Nu ji zhong ying / Bamboo House of Dolls (1973)

neljapäev, juuli 01, 2010 by , under ,



Režissöör: Chih-Hung Kuei
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0071189/

Ega mul palju sellest filmist enam meeles pole, peale selle, et valgeid naisi alandati ja vägistati, jaapanlasi kujutati kui hitlereid ja kuidas mu tüdruk end elutoast uksega eraldades ütles, et tema mu pornofilmide häälitsusi ei kannata. Okei. Pildid aga on juba tükk aega töölaual seisnud ja ootasid, et keegi neid kasutaks. Lasengi siinkohal neil rääkida:


A Boy and His Dog (1975)

by , under


Režissöör: L.Q. Jones
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0072730/

"A rather kinky tale of survival"

1969. aastal kirjutas Harlan Ellison lühijutu, millel ka antud film põhineb, kus omapärane duo - noormees Vic (keda mängib muide noor Don Johnson) ja tema telepaatiliste võimetega koer Blood - peale neljandat maailmasõda tsivilisatsioonist järele jäänud tohututel tühermaadel elus proovib püsida. Koera ja poisi vahel on tekkinud ellujäämiseks vajalik sümbioos - karvane sõber aitab peremehele oma arenenud haistmis- ja kuulmismeeltega naisi leida (kellest on tuleviku maailmas tõeline defitsiit saanud) ja too omakorda proovib koerale nina alla toitu leida. Samal ajal on Blood ka poisile õpetaja eest, tutvustades talle ajalugu ning proovides temassegi natukenegi mingisugust moraalikübet süstida.


Arvatavasti üks omapärasema maailma post-apokalüptilisi filme ning olen üsna kindel, et paljud 80ndatel buumi ajal valminud žanri-filmid võtsid üht-teist sealt laenuks. Vähemalt parim post-apokalüptiline arvutimäng FALLOUT on läbi seeria ajaloo korduvalt väikseid kaabukergitusi sellele 75nda aasta filmile teinud - mängu austajana tekitasid mitmed hetked head äratundmisrõõmu. Kuigi esimene pool filmist kulub peamiselt poisi ja koera naiste- ja söögiotsinguile, siis mingil ajal liigub tegevus hoopis teise dimensiooni ning kardinaalselt muutub ka pildikeel - nimelt proovib teatud seltskond maa all veel mingil määral ühiskonda enda väärastunud kujutelmade järgi elus hoida. Maa-aluseid on kujutatud umbes samas toonis nagu kujutas Kubrick Burgess'i tegelasi A CLOCKWORK ORANGE's, mis, koos koera vaimukate kommentaaridega, filmi ka satiirinoodi sisse tõi. Jahmatavapanevalt aus lõpp on aga see, mis antud filmi puhul vaatajatele tavaliselt meelde jääb ning see töötab enda mustas huumoris suurepäraselt - režissöör ise ütles DVD kommentaariribal, et statistika näitab, et sellest lõpust hammustab täielikult läbi vaid 1/3 vaadanutest. Ameeriklased. 7/10

Blueberry (2004)

by , under




Režissöör: Jan Kounen
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276830/

"The devil you know."

Jan Kounen ei teinud just kõige arukama käigu, kui ta võttis eesmärgiks prantsuse-belgia kultusmainega koomiksi ekraanile toomise. Peale arvutimängurite on just koomiksite fanaatilisemad austajad need, kes filmide puhul iga väiksemagi alusmaterjalist kõrvalekalde puhul suurt kära tekitavad. Juhtus ju sama ka BLUEBERRY'ga - Michael Steven Donovani seiklustega tuttavad olnud tümitasid filmi korralikult, kuna see käis koomiksiga liiga vabalt ümber ja ei osanud ka enamus kriitikuid häid sõnu selle jaoks leida. Kahju muidugi, sest tegemist on vabalt Kounen'i parima filmiga.


Selleks, et aru saada, miks koomiksi ekraniseering selline välja tuli nagu ta tuli, peaks natukene ennem tuttav olema režissöörihärra enda tegemistega. Kounen, kes on teadatuntud suur Shipibo indiaanlaste kultuuri austaja, reisis nimelt enne BLUEBERRY kallale asumist Peruu džunglites, et osaleda sealsete šamaanide poolt korraldatud rituaalides, kus muuhulgas on üheks osaks võlujoogi ayahuasca joomine. Sellest rännakust ja intervjuudest lääne teadlastega pani ta kokku päris asjaliku dokumentaali OTHER WORLDS. Psühhotroopsete ainete poolt tekitatud nägemused oli mehe jaoks niivõrd avardav kogemus, et ei suutnud ta ka ühte tüüpilist metsiku lääne lugu korralikult reeglite järgi ekraanile tuua ja nägi indiaanlaste juures ravimtaimena kasutuses olevas Peyote kaktuses ja temas sisalduva meskaliini poolt tekitatud visuaalides suurepärast vahendit, millega antud kauboide-indiaanlaste lugu vürtsitada. Ning asi toimib. Koomikslikus esineb pea kõigis western'ile omastes elementides, kuid lisatud on paras kogus psühhedeeliat, muutes kompoti millekski selliseks, mis proovib igat moodi maha raputada temale peale surutud žanrimääratlusi. Nii muutubki Micheal Madsen'i poolt kehastatud pahategelase poolt taga aetud varandus ühel hetkel, millekski enamaks kui lihtsalt kullalaadungiks - surmalähedane kogemus nimelt paneb janunema tunduvalt suuremate väärtuste järgi, kui seda saab iial üks kullakang omada.


