I Can See You (2008)

esmaspäev, detsember 28, 2009 by , under


Režissöör:
Graham Reznick
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0871865/

"A psychedelic campfire tale."

Graham Reznick tegi targasti, et enne kaamera taha asumist asja natuke kõrvalt vaatas, kogemusi korjas ning tutvusi sobitas. Nimelt vastutas mees enne oma debüütfilmini jõudmist päris mitme Glass Eye Pix'i madalaeelarvelise õudusfilmi helitausta eest ja seetõttu pole ka eriline ime, et kuri geenius Larry Fessenden isiklikult otsustas noorele režissöörihakatisele abistava käe ulatada.


Film võtab tuurid üles üsna tavapäraselt - kolm noort reklaamiguru Richards, Doug ja Kimble sõidavad loodusesse, et oma esimese suure töö jaoks inspiratsiooni koguda. Kuid nüüd tuleb unustada oodatud klišeed, sest metsas ei oota neid järjekordsed mutandid või oma territooriumi kaitsvad maamatsid, vaid noortel tuleb hakata rinda pistma omaenese sees peituvate deemonitega, mis sügaval looduses nende seest vaikselt välja hakkavad pressima. Richards, kes selgelt on grupist kõige nõrgema emotsionaalse tasakaaluga, hakkab nägema nägemusi puhastusvahendit reklaamivast müügimehest (Larry Fessenden isiklikult) ning kui Doug tema uue silmarõõmuga metsa kaob lööb see vaese noormehe vaimsesse tervisesse tugeva prao, mistõttu ei suuda teine enam vahet teha reaalsusel ja nägemustel.


Reznick alustab filmi üsna vaiksel tempol, võiks isegi öelda, et liigagi aeglaselt, sest filmi võlu avaldub pea üksikasjalikult alles viimases pooles, kus noor režissöör toob vaatajani sellise psühhedeelse virr-varri, mis teeks kadedaks isegi vanameister Lynch'i. Järsult loobitakse vaataja ette stseene ning nende seedimiseks aega jätmata, rünnatakse juba uue lainega, mille abil mängitakse Richardsi murdumine väga edukalt välja. Seda kõike saadab suurepärane helitöö (mida muud oodata peakohaga helitehnikult?): pidevalt taustal sumisev sügav ja tume ambient, mida saadavad tuhanded looduse enda poolt tekitatud helid, annab inimhinge tungivale looduslikule kaosele uue mõõtme. Oleks Reznick'il seda jõudu vaid terve filmi täiuslikuseni lihvimiseks jätkunud.

7/10


Avatar (2009)

by , under


Režissöör:
James Cameron
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0499549/

Loomulikult ei saanud ma jätta kinno minemata, kui seal jookseb hetkel maailma parim film. Ma käisin suvel ka AVATAR'i promo seansil, kus tutvustati uut võrratut arvutiga loodud maailma ja demonstreeriti revolutsioonilist 3D-tehnikat. No, kui aus olla, siis jättis see 3D kogemus täitsa mõnusa mulje ja ei lasknud end eriti heidutada sellest muust ilast, mis sellega kaasnes. Märgid sellest, kuhu Cameron selle filmiga laskub, olid muidugi juba olemas aga lootsin siiski, et lõpptulemus lööb mind pahviks ja väljun kinost, lähen twitterisse või teatud filmifoorumisse ja hõiskan ülejäänud kooriga kaasa: "Nii hea, et on hindamatu!".


Ma hakkasin tegelikult nihelema alles kuskil poole peal ning kuna film on pea 3h pikk, siis on see ju üsna hea tulemus. Nimelt taipasin ma, et olen samamoodi jäänud imetlema seda arvutitega loodud maailma ja polnud aru saanudki, et see, mida ma siin tarbin on ju tegelikult paksu meigikihi alla maetud ja uhkelt riide pandud b-kategooria ulmefilm. Tal olid olemas nimelt kõik selle omadused. Alustagem stereotüüpsetest tegelaskujudest. Meil on üles pumbatud kolonel Duke Nukem, kes ei hooli puukallistajatest, loodusest ega ka käskudest ja korraldustest ning tahab kõik puruks pommitada. Loomulikult on tema ning tema käsilaste vastu asetatud teadlasterühm, keda juhib leitnant Ripl... khm.. Dr. Grace Augustine ning kes ei soovi kedagi pommitada vaid soovivad puujuurikatest ainult proove võtta. Loomulikult on puudu veel kuri ameeriklasest suurtöösturite huvide esindaja - sisene, Giovanni Ribisi. Tema tegelaskuju puhul jäin ma juba tõsiselt mõtlema, et kas ma vaatan mingisugust parioodiat või peabki sellel ühedimensioonilisel kujul otsaees suurelt "jobu" kirjutatud olema. Nohiklikust side-kick'ist, pahade poolelt heade poolele üle tulevatest reeturitest jms ma lähemalt rääkima ei hakkagi.


