner ja peamiseks tegevuspaigaks sügavas metsas asetsev elamu. Nagu ma juba mainisin, siis esimeses pooles suudab Pål Øie selles keskkonnas luua üsnagi pingelise õhkkonna, kus kasutab küll juba tüütuks muutunud ehmatusmeetodeid, kuid suudab vaatajat pingsalt enda koha peal hoida. Mingi hetk vajub aga see kõik sohu, kui lugu jääb ühe koha peale seisma ja lõpupüänt muudetakse praktiliselt juba keskpaigas täiesti läbinähtavaks. On seda skiso-horrorit ju tegelikult nii palju juba tehtud, et mingeid üllatusi pakkuda soovides, on vaja väheke mängureegleid väänata. Seda aga režissöörihärra teha polnud julgenud ja tulemuseks keskmisest tugevama alguse, kuid masendavalt vaimuvaese lõpuga kino. 5/10

Lebanon (2009)

2011-01-28T02:55:00.005+02:00

Režissöör: Samuel Maoz
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1483831/

Juudid on viimasel ajal enda filmidega vist mingisuguse niši leidnud, mida edukalt ekspluateerida. Nimelt on tarvis mängu tuua vaid sõjavastased meeleolud, mis Iisraeli praeguse (välis-)poliitika kõrval tugevalt silma paistab ja erinevatel filmifestivalidel on auhindade napsamine käkitegu. Samas, sõda on põrgu ja võibolla tõesti närivad minevikusündmused mõndadel inimestel niivõrd südametunnistust, et filmis nähakse loogilist väljundit, et end välja elada. Omamoodi teraapia, vaadake. Sarnaselt WALTZ WITH BASHIR'iga, vaadatakse tagasi Esimesele Liibanoni sõjale 1982. aastal. Režissöör Samuel Maoz, olles ise sõjas viibinud ühe tanki meeskonnaliikmena, asetab ka vaataja samasse positsiooni ja nii toimubki suur osa filmist tanki sisemuses, ainsaks aknaks "välismaailma" kuulipilduri sihik. Vahepeal potsatavad luugist sisse muidugi igasugused külalised ja raadioga hoitakse kontakti monotoonselt kõlavate häältega, kuid sihik jääb just selleks kanaliks, mille kaudu sõjakoledused - vanemad kaotanud laste pilgud, inimkehadest järele jäänud tükid, puruks pommitatud kodud jne - tee noore sõduri/vaataja hinge leiavad. Jah, aga sõjakoleduste ja tanki sisemuses kasvava närvilisuse eksponeerimine ei ole eriti veenvad, eriti veel kui kokkuvõttes mängib režissöör ikka vana triki "sõjamees-on-lihtsalt-inimene-kes-käsku-täidab" peale. Lõppkokkuvõttes olid ikka sõja kõige pahamad inimesed Liibanoni enda kristlased. Kui see väheke naiivne sõjavastane sõnum välja arvata on tegemist hea minimalistliku linatükiga, meenutades maismaapinnale toodud DAS BOOT'i. Lisana veel igati õnnestunud poster. 7/10

Perkele! Kuvia Suomesta (1971)

2011-01-03T21:20:00.003+02:00

Režissöör: Jörn Donner
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0066215/

Ajeossi / The Man from Nowhere (2010)

2011-01-03T01:56:00.002+02:00

Režissöör: Lee Jeong-beom
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1527788/

Korea kõige vaadatum film aastal 2010, mis noppis ka suure saagi kohalikel filmiauhindade jagamisel - ei saa ju kuidagi mööda vaadata. Kahjuks on aga lood sellised, et sealne filmitööstus ei kavatsegi praegusel ajal eriliste üllatustega välja tulla ja eelistatakse pigem käia juba vana, turvalist rada. Peaosas nunnu modellimõõtu noormees (kes erinevate peksukunstidega võrdväärselt arvatavasti ka tohutuid teadmisi näokreemidest ja juuksehoolduvahenditest omab), et kinno tuua võimalikult palju naisterahvaid ja (sealse kino kohta) ülimalt lihtsalt jälgitav lugu, mida on vürtsitatud võimalikult paljude veriste peksu- ja action-steenidega ning plahvatustega, et ka naistega kaasas olevad mehed kinotoolis magama ei jääks. Kõrvalosas veel väike, armas tüdrukutirts, keda peategelane gängsterite käest päästma peab hakkama - täiuslik koguperemeelelahutus ühesõnaga. Kui nüüd kõrvale jätta ebaoriginaalne lugu, mida on omajagu nämmutanud juba Hollywood ja millele korealased omalt poolt tavapäraseid nõkse lisanud pole, siis võis ju tegelikult rahule jääda. Selline tavaline meelelahutuslik action-film, mida ka meie limonaadikinod teiselt poolt Atlanti ookeanit siia näitamiseks toovad ja mis tavaliselt hästi vastu võetakse. Korea action-kinost huvitanutel soovitaks selle asemel parem kätte võtta paari aasta tagune krimilugu THE CHASER või minna hoopistükkis "klassikute" A DIRTY CARNIVAL või A BITTERSWEET LIFE kallale. 6/10

Art School Confidential (2006)

2010-11-15T20:40:00.003+02:00

Režissöör: Terry Zwigoff

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0364955/

"Who said anything about talent?"

See, teine ekstsentrikutest režissööri Terry Zwigoff'i ja koomiksimeistri Daniel Clowes'i koostöö, oleks arvatavasti veel kõvasti mu plaadiriiulil tolmu kogunud, kui ma ükspäev ta otsa poleks "koperdanud". Mäletan, et omal ajal materdasid seda filmikriitikut seda tükki omajagu ja võib-olla oli ka just see põhjuseks, miks ma mälestused selle filmi olemasolust olin kuskile sügavale mälusoppi ära peitnud. Ega ma teda muidugi Zwigoff'i filmina omale ei teadvustanud ja tõin ta omalajal ühest kinniminevast videolaenutusest puhtalt odava hinna tõttu ära. Halb komme muidugi aga vahest on sellisest spontaansetest ostudest ka päris palju kasu. Praegu näiteks.

Jerome on lapsest peale suureks kunstnikuks saada tahtnud ning märkide järgi peaks see tal ka õnnestuma - tal on suurepärane käsi ja suured ambitsioonid, juba esimestel koolipäevadel kuulutab ta klassikaaslastele, kuidas temast järgmine Picasso saab. Lõpuks ongi käes aeg, kui tema ees avanevad NY Strathmore Kunstikolledži uksed ja noormees tunneb, et sellest hetkest peale hakkab tema unelm vaikselt täide minema. Loomulikult aga purunevad kõik Jerome'i illusioonid, kui ta oma veidrikest klassikaaslaste (loe: kunstiinimeste stereotüüpide) poolt täielikult tahaplaanile tõugatakse, mis siis, et kaine silm tema töid teiste omadega võrreldes hoopis vastupidist võiks oletada. Noh, ja loomulikult luusib kooliterritooriumil ringi sarikägistaja.

Selge see, et ART SCHOOL CONFIDENTIAL pole film igaühele. Võib vast öelda, et kui sulle viis aastat varem valminud GHOST WORLD ei meeldinud, ei tekita arvatavasti ka käesolev film erilisi emotsioone. Mõlemaid filme iseloomustab samasugune kuiv, kuid teravalt torkav huumor ja paras doos misantroopiat. Nagu filmi nimigi lubab, on seekord pilkeobjektiks valitud kunst ja kõik, kes enda elu sellega sidunud on. Stereotüüpe ja silmakirjalikkust on selles eluvaldkonnas tõesti piisavalt, et nende naeruvääristamisega 100 minutit täita. Seega jääbki mulle natuke arusaamatuks sissetoodud mõrvamüsteerium, mille kulminatsioon paneb lõpuks ikkagi loole ilmeka punkti, kuid mis ise kuidagi rohmakana mõjub ja Zwigoff'i maadligi lähenemist teemale natuke taeva poole lennutab. Üllatavalt mõjus aga rohke nimekamate näitlejate hulk kõrvalosades, mitte küll staarid aga sellised, keda on ikka ja jälle hea filmides silmata - John Malkovich, Steve Buscemi, Joel Moore, Ethan Suplee, kui nimetada mõndasid. Muhe satiir. 8/10

Daniel Clowes

Goo-reu-meul beo-eo-nan dal-cheo-reom / Blades of Blood (2010)

2010-11-14T23:23:00.004+02:00

Režissöör: Lee Joon-Ik
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1730695/

Trash siin hiljuti moka otsast poetas, et tegemist on üle pika aja ühe Lõuna-Korea filmiga, mida tõepoolest vaadata kõlbab. Nojah, eks ole ikka nii, et kui oled pikka aega dieedil olnud, siis maitseb ka lastevorst lihana. Film oligi selline nagu Trash lubas ehk meelelahutuslik seiklusfilm, mis ajaloofilmi raamistikku oli topitud, selliseid meeldib neil seal ikka teha - aga üsna kesine teine. Kõigepealt ongi probleemiks see, et tegemist pole ei liha ega kalaga. Korra pannakse peamine rõhk ajaloosündmustele (jaapanlaste sissetung Chosŏn'i riiki ja ühe provintsivalitseja katsed valitsus jõuga kukutada), siis võetakse fookusesse hoopis oma tapetud isa eest kättemaksu ihaldav konfutsiaan, kes veiderdava pimeda eraku (Zatoichi anyone?) käest mõõga- ja võitluskunstitunde saama hakkab ning sellele lisaks on veel üritatud sisse pressida väikest armulugu. Tulemuseks ongi laialivalguv film, kus pole ühelegi küljele korralikku, lõplikku lihvi antud ning selle abil ka keskpärasest vaatamiskogemusest päästa. Eraldi pean kiitma aga negatiivsemat tegelast mänginud Cha Seung-Won'i, kes paarsada aastat hiljem ühel eraldatud saarel mõrvamüsteeriumit lahendama peab. 5/10

Cherry Tree Lane (2010)

2010-11-14T22:17:00.005+02:00

Režissöör: Paul Andrew Williams
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1468829/

"No warning. No mercy. No escape."

Suurbritannias on viimasel ajal tõusnud tendents panna õudusfilmide ja thrillerite pahategelase rolli oma järelpõlve. Ütlus "noorus on hukas" on saanud seal uue mõõtme ja selle asemel, et vanem põlvkond nooremaid lihtsalt viltu vaatab, nende käitumismalle kommenteerib ja neid moraalituses süüdistab, kardetakse nüüd, et lapsed ka vanemate eluküünla kallale kipuvad. Sellised tuuled puhuvad vähemalt sealses õuduskinos.

Kui THE CHILDREN'is, mille stsenaariumi autor ka käesoleva filmi režissöör P.A. Williams on, olid esimese-teises klassis käiv jõmpsikas see, kes isa kudumisvardaga silma torkas ja ema kööginoaga pussitas, siis EDEN LAKE ääres kiusasid täisealiseid varateismelised kaagid. Nüüd aga on järg käes äsja puberteedist väljunud noortel, kes ühe keskklassi pere kodusse tungivad, pereisa ja -emaga natuke "lõbutsevad" ning nende poega ootama jäävad. Nende motiivid jäävad esialgu üsna ähmasteks, millele ei aita kaasa ka immigrantidest noorte kommunikeerumisel kasutatav sõnavara. Jah, just sisserännanud inimeste järeltulijad on need, kes korralikku valget pere (sellisena nagu me teda nägema oleme harjunud) terroriseerima hakkab. Williams on oma thrilleris nimelt otsustanud ekspluateerida praegu heaoluühiskondades kulutulena levivat hirmu immigrantide ees ning seetõttu võib tegevuse vabalt Cherry Tree Lane'lt üle viia näiteks Nybergsgatanile. Hoolimata oma minimalistlikust lähenemisest loole, suudab režissöör pinget edukalt (suuresti tänu filmi lühikesele kogupikkusele) hoida ja otsad stiilselt kokku tõmmata. Ütleks, et žanris tänavu peamised kiidusõnad endale napsanud THE DISAPPEARANCE OF ALICE GREED jääb käesolevast filmist tunduvalt maha. 8/10

Body Melt (1993)

2010-11-14T21:38:00.007+02:00

Režissöör: Philip Brophy

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0106450/

"The first phase is hallucinogenic... the second phase is glandular... and the third phase is... BODY MELT"

Et mitte sellelt suurelt, ilusalt mandrilt ära liikuda, siis 1993. aastal valmis seal ka käesolev, mõningast kultusmaiku omav film. Kehasulamisfilmid ise peaks isegi mingisuguse horrori alamkategooria moodustama ja millegipärast arvan, et see film jäigi silma just mõnele sellistele filmidele keskendunud leheküljele poolkogemata sattudes. Eksperdiks end pidada ei saa, kuid leian, et antud film just kõige paremini seda tillukest alamžanri iseloomustama ei sobi. Esiteks pole siin filmis piisavalt sulavaid kehasid ja teiseks... ega muud vist öelda ei saagi kui, et sulavaid kehasid on selgelt liiga vähe! Nagu ikka on keha vedelaks massiks muutvaks jõuks sissemanustatav jook (vt. STREET TRASH), seekord on kurjajuureks vanaks läinud alkoholi asemel aga ühe keskmise ettevõtte poolt Melbourne'i eeslinna elanikeni toimetatud vitamiinijook (võtke seda kui hoiatusfilmi!). Noh, muidugi tulevad varsti mängud karmide ja vähem karmide võtetega võmmid ja (tuletan meelde, et tegemist on austraallaste filmiga) kiirituse või mingite eksperimentide tõttu moondunud maakad. Pritsitakse rohelist löga, plahvatatakse, sulatakse, rebitakse otsast kehaosasid ja tehakse muid ulakusi. 6/10

The Loved Ones (2009)

2010-11-14T20:52:00.006+02:00

Režissöör: Sean Byrne

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1316536/

"Don't break her heart"

Vahest on ikka hea võtta ette film, millest sa, peale paari loetud hea sõna ja postri, mitte midagi ei tea. THE LOVED ONES oli selline film. Postri järgi oleks, olles harjunud ameeriklaste odavate õuduskomöödiatega, et tegemist on taas ühe lõpuballi ümber keerleva rappimisfilmiga, kus pritsitakse lamedat huumorit, tükeldatakse üksteist ja, kooli lõpetavatele nooretele kohaselt, muretsetakse sellepärast, kuidas oma süütusest lahti saada (vt. DANCE OF THE DEAD). Kindlasti on mängus ka ohter alkoholi ja narkootikumide tarbimine. Aga võta näpust! Sean Byrne on oma filmiga tuttavatelt radadelt osavalt kõrvale triivinud ja ootamatult on vaataja ees hoopis järjest morbiidsemaks muutuv õõvalugu. Loomulikult on need lõpuballid vaid ameeriklastele täielikult omane kultuurielement ja omab teistes lääne- (ja läänelikes) riikides vaid sümboolset tähendust, nii toobki Byrne, põlise aussie'na, mängu juba tuttavama temaatika - tsiviliseeritud inimest kimbutavad pooletoobised maakad. Kogu see lõpuballi teema jääbki kajama pigem kuskil tagaplaanil ja vahepeal tuletakse seda vaatajale vaid ühe üsna ebavajaliku kõrvallooga meelde, mis muudab struktuuri poolest filmi üsna hektiliseks ja laialivalguvaks. Muidu aga täitsa meeldiv üllatus Austraaliast, mille uuemast õuduskinost ma erilise vaimustusega muidu ei räägi. 7/10

Poster: Paris I'll Kill You (2011)

2010-11-05T10:07:00.002+02:00

American: The Bill Hicks Story (2009)

2010-11-04T20:38:00.005+02:00

Režissöör: Matt Harlock ja Paul Thomas
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1179947/

Bill Hicks on nii lege vana, et pikemalt temast rääkida pole mõtet. Uudis on aga see, et hiljuti valmis temast väga asjalik dokumentaal, kus tuuakse vaataja ette Hicks'i elulugu: lapsepõlvest kuni surmani 1994. aastal. Seda kõike esitletakse läbi uhke foto-animatsiooni, millele on lisatud linti võetud ülesastumisi ja mida kaadri tagant kommenteerivad koomiku vanemad, vennad-õed ja sõbrad. Loomulikult on just viimased need, kes Hicks'i elust kõige põnevamaid seikasid pajatada oskavad, sest nemad olid just need, kes mehe kujunemisel, selleks, kellena me teda kõik tunneme, kõrval olid. Samal ajal, kui tema usklikud vanemad eemalt lihtsalt käsi laiutasid. Bill Hicksi kriitika riigis levinud turvalise mõttemudeli ja keskmise ameeriklase pihta on tänapäevalgi veel rohkem kui aktuaalne ja seetõttu on mul hea meel, et tema eluloo dokumentaliseerimisega nii kaua oodati ja alles nüüd läbimõeldud tööga lagedale tuldi. Varsti tõmmatakse headele mälestustele muidugi vesi peale, sest kuuldavasti kavatseb Russell Crowe lähitulevikus tema kingadesse astuda. 9/10

"Folks, it's time to evolve. That's why we're troubled. You know why our institutions are failing us, the church, the state, everything's failing? It's because, um – they're no longer relevant. We're supposed to keep evolving. Evolution did not end with us growing opposable thumbs. You do know that, right? There's another 90 percent of our brains that we have to illuminate."

Nadja (1994)

2010-11-04T18:08:00.006+02:00

Režissöör: Michael Almereyda

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110620/

"Unseen. Unforgiving. Undead."

