The Amazing Screw-On Head (2006)

reede, jaanuar 30, 2009 by , under


Režissöör:
Chris Prynoski
Osades: Paul Giamatti, Davi Hyde Pierce, Patton Oswalt, Corey Burton jt.
Filmi pikkus: 22 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0468445/

"Put the screw to villainy."

Tavaliselt vaid väga kehvasid made-for-TV õudukaid ja ulmekaid tootev Sci-Fi Channel on end minu silmis lõpuks tõestanud. Polnud tarvis rohkemat, kui ära näha 22-minutiline animatsioon THE AMAZING SCREW-ON HEAD. Film põhineb tuntud koomiksimeistri Mike Mignola sulest tulnud üheosalisel lool Abraham Lincolni alluvuses töötavast kruvipeast, kes vastavalt ülesandele ennast sobiva keha otsa kruvib.


Kodusõja-aegne Ameerika. Emperor Zombie varastab oma abilistega - kahe vanamuti ja automaati käsitleva ahvipärdikuga - iidse käsikirja, mille tõlkimine tagaks talle sissepääsu Gung'i templisse. Sinna on väidetavalt peidetud kalliskivi, mis tagab omanikule jõu vallutada maailm. President Abraham Lincolnil ei jää muud üle kui appi kutsuda Screw-On Head, et too enda põlise vaenlase peataks.


THE AMAZING SCREW-ON HEAD ühendab endas horror'it, aurupunki ja ohtralt musta huumorit, mis teevad sellest lühianimatsioonist ühe mõnusaima viisi veeta 22 minutit ekraani ees. Kivi ka siitpoolt Sci-Fi Channeli kapsaaeda, et need ei võtnud nõuks niivõrd fantastilise loo jätkamist ning jätsid Kruvipea ning muu värvika seltskonna lihtsalt riiulile tolmu koguma.

Kindel soovitus kõigile!

Loe ka:
http://13-street.blogspot.com/2008/08/amazing-screw-on-head.html
http://trash-can-dance.blogspot.com/2007/10/amazing-screw-on-head.html
http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2007/10/amazing-screw-on-head.html

Rekord? Filmiblogijate keskmine hinne 10!


10/10


Splinter (2008)

teisipäev, jaanuar 27, 2009 by , under


Režissöör:
Toby Wilkins
Osades: Shea Whigham, Paulo Costanzo, Jill Wagner, Rachel Kerbs jt.
Filmi pikkus: 82 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1031280/

"It will get under your skin."

Seth ja Polly plaanivad vaikses metsatukas telkides veeta romantilise öö, kuid nende õhtu rikuvad vanglast põgenenud Dennis ja tema narkomaanist tüdruksõber, kes noorpaari pantvangi võtavad, et nende autoga Mehhiko poole kimada soovivad. Tänu väiksele õnnetusele peab nelik peatuma lähedalasuvas väikses bensiinijaamas, kus neid ründab selle surnud, kuid siiski mingil määral elujõuline, omanik. Tuleb välja, et meest on nakatanud parasiidid, kes vaikselt peremeeskehast elumahlad välja imevad ja levib inimest enda teravate ogadega torgates.


SPLINTER võiks kindlasti paigutada kvaliteeti silmas pidades kuskile filmistuudiote rahadega ülesvõetud kinoõudukate ja väiksemate indie-horrorite vahepeale. Kuigi raha pole selle tüki peale just oluliselt palju kulutatud, petaks selle väljanägmine noorema filmihuvilise kindlasti ära, kes hiljem ema rahakotist varastatud 100-kroonisega filmitegijaid toetaks. Väikse näitlejaansambliga (kokku 6 inimest, kellest pooled üle 10 minuti ekraaniaega ei saa) lugu, mis on peamiselt ülesvõetud väikeses bensiinijaamas toimib küll nagu peab ning ei proovigi üle oma varju hüpata, kuid samas jäävad puudused hinge närima, sest lootust oli kõvasti paremaks filmielamuseks.