Teiseks liigub kogu tegevus täiesti üllatustevabalt, juba tuttavat rada pidi. Kõik kohustuslikud kurvid ja käänakud olid olemas aga see, kes aastas vähemalt üle 25 filmi vaatab (keskmine filmivaataja?), on neid juba nii palju läbinud, et igasugune huvi seda uuesti teha lihtsalt puudub. Peategelase armumine vastasleeri omasse, nende hulka sulandumine ja hilisem väljatõukamine ja siis nende ees enese tõestamine, eepiline lõpulahing ning oodatud lõpubossi lahing - mängiks nagu juba korduvalt läbitud telekamängu. Surema määratud tegelased leiavad oma otsa ning elama määratud jäävad elama - ei paku mingisuguseid üllatusi ka sealtpoolt.


Mis mind aga enim negatiivselt üllatas oli Cameroni silmakirjalikkus. Praegusel hetkel on kindlasti majanduslikult väga tark tegu välja tulla filmiga, mis julgeb öelda, et looduse hoidmine on kõige õigem tegu ja kõik kapitalistidest suurtöösturid on halvad sead, kes ei hooli missuguste tagajärgedega raha nende taskusse jõuab. Samas unustab ta, et ta enda film on pärit täpselt samasugusest maailmast, mistõttu pole tema küll õige inimene siin mingisugust moraali lugema. Arvatavasti on selle filmi valmimisel ja levitamisel tekkinud ökoloogilise jalajälje nimel rohkem vihmametsi maha võetud kui mõne suvalise väikelinna elanike tavapärase elu elamine seda teinud oleks.


Kas on üldse mingit mõtet seda kinno vaatama minna? Muidugi on. Tehniliselt on film ju praeguse aja tippsaavutus ja võib-olla, et kauaoodatud murdepunkt kinofilmide seisukohalt. Need, kes juhtumisi minuga sama saatust jagavad ning kellel see tõesti esimene täispikk 3D-kogemus kinos on, siis ainuüksi peaks filmi visuaalse pool mingisugusedki emotsioonid välja kiskuma. Kahju vaid, et seda sellise keskpärasusega serveeriti. Mulle näiteks tundus filmi alguses reklaamitud Jean-Michel Cousteau esitletud kolmedimensiooniline ookeanimaailm tunduvalt huvitavam.

5/10


PIU PIU PIU!

Surveillance (2008)

by , under


Režissöör: Jennifer Chambers Lynch
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0409345/

Kui ma siin George A. Romero poja viimasest kätetööst juttu tehes rääkisin sellest, kuidas kuulsate režissööride järglased ikka enda filmidega rohkem vatti saavad, kui teised kaasaegsed, siis antud filmi puhul muutub teema jälle aktuaalseks. Kas ma peaksin ka Jennifer Lynchi teost hinnates võrdlusesse tooma tema kuulsa isa vaimusünnitised või mitte? Kui tütar on isa arsenalist nii mõnegi võtte laenanud, siis kindlasti. Ei oska ma muidugi kommenteerida, kas asi on geenides või andis papa ka produtsenditoolil istudes lapsele mõningaid näpunäiteid aga vaielda ei saa, et filmis on kasutusel üsna palju elemente, mis on isa töödest meelde on jäänud - väikese (ja suurema) kiiksuga tegelased, imelik dialoog ning kummituslik atmosfäär.