Tervet filmi saadab muidugi suurepäraselt arvuti abil loodud visuaalidemäng, mis arvatavasti inspiratsiooni on saanud just Kounen'i (nii vaimsetest kui ka füüsilistest) rännakutest Lõuna-Ameerika vihmametsades. Loo kliimaks näiteks leiabki aset kahe peategelase alateadvuses, kus mõlemad oma sisemiste deemonitega rinda pistavad ja kust "võitjana" võib väljuda vaid üks. Palun mulle veel selliseid metsiku lääne filme... 9/10


Cui hua kuang mo / Undefeatable (1993)

by , under



Režissöör:
Godfrey Ho
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0111552/

"Out of the ring, into the fire... in a fight to the finish"

Godfrey Ho. Mees, kelle pitserit omab üle saja filmi (millest pooled omavad pealkirjas sõna "ninja"), kuid keda siiski vaid väike grupp inimesi teab ja palavalt armastab. Ristitud Hong Kong'i Ed Wood'iks tema filmitegemismeetodite ja valmisprodukti üldise kvaliteedi tõttu. Tõsi ta on, et Ho filmid ei kannata mingisugust kriitikat aga omavad oma kohmakuses teatavat võlu - juba reeglipäraseks on saanud samade stseenide kordumine mitmetes filmides, olematu süžee, mis proovib tavaliselt suvaliselt kokkupandud stseene omavahel kuidagi kokku kleepida ja punnitatud rõhuasetus füüsilise vägivallale. Millalgi liikus Ho, nagu paljud teised HK action-lavastajad, Ameerikasse, et sealset z-filmi turgu enda andega turgutada ja milleks üheks (suurepäraseks) näiteks UNDEFEATABLE tegelikult on.


Cynthia Rothrock. Viiekordne maailmameister karates. Mitte otseselt praktilises võitluses, vaid sujuvas oskuste demonstreerimises žüriile, mistõttu sobiv kandidaat erinevate martial arts filmide peaossa. Algselt, omades rolle peamiselt HK filmides, oli enda filmidega suhteliselt menukas aga hiljem ameerikas kanda kinnitada proovides jäi ainult väga kitsa ringi tähelepanu objektiks. Antud filmis mängib ta noort (olles ise pea 40-aastane) kohviku ettekandjat/tänavakaklejat, kes organiseeritud kaklustel osalemise abil proovib oma õe ülikooliõpinguid toetada.


Kas on veel midagi rääkida filmist, mida saab iseloomustada paari lausega? Muidugi! Üheks peaosaliseks on veel Don Niam'i (Myspace) kehastatud eeskujuliku mulletiga, samuti raha eest kaklusmatše pidav rets Stingray, kelle ootamatute vägivallapursete (ja arvatavasti ka üllatusseksi) tõttu naine maha jätab ning teda otsima minnes igas lillelise kleidiga ettejuhtuvas õrnema soo esindajas oma armastatud (ja vahel ka ema) näeb. Sellele järgneb alati kaklus naise kaaslasega, vägistamine ja silmade välja kookimine, et nendega oma akvaariumikalu toita. Tapmiste tõttu sekkub mängu ka politseinik, kes samuti võitluskunste oskab ning koos Cynthia Rothrocki poolt kehastatud teismelisega hakkavad sadisti taga ajama. Selline lugu siis.


Tuleb au anda, et seekord on Ho filmis lugu isegi kergelt jälgitav, tundub nagu kõik stseenid olekski filmitud vaid filmi enda jaoks, ei mingeid metsas üksteisest mõõtu võtvaid pidžaamades ninjahakatisi ega kuskil välja kargavaid vampiire. Juust aga sellegipoolest, sest maailm, kus kõik aset leiab oleks võetud justkui mõnest poisikese fantaasiast, kus tegutsevad omavahel tülitsevad, väga tabavate nimedega, nagu Draakonid ja Tiigrid, tänavajõugud ning absoluutselt iga inimene alustades psühhiaatrist ning lõpetades suvalise valgekraega oskab mingisugust võitluskunsti, mis viib selleni, et politseijaoskondades on eraldi inimesed, kes surnukehade pealt võetud jälgede abil laiba peal kasutatud võitluskunste identifitseerivad. Arvata võib, et kogu seda tohuvabohu on üsna nauditav jälgida, mistõttu on hinnangu andmine üsna raske ja oleks sobilik mõelda isegi kahest hindest nagu teeb seda Xipe. Objektiivselt vaadates on tegemist lehkava hunnikuga aga halbasid filme nautima õppinutele kindel soovitus. 4/10

Seekord lausa kaks korda rohkem pilte, asi väärib seda.