Teravate ogadega nakkust edasi kandvad ning ringi tõmblevad nakatunud surnukehad oli ju päris terav ja uudne idee, millele korraliku raamistiku ümber ehitades oleks ka väga nauditava indie-horrori saanud. Kahjuks rikkusid elamused üsna kesised eriefektid, mis seisnesid suure lihakäntsu väriseva kaameraga eksponeerimises ja hambaid krigisema panevast amputeerimisstseenist ning väga veider näitlejate valik - filmi arenedes muutusid tegelaskujud näitlejate käe all sümpaatsemateks, kuid alguses jäi mulje nagu oleks iga osatäitja kätte saanud vale rolli stsenaariumilehed.

Arvatavasti ei jää SPLINTER järjeta, sest seletust parasiitide päritolu kohta vaatajale peale mõningaste kaudsete vihjete ei anta vaid lõpetatakse klassikalise stseeniga, kus kuskil ohutus kauguses jääb väike osa kurjast siiski eksisteerima.

5/10

Riki-Oh: The Walls of Hell (1989)

by , under


Režissöör:
Tetsu Dezaki
Osades: Bin Shimada
Filmi pikkus: 48 min

Trash ajas ükspäev STORY OF RICKY'st rääkides hirmsa isu peale ja kuigi mul peaks DVD kuskil vedelema, otsustasin hoopis OVA kasuks kuna oli teinegi (virtuaalselt) üsna käe ulatuses ja mul senini nägemata.

Jaapanis välja antud kaheosalise anime esimene pool räägib sama loo, mis filmgi. Lähitulevikus aset leidvas loos satub Ricky pärast paari kurjami surmamist vanglamüüride vahele, mille juht hoiab asutust oma nelja süüdimõistetust abilisega range režiimi all. Nii alustabki meie raudsete rusikatega kangelane kurikaelte purustamist, mis tipneb vastasseisuga vanglaülemaga.

Kuigi OVA ja Ngai Kai Lam'i live-action versioon on pealtnäha identsed, tundsin ma animatsiooni vaadates puudust filmi pöörasest fantaasialennust, mis lausa kaunistas seda verist gore-märulit. Jaapanlased olid arvatavasti enda animega rohkem truuks jäänud originaalmaterjalile - Masahiko Takakumi mangale - samas kui HK kinovõlurid enda hullumeelseid ideid kasutades seda ultravägivaldset lugu veelgi unikaalsemaks muutsid. Kolmveerandtunni sisse oli pressitud kogu tegevustik ja tänu sellele jättis kogu animatsioon pooliku mulje. Lõpplahendus lausa kahvatus live-action versiooni oma ees, kus mängu tulid kummimonstrumid ja mis kõik veel. Muidu sai aga maitse suhu, isu aga arvatavasti enne filmi nägemist ära ei kao...

7/10

Hak se wui / Election (2005)

esmaspäev, jaanuar 26, 2009 by , under


Režissöör:
Johnnie To
Osades: Simon Yam, Tony Leung Ka Fai, Louis Koo, Nick Cheung, Wong Tin-Lam, Suet Lam jt.
Filmi pikkus: 100 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0434008/

Peale kaheaastast ametisviibimist peab vanimate traditsioonidega Wo Shing'i triaadi ninamees koos teiste vanematega endale sobiva asendaja leidma. Sobivaid kandidaate on kaks: äkiline Big D, kes on kahele vanemale juba altkäemaksu andnud ja on enda võidus kindel ning Lok, kes on enda tegevusega vanemates usaldusväärsust tekitanud ja keda peetakse triaadile kõige sobivamaks uueks bossiks. Kahe vanema pahameele tõttu valitaksegi uueks pealikuks Lok, mis toob kaasa triaadi lõhenemise, mille mõlemad pooled panevad kõik mängu, et enda kätte saada võimu sümboliseeriv draakoni kuju. Sündmustesse pressib end ka Hongkongi politsei, kellele on väga tähtis, et allilmas valitseks rahu.


ELECTION on järjekordne märk sellest, et parimaid gängsterifilme tehakse just selles väikses Lõuna-Hiina piirkonnas. Erinevalt lääneilmast, kus kuritegelikel organisatsioonidel hakkavad ununema sügavad traditsioonid ja koodeksid, on Hongkongi triaadidel veel kõik see au sees, mis sajandeid tagasi, kuigi paratamatult on ka raha teenimise tähtsus ajaga kasvanud. To ongi ekraanile toonud realistliku pildi tänapäeva triaadist, mis peab pidevalt võitlema selle nimel, et sajanditepikkuseid traditsioone au sees hoida, samal ajal kui nätsu närivad ja suuri päikseprille kandvad gängsterihakatised, kelle musternäidiseks Big D on, neid seestpoolt õõnestavad. Üllatavalt vähe on ekraanil märulit (mäletamist mööda ei lastud filmis isegi kordagi relvast), kuid põnev lugu hoiab silmi ekraanil otsekui jõuga - erinevad keerdkäigud triaadi suheterägastikus ja pidevalt lisanduvad uued tegelased lausa nõuavad erilist tähelepanu, et ennast filmi kulgemise tempoga kaasas hoida.