Film algab kui väikelinna mõrvamüsteerium, kus kohalikele politseinikele sõidavad appi ka FBI agendid. Hakatakse küsitlema kolme tunnistajat, kes küll alguses erinevaid lugusid räägivad, kuid kust vaikselt hakkab kokku tilkuma vajalikud detailid saatusliku päeva mõistmiseks. Pinget kruvitakse aeglaselt aga pidev kohalolev salapärane õhkkond, mida saadab oskuslikult paika seatud helitaust, ei lase tähelepanul hajuda. Loomulikult keeratakse vint lõpuks üle ja niigi tervet filmi enda peeruhaisuga rikkuv Bill Pullman (ma tõesti ei taipa, mis temaga seal filmis oli) suudab paarikümne minutiga end täiesti lolliks teha ja seetõttu ka vaatajal nägu krimpsu ajada. U-pööre filmi lõpupoolel on muidugi üsna üllatav ning suutis täitsa edukalt kokku siduda üksikud niidiotsad aga jättis ikka veidikene mõru maitse suhu, sest seda kõike oleks saanud/võinud teha natukene originaalsemalt.

6/10



Ajia no gyakushu / Asia Strikes Back (1983)

by , under ,


Režissöör: Sogo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085145/

Kuigi olen ammu juba pidanud plaani, et Sogo Ishii loominguga tutvuda, siis ikka juhtub niimoodi, et vaatan tema filme vaid väikeste, kättejuhtuvate doosidega. ELECTRIC DRAGON 80.000 V (blogis) juhtus mu käeulatusse samamoodi, täiesti juhuslikult ning meeldis väga. Samamoodi jõudis minuni ka mehe üks varasemaid lühifilme aga selle vaatamiseni jõudsin ma alles paar kuud hiljem. No, tegelikult poleks ma seda vaatamata jättes ka millestki olulisest ilma jäänud, sest antud filmijupp oli tegelikult mõeldud vaid ühele Jaapani punk-bändile (kus Ishii-san ka ise liige oli, ainukese vahega, et tema instrumendiks oli filmikaamera) visuaalseks taustaks. Seetõttu pole filmis kuuldavat dialoogi, tegelaste omavahelist suhtlemist, nii vähe kui seda on, annab edasi ekraanile manatud (vigased) inglise keelsed fraasid ning ainsateks helideks on tehasehoone loomulik müra. Pilt on taotuslikult jäetud karedaks ning annab seetõttu hästi edasi pungi esteetikat. Luban, et järgmine kord võtan kohe ette CRAZY THUNDER ROAD'i või BURST CITY ning ei kiusa end enam mingisuguste vahepaladega.

5/10



Ghost World (2001)

by , under


Režissöör: Terry Zwigoff
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0162346/

"Accentuate the negative."

Terry Zwigoff on hakkama saanud suurepärase koomiksiadaptsiooniga, mis, üllatus-üllatus, ei räägigi inimkonda päästvatest liibuvates nahkkostüümides suprekangelastest, vaid vastupidiselt kahest neiust, Enid'ist ja Rebecca'st, kes päästmist vajavat inimkonda kõrvalt sarkastiliste märkustega loobivad ja nende keskpärasuse üle nalja viskavad. Tüdrukud ise muidugi pole suutnud ise enda kohta veel ühiskonnas leida - Rebecca küll üritab vaikselt mingit funktsioneerivat rolli omandada aga Enid'i puhul jääb kõik tahtmise taha kinni. Tema leiab enda missiooni hoopis ajalehekuulutuse kaudu leitud nohikliku Seymour'i (suurepärane Steve Buscemi) aitamises, kes on nii hõivatud enda vinüülikogu hoolitsemisega, et enda kõrvale kellegi leidmisest ei tule midagi välja. Loomulikult ei jää need ekstsentrilised tegelaskujud filmis ainukesteks, lugu ristub nii mõnegi äärelinnas oma kohta otsiva eluheidiku omaga.


Filmi suurimaks plussiks ongi väga hästi loodud ja välja mängitud tegelaskujud, kellega oli väga kerge samastuda ning seetõttu ka nende käekäigule kaasa tunda. Ning kuigi film tõmbab otsad kokku üsna dramaatiliste nootidega on tüdrukute (eelkõige muidugi Enid'i) küünilist suhtumist ümbritsevasse ja teravaid ütlemisi inimeste keskpärasuse-fetiši pihta väga muhe jälgida. Loomulikult ei saa ma ka mainimata jätta ühte filmiajaloo ilusaima mulletiga valget rämpsu, kes poe ees heavy metal'it kuulab ja nunchakudega vehib. Soovitan!

9/10


"It's called America, dude. Learn the rules!"

