Režissöör: Kevin Reynolds
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110944/
"For the love of a woman, for the honor of their Gods, they would destroy Paradise"
Huvi Lihavõttesaare ja selle mineviku vastu minus on suuresti äratanud kunagi loetud Thor Heyerdahl'i reisiraamat AKU-AKU. Kuid seeme oli pärit juba varajasest lapsepõlves, kui kogemata sai ühelt tundamtult kanalilt vaadatud ühte pooletoobist dokumentaali, kus saart valvavaid suuri kivikujusid maavälise eluga seostati. Väiksele poisile, kes vabal ajal pidevalt isa Universum-ajakirjasid lappas, polnudki muud vaja, et üks väike saareke ja seda ümbritsev niivõrd ära müstifitseerida. Praegu toovad sellised mälestused muidugi muige suule ning Lihavõttesaare ja kosmoserändurite seoseid enam leida ei oska (isegi kui sooviks, täname sissesöödetud ratsionaalset maailmapilti) aga mingisugune salapära saare ümber minu jaoks kadunud pole.
Lihavõttesaart (või Rapa Nui, nagu kutsusid enda kodupaika kunagised elanikud) ja selle inimeste käekäiku võib tuua väga heaks näiteks üheks tsivilisatsiooni mandumisest - suuremas plaanis isegi, väikese fantaasialennuga, inimkonna mini-mudeliks. Pidasid ju saareelanikud end maailma ainukesteks inimesteks ning seetõttu võib seal, isolatsioonis, toimunud protsesse väga hästi kõrvutada näiteks praegu maailmas toimuvaga - loodusressurside kontrollimatu tarbimine, klasside-vaheline hõõrdumine, ülerahvastatus ja sellega kaasnenud nälg ning isegi rassiviha (tumedanahaliste ja heledanahaliste vahel), kõiki neid võib lugeda põhjuseks miks ühel hetkel saar inimtühjaks muutus. Seda peegeldab hästi ka Kevin Reynoldsi ajalooline film, olgugi, et see, sarnaselt Mel Gibson'i APOCALYPTO'le, jääb hollywoodiliku, möllurohke seiklusfilmi varju. Pilguheit tolle aja inimeste eluviisidesse, rituaalidesse ning kombestikesse on küll huvitav ja detailiderohke aga jääb mulje, et lavastaja prioriteet on siiski sujuv ja kinokülastaja-sõbralik narratiiv, mis toobki ringiga tagasi just sellesse eelnevalt mainitud valupunkti ning oodatult tõmmatakse otsad kokku silmi kissitama ajava õnneliku lõpuga - öäk! 6/10
Kauaoodatud valge laev on saabunud!
Lihavõttesaart (või Rapa Nui, nagu kutsusid enda kodupaika kunagised elanikud) ja selle inimeste käekäiku võib tuua väga heaks näiteks üheks tsivilisatsiooni mandumisest - suuremas plaanis isegi, väikese fantaasialennuga, inimkonna mini-mudeliks. Pidasid ju saareelanikud end maailma ainukesteks inimesteks ning seetõttu võib seal, isolatsioonis, toimunud protsesse väga hästi kõrvutada näiteks praegu maailmas toimuvaga - loodusressurside kontrollimatu tarbimine, klasside-vaheline hõõrdumine, ülerahvastatus ja sellega kaasnenud nälg ning isegi rassiviha (tumedanahaliste ja heledanahaliste vahel), kõiki neid võib lugeda põhjuseks miks ühel hetkel saar inimtühjaks muutus. Seda peegeldab hästi ka Kevin Reynoldsi ajalooline film, olgugi, et see, sarnaselt Mel Gibson'i APOCALYPTO'le, jääb hollywoodiliku, möllurohke seiklusfilmi varju. Pilguheit tolle aja inimeste eluviisidesse, rituaalidesse ning kombestikesse on küll huvitav ja detailiderohke aga jääb mulje, et lavastaja prioriteet on siiski sujuv ja kinokülastaja-sõbralik narratiiv, mis toobki ringiga tagasi just sellesse eelnevalt mainitud valupunkti ning oodatult tõmmatakse otsad kokku silmi kissitama ajava õnneliku lõpuga - öäk! 6/10
Kauaoodatud valge laev on saabunud!
0 Responses to 'Rapa Nui (1994)'
Postita kommentaar