Väga hea realistlik krimidraama, järjekordne täistabamus Johnnie To'lt.

Loe ka:
http://nuxxmovies.blogspot.com/2006/05/election-2005-rezhisr-johnny-to-osades.html

8/10

Tôkyô zankoku keisatsu / Tokyo Gore Police (2008)

by , under


Režissöör:
Yoshihiro Nishimura
Osades: Eihi Shiina, Itsuji Itao, Yukihide Benny, Jiji Bû, Keisuke Horibe jt.
Filmi pikkus: 110 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1183732/

"Tokyo is burning"

Ühel heal õhtul karaokebaaris sake't lurpides otsustasid vanad tuttavad Yoshihiro Nishimura, Noboru Iguchi ning Yûdai Yamaguchi kihla vedada, kes suudab Jaapani juba niigi äärmustesse laskuvat horrorit veel nõksu võrra edasi liigutada - samas lubati eesmärgi täitmisel üksteist abistada. Yamaguchi ärkaski järgmine päev ideega võõrastest eluvormidest, kes inimesed omavahel kemplevateks mutantrobotiteks muudavad (MEATBALL MACHINE), veidi hiljem aastakesed hiljem alustasid enda projekte ka Iguchi ja Nishimura - esimene võttis lindile kättemaksuloo tüdrukust, kel käe asemel lõputu kuulivaruga automaatrelv (THE MACHINE GIRL), teine erastatud Tokyo politseijõududest ja nende võitlusest mutantidega, kes iga enda kehale tekitatud haavast relva suudavad tekitada. Lähemalt siis viimasest ideeplahvatusest.


Ruka on suurepäraselt mõõka käsitlev politseijõududesse kuuluv neiu, kelle peamiseks ülesandeks on hävitada kõik mutant-inimesed (engineer'id), kel on võime igasugusest kehale tekitatud vigastusest sekunditega sobiv relv tekitada. Samal ajal kummitab Ruka't mälestus tema silme all tapetud isast ja ihub salapärasele tapjale kättemaksu.


TOKYO GORE POLICE suurim viga peitub tegevustiku ja üldise loo konarlikus esitamises - üle vindi keeratud ja täiesti absurdsed süžee keerdkäigud olid küll teretulnud ja lausa naelutasid silmi ekraanile, kuid täieliku elamuse jaoks oleks olnud tarvis rohkem liimi erinevate gore-stseenide vahele, sest lugu ise oli iga hetk kokku kukkumas. See on tegelikult arusaadav, kuna Nishimura on kõva kogemusega grimmi- ja eriefekti-spetsialist, kel lavastajatoolis istumine veel võõras on. Kui nüüd filmi vaadata hoopis teise külje alt, autori verise ja omapärase fantaasialennuna, siis on selle 110-minuti sisse topitud niivõrd eriskummalisi ideid, et isegi kogenum Aasia ekstreem-horrori fänn võib tunnistada vähemalt viis korda, et teda on pahviks löödud. Amputeeritud jäsemetega seksori/tapamasin, rusikaid tulistav granaadiheitja, kahuriks moondunud peenis ja prostituut, kel alakeha asemel alligaatorilõuad on vaid vähesed elemendid, millega Nishimura üllatab.

Kogu film omab justkui läänemaailmas üha enam populaarsust kogumas video mixtape-maiku: friikid gore-stseenid üksteise otsa topitud, eelmistega mingit olulist seost omamata ning kõigele sellele maiku lisamas THE MACHINE GIRL'i lavastaja Iguchi reklaamiklipid enesetapumõtetega inimestele. Ega's muud üle ei jäägi - rokkmuusika taustaks, 20 minutit uimerdamist vahelt ära lõigata ja oma mixtape valmis.