Xtro 2: The Second Encounter (1990)

teisipäev, detsember 08, 2009 by , under


Režissöör:
Harry Bromley Davenport
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100975/

"Part Alien. Part Predator. All Terror."

Olematud seosed esimese osaga... √
Maa-alune laboratoorium, kui b-ulmeka tüüpiline tegevuspaik... √
Ebaõnnestunud katse luua side teise dimensiooniga... √
Pahandusi tegev kummist võõrorganism... √
Kohustuslik ALIEN'i kopeerimine... √
Korda looma saabuv sõjaväeüksus... √
Enda nakatumist varjav kõrvaltegelane... √
Imal romantikaliin... √
Põhjendamatult vähe verd ja märulit... √
Halb... √√√

Väiksed mehed ja suured relvad

Bakjwi / Thirst (2009)

esmaspäev, november 30, 2009 by , under


Režissöör:
Chan-wook Park
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0762073/

Chan-wook Parki uus film peaks endast lugupidavas filmisõbras, kui mitte rõõmuvärinaid, siis vähemalt väikese jõnksatuse meelekohas ikka esile tooma. Tegemist on ju käesoleva sajandi ühe tuntuima filmirežissööriga idast, kes paistab end kodus tundvat praktiliselt igas žanris. Loomulikult kuulun ma nende hulka, kes mehe töödest just Kättemaksu-triloogiasse kuuluvaid kõige enam välja toovad - olles suurepärased näited, kuidas visuaalne stiil ja oskuslikult kirjutatud stsenaarium omavahel sümbioosis töötavad, jätmata kordagi ühte teise varju - aga austan ka tema eksperimenteerimist ning pidevat žanripiiride nihutamist teiste tööde puhul. Tema eelviimane film I'M A CYBORG, BUT THAT'S OK on heaks näiteks, kuidas luua romantiline komöödia neile, kes muidu sellistest filmidest võib-olla eemal hoiaks. Kahju vaid, et lugu ise ei filmi välise küljega mingit võrdlust ei kannata.


Suhteliselt sama probleem on ka THIRST'iga. Film kulgeb otsekui sõit käänuliste kurvidega, kõrgete tõusudega ja järskude languste ameerika mägedel, mis küll atraktsioonil viibinut korralikult raputab aga lõpuks vagunist välja astudes mõne aja pärast ikka inimese selle otstarbes kahtlema paneb. Seda võib suuresti muidugi nõrga stsenaariumi kaela ajada - lugu on laialivalguv ja paljud küljed, mille peale alguses mängitakse, unustatakse loo edenedes sootuks. Peale segase narratiivi jäi tohutult häirima ka mõndade tobedate vampiirifilmi-klišeede kasutamine ning vaikselt ja hillitsetult liikuvasse filmi korea kinole omase perekondlikku jandi sisse toomine, mis küll unistele pöffijatele meeldivat paistis aga filmi enda õhustikku tohutult rikkus. Viimasele komistuskivile juhtis tähelepanu ka üks arvustus, mida ma kinost koju jõudes lugeda jõudsin. Arvustaja nimelt tõi välja võrdluse Parki ja tema kaasmaalase Joon-ho Bong vahel. Mõlemale meeldib enda filmides tõsistele teemadele vahelduseks ümberlülituda väheke kergematesse meeleollu aga kahjuks on Bong selles tehnikas Park'st peajagu üle (vaadake kasvõi tema suurepärast mõrvamüsteeriumit MEMORIES OF MURDER).


Siiski on mul hea meel, et Chan-wook Park on jõudnud punkti, kus võib öelda, et autor on lõplikult oma käekirjaga sina peale saanud, sest filmi visuaalne pool lausa hõngub perfektsusest, olgugi, et PÖFFi filmikoopia kvaliteet seda täielikult nautida ei lasknud (vihje endale: BluRay). Juba SYMPATHY FOR LADY VENGEANCE'st tuttav oskuslik värvide ning detailide kasutamine olenevalt hetkel valitsevale meeleolule on oma koha leidnud ka THIRST'is. Loomulikult saadab seda kõike suurepärane helitaust ning hea oli kuulda, et Park pole unustanud ka oma lemmikheliloojat - Bach'i.