Tõsi ta on, et vampiiri-mütoloogia on ajaga üsna kardinaalselt muutunud. Kui Bram Stoker kujutas vampiiri Ida-Euroopas, Karpaatides lossi omava karismaatilise härrasmehena, kes jäi lääne populaarkultuuris vampiiri arhetüübiks väga pikaks ajaks (peamiselt tänu Universali ja Hammer stuudio filmidele), siis kuskil 20. sajandi lõpupoole võeti hoopis teine suund (usun, et teerajajaks oli Tony Scott'i THE HUNGER) ning modernne vampiir oli naissoost, elas mõnes suurlinnas (soovitatavalt New York) ning hankis toitu läbi oma naiselike võlude. Suurepärasteks näideteks on, ühiseid jooni kandvad, kaks 90ndate keskpaigas valminud vampiirilugu, Larry Fessenden'i HABIT ning Michael Almereyda NADJA, millest tahaks siinkohal ka juttu teha.

Nadja (võluv Elina Löwensohn) on kurikuulsa krahvi lihane tütar, kes New Yorki suitsuhõngustes baarides ja pimedates nurgatagustes omale sobivaid ohvreid otsib. Peale isa surma Van Helsing'i käe läbi, otsustab Nadja suurlinnast üles otsida oma kaksikvend Edgar, et koos paika panna tulevikuplaanid, kuid tema teed ristuvad Lucy'ga, kes ka vampiiritari lummusesse satub. Probleem on selles, et Lucy on abielus - mitte, et see vampiire varem heidutanud oleks - ja, kokkusattumused-kokkusattumused, tema abikaasaks on justnimelt eelmainitud Van Helsingi vennapoeg, kes nüüd koos proovivad Nadjani jõuda, et Lucy vampiiri mõjuvõimu käest päästa.

Almereyda katsed klassikalist vampiirilugu tänapäevaseks vormida on igatepidi õnnestunud. Ega selleks polnudki rohkemat vaja teha, kui ettekirjutatu lihtsalt tänapäevasesse ruumi tõsta, milleks öise New Yorki tühjad kõrvaltänavad ideaalselt sobivad. Ometi on režissöör jätnud endale piisavalt ruumi eksperimenteerida, seda peamiselt pildikeeles (näiteks võetakse vahepeal kasutusele mänguasi/videokaamera Fisher-Price PXL 2000, mis pildi digimosaiigiks muudab), kuid ka mängureeglid, mille järgi vampiirifilmi teha tuleks, saavad natukene väänatud, et ta tänapäevas natukene paremini töötaks. Nii näiteks on Van Helsing suvaline ekstsrentiline vanamees trepikojast, kelle töövarustuse hulka kuulub jalgratas ja peegeldavad prillid. Eks siin ole neid omamoodi veidrusi veel, mille eksisteerimise kohta oskab vaid režissöörihärra ise vastuseid anda. Tugev autorifilm. 8/10

Bangrajan (2000)

2010-10-15T20:38:00.005+03:00

Režissöör: Tanit Jitnukul

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0284880/

1767. aastal alustas Birma kuningriik sissetungi Siiami (tänapäeva Tai) aladele ja kuna neile erilist vastupanu ei osutatud, suudeti kõik ettejuhtuvad linnad kiirelt kapituleeruma sundida. Oli vaid aja küsimus, millal pealinna Ayutthaya müüride alla jõutakse. Birma vägede edenemisele tõmbas aga piduri peale väike küla Bang Rajan, kuhu kogunesid kõik ümberkaudsete alade elanikud, kes soovisid sissetungijale koha kätte näidata. Loomulikult alahindasid Birma väepealikud peamiselt põllumeestest koosnenud sõjaväge, kes ilma igasuguse sõjalise väljaõppeta ja kehvema varustusega siiski tugevat vastupanu suutsid näidata ja Birma vägesid mitu kuud ühe paiga peal hoidsid. Selle küla vapratest meestest ja naistest, kelle lahinguvõitudest tänase päevani legende räägitakse ja kes igale tailasele patriotismi sümboliks on, käesolev ajalooline eepos räägibki.

Nii suurt vaimustust, nagu Trashil, esile ei kutsunud, kuid võib nõustuda, et tegemist on üsnagi õnnestunud katsega ühte rahvuse jaoks tähtsat ajaloolist episoodi ekraanile tuua. Nagu selliste filmide puhul ikka, on oht langeda imalasse sentimentaalsusesse ja üleliigsesse heroilisusse ja erand pole ka käesolev linalugu. Selge see, et nii tähtsat ajaloosündmust on raske kuidagi objektiivselt kujutada, kui sel rahvuslikul identiteedis niivõrd suur roll on aga kõrvaltvaatajana on natuke naljakas vaadata, kuidas võimalikult macho'd ja lihastes mehepojad kangelaslikult väikeste ja kleenukeste Birma vägedega juba eos kaotatud lahingut peavad. Klišeed aga kõrvale heites, siis film toob vaatajani üsna detailse ajastupildi ja eepilised lahingustseenid, kust ei puudu ka iga tailase jaoks legendidest tuttav seik, kus üks kangelastest vesipühvli seljas esirindel lahingusse tormab. 7/10

Piranha (2010)

2010-10-14T01:44:00.007+03:00

Režissöör: Alexandre Aja
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0464154/

"Sea, Sex and Blood"

Kui kõrvale jätta faktid, et filmi tegevustik leiab mere asemel aset hoopis ühe suvalise siseveekogu lähedal ja seksi aseaineks on noored poolpaljad näitsikud, siis läheb filmi reklaamlause üsna täppi. Reklaamimehed on loomulikult psühholoogilist mõjutamist koolis õppinud ja teavad, et sihtgrupiks olevale keskmisele 16-25-aastasele mehehakatisele, ei mõju filmi juurde tõmbamiseks ükski sõna paremini, kui "seks" ja "veri". Ning, kui lisada kõigele sellele veel salapärane tähe- ja numbrikombinatsioon "3D"... ühesõnaga, võib rahulikult rahapakke lugema hakata.

Alexandre Aja näitas enda läbimurdefilmiga HAUTE TENSION ja Hollywoodi debüüdiga THE HILLS HAVE EYES, et suudab üsna hästi läbi käia praktiliste efektidega ja oskab seda kõike ka serveerida nii, et ka verd ja otsast rebitud jäsemeid näha ihkavate, oma igapäevaseid doose vähetuntud b-filmidest ammutavate gorehound'ide pilgud ekraanile naelutaks. Nii polnud ka eriline üllatus, et selles 1978. aasta kultusmaigulise õudusfilmi uustöötluses, on just veri, otsast rebitud jäsemed ja poolitatud inimkehad need, mis kõige enam töötavad ja nädal pärast vaatamist enim meeles on. Peale paljalt vees sulistava Kelly Brook'i, muidugi. Filmi selliste külgede pealt hindama hakata oleks üsna puine aga mida muud teha, kui film just paljaste tibide ja tükeldatud inimkehade eksponeerimise peale toetubki. Tuleb hinnata seda, mida pakutakse. Kindlasti pole mu arvamus ka kõige täpsem, sest kolmemõõtmelise pildi asemel näitab minu televiisor vaid kahemõõtmelist ja seega jäid paljud asjad, sellisena nagu nad mõeldud olid, kogemata - näiteks ekraanilt välja tulev okse ja silme ees ulpivad peenised (tehnoloogia on võimas, ma tean!). 5/10

Kaks peaosalist: bikiinides tibid ja gore.

Tom yum goong / The Protector (2005)

2010-10-14T01:18:00.004+03:00

Režissöör: Prachya Pinkaew

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0427954/

Pärast ONG-BAK menu läänes muutus peaosas säranud Tony Jaa nimi peksufilmi-sõprade seas uueks kuumaks teemaks. Uut rusikakangelast oodati sealsete riisipõldude vahelt tegelikult juba mõnda aega: Jackie Chan proovib kätt väheke tõsisemate rollidega ja Jet Li proovib siiani Hollywoodis (edutult) kanda kinnitada. Kuid kulus kaks aastat ennem, kui Tony Jaa uuesti peaosas areenile astus ja enda oskusi demonstreeris. Loomulikult oli uue filmi peamine eesmärk vaid Tony Jaa tõusvat populaarsust ära kasutada ja seetõttu eriti millelegi muule ei mõeldudki, kui, et kuidas filmi võimalikult palju kaklusstseene lisada. Samuti oli tähtis, et film lääne publikule kuidagi loomulikum tunduks ja seetõttu viidi tegevus ka Austraaliasse, kus möllavad siiski peaasjalikult vaid tailased. Tulemus on nagu arvata võib, väga rumal. Rumal filmina, kuid täis väga häid, loominguliselt loodud kaklusstseene. Tony Jaa ei peta ka seekord fännide ootusi/lootusi ning teeb kõik kaskadöörivembud ise, ilma nööride ja muude abivahenditeta, ära. Kirsiks tordil on veel ühe võttega linti võetud peksustseen, mida osad kõigi peksustseenide emaks peavad. Kahju vaid, et see sellise segaduse sees, nagu see film on, kaduma tahab minna. 4/10

Xipele jälle meeldis väga.

Bijitâ Q / Visitor Q (2001)

2010-10-07T01:58:00.005+03:00

Režissöör: Miike Takashi
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0290329

"The only thing stranger than this family is... Visitor Q"

Film algab küsimusega "Kas sa oled kunagi teinud seda oma isaga?" ja kaadrisse ilmub keskealine meesterahvas, kes Jaapani noorsoo kohta uurimust tehes ühe teismelise prostituudi juurde sattunud on, tema võludele vastu ei suuda panna ning varsti end temaga voodist avastab - tegemist on isa ja tütrega, nagu peale kiiret seksuaalakti välja tuleb. Miike, mis Miike! Loo keskmes ongi üks mittetoimiv perekond, kus ema kannatab poja vägivalla käes ja vahetevahel end heroiiniga rahustab, tütar on kodust lahkunud ning prostituudiks hakanud, poega kannatab koolikiusamise all ja pereisa on niivõrd oma reporteritöös kinni, et muudab varsti ka poja kannatused sobivaks telesaate-formaadiks. Neile, kes Miike töödega kursis on, teavad, kui väga meeldib talle enda filmidega vaatajaid šokeerida ning selles osas ei valmista pettumust ka käesolev film. Siiski leian, et käesoleva filmiga puudutab Miike tunduvamalt sügavamaid teemasid kui tavaliselt ning enda üsna äärmusliku filmikeelega proovib edasi anda ka kommentaari Jaapani pereväärtuste languse üle ja (reality) televisiooni tähtsusest sealses ühiskonnas. Ma vähemalt loodan, et need ideed olid Miike'l filmi kallale asudes ka peas, mitte, et ma otsin siin mingisuguseid põhjendusi, miks mulle see nekrofiiliat, vägistamist, intsesti, koomikslikku vägivalda ja tumemusta huumorit täis lugu niivõrd meeldis. Selgelt üks Miike tugevamaid töid! 9/10

Kõik jõuab lõpuks tagasi emakuju juurde.

Trash Humpers (2010)

2010-10-07T01:31:00.007+03:00

Režissöör: Harmony Korine
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1488163/

Selge see, et Harmony Korine nimi müüb. Mees teab seda ka ise ning ainult seetõttu läheb tal läbi müüa hingehinna eest (7500 naela, kui täpsem olla) filmi 35mm koopiaid - ikka leidub rumalaid, kellel raha rahakotti ära ei mahu. Korine ise kuulutab, et filmile tuleks läheneda umbes sellise teadmisega, et see videomaterjal on kuskilt USA maakolkast avastatud ja vaataja saab avastama hakata midagi, mis tegelikult laiema avalikkuse ette üldse jõudma poleks pidanud. Samas ei proovigi režissöörihärra ise midagi selleks teha, et see kogemus ka kuidagi autentsemalt välja kujuneks. Minu arust oleks mõte kuskile torrenti-keskkonda anonüümselt üles laetud ja sealt vaikselt sõna-sõnaliselt levima hakanud informatsioon video kohta, kus väikelinna pensionärid joomise, vandaalitsemise ja hooradega vallatlemisega aega veedavad, tunduvalt intrigeerivam, kui Harmony Korine praegune standartne levitamismeetod. Samas on mul hea muidugi kommenteerida, minu taskusse need rahad ei voola. Trailer oli oma mõningases salapäras küll 10/10 materjal aga film muutus pikapeale küll tüütuks, sest kui pikalt sa ikka ühe toksikomaani vaimusähvatusi nautida jaksad. 6/10

Tegelikult väga lahe idee: jackassilikke vempe tegevad vanurid.

Scrap Heaven (2005)

2010-10-07T01:00:00.001+03:00

Režissöör: Sang-il Lee
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0472560/

Shingo, Tetsu ja Saki on kõik elus omal moel pettunud. Shingo on politseiametnik, kes lootis politseitööst väheke muud, kui laua taga pabereid täita, kuid tänu oma kontrollivale bossile arvatavasti sinna laua taha ka jääb. Tetsu koristab avalikke käimlaid, lahutades meelt "klientide" kiusamisega ning vabal ajal proovib hullumajas puhkavalt isalt paar sõna suust välja pigistada. Saki on apteeker, kelle vanemad ootavad temalt pere loomist aga kelle kinnisidee on täiusliku plahvatusohtliku vedeliku loomine. Loomulikult peavad selliste tegelaste teed varsti ristuma ja nii hakkavadki Shingo ja Tetsu varsti meelt lahutama neilt tellitud kättemaksude ellu viimisega ja pidevalt suuremaid mõõtmeid võtva vandalismiga.

Selliseid filme on arenenud riikides ikka kombeks paar-kolm tükki aastas teha, sest sihtgrupist, mässumeelse ja eelneva põlvkonna normide peale vilistavast noorsoost, puudust ei teki. Selles mõttes SCRAP HEAVEN mingisuguseid üllatusi ei paku. Kõik oli justkui eelnevalt nähtud-tehtud, sest liiguti kindlat ja tuttavat rada pidi - seetõttu tundus ka filmi pikkus kuidagi vaimule liig, poolteist tundi oleks piisanud. Kummalise maigu jätsid suhu ka pidevalt õhku tõusnud paralleelid ameeriklaste FIGHT CLUB'iga, kuid õnneks ei mindud nii kaugele, et sama üllatust (filmi lõpu näol) teist korda serveerida. 6/10

Bôryoku gai / Violent Streets (1974)

2010-09-24T19:54:00.006+03:00

Režissöör: Hideo Gosha

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0495074/

Verisemad ajad on möödas ja suuremad Jaapani kuritegelikud organisatsioonid proovivad kanda kinnitada legaalsetes ärides. Egawa on endine yakuza, kes Togiku grupeeringut ustavalt teenides end lõpuks trellide tagant leidis ning kongist välja saades vanale elule selja keerab ja peab nüüd Tokyo äärelinnas ööklubi Madrid üleval peab. Egawal on küll mõningaid probleeme endiste perekonnaliikmetega, sest tema klubi asub täpselt kahe klanni mõjupiirkonna vahepeal, kuid ta suudab nendega, omal moel, hakkama saada. Asjad aga lähevad teravaks, kui meelelahutusärisse astunud Togiku grupeeringult varastatakse nende peamine staar, noor lauljanna, ning süüdlaseks peetakse rivaale Western Japan Alliance'st. Sõda on taas lähedal ja nii leiabki Egawa, et elus püsimiseks peab ta vana elu juurde naasma.

Hideo Gosha on hakkama saanud ühe paganama stiilse yakuza eiga'ga, kus on juba tajuda küll lääne filmide mõju, kuid kannab edasi sealsete organiseeritud kuritegevusele keskendunud filmide traditsioone. See on maa, kus kohtuvad veidrad kurikaelad (transvestiidid ja papagoi omanikud) ja oma baarides stoilises rahus viskit rüüpavad perekonnapead, kus politsei kedagi enda tööga ei sega ja kus omavaheliseks arveteklaarimiseks leitakse kõige veidramad kohad (kanalad ja uhked banketid). Peale selle on kõik vürtsitatud, nagu pealkirigi lubab, ohtra, esteetiliselt esitatud, verevalamisega nagu tõusva päikese maa poegadele ikka kohane. 8/10

Frozen (2010)

2010-09-15T16:30:00.001+03:00

Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1323045/

"No one knows you're up there"

Adam Green sattus mu radarile umbes neli aastat tagasi, kui just oli laiema avalikkuse ette jõudnud tema austusavaldus 80ndate slasher'itele - HATCHET. Selles filmis oli olemas pea kõik, mis mulle tol ajal odavas ameerika õuduskinos sümpatiseeris ja Adam Green'i nimi on siiamaani mul heas nimekirjas. Lubasin muidugi silma peale visata ka tema psühholoogilisele thriller'ile SPIRAL aga aeg näitas, et taaskohtumine toimus alles nüüd, kui mees on hakkama saanud uue katsetusega horror-žanris, mis teisel pool lahte juba aasta alguses laineid lõi ja ka meie blogosfääris mõne tegelase ootusärevuses kihelema ajas. Jutt siis loomulikult FROZEN'ist.