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/12/tokyo-gore-police.html
http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2009/01/tokyo-gore-police-2008.html
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2009/01/tokyo-gore-police.html

7/10

Zombi: La creazione (2007)

esmaspäev, jaanuar 12, 2009 by , under


Režissöör:
Bruno Mattei
Osades: Yvette Yzon, James Gregory Paolelli, Gerald Acho, Paul Holme jt.
Filmi pikkus: 91 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1043585/

Kui te olete kunagi mõelnud kuidas võiks välja näha James Cameroni ALIENS, mille tegevustik on toodud ühele väiksele Filipiini saarele, kus tulnukate asemel möllavad zombid ja mis on tehtud paarikümne miljoni asemel paarikümne dollariga, siis pole te üksi. Enda elu jooksul peamiselt softcore-pornot ja kaheldava väärtusega exploitation'it lavastanud Itaalia härrasmees Bruno Mattei otsustas just sellise filmiga enda režissöörikarjäärile punkti panna ja veidi hiljem ajuvähki ära surra. Puhaku ta rahus...


Film keerleb ümber ühe Aasia kuuma teadlase-tsiki Sharoni, kes on ainuke ellujääja zombi-tapatalgudes, kus kogu tema meeskond elu kaotas (tuleb välja, et film on niitipidi seotud Mattei eelviimase teosega L' ISOLA DEI MORTI VIVENTI). Pärast tema päästmist ei taha aga viimase ülemused mingit absurdset juttu elavatest-surnutest kuulda ning vahivad pigem vesistades naise rindasid ja nõuavad talt sadu miljoneid kaotatud tehnika ja laeva eest. See viib Sharoni kuueks kuuks templisse hingerahu otsima, kuni temaga võtab ühendust ühe suurfirma, Tyler Incorporated, esindaja Paul Barker, kes naise juttu väidab uskuvat. Ta räägib, et zombid transporditi vanalt saarelt uuele saarele, et nende peal katseid hakata tegema, kuni igasugune ühendus saarega katkes. Nüüd peabki Sharon, koos sõjaväelastega, uurima minema, mis juhtus teadlastega ja nende katsealustega.


ZOMBIES: THE BEGINNING on hunnik vedelat väljaheidet ja seda igast nurgast vaadatuna. On kohe rõõm näha, et vanahärra pole aastatega põrmugi muutunud ja paralleele võib tuua isegi tema eelmisest tähelepanuväärsemast "zombi-eeposest" HELL OF THE LIVING DEAD, millest olen ka blogis juttu teinud. Ikka kasutab ta stseene teistest filmidest (nii omadest kui ka võõrastest), dialoog on enamus ajast lausa valutekitavalt absurdne ja kogu filmi eelarve on pandud vaid zombi-grimmi ja erieffektide peale, mis tegelikult on sellise filmi puhul tervitatav nähtus. Ka enda viimastel elupäevadel ei võtnud mees vaevaks, millegi originaalsega eputada - aja kokkuhoiu mõttes on peategevustik maha viksitud tulnukafilmist ja seda lausa piinlikute detailideni välja, isegi dialoog oli kohati sõnasõnalt sama. Mitte, et ma sellest filmist midagi ülemõistuse geniaalset oleks oodanud, kuid isegi mind, paadunud rämpsusõpra, üllatas filmi madal tase. Mattei läks hauda, enda "karjääri" silmas pidades, just sobiva filmiga - ühe halvimaga, mille tunnistajateks minu kolm silma viimaste aastate jooksul olnud on.

1/10

Ripley... khmm... Sharon kohtub ematulnukaga... tähendab, lõpuajuga.

Poster: Shyness Machine Girl (2009)

laupäev, jaanuar 10, 2009 by , under

Trash Talk

reede, jaanuar 09, 2009 by , under


http://www.myspace.com/trashtalkfu

Trash Talk on arvatavasti kõige kurjem punt Lõuna-Californiast. Nad vihkavad sind, nad vihkavad su ema, su koera ja samal ajal kui sa magad, tulevad nad purjus peaga sinu koju ja söövad sul külmkapi tühjaks. Tänu Ceremony menule on kiire hardcore-punk jälle pead tõstmas ja TT on üks parimaid näited sellest vallast. Harva üle minuti kestvad lood, ebatraditsioonilised loostruktuurid ja Lee kriiskav vokaal on peamised märksõnad, millega bändi iseloomustada. "Destroy" nimelises palas võtab bänd ennast kõige paremini kokku: I AM PURE! FUCKING! EVIL!.