6/10



Bi gui zhuo / Ghost Snatchers (1986)

by , under


Režissöör:
Ngai Kai Lam
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0090722/

Chu Bong on saamatu memmepoeg, kes tänu onupojapoliitikale (sõna otseses mõttes) end varsti uue ärihoone turvamehe ametikohalt leiab. Kuna ehitis on feng shui seisukohast väga halvasti püsti pandud, hakkavad seal varsti end ilmutama erinevad pahatahtlikud hinged. Peamiseks probleemiks saavadki II Maailmasõjas hukkunud jaapani sõdurid, kes hoone bossi sekretäri keha üle võtavad ning tema abil enda kättemaksuplaanid loodavad ellu viia. Nii peabki äpu Chu Bong enda onu, tulevase abikaasa ning viimase, maagiat valdava, õega ärihoone vaimudest puhastama ning halva feng shui tõttu tekkinud värava teispoolsusesse sulgema.


Loomulikult ei suuda paari lausega kõike seda, mis ekraanilt vastu kumas, edasi anda - tüüpiline Hong Kongi žanrifilmide "probleem". Potti oli nimelt loobitud kõike, mis pähe tuli ning millest enamus vaid visuaalse naudingu tagamiseks, mitte kaootiliseks kiskuva narratiivi toetamiseks. Tulemuseks oligi paras segapuder kummituskomöödiast ja HK horror'ist, mida toetasid küll pöörased eriefektid ja jaburad situatsioonid, kuid mida ei tahtnud pooleteise tunni jaoks selgelt jätkuda.

5/10


Telekavaim - high five!

Batoru rowaiaru / Battle Royale (2000)

by , under


Režissöör:
Kinji Fukasaku
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0266308/

"42 Students, Three Days, One Survivor, No Rules."

Mäletan, et BATTLE ROYALE ei suutnud must juba esmakordsel vaatamisel olulisi emotsioone välja pigistada ning ei suutnud seda viga parandada ka hiljuti vaadatud director's cut versioon. Kui aus olla, siis ma mälu järgi kahe versiooni erinevusi välja tuua ei oskagi, kuigi mulle tundus, et Fukasaku enda nägemuses oli väheke suurema tähtsusega üksteist nottivate õpilaste omavahelised suhted - seda suhteliselt kahtlase väärtusega flashback-stseenide näol. Film ise on muidugi tunduvalt leebem, kui tema üsna vastuolulise maine järgi eeldada võiks. Jah, noored kasutavad küll üksteise vastu jõhkrat vägivalda ja kuskil taustal jookseb väike sotsiaalkriitiline noot aga see kõik on ekraanile toodud üsna kohmakalt. Tundubki, et film võlgneb enda kultusmaine pärast just ameerika kriitikutele ja filmisõpradele, kes filmi vaid sellepärast suurte sõnadega iseloomustasid, et see tegeles teemaga, mis sealses kinos veel ikka üsna suur tabu on - noorte ja laste vastu suunatud vägivald (isegi omaealiste poolt).

6/10



Poster: Robo-geisha (2009)

teisipäev, november 24, 2009 by , under ,

Zombieland (2009)

by , under


Režissöör: Ruben Fleischer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1156398/

"This place is so dead"

ZOMBIELAND on ameeriklaste omapoolne katse luua midagi brittide SHAUN OF THE DEAD sarnast ehk zombi-filmide klišeedele ülesehitada naljafilm, kus omajagu pritsiks ka punast asja. Ameeriklased on aga kõige tähtsamaga puuse pannud - inimliha himustavaid elavaid surnuid on sealsel zombimaal kahtlaselt vähevõitu. Nii möödubki enamus filmi Woody Harrelsoni ja "selle nohiku" omavahelise (näiliselt suures osas improviseeritud) dialoogi saatel, kus on kohta nii muhedatele vihjetele žanrikinole kui ka haledale, tühisele pläkutamisele. Filmi eredamateks momentideks jäävadki "selle nohiku" poolt koostatud ellujäämisõpetused ja kõigi sõbra Bill Murray cameo. Öösel välismaalaseid valvates täitsa sobiv vaatamine, teist korda samas vabatahtlikult plaati mängijasse enam ei suskaks. 5/10

Rapa Nui (1994)

by , under


Režissöör: Kevin Reynolds
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110944/

"For the love of a woman, for the honor of their Gods, they would destroy Paradise"