Peategelasteks on kolm noort, kes nädalavahetuseks lumistele nõlvadele suusatama sõidavad. Päev veedetakse nagu ikka aga õhtuhämaruse saabudes tõmbab miski noori viimast korda mäele. Päeval tünga saanud tõstukioperaator laseb peale mõningast mangumist tüütud noored tõstuki peale, hoolimata sellest, et viimast tühja pinki tähistav lipuke on juba mäe poole saadetud. Loomulikult avastavad peategelased, tänu väikesele möödarääkimisele ja inimlikule hooletusele, varsti end seisvas tõstukis puude kohal rippumas ning olukorda ei tee kergemaks ja algav torm ja fakt, et mägi avatakse uuesti alles viie päeva pärast.

Käesolevas filmis tuleb suurepäraselt välja põhjus, miks õuduskinos ikka ja jälle just (rumalad) linnanoored need on, kes sellistesse situatsioonidesse satuvad, nagu nad satuvad. Kes ikka läheks maantee-äärsesse baari kohalikke redneck'e mõnitama, kahtlasesse majja olematuid lapsi valvama või vaatamata korduvatele hoiatustele roniks ikka tõstukisse, et viimase sõidu mäel teha, kui üks just emme-issi sülest vabadusse tõtanud noored. Selline noore inimese arhetüüp on tänapäeva horror-kinos ju lausa hädavajalik, et vajalik sündmustekeeris üles ehitada ja lõppu sel traditsioonil veel nii pea tulemas ei paista. Ei saa seda ju ka pahaks panna siis Adam Green'ile, kes Ameerika õuduskino jälgides üles kasvas ja nüüd ise ka traditsioone ja reegleid edasi kannab, sest mõningatest klišeedest mööda vaadates on tegemist väga põneva filmiga. Jah, pole kindlasti kerge teha ühte põnevat filmi, kus vaataja on koos peategelastega terve filmi lõksus ühes paarkümmend meetrit maapinnast rippuvas tõstukis aga Green suudab seda, sarnaselt Chris Kentis'ele, kes oma tegelased jättis keset avamerd ulpima ja lõi ainuüksi sellega vägagi painava õudusfilmi. Ootused said igatahes täidetud! 7/10

The Disappearance of Alice Creed (2009)

2010-09-14T20:28:00.003+03:00

Režissöör: J Blakeson
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1379177/

J Blakeson on hakkama saanud väga tugeva debüüdiga, kindla peale. Võiks isegi öelda, et selle võib igale noorele filmitegijale eeskujuks seada, olles hea näide kuidas minimaalsetest vahenditest maksimum välja pigistada, sest kõik on esmapilgul veatu: nii pildikeel, näitlejatööd, kui ka ludinal jooksev (režissöörihärra enda kirjutatud) stsenaarium. Eks sellele õnnestumisele aita suuresti kaasa ka teose minimalistlik vorm - tegevuspaigad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ning enam kui pool filmi tegevustikust leiab aset just nimikangelanna röövimiseks üles seadud korteris ja tegelasi pole rohkem ega vähem kui kolm. Kõik see loob hea pinnase üheks pinevaks, karakteripõhiseks thriller'iks, mille J Blakeson ka eeskujulikult serveerib aga... midagi jääb nagu puudu. Näha on, et potensiaali filmil, millekski enamaks, kui lihtsalt üheks järjekordseks vaikselt kiidetud indie-filmiks jääda, on - seda peamiselt tänu väikestele üllatustele, mis lavastaja varrukast vahepeal pudenevad - aga midagi uut ta žanri kaanonitesse ei lisa ja seetõttu vajub arvatavasti paari aastaga ka unustuste hõlma. Sellele aitab kindlasti kaasa ka vaimuvaene lõpplahendus, mis enda nüriduses kogu eelneva sära ära tuhmistab. 6/10

MacGruber (2010)

2010-09-03T05:32:00.003+03:00

Režissöör: Jorma Taccone
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1470023/

"The Ultimate Tool"

Nende SNL sketšidest alguse saanud filmidel on ikka ja jälle sama probleem. Pole võimalik ühte paariminutilist nalja venitada toimivaks täispikaks komöödiaks - olgu see klipp kui naljakas tahes. Will Forte tegelikult sobib minu põlvkonna ühte meeldejäävaimat superkangelast parodiseerima aga kahjuks mängis ta end nendes Superbowli vaheaegadel näidatud sketšides (näide #1 ja näide #2) juba tühjaks ja täispikk film tundubki eesmärgitu kummi venitamine. Ja see kõik tuleb inimese suust, kellel pole tegelikult nende rumalate ja kaootiliste Hollywoodi naljafilmide vastu midagi ja aastas neid paar tükki ka hea meelega ära vaatab. Filmiveebis nimetatakse juba aasta parimaks komöödiaks ja eks oli see just üks põhjus, miks ma selle filmi üldse ette võtsin aga samasugust entusiasmi ei jaga ning panustaks pigem varsti ka eesti kinolevisse jõudva järjekordse McKay ja Ferrelli koostööle THE OTHER GUYS. 4/10

Tommy (1975)

2010-09-03T03:42:00.002+03:00

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073812/

"Your senses will never be the same"

Tegelikult tuleb veel eelmise sissekande jätkuks mainida, et pole ma kunagi suur muusikalide austaja olnud. Sellel sõnal on juba selline ebameeldiv hõng juures, et paneb alati ringiga ümber käima ning on tarvis väga tugevat põhjust, et ma selle žanriga mingit tegemist teeks. No, käesoleval juhul igatahes on. On ju Ken Russelli "käekiri" mulle pärast ALTERED STATES'i nägemist järjest enam meeldima hakanud ja ka Pete Townshendi, kes lõi filmi aluseks oleva samanimelise plaadi, vastu on austus olemas. Nagu ma kartsingi, pani film õlgu kehitama. Mitte, et film halb oleks olnud ning ega muusika ka ebameeldivalt kõlanud, vaid lihtsalt ei tahtnud need kaks asja kuidagi koos töödata - ei näinud nende ühendamisel erilist mõtet. Mis filmi sa ikka ühest kontseptuaalalbumist, mis räägib ühe pimeda, kurdi ja tumma poisi kujunemisest omamoodi messiaseks, ikka välja imed. Aga jah, nagu ma juba ennist mainisin, siis pole minust lihtsalt seda objektiivset muusikalide hindajat. 6/10

Lisztomania (1975)

2010-09-03T02:43:00.003+03:00

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073298/

"The erotic, exotic electrifying rock fantasy..."

Eluloofilmidega on ikka see jama, et vajavad toimimiseks ikka väga värvikate isiksuste portreteerimist. Pahatihti aga see unustatakse ja loodetakse, et vaatajaid võlub ka lihtsalt mõne silmapaistvama isiku elukäik, isegi kui see mingisuguseid olulisi käänakuid ja hüppeid ei oma. Võib öelda, et kuulsa helilooja ja klaverivirtuoosi Ferenc Liszti elukäik kindlasti sellesse kategooriasse ei kuulu ning poleks mingit probleemi üks huvitav eluloofilm valmistada. Ken Russell aga võttis kätte ja läks hoopistükkis teist teed. Kasutades fragmente Liszti elust (allikana peamiselt Marie d'Agoult' raamat "Nélida") on Russell loonud fantaasiarikka nägemuse, kus mööda Euroopat klaverikontserditega tuuritav heliloojat on võrreldud 70ndate rockstaariga, kellel ei puudu nii arvukad armuseiklused, kadedad rivaalid, kui ka esinemistel hüsteeritsevad tütarlapsed. Nendele paralleelidele aitab kaasa ka The Who ninamehe Roger Daltrey kaasamine projekti, kel Russelliga juba koostöökogemus, tänu rock-muusikalile TOMMY, olemas oli. Film on loomulikult pöörane ja omab tohutult 70ndate popkultuurile omast hõngu, alates Rick Wakeman'i poolt Wagneri ja Liszti süntesaatorimuusikaks ümbertöödeldud paladest ning lõpetades visuaalide ja dekoratsioonidega. Kirsiks tordil on muidugi peategelase rivaaliks kujunenud Richard Wagner, keda kujutatakse vampiiri, Dr. Frankensteini ja (teatavatel põhjustel) natsina , kelle suureks unistuseks on Üliinimese loomine. Ühesõnaga, väga värvikirev õppetund muusikaajaloost. 7/10

Nu ji zhong ying / Bamboo House of Dolls (1973)

2010-07-01T18:23:00.006+03:00

Režissöör: Chih-Hung Kuei
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0071189/

Ega mul palju sellest filmist enam meeles pole, peale selle, et valgeid naisi alandati ja vägistati, jaapanlasi kujutati kui hitlereid ja kuidas mu tüdruk end elutoast uksega eraldades ütles, et tema mu pornofilmide häälitsusi ei kannata. Okei. Pildid aga on juba tükk aega töölaual seisnud ja ootasid, et keegi neid kasutaks. Lasengi siinkohal neil rääkida:

A Boy and His Dog (1975)

2010-07-01T17:35:00.002+03:00

Režissöör: L.Q. Jones
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0072730/

"A rather kinky tale of survival"

1969. aastal kirjutas Harlan Ellison lühijutu, millel ka antud film põhineb, kus omapärane duo - noormees Vic (keda mängib muide noor Don Johnson) ja tema telepaatiliste võimetega koer Blood - peale neljandat maailmasõda tsivilisatsioonist järele jäänud tohututel tühermaadel elus proovib püsida. Koera ja poisi vahel on tekkinud ellujäämiseks vajalik sümbioos - karvane sõber aitab peremehele oma arenenud haistmis- ja kuulmismeeltega naisi leida (kellest on tuleviku maailmas tõeline defitsiit saanud) ja too omakorda proovib koerale nina alla toitu leida. Samal ajal on Blood ka poisile õpetaja eest, tutvustades talle ajalugu ning proovides temassegi natukenegi mingisugust moraalikübet süstida.

Arvatavasti üks omapärasema maailma post-apokalüptilisi filme ning olen üsna kindel, et paljud 80ndatel buumi ajal valminud žanri-filmid võtsid üht-teist sealt laenuks. Vähemalt parim post-apokalüptiline arvutimäng FALLOUT on läbi seeria ajaloo korduvalt väikseid kaabukergitusi sellele 75nda aasta filmile teinud - mängu austajana tekitasid mitmed hetked head äratundmisrõõmu. Kuigi esimene pool filmist kulub peamiselt poisi ja koera naiste- ja söögiotsinguile, siis mingil ajal liigub tegevus hoopis teise dimensiooni ning kardinaalselt muutub ka pildikeel - nimelt proovib teatud seltskond maa all veel mingil määral ühiskonda enda väärastunud kujutelmade järgi elus hoida. Maa-aluseid on kujutatud umbes samas toonis nagu kujutas Kubrick Burgess'i tegelasi A CLOCKWORK ORANGE's, mis, koos koera vaimukate kommentaaridega, filmi ka satiirinoodi sisse tõi. Jahmatavapanevalt aus lõpp on aga see, mis antud filmi puhul vaatajatele tavaliselt meelde jääb ning see töötab enda mustas huumoris suurepäraselt - režissöör ise ütles DVD kommentaariribal, et statistika näitab, et sellest lõpust hammustab täielikult läbi vaid 1/3 vaadanutest. Ameeriklased. 7/10

Blueberry (2004)

2010-07-01T15:23:00.006+03:00

Režissöör: Jan Kounen

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276830/

"The devil you know."

Jan Kounen ei teinud just kõige arukama käigu, kui ta võttis eesmärgiks prantsuse-belgia kultusmainega koomiksi ekraanile toomise. Peale arvutimängurite on just koomiksite fanaatilisemad austajad need, kes filmide puhul iga väiksemagi alusmaterjalist kõrvalekalde puhul suurt kära tekitavad. Juhtus ju sama ka BLUEBERRY'ga - Michael Steven Donovani seiklustega tuttavad olnud tümitasid filmi korralikult, kuna see käis koomiksiga liiga vabalt ümber ja ei osanud ka enamus kriitikuid häid sõnu selle jaoks leida. Kahju muidugi, sest tegemist on vabalt Kounen'i parima filmiga.

Selleks, et aru saada, miks koomiksi ekraniseering selline välja tuli nagu ta tuli, peaks natukene ennem tuttav olema režissöörihärra enda tegemistega. Kounen, kes on teadatuntud suur Shipibo indiaanlaste kultuuri austaja, reisis nimelt enne BLUEBERRY kallale asumist Peruu džunglites, et osaleda sealsete šamaanide poolt korraldatud rituaalides, kus muuhulgas on üheks osaks võlujoogi ayahuasca joomine. Sellest rännakust ja intervjuudest lääne teadlastega pani ta kokku päris asjaliku dokumentaali OTHER WORLDS. Psühhotroopsete ainete poolt tekitatud nägemused oli mehe jaoks niivõrd avardav kogemus, et ei suutnud ta ka ühte tüüpilist metsiku lääne lugu korralikult reeglite järgi ekraanile tuua ja nägi indiaanlaste juures ravimtaimena kasutuses olevas Peyote kaktuses ja temas sisalduva meskaliini poolt tekitatud visuaalides suurepärast vahendit, millega antud kauboide-indiaanlaste lugu vürtsitada. Ning asi toimib. Koomikslikus esineb pea kõigis western'ile omastes elementides, kuid lisatud on paras kogus psühhedeeliat, muutes kompoti millekski selliseks, mis proovib igat moodi maha raputada temale peale surutud žanrimääratlusi. Nii muutubki Micheal Madsen'i poolt kehastatud pahategelase poolt taga aetud varandus ühel hetkel, millekski enamaks kui lihtsalt kullalaadungiks - surmalähedane kogemus nimelt paneb janunema tunduvalt suuremate väärtuste järgi, kui seda saab iial üks kullakang omada.

Tervet filmi saadab muidugi suurepäraselt arvuti abil loodud visuaalidemäng, mis arvatavasti inspiratsiooni on saanud just Kounen'i (nii vaimsetest kui ka füüsilistest) rännakutest Lõuna-Ameerika vihmametsades. Loo kliimaks näiteks leiabki aset kahe peategelase alateadvuses, kus mõlemad oma sisemiste deemonitega rinda pistavad ja kust "võitjana" võib väljuda vaid üks. Palun mulle veel selliseid metsiku lääne filme... 9/10

Cui hua kuang mo / Undefeatable (1993)

2010-07-01T13:50:00.010+03:00

Režissöör: Godfrey Ho

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0111552/

"Out of the ring, into the fire... in a fight to the finish"

Godfrey Ho. Mees, kelle pitserit omab üle saja filmi (millest pooled omavad pealkirjas sõna "ninja"), kuid keda siiski vaid väike grupp inimesi teab ja palavalt armastab. Ristitud Hong Kong'i Ed Wood'iks tema filmitegemismeetodite ja valmisprodukti üldise kvaliteedi tõttu. Tõsi ta on, et Ho filmid ei kannata mingisugust kriitikat aga omavad oma kohmakuses teatavat võlu - juba reeglipäraseks on saanud samade stseenide kordumine mitmetes filmides, olematu süžee, mis proovib tavaliselt suvaliselt kokkupandud stseene omavahel kuidagi kokku kleepida ja punnitatud rõhuasetus füüsilise vägivallale. Millalgi liikus Ho, nagu paljud teised HK action-lavastajad, Ameerikasse, et sealset z-filmi turgu enda andega turgutada ja milleks üheks (suurepäraseks) näiteks UNDEFEATABLE tegelikult on.

Cynthia Rothrock. Viiekordne maailmameister karates. Mitte otseselt praktilises võitluses, vaid sujuvas oskuste demonstreerimises žüriile, mistõttu sobiv kandidaat erinevate martial arts filmide peaossa. Algselt, omades rolle peamiselt HK filmides, oli enda filmidega suhteliselt menukas aga hiljem ameerikas kanda kinnitada proovides jäi ainult väga kitsa ringi tähelepanu objektiks. Antud filmis mängib ta noort (olles ise pea 40-aastane) kohviku ettekandjat/tänavakaklejat, kes organiseeritud kaklustel osalemise abil proovib oma õe ülikooliõpinguid toetada.

Kas on veel midagi rääkida filmist, mida saab iseloomustada paari lausega? Muidugi! Üheks peaosaliseks on veel Don Niam'i (Myspace) kehastatud eeskujuliku mulletiga, samuti raha eest kaklusmatše pidav rets Stingray, kelle ootamatute vägivallapursete (ja arvatavasti ka üllatusseksi) tõttu naine maha jätab ning teda otsima minnes igas lillelise kleidiga ettejuhtuvas õrnema soo esindajas oma armastatud (ja vahel ka ema) näeb. Sellele järgneb alati kaklus naise kaaslasega, vägistamine ja silmade välja kookimine, et nendega oma akvaariumikalu toita. Tapmiste tõttu sekkub mängu ka politseinik, kes samuti võitluskunste oskab ning koos Cynthia Rothrocki poolt kehastatud teismelisega hakkavad sadisti taga ajama. Selline lugu siis.

Tuleb au anda, et seekord on Ho filmis lugu isegi kergelt jälgitav, tundub nagu kõik stseenid olekski filmitud vaid filmi enda jaoks, ei mingeid metsas üksteisest mõõtu võtvaid pidžaamades ninjahakatisi ega kuskil välja kargavaid vampiire. Juust aga sellegipoolest, sest maailm, kus kõik aset leiab oleks võetud justkui mõnest poisikese fantaasiast, kus tegutsevad omavahel tülitsevad, väga tabavate nimedega, nagu Draakonid ja Tiigrid, tänavajõugud ning absoluutselt iga inimene alustades psühhiaatrist ning lõpetades suvalise valgekraega oskab mingisugust võitluskunsti, mis viib selleni, et politseijaoskondades on eraldi inimesed, kes surnukehade pealt võetud jälgede abil laiba peal kasutatud võitluskunste identifitseerivad. Arvata võib, et kogu seda tohuvabohu on üsna nauditav jälgida, mistõttu on hinnangu andmine üsna raske ja oleks sobilik mõelda isegi kahest hindest nagu teeb seda Xipe. Objektiivselt vaadates on tegemist lehkava hunnikuga aga halbasid filme nautima õppinutele kindel soovitus. 4/10

Seekord lausa kaks korda rohkem pilte, asi väärib seda.