Vinyan (2008)

by , under


Režissöör:
Fabrice Du Welz
Osades: Emmanuelle Béart, Rufus Sewell, Julie Dreyfus, Petch Osathanugrah jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1029241/

Suutmata siiamaani tsunamikatastroofi tõttu kadunud poja saatusest üle saada, on Janet ja Paul Behlmer tagasi Bangkokis. Kuna poisi laipa ei ole leitud, usub Janet, et tema laps on katastroofijärgses segaduses piraatide poolt röövitud. Ühel koosviibimisel koos lähedaste sõpradega vaadatakse videolinti, kus näidatakse olukorda Birmas ja Janet on kindel, et üks seljaga kaamera poole asetsev laps on tema kadunud poeg. Suutmata naist maa peale tagasi tuua, asub Paul koos Janetiga kammima Bangkoki ohtlikuid kõrvaltänavaid, proovides leida kedagi, kes nad turvaliselt Birma, piraatidest kubisevasse, rannavetesse veaks, et sealt edasi omal jõul üles leida videolindil olev küla.


Kuna du Welzi eelmine linatükk CALVAIRE oli oluliseks sammuks alustamaks dieeti modernsest ameerika horrorist ja muust pasast, mille peal vaene laps oli üles kasvanud, oli VINYAN üks oodatumaid filme eelmisel PÖFFil. Kahjuks osutus film aga festivalil nähtutest filmidest ka ühtlasi kõige nõrgemaks. Tuttav oli du Welzi visuaalne stiil, mis seekordki alt ei vedanud, kuid muus plaanis oli filmi ikka üsna nõrk. Paljutõotava alguse vedas täiesti põhja mitte kusagile arenev lugu, mis suutist veidigi ärevust tekitada vaid viimastel lõpuminutitel. Tegelikult ei paistnud ju ka CALVAIRE silma enda erakordse tempolahendusega, kuid aeglaselt voolaval lool oli juures oma "võlu" ja üksikvanem-Jaagu kätte sattunud trubaduuri kannatused pressisid end lausa läbi ekraani. Seda ei saanud aga öelda kadunud last otsiva noorpaari hingepiinade kohta, mis lihtsalt lõpuks närvidele hakkas käima. Plusspunktid tulevadki ilusa pildikeele ja suurepäraste loodusvõtete eest, mida kõike rikkus tobe lugu.

4/10

Tulevik...

neljapäev, jaanuar 08, 2009 by , under


Kuna järjekordselt tekkis blogisse sisse pikk paus ja viitsimist kirjutamiseks ei tahtnud tulla kuskilt august, ei jõu ega nõuga, olin ma vahepeal dilemma ees: kas panna asi lõplikult kinni või tulla välja millegagi, mis kuidagitmoodi mu käsi trükkima sunniks. Kuna oma last on ikka raske lastekodusse panna, mõtlesin ma välja, et blogi võiks tegelikult olla ka millegi muu jaoks kui ainult filmid. Filmiblogisid on niikuinii viimasel ajal ilmunud nagu seeni peale vihma ja selletõttu kaotavad oma nišši omavad filmiblogid (jah, pean PARANOIADISCO't siiamaani niši-filmiblogiks, kuigi viimasel ajal olen veidi rihma lõdvemaks lasknud) suure osa oma lugejatest, kuna tüüpilisel filmisõbral on ikka huvitavam lugeda filmidest, mida on kergem enda silmaga näha ja sellest arutleda. Ja kuna inspiratsiooni tuleb ju enamasti vaid sellest, kui tead, et kuskil on keegi, keda kotib, mida sa kirjutad, siis mõjub see suuresti ka blogi sissekannete tihedusele. Jah, olen ka ise laisk ja ei viitsi kirjutada 100'st filmist kuus (respekt Trash!) aga ego ei luba siiski kõike süüd enda kaela veeretada :).