Huvi Lihavõttesaare ja selle mineviku vastu minus on suuresti äratanud kunagi loetud Thor Heyerdahl'i reisiraamat AKU-AKU. Kuid seeme oli pärit juba varajasest lapsepõlves, kui kogemata sai ühelt tundamtult kanalilt vaadatud ühte pooletoobist dokumentaali, kus saart valvavaid suuri kivikujusid maavälise eluga seostati. Väiksele poisile, kes vabal ajal pidevalt isa Universum-ajakirjasid lappas, polnudki muud vaja, et üks väike saareke ja seda ümbritsev niivõrd ära müstifitseerida. Praegu toovad sellised mälestused muidugi muige suule ning Lihavõttesaare ja kosmoserändurite seoseid enam leida ei oska (isegi kui sooviks, täname sissesöödetud ratsionaalset maailmapilti) aga mingisugune salapära saare ümber minu jaoks kadunud pole.


Lihavõttesaart (või Rapa Nui, nagu kutsusid enda kodupaika kunagised elanikud) ja selle inimeste käekäiku võib tuua väga heaks näiteks üheks tsivilisatsiooni mandumisest - suuremas plaanis isegi, väikese fantaasialennuga, inimkonna mini-mudeliks. Pidasid ju saareelanikud end maailma ainukesteks inimesteks ning seetõttu võib seal, isolatsioonis, toimunud protsesse väga hästi kõrvutada näiteks praegu maailmas toimuvaga - loodusressurside kontrollimatu tarbimine, klasside-vaheline hõõrdumine, ülerahvastatus ja sellega kaasnenud nälg ning isegi rassiviha (tumedanahaliste ja heledanahaliste vahel), kõiki neid võib lugeda põhjuseks miks ühel hetkel saar inimtühjaks muutus. Seda peegeldab hästi ka Kevin Reynoldsi ajalooline film, olgugi, et see, sarnaselt Mel Gibson'i APOCALYPTO'le, jääb hollywoodiliku, möllurohke seiklusfilmi varju. Pilguheit tolle aja inimeste eluviisidesse, rituaalidesse ning kombestikesse on küll huvitav ja detailiderohke aga jääb mulje, et lavastaja prioriteet on siiski sujuv ja kinokülastaja-sõbralik narratiiv, mis toobki ringiga tagasi just sellesse eelnevalt mainitud valupunkti ning oodatult tõmmatakse otsad kokku silmi kissitama ajava õnneliku lõpuga - öäk! 6/10

Kauaoodatud valge laev on saabunud!

Yôkai hantâ: Hiruko / Hiruko The Goblin (1991)

by , under


Režissöör:
Shinya Tsukamoto
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100991/

HIRUKO THE GOBLIN on umbes sellise kategooria film, mille ühe-kahe maineka filmiga välja tulnud lavastajad n-ö maharahunemiseks valmis vorbivad, et siis hiljem värske peaga jälle tõsisema tüki kallale asuda. Eks talitas samamoodi ka Jaapani tänapäeva üks omanäolisemaid lavastajaid Shinya Tsukamoto. Loomulikult ei kannata antud film mingit võrdlust tema kaks aastat varem ilmavalgust näinud kultushitiga TETSUO. Ei oma ta režissöörile omast distinktiivset käekirja ning, tõsi, langeb pigem meelelahutuslikumasse pop-horror'i valdkonda kui proovib olla tähistaeva üks eredamalt säravamatest tähtedest. Nentigem siiski, et oma võlu filmil siiski on.


Hieda, oma "krati-teooriate" tõttu tõsimeelsete teadlaste ridadest väljatõugatud arheoloog, saab õpetajast naisevennalt kutse külastada suvevahel tühjana seisvat kooli. Viimane nimelt kahtlustab, et kooli all olevad koopad on koduks deemonitele, kes sobivat momenti ootavad, et maa peale tungida. Kohale jõudes avastab Hieda, et õnnetul kombel põrgu uksed on valla saanud ning tühja kooli peal sigatsebki juba üks koopast põgenenud kratt. Nii peabki arheoloog õpetaja pojaga, kelle seljale on ilmunud saladuslikud põletusmärgid, mis meenutavad kangesti iga krati poolt tapetud inimese nägu, kutsumata külalise tagasi maapõue meelitama ning sealse "ukse" sulgema.


