Ghana filmiplakatikunst

neljapäev, veebruar 04, 2010 by , under













(kõik pildid võetud blogist ephemera assemblyman)

La guerre du feu / Quest for Fire (1981)

kolmapäev, veebruar 03, 2010 by , under


Režissöör:
Jean-Jacques Annaud
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0082484/

Jah, kuigi tänapäeval me, tänu tehnoloogia arengule, nii otseselt tulest ei sõltu, pole tule hävitavat jõudu me täielikult oma kontrolli alla suutnud saada. Meil on küll vahendid, millega tulemadu paremini taltsutada aga paha peale sattunud tule hävitusjõudu siiski alahinnata ei tasu - leidis näiteks meilgi ju aasta esimese nädala jooksul tulesurma juba üle 10 inimese. 80 000 aastat tagasi olid lood muidugi teised. Tulega käidi ümber kui jumalusega, kes inimestelt puidu näol ohverdusi nõudis ning vastutasuks sooja ning kaitset kiskjate eest andis. Kuna selle jumaluse manamine veel käpas ei olnud, tuli selle kadumisel kellegi teise juurest uus asemele tuua. Sama põhjuse poolt motiveeritud rünnaku alla satubki üks neandertaallaste suguharu. Suudetakse küll põgeneda, kuid kähmluse käigus on kustunud ka ellujäämiseks vajalik tuleleek. Vanem saadabki seepeale kolm meest missioonile leida vajalik, et taastada lõke.


Loomulikult on üsna raske ette kujutada, millised elu-olud siis tegelikult valitsesid ja tugineda vaid oletustele, mis mõningate leidude põhjal on tehtud, seepärast on raske kommenteerida ka filmi autentsust. Tuleb siiski tõdeda, et režissööritoolil istuv Annaud on tohutult vaeva näinud, tuuest vaatajani põneva loo, proovides tugineda pigem teadaolevatele teaduslikele faktidele ning mitte laskuda odavatesse liialdustesse nagu seda eelaajaloolist temaatikat käsitlevate Hollywoodi kassahittide puhul ikka ette tuleb. Film kulgeb rahulikus tempos, puudub dialoog. Viimast asendab mingil määral keeleteadlase ja kirjaniku Anthony Burgess'i poolt loodud algeline keel, mis koosneb peamiselt häälitsusest ja kehamiimikast, ühel juhul on kasutatud ka tänapäevaste innuiitide keelt (lavastaja mainis veel kommentaarireal, et film on sealse rahva seas tänaseni väga populaarne, kuna nende poolt lindistatud fraasid ei taha üldse stseenide tegeliku olemusega kuidagi kokku sobituda). Muidugi võib ka ette kujutada kui suur roll on näitlejatöödel sellise filmi puhul, kus oma inimlikest raamidest tuleb pea täielikult väljuda - Ron Pearlman pole kunagi vist oma rolli nii hästi sobinud kui käesoleval juhul. Ning loomulikult ei saa kiitmata jätta ka suurepäraseid, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas linti võetud, looduskaadreid. Soovitan! 9/10


Lake Mungo (2008)

by , under


Režissöör:
Joel Anderson
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0816556/

Perekonnaga piknikul viibiv 16-aastane Alice Palmer upub, minnes lähedalasuvasse veekogusse vennaga suplema. Pärast surma hakkavad aga Palmerite elamises aset leidma seletamatud nähtused: põrandalauad krigisevad, tühjadest tubadest kostub hääli ning pidevalt on hinges tunne, et keegi sind kõrvalt jälgib. Hädas pereema pöördub kohaliku parapsühholoogi Ray Kemeny poole, kes enda võtetega proovib asjasse mingit selgust tuua.


Kogu lugu on edasi kantud dokumentaali vormis, kus tegevust viivad edasi intervjuud pereliikmetega ning illustreeriv materjal videote ja piltide näol. Kuigi selline reality-horror on praegusel ajal üsna populaarne ([REC], PARANORMAL ACTIVITY) ja hakkab vaikselt end oma paratamatute vigadega kordama, suudab australlaste panus isegi mõnel rindel üsna innovatiivne välja paista. Kui eelmainitute puhul satub vaataja ise koos peategelastega sündmustesse, siis käesolevas filmis on narratiivi edasiandjateks kaamera ette rääkima toodud inimesed, kes juhtunud sündmusi kirjeldavad, meenutades kangesti kunagi ka eesti telekanalitel jooksnud saateid imepärastest läbielamistest ja sündmustest (nimi meelde ei tule). Mingil määral suudab Joel Anderson isegi oma teose pseudo-autentsust hoida aga libastub võttes kasutusele üsna tavapäraseid mängufilmile omaseid elemente - pole veel ette juhtunud, et mõni dokumentaal äkilisi sisupöördeid kasutusele oleks võtnud, mis omakorda ka kaamera ees olevate inimeste eelneva jutule vee peale tõmbab.

Vigadest hoolimata huvitav lugu sellegipoolest, mis tasub ära vaadata ennem kui ameeriklased oma plaanitud uustöötlusega, kust kuuldavasti mockumentary-vorm on kaotatud, välja tulevad. 7/10


Satsujin kyo jidai / The Age of Assasins (1967)

teisipäev, veebruar 02, 2010 by , under


Režissöör: Kihachi Okamoto
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0062232/

Ei oska nüüd öelda kas see oli taotuslik või mitte aga Okamoto film meenutas mulle juba esimestest minutitest mõnda James Bond 007't matkivat eurospy-seiklust. Kõik komponendid olid justkui olemas: geeniustest kurjamid, topeltmängu mängivad agendid, igasugused tehnilised vidinad, saatuslik femme fatale jne. Siiski mõjub film, suuresti tänu Tatsuya Nakadai võrratult humoorikale rollisooritusele, pigem komöödiana kui tõsise põnevikuna. Jaapani Rahvaarvu Kontrollimise Agentuuri poolt peakangelase eluküünalt kustutama saadetud professionaalid ning tema poolele astunud tegelased on kõik oma kiiksudega ja oleks otsekui Seijun Suzuki novaatorlikust yakuza-filmist BRANDED TO KILL välja astunud. Tundub, et ka visuaalse poole pealt oleks Okamoto justkui eelmainitust väheke šnitti võtnud, lisades sinna näpuotsaga stiili Teshigara THE FACE OF ANOTHER'st: kaadritest domineerivad heledad värvid ning tegevuspaikadena kasutatud steriilse puhtuse järgi kiirgavate siseruumide stiilne sisustus oleks justkui joonlaua järgi paika sätitud. Lõbus lugu, mis pakub kindlasti midagi ka silmale. 8/10