Over-sexed Rugsuckers from Mars (1989)

2010-06-29T15:34:00.006+03:00

Režissöör: Michael Paul Girard

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0200940/

"You'll never trust your vacuum cleaner again!"

Tüüpiline ameerika trash-kino, kus ei lasta heidutada nii rahalistest puudujääkidest, kui ka naabruskonna amatöörteatrist hangitud inimeste olematust näitlemisoskusest - tegijate fantaasia on see, mis loeb ja see lendleb ideaalselt.

Tulnukad maanduvad enda kosmoselaevaga Los Angeles'es ja esimest ettejuhtuvat inimsoo esindajat nähes (kelleks on prügikasti kõrval peatäit välja magav kodutu) leiavad, et inimesed pole aastatuhandetega eriti kuskile arenenud. Sihtmärgiks inimese ja tolmuimeja ristamine, annavad nad prügikastis vedelevale tolmuimurile südame, et see missiooniga pihta hakkas. Tolmuimeja satubki ühe keskmise ameeriklase koju ja "kogemata" suguiha tõstvat teed sisse imedes, naissoole (kuid ka meessoole) väga ohtlikuks seksimasinaks muutub. Samal ajal imuri jälgi ka inimsoo arengut illustreeriv kodutu, kes lühikese ajaga tollesse armuda jõudis.

Juba esimese kümne minuti jooksul, kus näidatakse lohakalt savist voolitud paljaid Marsi elanikke, kusejoomist ja seksuaalakti tolmuimejaga, teadsin ma, et seekord on filmi kultusmaine täielikult õigustatud. Leidis seda ka Lionsgate, kes paar aastat tagasi otsustas filmile isegi korraliku DVD-reliisi anda. Noh, korralik on muidugi liialdus, sest film on sellegi poolest väga halva heli- ja videokvaliteediga aga suur samm edasi võrreldes ennem ringi liikunud VHS'idega. Film ise on muidugi suurepärane näide rumalast filmist ja seetõttu ka soovitus neile, kes vähemalt paar korda elus end Troma filmi nautimast on avastanud. 5/10

Motorama (1991)

2010-06-18T02:33:00.009+03:00

Režissöör: Barry Shils
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0104922

"Most kids can't wait to get their driver's license. Ten-year-old Gus didn't."

Hoiatan kohe ette ära, et järgnev tekst (eriti viimased lõigud) võivad sisaldada ja kindlasti sisaldavad spoiler'eid. Ära loe, kui kardad elamuse rikkumist ja ära vingu, kui siis ikka loed.

Ameerika Ühendriigid hõlmavad suurt ja laia territooriumi ning sealsed inimesed on juba aastakümneid seda vabadust rohkemal või vähemal viisil ära kasutanud - kes kindla ümbrusega kohanemise eest põgenedes pidevalt teel olles, kes vähemalt korra enda elupaiga teisele rannikule lennutanud. Teel olemise motiiv on piisavalt ainest andnud ka sealsele kinole: kuulsamatest põrkab kohe silme ette hiljaaegu lahkunud Dennis Hopper'i kultusfilm EASY RIDER ning uuematest sobib samasse kategooriasse ka näiteks INTO THE WILD. Tunduks nagu road movie, žanr kui selline, on tõesti viimane kants, kust mingit üllatavat pauku oodata võiks, sest teel olemine, kui road movie selgroog, seab alati mingid kitsendused, mille ületamine vajab tugevat loomingulist lähenemist nii stsenaristilt kui ka režissöörilt. Hea on peale seda mainida, et MOTORAMA puhul tegijate loomingulisusest puudu ei jää.

Filmi peategelaseks on 10-aastane Gus, kes pidevate peretülide keskelt põgeneb, taskus rahapõrsast võetud 30 dollarit ja istumise all varastatud 1966 Ford Mustang. Jõnglane otsustab, maksku, mis maksab, kokku koguda ühe tanklaketi poolt korraldatava loterii kõik kuus tähte (M-O-T-O-R-A-M-A) ning kammib seetõttu osariik-osariigi haaval läbi kõik tanklad, mis mängus osalevad. Kuna rahasumma on tõsiselt piiratud ja auto januneb kütuse järgi, satub poiss pidevalt väga veidradesse olukordadesse... kus näiteks: lüüakse ta ühest silmast pimedaks, tätoveeritakse käevars täis, kasutatakse tema autot kähkukate jaoks ning selle kõige keskel käituvad millegipärast kõik täiskasvanud temaga kui omaealisega.

Jah, sürreaalsus on see, mis sellele filmile parajalt vürtsi annab - veidrate filmidega omale nime teinud David Lynch'i kohaolekut oleks justkui igas stseenis tunda. Tegelaskujud on veidrad (lisaks kehastavad neid veel veidrad näitlejad, näiteks paks rokimees Meat Loaf, Lynch'i filmidest tuttav Jack Nance ning lõputiitrid väidavad ka legendaarse sokimehe Flea kohalolu), narratiiv ei taha sirgjooneliselt kulgeda ja üldse on kogu asi sellise maiguga, nagu oleks tegemist... unenäoga. Täpsemalt öeldes - lapse unenäoga. Kui võtta filmi kui poisi peas toimunud fantaasialendu, kus kajastuvad nii tema eale kohased mõtted täiskasvanute maailmast kui ka jäljed perevägivallast, loksuvad pea kõik asjad filmi lõppedes kenasti kokku aga kindlasti leian (ja ka julgustan teda sellise pilguga vaatama), et käesolevat indie-filmi saab võtta ka kui unenäolist seiklust, millel mingeid mõistuspäraseid lahenduskäike polegi. 8/10

A boy and his car

Massnahmen gegen Fanatiker / Precautions Against Fanatics (1969)

2010-06-18T02:04:00.004+03:00

Režissöör: Werner Herzog
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0064647/

Werner Herzog on alati dokumentaalfilmi, kui meediumisse, üsna loominguliselt suhtunud. Ka käesolev 11-minutiline lühifilm on midagi sellist, mida on konkreetselt raske kuskile kasti asetada - ühest küljest justkui dokumentaal vaatluse all oleva hobuste ringrajaga seotud tegelastest, teisest küljest aga (üsna kehvasti) näideldud väike stsenaariumijupp. Herzog ise on filmi lihtsalt nimetanud sketšiks, vembuks. Tõesti, tegelased on üsna kahtlased. Kõik väidavad end mingil määral ringraja ja hobustega seotud olevad - kes kaitseb (vabatahtlikult) hobuseid fanaatikute eest, kes hoiab hobuseid küüslauguga vormis, kes hobuseid iga päev 36 korda ümber puu jooksutab jne. Sellele lisaks jookseb "intervjueeritavaid" pidevalt segama ühe käega vanamees, kes end koha autoriteediks peab ning kõiki koguaeg ringraja territooriumilt ära soovib saata. Tegelaskujud on kaamera ees kohati kramplikult enda ridadest kinnihoidvad näitlejad, kohati aga kogemata kaamera ette sattunud kõrvalised isikud. See on siinkohal ühtlasi ka peamine meetod, kuidas Herzog dokumentalistika ja fiktsioonie piire kompab ja hägustab, tuleb tal see siis välja või mitte. Minu jaoks jääb pigem selliseks suurlavastaja noorpõlve eksperimenteerimiseks.

Throwaway (2008)

2010-05-18T06:36:00.003+03:00

Režissöörid: Dennis Widmyer ja Brian James Fitzpatrick
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1300601/

"If you sleepwalk through your days, you could bump into a nightmare."

Pean minagi mõned päevad kuus sel ajal, kui normaalsed inimesed magavad, tööl passima ja tean seetõttu omast käest, kui raske on järgneval hommikul end korralikult välja magada - maja ees lõugavate mutikeste ja autodega tööle sõitvate inimeste häirivusfaktor on korrutatud viiega ning kui siia lisada veel praeguse aastaajaga kaasaskäiv varajane valgus, on kõik vajalikud eeldused stressi tekkeks olemas. Samasuguse häda käes vaevleb ka Abby, kelle hommikust und hakkab segama akna taga prügikastis mürav kodutu. Kuna asi muutub regulaarseks, otsustab väsimuse all vaevlev naine lõpuks suu lahti teha ja prükkariga juttu teha, et teine oma tööks väheke sobilikuma aja leiaks. See loob sobiva aluse muidugi kokkupõrkeks ja õõvafilm võib juba oma tuttavat rada edasi liikuda.

THROWAWAY on mõnusalt viidetud 21 minutit. Lihtsa idee ja korraliku teostusega ning mis kõige tähtsam toimiva lõpuga. Sest, mis oleks taoliste lühifilmide puhul veel tähtsam, kui just see, kuidas on suudetud selle "pooliku" filmijupi otsad lõppedes kokku tõmmata. Kõigi lemmikirjanikule Chuck Palahniukile tõi halvad unenäod, mind aga jättis Abby saatus lihtsalt mõtlema sellise abitu olukorra õudusele. Oleks suurepäraselt sobinud HÕFF'ile, mitmete keskpäraste lühifilmide vahele, värskust tooma. 7/10

PS! Filmi saab striimida ka kodulehel.

Sex Galaxy (2008)

2010-05-05T18:10:00.004+03:00

Režissöör: Mike Davis
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1198142/

"The world's first 'green' movie!"

Mike Davis'e SEX GALAXY oli minu jaoks festivali üks oodatumaid filme. Sama sõpruskonna poolt eelnevalt filminohikuteni toimetatud häbitu sexplotation-paroodia PERVERT! oli omal ju väga magus tükk rämpskino ja sarnast kogemust oodates sai mindud ka "maailma esimese rohelise filmi" seansile. Loomulikult juba paraja vine all, sest linnusehoovis toimunud festivali avamispaugult ja filminäitamiselt oleks ilma väikese pipraviinata külmapõletustega naasnud. Samas olin kindel, et väike naps käib sellise filmiga koos nagu sukk ja saabas - sai ju ka PERVERT! parima vastuvõtu osaliseks, kui sõpradega seda õlle kõrvale serveerisin. Jah, SEX GALAXY ei üllatanud eriti millegagi - pakuti sarnast seksi ümber keerlevat huumorit ja näidati ka piisavalt paljast pinda. Film on kokku pandud peaaegu täielikult vanast, praeguseks vabana saadaval olevast materjalist (vanad seksuaalõpetuse klipid, lõigud ulmefilmidest jne.) ning millele on loodud, dublaaži näol, uus helitaust. Selline trikk pole muidugi uuemate killast, kuid töötab pea alati - üheks heaks näiteks veel Steve Oedekerk'i HK kung fu filme pilav KUNG POW: ENTER THE FIST. SEX GALAXY oli minu jaoks festivali üks lõbusamaid filme ja kindlasti tükk, mida sooviks veel hiljem DVD pealt meelde tuletada. 7/10

"Picking up a strange signal..."

Gvozdi / Nails (2003)

2010-05-05T18:00:00.002+03:00

Režissöör: Andrei Iskanov

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0820087/

Andrei Iskanov oli omamoodi tänavuse HÕFF'i tõmbenumber, kellest rääkides korraldajad pressiteadetes sõnadega "skandaalne" ja "vihatud" tagasi ei hoidnud. Venemaalt, Hiina piiri lähedalt, kohale lennanud mees oli ise ka neljapäeval ilusti Artises kohal, et paari sõnaga enda filme kommenteerida ning niimoodi on sellisesse kategooriasse langevaid filme alati kõige parem vaadata.

NAILS'i juhatas sisse tema lühifilm A GLIMPSE OF HELL, kus 13 minuti jooksul ei toimunud kaamera ees midagi muud, kui näidati üksteise otsa laotud laipasid. Algas tugevalt traagilise elukäiguga Jaapani kirjaniku Akutagawa Ryūnosuke tsitaadiga ja paar minutit arvasin ma tõesti, et just selline film sobibki illustreerima neid pressiteadetes õhku visatud lubadusi. Asi vajus aga ära ning monotoonne muusika ja kaja-efektiga jutustaja muutusid varsti koos pildiga parajaks naljaks. Järgnenud Iskanov'i debüütfilm NAILS algas täpselt selliste nootidega, nagu ma Trashi arvamust lugedes, kartnud olin. Stseen, kuidas palgamõrvar oma sihtmärgid maha koksab, oli lihtsalt niivõrd amatöörlikult ja kohmakalt lahendatud, et hakkasin mõtlema, et Iskanov'i seansi ajaks saalist lahkumine on täiesti põhjendatud. Edasine, antud palgamõrvari vaikne hulluks minemine enda räpases korteris, hakkas aga järjest enam huvi pakkuma ning kui esimesed naelad peavalu tõttu koljusse peksti, olin ma toolil kindlalt paigal. Režissööri eeskujud olid tugevalt esindatud - kaadrid udusest ümbruskonnast meenutasid mulle Lynchi ERASERHEAD'i industriaalpiirkonda (kuigi Iskanov rääkis mulle hiljem, et Lynch põhiline eeskuju pole olnud), taustaks raiuv digitaalne biit proovis järele jõuda Ishikawa Chu TETSUO'st tuttavatele laamendamisele ning peavalu ja paranoiade käes vaevlev peategelane viitab ju Aronofsky PI'le - kuid film suutis siiski omanäoliseks jääda. Eelnevalt häiriv amatöörlikus ja toores väljanägemine muutusid otsekui filmi üheks osaks ja kokkuvõttes jäin rahule. Ei midagi alustpanevat aga siiski märk, millegi suurema poole püüdlemisest. Tagantjärele mõeldes on väheke kahju, et mehe uuemat filmi, tänu kokkulangevustele näha, ei jõudnud. 6/10

La Horde / The Horde (2009)

2010-04-28T18:04:00.004+03:00

Režissöör: Yannick Dahan ja Benjamin Rocher

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1183276/

Minu jaoks algas tänavune Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festival juba neljapäeval, kui lagunevas ostukeskuses asuvasse kinno kogunes väike hulk pealinlastest õõvafilmisõpru, et tuliuue prantsuse zombi-filmiga rutiinsesse arginädalasse vähegi närvikõdi tuua. Kuna THE HORDE oli minu jaoks juba ammu oodatud filmitükk, soovisin ma elamusest maksimaalse välja pigistada, eelistades mugavate istmetega sooja kinosaali pakase poolt vallutatud linnusehoovile.

Algus oli igatahes paljutõotav - filmi eel linastunud lühifilm MORSURE tõi hea maitse suhu, hiilates hea grimmitööga ja kiire ning efektiivse kaameratööga. Film on arvatavasti David Morley väike näpuharjutus enne suurema tüki MUTANTS kallale asumist ja seetõttu ei hakkagi puuduste üle pikalt juurdlema. Enne seanssi mainiti mokaotsast, et õige THE HORDE'i koopia on kuskile lennujaama toppama jäänud ja seetõttu tuli näidata viimasel hetkel Pariisist saadetud varukoopiat, mis pidi "enamvähem lõplik versioon" olema. Arvasin alguses, et just see on põhjus, miks film nii imelikult välja lõigatud oli, et isegi algustiitrid ei tahtnud ekraanile mahtuda, kuid pärast Haapsalus nägemist, kus kõik sama koopia puhul korras oli, oli see arvatavasti üks väike tehniline aps või lihtsalt ainuke võimalus filmi näidata - ei tea.

Film ise oli segu Carpenter'i kultusklassikast ASSAULT ON PRECINT 13 ja DAWN OF THE DEAD uusversioonist, kus jooksvate zombide vastu peavad jõud ühendama räämas korterelamus oma hämaraid tegusid korda saatvad kurikaelad ja neile, kaaslase surma pärast, kättemaksu hauvad võmmid. Paljutõotav algus ja ka trailer jättis omal ajal väga võimsa mulje aga reaalsus ei toimi üldsegi nii kui võiks. Liiga tihti esineb momente, kus filmitegijad, võimaluste (raha) puudumisel, lihtsama vastupanu teed lähevad ja seetõttu kohmaka arvutigraafika kasutusele võtavad. Ei olnud ju tegelikult seda tobedat hetke vajagi, kus terve seltskond katusel linnas toimuvaid plahvatusi imetlevad, kui sarnane moment toimis tunduvalt paremini tagasihoidlikus võtmes - see stseen, kui ukseklaas taamal toimuvaid plahvatusi peegeldas oli minu arust lausa eepiline. Arvutite poole pöörduti ka, et suuremaid massiveristamisi vaataja rahustamiseks kaamera ette manada - tobedast, pseudo-heroilisusest nõretav stseen allmaa-parklas oli igatahes nii halvasti välja kukkunud, et pani lausa silmi kissitama. Siinkirjutaja jääb siiski seisukohale, et parem juba 20 korralikku "käsitsi tehtud" zombit ringi tuikumas, kui pikslitest koosnev elavate surnute armee. Tundub, et pigem proovitigi suurusega lääne standarditele järele jõuda, kui millegi omanäolisega üllatada ja selline asi on tavaliselt väga õhukese jää peal tallumine. Vähemalt päästis filmi täielikust sohu vajumisest keskpaigas mängu toodud prantsuse sõjaveteran, kes oma kommentaaridega ja märkustega natukenegi muigamisainet pakkus. 5/10

Kyûketsu Shôjo tai Shôjo Furanken / Vampire Girl vs. Frankenstein Girl (2009)

2010-03-30T02:59:00.004+03:00

Režissöör: Yoshihiro Nishimura ja Naoyuki Tomomatsu

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1425928/

Näen mingisugust pöördvõrdelist seost nende jaapani hullumeelsete splatter'ite kvaliteedi ja populaarsuse vahel. Mitte, et ma käesoleva junni lavastajate, juba (ka meie blogimisringkonnas) mõningase kultusmaigu omandanud, eelmisi töid STACY: ATTACK OF THE SCHOOLGIRL ZOMBIES, TOKYO GORE POLICE, ZOMBIE SELF-DEFENCE FORCE just nende silmipimestava kvaliteedi pärast hindan aga vähemalt suudeti vaataja mõneks ajaks pahviks lüüa täiesti ootamatute lahendustega.