Tsukamoto on selle filmi puhul üsna suuresti šnitti võtnud läänemaisest horror-kinost, kuid samas vürtsitanud seda korraliku annuse aasialiku jandiga, mistõttu kogu kompott siiski oma originaalsuse säilitas. Ämblikujalgadel ringi sabistavad kratid, kes oma ohvrite päid elavate hirmutamiseks ja lõksu meelitamiseks kasutasid, meenutasid kangesti näiteks THE THING'is operatsioonilaualt Kurt Russeli eest põgenevat tulnukorganismi ning pidev POV-kaameravõtte kasutamine deemonliku hingeldamisega oli justkui austav silmapilgutus THE EVIL DEAD'ile. Kahju vaid, et Tsukamoto seekord enda fantaasialennuga tohututesse kõrgustesse ei lenda, vaid toob kaamera ette sellest vaid raasukesi - pidev ähkiva ja grimassitava krati eest põgenemine hakkas nimelt varsti end kordama ning olulisi üllatusi, peale mõnusa grimmi ning stop motion-efektide, vaatajale enam pakkuda ei suudetud. 5/10


Black Dynamite (2009)

esmaspäev, november 16, 2009 by , under


Režissöör:
Scott Sanders
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1190536/

"He's the powder keg of black fury that's about to explode!"

Kui hiljuti vaadatud THE HOUSE OF THE DEVIL oli kummardus 80ndate õudusžanrile, siis Scott Sanders on oma filmiga väga stiilse kaabukergituse teinud just mustade blaxploitation kinole. Umbes midagi sarnast, mida Quentin Tarantino ja Robert Rodriquez enda GRINDHOUSE'ga saavutada tahtsid aga lihtsalt hea filmi kõrvalt on seekordne tükk niivõrd hästi õnnestunud austusavaldus, et ilma filmi läbiva keel-põses huumorita oleks teda eeskujude kõrvale asetades väga raske teiste seast eristada. Purki võetud 16mm filmile, kasutatud väga palju tasuta saadaval olnud klippe kunagistest blaxploitation filmidest, taustaks väga funky mustade muusika ning kaamera ette saadud kõige pahamad emanikkujad, kes getodest leitud on - ei mingeid arvutiga loodud filmi defekte ega kadunud stseene.

Järjekordne katse ajamasinaga tagasi tuua perioodi, kus muru oli rohelisem ja kurikaelad stiilsemad ning seda vägagi õnnestunult. 8/10

Fred Williamson ain't got shit on Black Dynamite!

Bio-Cops (2000)

by , under


Režissöör:
Wai-Man Cheng
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276500/

Harry on teadlane, kes on ameeriklastele andnud nõusoleku luua nende armeele uut tüüpi sõjamasin - sõdur, kes ei tunneks nälga, väsimust ega ka mingit valu. Loomulikult läheb eksperiment nihu ja varsti on just Harry see, kes antud viiruse tagasi kodumaale, Hong Kongi viib. Seal suudab välja vihastada kohaliku triaadi bossi ning omavahelise kemplemise tulemusel avastatakse end varsti trellide tagant. Nii muutubki väikese maakonna politseiprefektuur varsti lahinguväljaks: ühel pool saamatud politeiinspektorid, teisel pool uut inimkonda luua tahtvad zombid.


Pole just eriline üllatus, et film proovib tükikesi ampsata BIO-ZOMBIE menust. Viimasele mõjub see muidugi tunnustavalt, kui kaasmaalased filmi juba selliseks eeskujulikuks teoseks peavad, et sealt mõned aastad hiljem kõik maha viksida. Peale sellist teadmist võrdled alateadlikult pidevalt rip-off'i originaaliga ning kriitikhaamer lööb eksimuste puhul ka valusamalt. Muidu oli tegemist täiesti standardse käkiga. Selline hongkongilik komejant liigub igasuguse horrori puhul pea alati üsna konarlikult ja nii ka siin - oli täiesti helgeid momente aga enamus ajast oleks oodanud väheke keskendumist ka muudele aspektidele. Samas tuleb filmitegijatele au anda: film saadi linti paari nädalaga ja juba nädala pärast jooksis kinodes. Rääkides siis kiiruga põlve otsas tehtud filmist. 4/10

Harry pole rahul kohalike prostituutidega

The House of the Devil (2009)

reede, november 13, 2009 by , under


Režissöör: Ti West
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1172994/

"Talk on the Phone. Finish Your Homework. Watch TV. Die."