Siit ka siis plaan: kuna mu eelmine muusikablogi läks omadega metsa ja kustutasin üks öö täis peaga kogemata selle ära, siis mõtlesin, et võiks filmiblogist kustutada sõna "film" ja edaspidi rääkida peale filmide ka näiteks muusikast. Katy Perry'st juttu ei tee (mis siis, et ta laulud mu jalad ja käed liikuma panevad) vaid millestki hingelähedasemast - hardcore/punk/metal/misiganes. Kui viitsin viskan üles mõne uuem plaadi säästu-arvustuse või kiidan juba skenes klassikuks muutunud teost, samuti annan otsese vihje, kust plaati kõige kiiremini kätte saab (seda kõike tänu rootslastele ja brasiillastele).

Väike mõte oli kirjutada mõningatest videomängudest, nii uutest kui ka vanadest. "Suurtest" mängudest juttu pole eriti mõtet oodata, küll aga unustatud meistriteostest ja lihtsalt lapsepõlvelemmikutest.

Lisan küljeribale ka polli (kui oskan), et teada saada ka lugejate arvamus asjast. Ja nagu alati, olete oodatud kommenteerima... :))

Alien Raiders (2008)

by , under


Režissöör:
Ben Rock
Osades: Carlos Bernard, Courtney Ford, Rockmond Dunbar, Tom Kiesche jt.
Filmi pikkus: 85 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0996979/

Hea meelega teen praegu väikese tagasituleku filmiga, millel oli otsaette kirjutatud "käkk", kuid peale mõningast tutvust osutus täitsa muhedaks linateoseks. Lavastajale Ben Rock'ile võib vaid õla peale patsutada, sest mees on enda debüütfilmiga peaaegu täiskümnesse lajatanud ja "kopikate" eest teinud filmi, mis vabalt suurstuudiote konveiertoodang-meetodil ilmale toodud žanrikaaslastega võistelda suudaks.


Filmi tegevustik leiab aset Buck Lake-nimelise väikelinna toidupoes, kus parajasti järjekordset tööpäeva lõpetatakse. Punkti töökale päevale poes ei pane aga võti, mis peaukse kinni keerab, vaid grupp maskides ja hambuni relvastatud tüüpe, kes küsimusi esitamata otsekohe paar klienti ja poetöölist maha notivad. Selgub, et tegemist on isehakanud tulnuka-jahtijatega, kes on pika detektiivitöö tulemusel lõpuks "lõpukollini" jõudnud. Probleem on aga selles, et tulnukorganismid peidavad end edukalt tavaliste inimeste sisse ja nii peavadki nad nakatunud avastama, ennem kui need uuesti vabadusse pääseda suudavad.


Hoolimata b-filmi märgist, mis teosele igatepidi külge oli kleebitud, ei mänginud lavastaja tavapärast mängu ja koomilise veristamise asemel, vaid serveeris vaatajale täitsa korraliku paranoiahõngulise thrilleri. Hoolimata mõningatest žanri tüüpvigadest ja klišeedest suutis film põnevust hoida ja mõnusa tempoga lasti edasi peaaegu, et lõpufinaalini. Liiga palju Carpenter'i THE THING'i vaadanud Rock teadis kuidas inimkehasse peitnud tulnukorganismi-temaatikaga pinget kruttida, kuid selle asemel, et seda teadmatust ja paranoiat filmi lõppemiseni hoida ja siis suure pauguga ootamatult enda trumbid välja laduda, läks mees kahjuks kergema vastupanu teed ja tõmbas otsad kokku masendavalt lahjalt. Pahandusetekitaja oli just see, keda arvatavasti vaataja kõige rohkem kahtlustama hakkab ning eeldatav lõpuminutitel autti lööv üllatus on tegelikult õige koht kööki võileibasid tegema minna.

Kritiseerida tuleb ka halbasid erieffekte - promopiltidel paistis grimmeerija töö olevat suurepärane, filmis rikuti elamus aga halbade digitaalefektidega ja filmile lisatud veidra filtriga, mis pildi justkui värisema pani. Kuna Ben Rock on ise minevikus olnud eriefektide eest vastutav isik, oleks võinud žanrisõpru vähe tulisematel stseenidel millegi käredamaga üllatada, kui digitaalselt lisatud kuulide eest varjudesse põgenev moondunud inimesenäss.

6/10

Tüüpiline ameeriklane - sööb kõike, mis ette juhtub.