Asi hakkab aga kiiva kiskuma. Hiljuti ühise nimetaja Sushi Typhoon alla koondnud veristamis-spetsialistid ei suuda enam mitte millagi üllatada ja nii möödus ka lugu vampiiritüdrukust, kes poisi armastuse nimel hakkab mõõtu võtma erinevate inimeste tükkidest kokku pandud frankensteinitüdrukuga üsna üllatustevabalt. Jah, päris imelik on tagantjärgi mõelda, et miski pealtnäha nii pöörane suudab tegelikkuses niivõrd... tavaline olla. Mõned helged momendid, kuid muidu juba tuttavat, sissetallatud rada sammuv. Samas paistab asi toimivat. Läänes, kuhu sellised filmid tegelikult turustamiseks on mõeldudki, korjab ta erinevatelt fantaasia- ja õudusfilmifestivalidelt häid arvamusi ja müüb hiljem portsu DVD'sid. Raha jõuab jaapanlasteni, kes kiirelt ja odavalt uue pöörase idee filmikäkiks pööravad, et järjekordse "pöörase jaapanlaste splatter'iga" lääne inimestelt raha koorida. Noh, miks mitte selleks teha film mutant-neiude löögirühmast? Jah... MUTANT GIRLS SQUAD!

4/10

Habit (1996)

2010-03-30T01:38:00.006+03:00

Režissöör: Larry Fessenden

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0113241/

Larry Fessenden mängib enda filmis Sam'i, kolmekümnendates baariomanikku, kelle elu on jõudnud tõelisesse madalpunkti. Hiljuti surnud isa, kellega suhted polnud küll kõige lähedasemad aga kes poja silmis suurt austust omas ning hinge närivad kahtlused seoses lahkuminekuga tüdruksõbrast ei aita mehe masendusele just positiivselt kaasa. Nii otsibki Sam pidevalt toetust just alkoholipudelilt ja avastab end pahatihti NY slummides sihitult ringi uitamast. Ühel Halloweeni õhtul aga muutub kõik, kui ta sõprade juures koosviibimisel salapärase Anna'ga tutvub. Tüdruk on selgelt väljaspool Sam'i liigat ja seetõttu pole tal ka raske meest ümber oma näpu keerata. Järgneb veider romanss, mis Sam'ilt elumahlad sõna otseses mõttes välja pigistab. Kuid, kas tegu on järjest süveneva depressiooniga või osutuvad mehe kahtlused tõepooleks tõeks ja Anna on tõesti enamat kui tavaline inimene?

Fessenden'i HABIT on, ajal kui žanris valitsevad päikese käes säravad metroseksuaalid, kui suutäis värsket verd neitsi kaelaartrist. Vampiirifilmiks muidugi käesolevat tükki täielikult pidada ei saa - vampiiritemaatika on siin pigem sekundaarne, samas kui esiplaanil jookseb mõnus realistlik lugu NY lihtsate inimeste-vahelisest sõprusest, armastusest ja pettumistest elus. Fessenden küll mängib vampiiri-žanri reeglitega, kuid ei anna kunagi liiga tugevaid vihjeid ja jätab seetõttu lõpliku pildi vaatajal endal kokku panna. Kas see, mille tunnistajaks me oleme, on ühe masenduses vireleva joodiku pettekujutelm või on peategelane tõesti ühe vampiiri veetlusvõrku sattunud, kust välja rabeleda pole kerge?

Kui NO TELLING puhul jäid silma üsna toored näitlejatööd, siis seekord võib režissööri tutvus- ja sõprusringkonnast koosnevat näitlejaansamblit vaid lilleõitega üle puistada. Nimelt tuleb inimestel, kes kaamera ees oma tavapärast elu etendama peavad, see tunduvalt paremini välja, kui neil, kes selle rolli jaoks tohutult pingutama peavad. Paljudele on roll siiamaani ainukeseks jäänud, mis Anna't mänginud Meredith Snaider'i puhul lausa müstiliselt kõlab - peale tema julge rollisoorituse nägemist ja imetlemist oleks võinud talle soodsat tulevikku ennustada, niivõrd hästi veab Snaider lihtsalt Sam'i ellu ilmunud salapärase neiu rolli välja. Samas tuleb meeles pidada, et paljud kaasa teinud inimestest polnud kunagi unistanud näitlejakarjäärist ja tulid lihtsalt sõbrale appi... võib-olla seetõttu toimibki kõik niivõrd suurepäraselt?

Kui millegi üle nuriseda, siis on ilmneb ka antud filmis Fessenden'i suutmatus film stiilselt lõpetada - viga, mis kummitab tema kõiki teoseid. Tema viis otsi kokku tõmmata meenutab mulle autojuhti, kes selle asemel, et sujuvalt enda käsutuses oleval masinal hoogu peatumiseni vähendada, selle järsu liigutsega seisma käsutab.

8/10

No Telling (1991)

2010-03-23T01:35:00.004+02:00

Režissöör: Larry Fessenden

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0102545/

Ei oska nimetada ühtegi teist režissööri, kes sama edukalt, kui Fessenden, horror-žanri abil rohelise mõtteviisi seemnekesi külvab. See peegeldub nii tema töömeetodites (low impact filmmaking), kui ka teemades, mida ta enda filmidega puudutab (laiemalt: inimese-looduse vahekord; kitsamalt: kliima soojenemine, loomkatsed jms). Oma debüütfilmis on ta luubi alla võtnud loomkatsete moraalsuse küsimuse, väikese- ja suure teaduse vahekorra, sidudes selle kõik hullu teadlase müüdiga à la Frankenstein.

Lillian ja Geoffrey on abielupaarike, kes väikeseks suvepuhkuseks linnakärast eemale värsket maaõhku hingama suunduvad. Kuigi peamiseks eesmärgiks näib olevat suhet veidike siluda, loodab meespool kuuri rajatud laboratoorimis siiski loomkatsete abil suure avastuseni jõuda, mis tema positsiooni teadusringkondades ja firma silmis tublisti suurendama peaks. Naine proovib samal ajal ümbritsevast idüllist enda kunstiloomele inspiratsiooni ammutada, pööramata mehe tegudele suuremat tähelepanu. Asjad aga hakkavad muutuma, kui Lilliani tähelepanu hakkab tõmbama naaberfarmi pestitsiidide kasutamisest loobumisele kaasa aitav ülikooli-teadlane Alex Vine, kelle maailmapilt Geoffrey omaga täielikult vastuolus on. Ka Geoffrey "jumala-mängimine" võtab järjest enam suuremaid mõõtmeid.

NO TELLING pole kaugeltki täiuslik film. Tal on puudusi, mis madalast eelarvest tingitult ikka ja jälle silma jäävad: kohati ülereageerivad näitlejad, kohmakad tehnilised lahendused jms. Selle kõige pealt võib aga silma poolenisti kinni pigistada, sest väikeste paratamatute vigade peale nina kirtsutama jäädes võib kogu filmist ilmnev Fessendeni geniaalsus lihtsalt üle pea lennata. Ilus on vaadata neid väikestviisi eksperimenteerivaid filmimisvõtteid ("lendav" kaamera, stoppkaadrite kasutus), mis hilisemate filmidega mehe käekirjaks on kujunesid. Meenutagem vaid metsamaja ümber hüppavat pilti WENDIGO's või üle lumeväljade kihutavat kaamerasilma THE LAST WINTER'is.

Probleemid, millele Fessenden enda filmis viidata üritab, on, õnneks, tänaseks päevaks juba üsna suure kella külge riputatud. Kui 91. aastal võisid loomkatsed veel suures osas sotsiaalselt aksepteeritud (mistõttu toimib seda aksepteeritust ekspluateeriv horror veel eriti hästi), siis tänaseks seab üha rohkem inimesi sellise käitumise moraalsuse ja eetilisuse kahtluse alla. Arvan (või siis pigem loodan), et enamus inimesi peab vähemalt loomade peal nikotiini toimimise katsetamist või kosmeetikatoodete proovimist vääraks ning see on juba samm. Ega inimene muidugi ennem tegutsema ei hakka, kui miski teda ennast personaalselt puudutanud pole, see just paistabki olevat see, mis Fessenden'ile enim peavalu valmistab.

Öko-horrori auteur strikes again! 7/10

Rad (1986)

2010-03-23T01:00:00.003+02:00

Režissöör: Hal Needham

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0091817/

"A hometown kid on his BMX against the best in the world. At Helltrack... the heat is on."

Nädalavahetusel* oli kohalikul BMX-skenel suur päev, nimelt ilmus Mystic'u poistel uus video ja loomulikult koguneti õhtuks Balou'sse, et korralikult DVD ilmumist tähistada. Noh, panin ka mina end pidulikult riide ja seadsin sammud vanalinna poole - lubati ju head muusikat (NOLA muss on ka rattapoiste seas praegu teemas), suurepärast seltskonda ja ohtralt odavat alkoholi. Kõik oli mingi hetkeni OK. Ajasin tuttavatega veidike juttu, mekkisin uhkete nimedega jooke aga kurat, see pole ikka see. Mõne aja möödudes tundus ikka, et olen sattunud suvalisele diskole - muusika oli tüütu, raadiost tuttav tümakas ja suur osa kohaletulnud inimestest plaanis varsti arvatavasti edasi minna Hollywoodi. Ega ma kaua ei jaksanudki seal olla, varsti juba kutsus pigem soe voodi ning ei suutnud mu minekut ümber veenda ka lubadused, et "varsti tuleb hea muusika". Äsjasündinud DVD'd soovin aga kindlasti näha!

The coolest kids get all the ladies

Ka kultusmaiguga RAD keerleb ümber selle laheda jalgratta, mille odavad koopiad juba üheksakümnendatel siinseid poisse ilastama ajasid. Mäletan hästi neid pehmete voodertustega, kuskil Mongoolias kokkupandud eksemplare, mille raami iga vaba koht oli täidetud värvilise kirjaga "BMX". Juba seetõttu omas RAD nii suurt nostalgiamekki oma 80ndate atmosfääri, šabloonlike karakteritega ning tuttava ülesehitusega, et ma nautisin igat suutäit sellest suurest, kuldsest juustukerast - teadagi, olid ju meie 90ndad (vähemalt esimene pool) üsna sarnased lääne filmidest tuttavatele 80ndatele. 6/10

*tekst ise on mingi kuu aega vana, palun vabandust.

Hooking up with chicks is easy...

Ghana filmiplakatikunst

2010-02-04T08:16:00.005+02:00

(kõik pildid võetud blogist ephemera assemblyman)

La guerre du feu / Quest for Fire (1981)

2010-02-03T02:27:00.007+02:00

Režissöör: Jean-Jacques Annaud

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0082484/

Jah, kuigi tänapäeval me, tänu tehnoloogia arengule, nii otseselt tulest ei sõltu, pole tule hävitavat jõudu me täielikult oma kontrolli alla suutnud saada. Meil on küll vahendid, millega tulemadu paremini taltsutada aga paha peale sattunud tule hävitusjõudu siiski alahinnata ei tasu - leidis näiteks meilgi ju aasta esimese nädala jooksul tulesurma juba üle 10 inimese. 80 000 aastat tagasi olid lood muidugi teised. Tulega käidi ümber kui jumalusega, kes inimestelt puidu näol ohverdusi nõudis ning vastutasuks sooja ning kaitset kiskjate eest andis. Kuna selle jumaluse manamine veel käpas ei olnud, tuli selle kadumisel kellegi teise juurest uus asemele tuua. Sama põhjuse poolt motiveeritud rünnaku alla satubki üks neandertaallaste suguharu. Suudetakse küll põgeneda, kuid kähmluse käigus on kustunud ka ellujäämiseks vajalik tuleleek. Vanem saadabki seepeale kolm meest missioonile leida vajalik, et taastada lõke.

Loomulikult on üsna raske ette kujutada, millised elu-olud siis tegelikult valitsesid ja tugineda vaid oletustele, mis mõningate leidude põhjal on tehtud, seepärast on raske kommenteerida ka filmi autentsust. Tuleb siiski tõdeda, et režissööritoolil istuv Annaud on tohutult vaeva näinud, tuuest vaatajani põneva loo, proovides tugineda pigem teadaolevatele teaduslikele faktidele ning mitte laskuda odavatesse liialdustesse nagu seda eelaajaloolist temaatikat käsitlevate Hollywoodi kassahittide puhul ikka ette tuleb. Film kulgeb rahulikus tempos, puudub dialoog. Viimast asendab mingil määral keeleteadlase ja kirjaniku Anthony Burgess'i poolt loodud algeline keel, mis koosneb peamiselt häälitsusest ja kehamiimikast, ühel juhul on kasutatud ka tänapäevaste innuiitide keelt (lavastaja mainis veel kommentaarireal, et film on sealse rahva seas tänaseni väga populaarne, kuna nende poolt lindistatud fraasid ei taha üldse stseenide tegeliku olemusega kuidagi kokku sobituda). Muidugi võib ka ette kujutada kui suur roll on näitlejatöödel sellise filmi puhul, kus oma inimlikest raamidest tuleb pea täielikult väljuda - Ron Pearlman pole kunagi vist oma rolli nii hästi sobinud kui käesoleval juhul. Ning loomulikult ei saa kiitmata jätta ka suurepäraseid, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas linti võetud, looduskaadreid. Soovitan! 9/10

Lake Mungo (2008)

2010-02-03T01:38:00.008+02:00

Režissöör: Joel Anderson

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0816556/

Perekonnaga piknikul viibiv 16-aastane Alice Palmer upub, minnes lähedalasuvasse veekogusse vennaga suplema. Pärast surma hakkavad aga Palmerite elamises aset leidma seletamatud nähtused: põrandalauad krigisevad, tühjadest tubadest kostub hääli ning pidevalt on hinges tunne, et keegi sind kõrvalt jälgib. Hädas pereema pöördub kohaliku parapsühholoogi Ray Kemeny poole, kes enda võtetega proovib asjasse mingit selgust tuua.

Kogu lugu on edasi kantud dokumentaali vormis, kus tegevust viivad edasi intervjuud pereliikmetega ning illustreeriv materjal videote ja piltide näol. Kuigi selline reality-horror on praegusel ajal üsna populaarne ([REC], PARANORMAL ACTIVITY) ja hakkab vaikselt end oma paratamatute vigadega kordama, suudab australlaste panus isegi mõnel rindel üsna innovatiivne välja paista. Kui eelmainitute puhul satub vaataja ise koos peategelastega sündmustesse, siis käesolevas filmis on narratiivi edasiandjateks kaamera ette rääkima toodud inimesed, kes juhtunud sündmusi kirjeldavad, meenutades kangesti kunagi ka eesti telekanalitel jooksnud saateid imepärastest läbielamistest ja sündmustest (nimi meelde ei tule). Mingil määral suudab Joel Anderson isegi oma teose pseudo-autentsust hoida aga libastub võttes kasutusele üsna tavapäraseid mängufilmile omaseid elemente - pole veel ette juhtunud, et mõni dokumentaal äkilisi sisupöördeid kasutusele oleks võtnud, mis omakorda ka kaamera ees olevate inimeste eelneva jutule vee peale tõmbab.

Vigadest hoolimata huvitav lugu sellegipoolest, mis tasub ära vaadata ennem kui ameeriklased oma plaanitud uustöötlusega, kust kuuldavasti mockumentary-vorm on kaotatud, välja tulevad. 7/10

Satsujin kyo jidai / The Age of Assasins (1967)

2010-02-02T02:32:00.003+02:00

Režissöör: Kihachi Okamoto
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0062232/

Ei oska nüüd öelda kas see oli taotuslik või mitte aga Okamoto film meenutas mulle juba esimestest minutitest mõnda James Bond 007't matkivat eurospy-seiklust. Kõik komponendid olid justkui olemas: geeniustest kurjamid, topeltmängu mängivad agendid, igasugused tehnilised vidinad, saatuslik femme fatale jne. Siiski mõjub film, suuresti tänu Tatsuya Nakadai võrratult humoorikale rollisooritusele, pigem komöödiana kui tõsise põnevikuna. Jaapani Rahvaarvu Kontrollimise Agentuuri poolt peakangelase eluküünalt kustutama saadetud professionaalid ning tema poolele astunud tegelased on kõik oma kiiksudega ja oleks otsekui Seijun Suzuki novaatorlikust yakuza-filmist BRANDED TO KILL välja astunud. Tundub, et ka visuaalse poole pealt oleks Okamoto justkui eelmainitust väheke šnitti võtnud, lisades sinna näpuotsaga stiili Teshigara THE FACE OF ANOTHER'st: kaadritest domineerivad heledad värvid ning tegevuspaikadena kasutatud steriilse puhtuse järgi kiirgavate siseruumide stiilne sisustus oleks justkui joonlaua järgi paika sätitud. Lõbus lugu, mis pakub kindlasti midagi ka silmale. 8/10

Xia dao Gao Fei / Full Contact (1993)

2010-01-27T17:46:00.009+02:00

Režissöör: Ringo Lam

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0105851/

"Betrayed. Double-Crossed. Left for Dead."