Larry Fessendeni tegemistel ja toimetamistel olen ma peale tema suurepärase WENDIGO vaatamist ikka silma peal hoidnud, eriti tänu tema produktsioonikompaniile Glass Eye Pix ilmunud väikestele õudusfilmikestele. Sealsed tegelased nimelt tunduvad üsna hästi taipavat seda õiget horror-kino vaimu ja meelsust ning usun, et just sealtmailt võib tulevikus oodata seda jumalikku tuulepuhangut, mis praeguseks roojaseks muutunud ja lehkama hakanud žanri päästab. Fessendeni rahadega nägi ka ilmavalgust noorukese Ti West'i kirjutatud ja lavastatud film, mis on praeguseks õudusfilmide austajate ridades sama palju tolmu üles keerutanud kui oma haibiga juba isegi antud piiridest väljunud PARANORMAL ACITIVITY. Mõlemad linateosed kannavad ka muus osas üsna palju ühiseid jooni - tänu väikestele produktsioonifirmadele on kaamera taga vähem näpuga viibutavaid rahabosse ja seetõttu ei pea režissöör ka kartma, et hiljem keegi teine tema vaimusünnitisele kääridega kallale läheb. Samas on liiguvad mõlemad ka üsna kindlatel rööbastel, viimane annab oma panuse viimasel ajal populaarsuse saavutanud first-person horror'ile, THE HOUSE OF THE DEVIL aga topib vaataja ajamasinasse ning viib ta paarkümmend aastat tagasi, perioodi, kus õudusfilmid viimati veel kindlat nägu suutsid näidata.


70ndate ja 80ndate õuduskino on tänapäevalgi veel hea nautida. Olgugi, et selle perioodi filmid ei suuda enam lapsepõlvemälestustega samasugust efekti pakkuda, on neis siiski midagi salapärast, võluvat, mis nende juurde ikka ja jälle ringiga tagasi tõmbab. Üheks süüdlaseks on loomulikult tehnoloogia aren, mis pole puutumata jätnud ka filmitööstust. Kui kunagi pidid filmi taga olnud inimesed lausa imekspandavat nutikust välja näitama, et ajusopis kumav fantaasia edukalt kaamera ees toimima saada, siis mulle tundub, et nüüd jäädakse pigem lootma odava arvutigraafika peale, et selle abil kõik täitmist vajavad augud täita ning asi kiirelt purki saada. Võib-olla see on just üks põhjust, miks Ti West otsustas oma loo viia 80ndatesse ning kasutades vaid selle perioodi filmitehnikat, andes filmile väga audentse ajastu žanrikino pildi. Võib vaid öelda, et see kõik toimib suurepäraselt.


Juba esimestel minutitel kui peakangelanna oma kõrge värvliga teksade, vatijope ja Sony Walkmaniga tänavatel jalutab ning külmavärinaid tekitavate sündihelide saatel kollaseid tiitreid ekraanile loobiti, olin ma müüdud. Edasi liikus kõik juba tuttavat rada pidi, et seda ümberjutustama hakata pole üldse mõtet. Igatahes jõutakse lõpuks nimikangelaseni, Saatana oma majja, kuhu peakangelane üksi kurjade jõududega kemplema jääb. Kummituslik suur maja loob muidugi suurepärase pinna pinge kasvatamiseks. Kriuksuvad põrandad, kolisevad torud, paukuvad uksed, sammud ülakorrusel - arsenal, mida West pinge kruvimisel osavalt kasutab - ning selle kõige keskel "last valvav" neiu. Esimesel poolel praktiliselt ühtegi pauku kahurist ei tule ning paistis, et asi sõuab samasugusel vaiksel tempol ka sadamasse. Kuid loomulikult oli vaja mängu tuua ka tolle perioodi slasher'i elemendid ning filmi lõpplahendus mõjus seetõttu üsna võõralt - võiks öelda isegi, et tihket atmosfääri kirvega poolitavalt. Ei rikkunud küll oluliselt üldpilti aga jättis hetkeks väheke mõru maigu suhu.

Filmi nimest ei soovita ma küll end heidutada lasta (meenutagem vaid kunagisi kultushitte nagu HALLOWEEN või FRIDAY THE 13TH, robustsetest nimedest hoolimata raiuti end filmiklassikasse) ning uudishimu puhul ka trailer vahele jätta, mis, nagu ikka, filmi vaimsusest täiesti puhas on. Minu jaoks on hetkel tegemist ühe selle aasta tugevaima üllatajaga.

9/10