Ringo Lam on nimi, mis Hong Kongi märulifilmide peale mõeldes ikka esile popsatab. Noh, kindlasti ka John Woo aga too on endale lihtsalt hilisemate Ameerikas valmistatud kinohittidega vee peale tõmmanud ja seetõttu ka oluliselt tõsiseltvõetavust kaotanud. Muidugi ei saa salata, et mees 90ndate alguses väga eeskujulikke saavutustega välja tuli, mis tipnes 1992. aastal HARD BOILED'iga. Kahju lausa, et mees juba järgmisel aastal, arvatavasti narkootiliste ainete mõju all, superstaar Van Dammel kaamera ees iga kümne minuti tagant kannapöördeid teha lubas (HARD TARGET). Samas ei suutnud ka Lam Van Damme mehelikele võludele vastu panna ja Hollywoodi suundudes temaga ka koostööd tegi aga õnneks on need mälestused kuskile ajusoppide pimedamatesse nurkadesse ära kadunud ning nime peale pole niivõrd musta veel määritud.

Chow Yun-Fat

Ringo Lam'i ja tolleaja HK ühe kõvema rusikakangelase Chow Yun-Fat'i järjekordne koostöö on loo poolest üsna lihtsakoeline: Chow mängib ööklubi turvameest, kes nõustub võlgades sõbral ja tema nõol aidata korraldada relvasid vedava veoki kaaperdamine. Kaaslased mängivad Chow muidugi üle ja jätavad ta maha surema aga nagu sellistes filmides ikka, õnnestub petetul kindlast surmast pääseda ning alustab seejärel vahendeid valimata kättemaksu ellu viima.

Anthony Wong Chau Sang

Sarnase looga filme on vorpinud arvatavasti iga riigi filmitööstus, kus aastas vähemalt paar märulit välja tuleb ja kindlasti tuleb neid ka veel. Nii ongi tähtis, et antud filmi puhul püsiks usaldatavus Lam'i kui action-lavastaja kompetentsusesse, sest ta tõesti suudab selle keskpärase stsenaariumiga tükki edukalt pinnal hoida. Ka camp'i hindamine tuleb kasuks, sest kohati jätavad lavastaja "läänelikud püüdlused" (Public Enemy muusika kasutamine näiteks) üsna naljaka maitse suhu. Filmi võlu peitud loomulikult tema väga värvikates karakterites, kellest mõned on tänaseni väga nimekad staarid. Kui Anthony Wong tavapärases headuses vampiirilikult helkis, siis Simon Yam naiselikult salakavala kriminaalina lausa säras õnnestumisest. Maitset andis juurde ka Ngai Kai Lam käe all Ricky't oma kõhust välja tõmmatud soolikatega kägistanud (STORY OF RICKY) Frankie Chin ning nümfomaanist Bonnie Fu. Oleks vaid see lugu ise paremini toiminud. 7/10

Danke, Trash!

Simon Yam silmarõõmuga

Hyeol-ui nu / Blood Rain (2005)

2010-01-22T19:51:00.006+02:00

Režissöör: Dae-seung Kim

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462684/

Filmi tegevustik on viidud 19. sajandi algusesse Koreasse, kus väikesel saarel, mis on kuulus peamiselt enda paberitööstuse pärast, hakkavad aset leidma salapärased juhtumid. Kõige pealt läheb põlema mandri poole sõitu alustav kaubalaev, mille lastiks kuningale maksuks saadetav paber. Kuigi hävinenud kaup on saarerahvale juba suur löök, leitakse varsti ka esimene mõrvatu. Asja saadetakse uurima nutikas kuningakoja ametnik, kel tuleb tegemist teha kahe poolusega: kohalikud aristokraadid on kindlad, et mõrvade taga on kurjade kavatsustega inimene, samas kui lihtrahvas peab veretöösid kättemaksu ihaldava vaimu kätetööks.

Kui üsna tihti on üheaegselt mõrvamüsteeriumi ja ajastufilmina toimivate filmide puhul esile toodud just üks külg, mida kõige paremast küljest proovitakse näidata, siis Kim'i kätetöö puhul ei saa kummagi poole koha pealt esialgu nuriseda. Näidatakse ohtralt tolleaegset külaelu, aimu saab ametnike suhtluskoodeksist, klassierinevustest ning inimeste religioossetest tõekspidamistest. Viimane ongi üks külg, millele filmi detektiivilugu üles on ehitatud, tuues näpuotsaga sisse ka kohalikke rahvauskumusi. Film võtab kord kursi traditsioonilisema vaimuloo poole, kuid toob siis vaataja jälle maa peale tagasi ratsionaalsema lahenduse otsinguile - selline hüpitamine toimib mingi ajani edukalt, seda ajani kui mõrvari identiteet hakkab juba paljastuma ja lõpplahenduseni kulgetakse vaid ebavajaliku venimise näol. Pooleteisttunniseks filmiks pressituna oleks tunduvalt tugevamana mõjunud. 7/10

Next of Kin (1982)

2010-01-22T18:57:00.005+02:00

Režissöör: Tony Williams

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0084408/

"There is something evil in this house."

Pärast pikka eemalolekut naaseb Linda oma ema surma tõttu kodukohta, kus ta on pärinud emale kuulunud Montclare'i vanadekodu. Kohale jõudes on ta tunnistajaks paarile salapärasele surmale ning ema vanades päevikutes tuhnides avastab, et sarnased juhtumid on aset leidnud ka paarkümmend aastat tagasi.

Film jäi loomulikult silma Austraalia rämpskino lahkavast suurepärasest dokumentaalfilmist NOT QUITE HOLLYWOOD, kus Quentin Tarantino seda heade sõnadega meenutas, nimetades seda isegi austraallaste vasteks Kubrick'u THE SHINING'ule. Ma isiklikult nii suuri võrdlusi mängu tuua ei julgeks aga võib öelda, et sealset õuduskinot esindatakse antud filmiga küll eeskujulikult. Ei mingeid inimliha himustavaid metssigasid või kõrbemaanteedel süütuid lihtinimesi kimbutavaid perverte, vaid lihtne õõvalugu, kus peategelasteks sünge häärber, allasurutud lapsepõlvemälestused ja kättemaks. Tony Williams käib kätte antud vahenditega ümber suurepäraselt ja loob sarnaselt kaasaegsetele itaallastest õõvameistritele loo, kus sümbioosis oleva muusika ja pildiga kruvitakse pinget pea viimase piirini ja lastakse vaataja haardest alles veriste lõpunootidega. Küll on lavastaja aga visuaalselt nauditava filmi tehes unustanud oma stsenaariumi väikesed miinused. Heidetakse küll väheke valgust Linda ja tema ema taustale aga see ei anna siiski olulisi mõistuslikke motiive pahategelaste teguviisile. Vaimuloona oleks see film tunduvalt paremini töödanud. 7/10

Antud stseeni võiks vabalt liigutada stiilsemate momentide hulka horror-kino ajaloos

Sõda (1987)

2010-01-19T14:35:00.004+02:00

The Roost (2005)

2010-01-17T14:28:00.003+02:00

Režissöör: Ti West
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0387549/

"CAUTION...If They Bite You...Kill Yourself!"

Kuna Ti West suutis hiljuti üllatada ühe viimaste aastate parima õudusfilmiga THE HOUSE OF THE DEVIL (blogis), siis ei saanud ma mööda vaadata ka tema debüütfilmist. THE ROOST teeb kummarduse ameeriklaste telekakastides jooksnud hilisõhtustele õudusfilmiprogrammidele, kus kaame jumega saatejuht tagasihoidlike pappdekoratsioonide keskel juhatab sisse mõne keskpärase õõvaloo. Kahjuks kopeerib West kõike seda liiga suure õhinaga, seetõttu on ta suutnud ka nende keskpärasuse ka enda filmi tuua. Noored, kes kuskile sõites otsustavad väikese lõike teha ning seetõttu ka kuskil päraperses autoga kinni jäävad ning lähedalasuvast farmist abi otsides verejanuliste zombie-nahkhiirte terrori alla satuvad - ei kõla just väga originaalselt ning ka teostus ei suuda kuidagi seda läbikukkumist päästa. 4/10

Liao zhai yan tan / Erotic Ghost Story (1987)

2010-01-17T12:30:00.004+02:00

Režissöör: Ngai Kai Lam

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100014/

Filmi vundamendiks on Qing ajastul Pu Songling'i poolt kirja pandud lühijutud (paremik on ka eesti keeles ilmunud kogumikus "Libarebased ja kooljad") aga nagu ka kõrghoone puhul on vundament ehitisest vaid väike osa. Ngai Kai Lam on sinna peale nimelt ehitanud standartse 3. kategooria loo, kust ei puudu nii kaunid (ja pidevalt riieteta) idamaised näitsikud, võlukunstid ja wu xia.

Hua-Hua (Amy Yip!), Pai So-So ja Fei Fei on kolm libarebastest õde, kes mediteerimise abil on jõudnud tasemeni, kust täieliku inimkuju saavutamiseni on jäänud vaid napid 30 päeva. Kuna aga üks õde mõlgutab kohaliku viljakusjumala Wutung'i templit külastades kõlvatuid mõtteid võtab jumalus äpu õpetlase kuju ning alustab tüdrukute võrgutamist. Taoistist eraku hoiatusi eirates alluvadki õed enda animaalsetele instinktidele ning seavad seetõttu ohtu enda metamorfoosi.

Nagu juba filmi pealkirjast järeldada võib, siis on põhirõhk asetatud erootikale ja seda jagub ohtralt - naispeategelastest kaunitarid ei olnud häbelikud ning pea igal võimalikul hetkel riieteta, jagades armastust nii maskeerunud jumalusega kui ka omavahel. Kuidas saaks ma meessoost inimesena seda filmile pahaks panna? Aga pea sama palju nautisin ma rahvajuttudest inspireeritud taustalugu, olgugi, et selle eesmärk oli vaid augutäite funktsiooni täita. Kuna Ngai Kai Lam soov oli arvatavasti vaid A CHINESE GHOST STORY edust oma osa lõigata ja EROTIC GHOST STORY oli üks edukamaid 3. kategooria filme, siis võib tulemust täitsa õnnestunuks lugeda. 6/10

I Can See You (2008)

2009-12-28T13:11:00.008+02:00

Režissöör: Graham Reznick

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0871865/

"A psychedelic campfire tale."

Graham Reznick tegi targasti, et enne kaamera taha asumist asja natuke kõrvalt vaatas, kogemusi korjas ning tutvusi sobitas. Nimelt vastutas mees enne oma debüütfilmini jõudmist päris mitme Glass Eye Pix'i madalaeelarvelise õudusfilmi helitausta eest ja seetõttu pole ka eriline ime, et kuri geenius Larry Fessenden isiklikult otsustas noorele režissöörihakatisele abistava käe ulatada.

Film võtab tuurid üles üsna tavapäraselt - kolm noort reklaamiguru Richards, Doug ja Kimble sõidavad loodusesse, et oma esimese suure töö jaoks inspiratsiooni koguda. Kuid nüüd tuleb unustada oodatud klišeed, sest metsas ei oota neid järjekordsed mutandid või oma territooriumi kaitsvad maamatsid, vaid noortel tuleb hakata rinda pistma omaenese sees peituvate deemonitega, mis sügaval looduses nende seest vaikselt välja hakkavad pressima. Richards, kes selgelt on grupist kõige nõrgema emotsionaalse tasakaaluga, hakkab nägema nägemusi puhastusvahendit reklaamivast müügimehest (Larry Fessenden isiklikult) ning kui Doug tema uue silmarõõmuga metsa kaob lööb see vaese noormehe vaimsesse tervisesse tugeva prao, mistõttu ei suuda teine enam vahet teha reaalsusel ja nägemustel.

Reznick alustab filmi üsna vaiksel tempol, võiks isegi öelda, et liigagi aeglaselt, sest filmi võlu avaldub pea üksikasjalikult alles viimases pooles, kus noor režissöör toob vaatajani sellise psühhedeelse virr-varri, mis teeks kadedaks isegi vanameister Lynch'i. Järsult loobitakse vaataja ette stseene ning nende seedimiseks aega jätmata, rünnatakse juba uue lainega, mille abil mängitakse Richardsi murdumine väga edukalt välja. Seda kõike saadab suurepärane helitöö (mida muud oodata peakohaga helitehnikult?): pidevalt taustal sumisev sügav ja tume ambient, mida saadavad tuhanded looduse enda poolt tekitatud helid, annab inimhinge tungivale looduslikule kaosele uue mõõtme. Oleks Reznick'il seda jõudu vaid terve filmi täiuslikuseni lihvimiseks jätkunud.

7/10

Avatar (2009)

2009-12-28T11:31:00.012+02:00

Režissöör: James Cameron

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0499549/

Loomulikult ei saanud ma jätta kinno minemata, kui seal jookseb hetkel maailma parim film. Ma käisin suvel ka AVATAR'i promo seansil, kus tutvustati uut võrratut arvutiga loodud maailma ja demonstreeriti revolutsioonilist 3D-tehnikat. No, kui aus olla, siis jättis see 3D kogemus täitsa mõnusa mulje ja ei lasknud end eriti heidutada sellest muust ilast, mis sellega kaasnes. Märgid sellest, kuhu Cameron selle filmiga laskub, olid muidugi juba olemas aga lootsin siiski, et lõpptulemus lööb mind pahviks ja väljun kinost, lähen twitterisse või teatud filmifoorumisse ja hõiskan ülejäänud kooriga kaasa: "Nii hea, et on hindamatu!".

Ma hakkasin tegelikult nihelema alles kuskil poole peal ning kuna film on pea 3h pikk, siis on see ju üsna hea tulemus. Nimelt taipasin ma, et olen samamoodi jäänud imetlema seda arvutitega loodud maailma ja polnud aru saanudki, et see, mida ma siin tarbin on ju tegelikult paksu meigikihi alla maetud ja uhkelt riide pandud b-kategooria ulmefilm. Tal olid olemas nimelt kõik selle omadused. Alustagem stereotüüpsetest tegelaskujudest. Meil on üles pumbatud kolonel Duke Nukem, kes ei hooli puukallistajatest, loodusest ega ka käskudest ja korraldustest ning tahab kõik puruks pommitada. Loomulikult on tema ning tema käsilaste vastu asetatud teadlasterühm, keda juhib leitnant Ripl... khm.. Dr. Grace Augustine ning kes ei soovi kedagi pommitada vaid soovivad puujuurikatest ainult proove võtta. Loomulikult on puudu veel kuri ameeriklasest suurtöösturite huvide esindaja - sisene, Giovanni Ribisi. Tema tegelaskuju puhul jäin ma juba tõsiselt mõtlema, et kas ma vaatan mingisugust parioodiat või peabki sellel ühedimensioonilisel kujul otsaees suurelt "jobu" kirjutatud olema. Nohiklikust side-kick'ist, pahade poolelt heade poolele üle tulevatest reeturitest jms ma lähemalt rääkima ei hakkagi.

Teiseks liigub kogu tegevus täiesti üllatustevabalt, juba tuttavat rada pidi. Kõik kohustuslikud kurvid ja käänakud olid olemas aga see, kes aastas vähemalt üle 25 filmi vaatab (keskmine filmivaataja?), on neid juba nii palju läbinud, et igasugune huvi seda uuesti teha lihtsalt puudub. Peategelase armumine vastasleeri omasse, nende hulka sulandumine ja hilisem väljatõukamine ja siis nende ees enese tõestamine, eepiline lõpulahing ning oodatud lõpubossi lahing - mängiks nagu juba korduvalt läbitud telekamängu. Surema määratud tegelased leiavad oma otsa ning elama määratud jäävad elama - ei paku mingisuguseid üllatusi ka sealtpoolt.

Mis mind aga enim negatiivselt üllatas oli Cameroni silmakirjalikkus. Praegusel hetkel on kindlasti majanduslikult väga tark tegu välja tulla filmiga, mis julgeb öelda, et looduse hoidmine on kõige õigem tegu ja kõik kapitalistidest suurtöösturid on halvad sead, kes ei hooli missuguste tagajärgedega raha nende taskusse jõuab. Samas unustab ta, et ta enda film on pärit täpselt samasugusest maailmast, mistõttu pole tema küll õige inimene siin mingisugust moraali lugema. Arvatavasti on selle filmi valmimisel ja levitamisel tekkinud ökoloogilise jalajälje nimel rohkem vihmametsi maha võetud kui mõne suvalise väikelinna elanike tavapärase elu elamine seda teinud oleks.

Kas on üldse mingit mõtet seda kinno vaatama minna? Muidugi on. Tehniliselt on film ju praeguse aja tippsaavutus ja võib-olla, et kauaoodatud murdepunkt kinofilmide seisukohalt. Need, kes juhtumisi minuga sama saatust jagavad ning kellel see tõesti esimene täispikk 3D-kogemus kinos on, siis ainuüksi peaks filmi visuaalse pool mingisugusedki emotsioonid välja kiskuma. Kahju vaid, et seda sellise keskpärasusega serveeriti. Mulle näiteks tundus filmi alguses reklaamitud Jean-Michel Cousteau esitletud kolmedimensiooniline ookeanimaailm tunduvalt huvitavam.

5/10

PIU PIU PIU!

Surveillance (2008)

2009-12-28T10:46:00.006+02:00

Režissöör: Jennifer Chambers Lynch
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0409345/

Kui ma siin George A. Romero poja viimasest kätetööst juttu tehes rääkisin sellest, kuidas kuulsate režissööride järglased ikka enda filmidega rohkem vatti saavad, kui teised kaasaegsed, siis antud filmi puhul muutub teema jälle aktuaalseks. Kas ma peaksin ka Jennifer Lynchi teost hinnates võrdlusesse tooma tema kuulsa isa vaimusünnitised või mitte? Kui tütar on isa arsenalist nii mõnegi võtte laenanud, siis kindlasti. Ei oska ma muidugi kommenteerida, kas asi on geenides või andis papa ka produtsenditoolil istudes lapsele mõningaid näpunäiteid aga vaielda ei saa, et filmis on kasutusel üsna palju elemente, mis on isa töödest meelde on jäänud - väikese (ja suurema) kiiksuga tegelased, imelik dialoog ning kummituslik atmosfäär.

Film algab kui väikelinna mõrvamüsteerium, kus kohalikele politseinikele sõidavad appi ka FBI agendid. Hakatakse küsitlema kolme tunnistajat, kes küll alguses erinevaid lugusid räägivad, kuid kust vaikselt hakkab kokku tilkuma vajalikud detailid saatusliku päeva mõistmiseks. Pinget kruvitakse aeglaselt aga pidev kohalolev salapärane õhkkond, mida saadab oskuslikult paika seatud helitaust, ei lase tähelepanul hajuda. Loomulikult keeratakse vint lõpuks üle ja niigi tervet filmi enda peeruhaisuga rikkuv Bill Pullman (ma tõesti ei taipa, mis temaga seal filmis oli) suudab paarikümne minutiga end täiesti lolliks teha ja seetõttu ka vaatajal nägu krimpsu ajada. U-pööre filmi lõpupoolel on muidugi üsna üllatav ning suutis täitsa edukalt kokku siduda üksikud niidiotsad aga jättis ikka veidikene mõru maitse suhu, sest seda kõike oleks saanud/võinud teha natukene originaalsemalt.

6/10

Ajia no gyakushu / Asia Strikes Back (1983)

2009-12-28T10:23:00.003+02:00

Režissöör: Sogo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085145/

Kuigi olen ammu juba pidanud plaani, et Sogo Ishii loominguga tutvuda, siis ikka juhtub niimoodi, et vaatan tema filme vaid väikeste, kättejuhtuvate doosidega. ELECTRIC DRAGON 80.000 V (blogis) juhtus mu käeulatusse samamoodi, täiesti juhuslikult ning meeldis väga. Samamoodi jõudis minuni ka mehe üks varasemaid lühifilme aga selle vaatamiseni jõudsin ma alles paar kuud hiljem. No, tegelikult poleks ma seda vaatamata jättes ka millestki olulisest ilma jäänud, sest antud filmijupp oli tegelikult mõeldud vaid ühele Jaapani punk-bändile (kus Ishii-san ka ise liige oli, ainukese vahega, et tema instrumendiks oli filmikaamera) visuaalseks taustaks. Seetõttu pole filmis kuuldavat dialoogi, tegelaste omavahelist suhtlemist, nii vähe kui seda on, annab edasi ekraanile manatud (vigased) inglise keelsed fraasid ning ainsateks helideks on tehasehoone loomulik müra. Pilt on taotuslikult jäetud karedaks ning annab seetõttu hästi edasi pungi esteetikat. Luban, et järgmine kord võtan kohe ette CRAZY THUNDER ROAD'i või BURST CITY ning ei kiusa end enam mingisuguste vahepaladega.

5/10

Ghost World (2001)

2009-12-28T10:00:00.001+02:00

Režissöör: Terry Zwigoff
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0162346/

"Accentuate the negative."

Terry Zwigoff on hakkama saanud suurepärase koomiksiadaptsiooniga, mis, üllatus-üllatus, ei räägigi inimkonda päästvatest liibuvates nahkkostüümides suprekangelastest, vaid vastupidiselt kahest neiust, Enid'ist ja Rebecca'st, kes päästmist vajavat inimkonda kõrvalt sarkastiliste märkustega loobivad ja nende keskpärasuse üle nalja viskavad. Tüdrukud ise muidugi pole suutnud ise enda kohta veel ühiskonnas leida - Rebecca küll üritab vaikselt mingit funktsioneerivat rolli omandada aga Enid'i puhul jääb kõik tahtmise taha kinni. Tema leiab enda missiooni hoopis ajalehekuulutuse kaudu leitud nohikliku Seymour'i (suurepärane Steve Buscemi) aitamises, kes on nii hõivatud enda vinüülikogu hoolitsemisega, et enda kõrvale kellegi leidmisest ei tule midagi välja. Loomulikult ei jää need ekstsentrilised tegelaskujud filmis ainukesteks, lugu ristub nii mõnegi äärelinnas oma kohta otsiva eluheidiku omaga.

Filmi suurimaks plussiks ongi väga hästi loodud ja välja mängitud tegelaskujud, kellega oli väga kerge samastuda ning seetõttu ka nende käekäigule kaasa tunda. Ning kuigi film tõmbab otsad kokku üsna dramaatiliste nootidega on tüdrukute (eelkõige muidugi Enid'i) küünilist suhtumist ümbritsevasse ja teravaid ütlemisi inimeste keskpärasuse-fetiši pihta väga muhe jälgida. Loomulikult ei saa ma ka mainimata jätta ühte filmiajaloo ilusaima mulletiga valget rämpsu, kes poe ees heavy metal'it kuulab ja nunchakudega vehib. Soovitan!

9/10

"It's called America, dude. Learn the rules!"

Xtro 2: The Second Encounter (1990)

2009-12-08T19:55:00.005+02:00

Režissöör: Harry Bromley Davenport

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100975/

"Part Alien. Part Predator. All Terror."

Olematud seosed esimese osaga... √
Maa-alune laboratoorium, kui b-ulmeka tüüpiline tegevuspaik... √
Ebaõnnestunud katse luua side teise dimensiooniga... √
Pahandusi tegev kummist võõrorganism... √
Kohustuslik ALIEN'i kopeerimine... √
Korda looma saabuv sõjaväeüksus... √
Enda nakatumist varjav kõrvaltegelane... √
Imal romantikaliin... √
Põhjendamatult vähe verd ja märulit... √
Halb... √√√

Väiksed mehed ja suured relvad

Bakjwi / Thirst (2009)

2009-11-30T14:52:00.006+02:00

Režissöör: Chan-wook Park

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0762073/

Chan-wook Parki uus film peaks endast lugupidavas filmisõbras, kui mitte rõõmuvärinaid, siis vähemalt väikese jõnksatuse meelekohas ikka esile tooma. Tegemist on ju käesoleva sajandi ühe tuntuima filmirežissööriga idast, kes paistab end kodus tundvat praktiliselt igas žanris. Loomulikult kuulun ma nende hulka, kes mehe töödest just Kättemaksu-triloogiasse kuuluvaid kõige enam välja toovad - olles suurepärased näited, kuidas visuaalne stiil ja oskuslikult kirjutatud stsenaarium omavahel sümbioosis töötavad, jätmata kordagi ühte teise varju - aga austan ka tema eksperimenteerimist ning pidevat žanripiiride nihutamist teiste tööde puhul. Tema eelviimane film I'M A CYBORG, BUT THAT'S OK on heaks näiteks, kuidas luua romantiline komöödia neile, kes muidu sellistest filmidest võib-olla eemal hoiaks. Kahju vaid, et lugu ise ei filmi välise küljega mingit võrdlust ei kannata.

Suhteliselt sama probleem on ka THIRST'iga. Film kulgeb otsekui sõit käänuliste kurvidega, kõrgete tõusudega ja järskude languste ameerika mägedel, mis küll atraktsioonil viibinut korralikult raputab aga lõpuks vagunist välja astudes mõne aja pärast ikka inimese selle otstarbes kahtlema paneb. Seda võib suuresti muidugi nõrga stsenaariumi kaela ajada - lugu on laialivalguv ja paljud küljed, mille peale alguses mängitakse, unustatakse loo edenedes sootuks. Peale segase narratiivi jäi tohutult häirima ka mõndade tobedate vampiirifilmi-klišeede kasutamine ning vaikselt ja hillitsetult liikuvasse filmi korea kinole omase perekondlikku jandi sisse toomine, mis küll unistele pöffijatele meeldivat paistis aga filmi enda õhustikku tohutult rikkus. Viimasele komistuskivile juhtis tähelepanu ka üks arvustus, mida ma kinost koju jõudes lugeda jõudsin. Arvustaja nimelt tõi välja võrdluse Parki ja tema kaasmaalase Joon-ho Bong vahel. Mõlemale meeldib enda filmides tõsistele teemadele vahelduseks ümberlülituda väheke kergematesse meeleollu aga kahjuks on Bong selles tehnikas Park'st peajagu üle (vaadake kasvõi tema suurepärast mõrvamüsteeriumit MEMORIES OF MURDER).

Siiski on mul hea meel, et Chan-wook Park on jõudnud punkti, kus võib öelda, et autor on lõplikult oma käekirjaga sina peale saanud, sest filmi visuaalne pool lausa hõngub perfektsusest, olgugi, et PÖFFi filmikoopia kvaliteet seda täielikult nautida ei lasknud (vihje endale: BluRay). Juba SYMPATHY FOR LADY VENGEANCE'st tuttav oskuslik värvide ning detailide kasutamine olenevalt hetkel valitsevale meeleolule on oma koha leidnud ka THIRST'is. Loomulikult saadab seda kõike suurepärane helitaust ning hea oli kuulda, et Park pole unustanud ka oma lemmikheliloojat - Bach'i.

6/10

Bi gui zhuo / Ghost Snatchers (1986)

2009-11-30T14:13:00.005+02:00

Režissöör: Ngai Kai Lam

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0090722/

Chu Bong on saamatu memmepoeg, kes tänu onupojapoliitikale (sõna otseses mõttes) end varsti uue ärihoone turvamehe ametikohalt leiab. Kuna ehitis on feng shui seisukohast väga halvasti püsti pandud, hakkavad seal varsti end ilmutama erinevad pahatahtlikud hinged. Peamiseks probleemiks saavadki II Maailmasõjas hukkunud jaapani sõdurid, kes hoone bossi sekretäri keha üle võtavad ning tema abil enda kättemaksuplaanid loodavad ellu viia. Nii peabki äpu Chu Bong enda onu, tulevase abikaasa ning viimase, maagiat valdava, õega ärihoone vaimudest puhastama ning halva feng shui tõttu tekkinud värava teispoolsusesse sulgema.

Loomulikult ei suuda paari lausega kõike seda, mis ekraanilt vastu kumas, edasi anda - tüüpiline Hong Kongi žanrifilmide "probleem". Potti oli nimelt loobitud kõike, mis pähe tuli ning millest enamus vaid visuaalse naudingu tagamiseks, mitte kaootiliseks kiskuva narratiivi toetamiseks. Tulemuseks oligi paras segapuder kummituskomöödiast ja HK horror'ist, mida toetasid küll pöörased eriefektid ja jaburad situatsioonid, kuid mida ei tahtnud pooleteise tunni jaoks selgelt jätkuda.

5/10

Telekavaim - high five!

Batoru rowaiaru / Battle Royale (2000)

2009-11-30T14:00:00.003+02:00

Režissöör: Kinji Fukasaku

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0266308/

"42 Students, Three Days, One Survivor, No Rules."

Mäletan, et BATTLE ROYALE ei suutnud must juba esmakordsel vaatamisel olulisi emotsioone välja pigistada ning ei suutnud seda viga parandada ka hiljuti vaadatud director's cut versioon. Kui aus olla, siis ma mälu järgi kahe versiooni erinevusi välja tuua ei oskagi, kuigi mulle tundus, et Fukasaku enda nägemuses oli väheke suurema tähtsusega üksteist nottivate õpilaste omavahelised suhted - seda suhteliselt kahtlase väärtusega flashback-stseenide näol. Film ise on muidugi tunduvalt leebem, kui tema üsna vastuolulise maine järgi eeldada võiks. Jah, noored kasutavad küll üksteise vastu jõhkrat vägivalda ja kuskil taustal jookseb väike sotsiaalkriitiline noot aga see kõik on ekraanile toodud üsna kohmakalt. Tundubki, et film võlgneb enda kultusmaine pärast just ameerika kriitikutele ja filmisõpradele, kes filmi vaid sellepärast suurte sõnadega iseloomustasid, et see tegeles teemaga, mis sealses kinos veel ikka üsna suur tabu on - noorte ja laste vastu suunatud vägivald (isegi omaealiste poolt).

6/10

Poster: Robo-geisha (2009)

2009-11-24T17:30:00.002+02:00

Zombieland (2009)

2009-11-24T05:42:00.005+02:00

Režissöör: Ruben Fleischer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1156398/

"This place is so dead"

ZOMBIELAND on ameeriklaste omapoolne katse luua midagi brittide SHAUN OF THE DEAD sarnast ehk zombi-filmide klišeedele ülesehitada naljafilm, kus omajagu pritsiks ka punast asja. Ameeriklased on aga kõige tähtsamaga puuse pannud - inimliha himustavaid elavaid surnuid on sealsel zombimaal kahtlaselt vähevõitu. Nii möödubki enamus filmi Woody Harrelsoni ja "selle nohiku" omavahelise (näiliselt suures osas improviseeritud) dialoogi saatel, kus on kohta nii muhedatele vihjetele žanrikinole kui ka haledale, tühisele pläkutamisele. Filmi eredamateks momentideks jäävadki "selle nohiku" poolt koostatud ellujäämisõpetused ja kõigi sõbra Bill Murray cameo. Öösel välismaalaseid valvates täitsa sobiv vaatamine, teist korda samas vabatahtlikult plaati mängijasse enam ei suskaks. 5/10

http://www.newgrounds.com/portal/view/378688

Rapa Nui (1994)

2009-11-24T04:19:00.005+02:00

Režissöör: Kevin Reynolds
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110944/

"For the love of a woman, for the honor of their Gods, they would destroy Paradise"

Huvi Lihavõttesaare ja selle mineviku vastu minus on suuresti äratanud kunagi loetud Thor Heyerdahl'i reisiraamat AKU-AKU. Kuid seeme oli pärit juba varajasest lapsepõlves, kui kogemata sai ühelt tundamtult kanalilt vaadatud ühte pooletoobist dokumentaali, kus saart valvavaid suuri kivikujusid maavälise eluga seostati. Väiksele poisile, kes vabal ajal pidevalt isa Universum-ajakirjasid lappas, polnudki muud vaja, et üks väike saareke ja seda ümbritsev niivõrd ära müstifitseerida. Praegu toovad sellised mälestused muidugi muige suule ning Lihavõttesaare ja kosmoserändurite seoseid enam leida ei oska (isegi kui sooviks, täname sissesöödetud ratsionaalset maailmapilti) aga mingisugune salapära saare ümber minu jaoks kadunud pole.

Lihavõttesaart (või Rapa Nui, nagu kutsusid enda kodupaika kunagised elanikud) ja selle inimeste käekäiku võib tuua väga heaks näiteks üheks tsivilisatsiooni mandumisest - suuremas plaanis isegi, väikese fantaasialennuga, inimkonna mini-mudeliks. Pidasid ju saareelanikud end maailma ainukesteks inimesteks ning seetõttu võib seal, isolatsioonis, toimunud protsesse väga hästi kõrvutada näiteks praegu maailmas toimuvaga - loodusressurside kontrollimatu tarbimine, klasside-vaheline hõõrdumine, ülerahvastatus ja sellega kaasnenud nälg ning isegi rassiviha (tumedanahaliste ja heledanahaliste vahel), kõiki neid võib lugeda põhjuseks miks ühel hetkel saar inimtühjaks muutus. Seda peegeldab hästi ka Kevin Reynoldsi ajalooline film, olgugi, et see, sarnaselt Mel Gibson'i APOCALYPTO'le, jääb hollywoodiliku, möllurohke seiklusfilmi varju. Pilguheit tolle aja inimeste eluviisidesse, rituaalidesse ning kombestikesse on küll huvitav ja detailiderohke aga jääb mulje, et lavastaja prioriteet on siiski sujuv ja kinokülastaja-sõbralik narratiiv, mis toobki ringiga tagasi just sellesse eelnevalt mainitud valupunkti ning oodatult tõmmatakse otsad kokku silmi kissitama ajava õnneliku lõpuga - öäk! 6/10

Kauaoodatud valge laev on saabunud!

Yôkai hantâ: Hiruko / Hiruko The Goblin (1991)

2009-11-24T03:18:00.005+02:00

Režissöör: Shinya Tsukamoto

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100991/

HIRUKO THE GOBLIN on umbes sellise kategooria film, mille ühe-kahe maineka filmiga välja tulnud lavastajad n-ö maharahunemiseks valmis vorbivad, et siis hiljem värske peaga jälle tõsisema tüki kallale asuda. Eks talitas samamoodi ka Jaapani tänapäeva üks omanäolisemaid lavastajaid Shinya Tsukamoto. Loomulikult ei kannata antud film mingit võrdlust tema kaks aastat varem ilmavalgust näinud kultushitiga TETSUO. Ei oma ta režissöörile omast distinktiivset käekirja ning, tõsi, langeb pigem meelelahutuslikumasse pop-horror'i valdkonda kui proovib olla tähistaeva üks eredamalt säravamatest tähtedest. Nentigem siiski, et oma võlu filmil siiski on.

Hieda, oma "krati-teooriate" tõttu tõsimeelsete teadlaste ridadest väljatõugatud arheoloog, saab õpetajast naisevennalt kutse külastada suvevahel tühjana seisvat kooli. Viimane nimelt kahtlustab, et kooli all olevad koopad on koduks deemonitele, kes sobivat momenti ootavad, et maa peale tungida. Kohale jõudes avastab Hieda, et õnnetul kombel põrgu uksed on valla saanud ning tühja kooli peal sigatsebki juba üks koopast põgenenud kratt. Nii peabki arheoloog õpetaja pojaga, kelle seljale on ilmunud saladuslikud põletusmärgid, mis meenutavad kangesti iga krati poolt tapetud inimese nägu, kutsumata külalise tagasi maapõue meelitama ning sealse "ukse" sulgema.

Tsukamoto on selle filmi puhul üsna suuresti šnitti võtnud läänemaisest horror-kinost, kuid samas vürtsitanud seda korraliku annuse aasialiku jandiga, mistõttu kogu kompott siiski oma originaalsuse säilitas. Ämblikujalgadel ringi sabistavad kratid, kes oma ohvrite päid elavate hirmutamiseks ja lõksu meelitamiseks kasutasid, meenutasid kangesti näiteks THE THING'is operatsioonilaualt Kurt Russeli eest põgenevat tulnukorganismi ning pidev POV-kaameravõtte kasutamine deemonliku hingeldamisega oli justkui austav silmapilgutus THE EVIL DEAD'ile. Kahju vaid, et Tsukamoto seekord enda fantaasialennuga tohututesse kõrgustesse ei lenda, vaid toob kaamera ette sellest vaid raasukesi - pidev ähkiva ja grimassitava krati eest põgenemine hakkas nimelt varsti end kordama ning olulisi üllatusi, peale mõnusa grimmi ning stop motion-efektide, vaatajale enam pakkuda ei suudetud. 5/10

Black Dynamite (2009)

2009-11-16T19:19:00.006+02:00

Režissöör: Scott Sanders

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1190536/

"He's the powder keg of black fury that's about to explode!"

Kui hiljuti vaadatud THE HOUSE OF THE DEVIL oli kummardus 80ndate õudusžanrile, siis Scott Sanders on oma filmiga väga stiilse kaabukergituse teinud just mustade blaxploitation kinole. Umbes midagi sarnast, mida Quentin Tarantino ja Robert Rodriquez enda GRINDHOUSE'ga saavutada tahtsid aga lihtsalt hea filmi kõrvalt on seekordne tükk niivõrd hästi õnnestunud austusavaldus, et ilma filmi läbiva keel-põses huumorita oleks teda eeskujude kõrvale asetades väga raske teiste seast eristada. Purki võetud 16mm filmile, kasutatud väga palju tasuta saadaval olnud klippe kunagistest blaxploitation filmidest, taustaks väga funky mustade muusika ning kaamera ette saadud kõige pahamad emanikkujad, kes getodest leitud on - ei mingeid arvutiga loodud filmi defekte ega kadunud stseene.

Järjekordne katse ajamasinaga tagasi tuua perioodi, kus muru oli rohelisem ja kurikaelad stiilsemad ning seda vägagi õnnestunult. 8/10

Fred Williamson ain't got shit on Black Dynamite!

Bio-Cops (2000)

2009-11-16T14:22:00.004+02:00

Režissöör: Wai-Man Cheng

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276500/

Harry on teadlane, kes on ameeriklastele andnud nõusoleku luua nende armeele uut tüüpi sõjamasin - sõdur, kes ei tunneks nälga, väsimust ega ka mingit valu. Loomulikult läheb eksperiment nihu ja varsti on just Harry see, kes antud viiruse tagasi kodumaale, Hong Kongi viib. Seal suudab välja vihastada kohaliku triaadi bossi ning omavahelise kemplemise tulemusel avastatakse end varsti trellide tagant. Nii muutubki väikese maakonna politseiprefektuur varsti lahinguväljaks: ühel pool saamatud politeiinspektorid, teisel pool uut inimkonda luua tahtvad zombid.

Pole just eriline üllatus, et film proovib tükikesi ampsata BIO-ZOMBIE menust. Viimasele mõjub see muidugi tunnustavalt, kui kaasmaalased filmi juba selliseks eeskujulikuks teoseks peavad, et sealt mõned aastad hiljem kõik maha viksida. Peale sellist teadmist võrdled alateadlikult pidevalt rip-off'i originaaliga ning kriitikhaamer lööb eksimuste puhul ka valusamalt. Muidu oli tegemist täiesti standardse käkiga. Selline hongkongilik komejant liigub igasuguse horrori puhul pea alati üsna konarlikult ja nii ka siin - oli täiesti helgeid momente aga enamus ajast oleks oodanud väheke keskendumist ka muudele aspektidele. Samas tuleb filmitegijatele au anda: film saadi linti paari nädalaga ja juba nädala pärast jooksis kinodes. Rääkides siis kiiruga põlve otsas tehtud filmist. 4/10

Harry pole rahul kohalike prostituutidega

The House of the Devil (2009)

2009-11-13T17:25:00.006+02:00

Režissöör: Ti West
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1172994/

"Talk on the Phone. Finish Your Homework. Watch TV. Die."

Larry Fessendeni tegemistel ja toimetamistel olen ma peale tema suurepärase WENDIGO vaatamist ikka silma peal hoidnud, eriti tänu tema produktsioonikompaniile Glass Eye Pix ilmunud väikestele õudusfilmikestele. Sealsed tegelased nimelt tunduvad üsna hästi taipavat seda õiget horror-kino vaimu ja meelsust ning usun, et just sealtmailt võib tulevikus oodata seda jumalikku tuulepuhangut, mis praeguseks roojaseks muutunud ja lehkama hakanud žanri päästab. Fessendeni rahadega nägi ka ilmavalgust noorukese Ti West'i kirjutatud ja lavastatud film, mis on praeguseks õudusfilmide austajate ridades sama palju tolmu üles keerutanud kui oma haibiga juba isegi antud piiridest väljunud PARANORMAL ACITIVITY. Mõlemad linateosed kannavad ka muus osas üsna palju ühiseid jooni - tänu väikestele produktsioonifirmadele on kaamera taga vähem näpuga viibutavaid rahabosse ja seetõttu ei pea režissöör ka kartma, et hiljem keegi teine tema vaimusünnitisele kääridega kallale läheb. Samas on liiguvad mõlemad ka üsna kindlatel rööbastel, viimane annab oma panuse viimasel ajal populaarsuse saavutanud first-person horror'ile, THE HOUSE OF THE DEVIL aga topib vaataja ajamasinasse ning viib ta paarkümmend aastat tagasi, perioodi, kus õudusfilmid viimati veel kindlat nägu suutsid näidata.

70ndate ja 80ndate õuduskino on tänapäevalgi veel hea nautida. Olgugi, et selle perioodi filmid ei suuda enam lapsepõlvemälestustega samasugust efekti pakkuda, on neis siiski midagi salapärast, võluvat, mis nende juurde ikka ja jälle ringiga tagasi tõmbab. Üheks süüdlaseks on loomulikult tehnoloogia aren, mis pole puutumata jätnud ka filmitööstust. Kui kunagi pidid filmi taga olnud inimesed lausa imekspandavat nutikust välja näitama, et ajusopis kumav fantaasia edukalt kaamera ees toimima saada, siis mulle tundub, et nüüd jäädakse pigem lootma odava arvutigraafika peale, et selle abil kõik täitmist vajavad augud täita ning asi kiirelt purki saada. Võib-olla see on just üks põhjust, miks Ti West otsustas oma loo viia 80ndatesse ning kasutades vaid selle perioodi filmitehnikat, andes filmile väga audentse ajastu žanrikino pildi. Võib vaid öelda, et see kõik toimib suurepäraselt.

Juba esimestel minutitel kui peakangelanna oma kõrge värvliga teksade, vatijope ja Sony Walkmaniga tänavatel jalutab ning külmavärinaid tekitavate sündihelide saatel kollaseid tiitreid ekraanile loobiti, olin ma müüdud. Edasi liikus kõik juba tuttavat rada pidi, et seda ümberjutustama hakata pole üldse mõtet. Igatahes jõutakse lõpuks nimikangelaseni, Saatana oma majja, kuhu peakangelane üksi kurjade jõududega kemplema jääb. Kummituslik suur maja loob muidugi suurepärase pinna pinge kasvatamiseks. Kriuksuvad põrandad, kolisevad torud, paukuvad uksed, sammud ülakorrusel - arsenal, mida West pinge kruvimisel osavalt kasutab - ning selle kõige keskel "last valvav" neiu. Esimesel poolel praktiliselt ühtegi pauku kahurist ei tule ning paistis, et asi sõuab samasugusel vaiksel tempol ka sadamasse. Kuid loomulikult oli vaja mängu tuua ka tolle perioodi slasher'i elemendid ning filmi lõpplahendus mõjus seetõttu üsna võõralt - võiks öelda isegi, et tihket atmosfääri kirvega poolitavalt. Ei rikkunud küll oluliselt üldpilti aga jättis hetkeks väheke mõru maigu suhu.

Filmi nimest ei soovita ma küll end heidutada lasta (meenutagem vaid kunagisi kultushitte nagu HALLOWEEN või FRIDAY THE 13TH, robustsetest nimedest hoolimata raiuti end filmiklassikasse) ning uudishimu puhul ka trailer vahele jätta, mis, nagu ikka, filmi vaimsusest täiesti puhas on. Minu jaoks on hetkel tegemist ühe selle aasta tugevaima üllatajaga.

9/10

Idle Hands (1999)

2009-11-08T08:29:00.005+02:00

Režissöör: Rodman Flender

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0138510/

"The touching story of a boy and his right hand."

Need noortekomöödiate ja õudusfilmide segud pole kunagi mu suured lemmikud olnud. On muidugi mõned erandid, mis suudavad mingilgi määral teiste seast silma paista - THE FACULTY näiteks - aga muidu on see alamžanr minu jaoks üks suur hall mass. Pealtnäha ei suudaks ka antud teos kuidagi enda vennaraasude ridadest välja rabeleda - luuserist peakangelane, tema pidevalt kanepiaurude all olevad sõbrad, kuum naabritüdruk ja keskkooli lõpuball - kõik juba ammu (liiga) tuttavaks muutunud elemendid. Siiski on siin midagi, mis ta teiste omanäoliste seest esile tõstab. Olgu siis selleks paremale vaatamise asemel pea vasakule pööranud huumor, Seth Greeni kanepimaigulised one-liner'id või lõpupeol rahvast hullutav The Offspring (üks mu lapsepõlve lemmikbände). Täiselamuseks tuleks muidugi tumerohelised prillid ninale tõmmata, sest selge peaga tundub film kohati tõesti liiga random... aga võib ka lihtsalt nautida mõtiskledes viidete üle erinevatele kultusfilmidele või ilastades vahtida barely legal Jessica Alba kehastatud naabritüdrukut.

5/10

Staunton Hill (2009)

2009-11-07T10:30:00.002+02:00

Režissöör: G. Cameron Romero
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1118693/

"In God's Name They Prey"

Oma kuulsa isa varjust pole just kõige kergem välja tulla, see on kindel. Eriti keerukaks kujuneb see aga juhul kui su vanamees on juhuslikult George A. Romero - lojaalse fännibaasiga, õudusfilmide ühe alamžanri revolutsionäär. Nimelt on siis kõik pilgud just sulle suunatud, sest oodatakse sinult ju isa geenide tõttu palju enamat kui mingilt suvaliselt uus-üritajalt. Cameron Romero selle raskuse all aga kokku varisebki. Tema teine täispikk mängufilm on nimelt nii lohakas, et DVD kaane peale isalt nuiatud tsitaat This is as scary as it gets jätab ka kultusrežissööri ise üsna halba valgusesse seisma.

Texase osariigis mootorsae abil toimepandud kuriteod võiks tõesti juba rahule jätta, kuid ikka ja jälle proovivad juba filmiklassikasse kuuluvat teost oma näo järgi uuesti ekraanile tuua ning selle pealt miljoneid endale tasku pista. Jälle need samad päraperses asuvad farmid, pooletoobistest koosnevad perekonnad ning nende territooriumile tunginud rumalad noored, kes varsti tugeva, kuid juhmi, perepoja poolt tükkideks lõigatakse - need kõik on ju ammu läbi mälutud ja maha sülitatud klišeejupid, mida noored režissöörid siiamaani kasutada armastavad. Romero jr. on aga veelgi kaugemale asja viinud, nimelt paistab tema film peale tükkideks laguneva stsenaariumi silma veel uskumatult saamatute näitlejatööde ning kohmaka montaažiga - enamik stseene lõpetati väga veidral hetkel, justkui poole tegevuse pealt. Kõik see lisas filmile muidugi ebamaist hõngu ning sellel paarkümmend aastat seista lastes, võib temast filmifriikidele mõnus juustusnäkk saada - umbes nagu tol ajal vähetuntud 80ndate odav-horror enamasti meile praegu mõjub.

Sarnaselt papa Romerole, on ka Romero jr žanris omamoodi revolutsionäär - nii halba b-filmi pole mina tõesti ammu juba näinud.

1/10

Feast (2005) vs The Blackout (2009)

2009-11-07T07:26:00.003+02:00

Not Quite Hollywood: The Wild, Untold Story of Ozploitation! (2008)

2009-11-03T04:28:00.003+02:00

Režissöör: Mark Hartley

Filmi pikkus: 103 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0996966/

"Finally an Aussie film packed full of boobs, pubes, tubes ... and a bit of kung fu."

Kes oleks osanud arvata, et teiselpool maakera, praktiliselt inimtühjal , olematu filmitööstusega saarel tehti kunagi nii metsikut exploitation-kino, mis oleks kadedusest nihelema ajanud isegi Roger Corman'i. Kunagiste vangide järeltulijad vaatasid küll igatsevalt läände, unistustemaa kino poole ning minimaalsete vahenditega seda üle trumbata proovides pandi alus raamistikule, millest väikese ajaga kujunesid välja Austraalia exploitation-kino nišid.

Käesolev osavalt kokkupandud dokumentaalfilm viibki vaataja libedalt kulgevale teekonnale Kängurumaa rämpskino hiilgeaega - peatusteks parimad pärlid ning teejuhtideks kunagised režissöörid ja nende filmidega üles kasvanud praegused filmitegijad. Žanrikino jaotatakse väikestest osadeks ning iga osa juures peatutakse, et selle kirevamatest ja värvikamatest esindajatest juttu teha. Et kuivale jutule ka mingit keelekastet oleks, lastakse taustaks kokkupandud klippe ja trailereid. Kõige nimekam tegelane, kes enda armastusega ozploitation-kino vastu lausa õhetab, on kunagine videolaenutuse-nohik ja praegune superstaar Quentin Tarantino, kel halb komme enda jutuga väheke liiale minna, kuid suudab siinkohal end mingil määral vaos hoida ja täitsa sümpaatse filmifriigina paista. Tema nimetatud lemmikud jäid ka mulle enim silma ning kirjutasin antud nimed vargsi peopesasse, et hiljem ka nendega tutvust teha.

Informatiivne ja hoogne teejuht Austraalia grindhouse-kinode ja videolaenutuste prügikonteineritesse.

8/10

Doghouse (2009)

2009-11-03T04:04:00.003+02:00

Režissöör: Jake West
Osades: Danny Dyer, Stephen Graham, Noel Clarke, Terry Stone jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1023500/

"The battle of the sexes just got bloody"

Jake Westi peale võib ainult pettunud olla. Mees, kes paar aastat tagasi suutis napilt enda odava komejandiga EVIL ALIENS splatstick'i parimate legendide kandadele astuda on mitu korda suurema raha, professionaalsema näitlejaansambli ning kvaliteetsema tehnikaga suutnud niivõrd niru näite brittide horror-comedy'st valmis treida, et paneb lausa kukalt kratsima. Oodates pealtnäha lollakalt sisust, kus kamp idioote läheb kuskile metsakolkasse enda sõbra abielu purunemist tähistama, sattudes seal zombistunud naissugupoole viha alla, vähemalt mingit vindi ülekeeramist, silmipimestavalt tumeda huumoriga vürtsitatud kollilugu, annab film juba esimese veerand tunniga aimu, kuhu selle laevaga tüüritakse. Lõputut briti jõmmidele omast spordi-, õlle- ning panohuumorit loobitakse pidevalt ahju aga asi tuld võtta ei taha. Selle peale mõtlesingi, et antud film suudaks keskmisest suuremaid emotsioone välja pressida vaid Tallinna vanalinnas teenindussektoris töötavatel inimestel, sest vatti saavad just samasugused tüübid, kes meil siin iganädalaselt närve kulutavad. Mind liigutada ei suutnud.

3/10