"In God's Name They Prey"
Oma kuulsa isa varjust pole just kõige kergem välja tulla, see on kindel. Eriti keerukaks kujuneb see aga juhul kui su vanamees on juhuslikult George A. Romero - lojaalse fännibaasiga, õudusfilmide ühe alamžanri revolutsionäär. Nimelt on siis kõik pilgud just sulle suunatud, sest oodatakse sinult ju isa geenide tõttu palju enamat kui mingilt suvaliselt uus-üritajalt. Cameron Romero selle raskuse all aga kokku varisebki. Tema teine täispikk mängufilm on nimelt nii lohakas, et DVD kaane peale isalt nuiatud tsitaat This is as scary as it gets jätab ka kultusrežissööri ise üsna halba valgusesse seisma.
Texase osariigis mootorsae abil toimepandud kuriteod võiks tõesti juba rahule jätta, kuid ikka ja jälle proovivad juba filmiklassikasse kuuluvat teost oma näo järgi uuesti ekraanile tuua ning selle pealt miljoneid endale tasku pista. Jälle need samad päraperses asuvad farmid, pooletoobistest koosnevad perekonnad ning nende territooriumile tunginud rumalad noored, kes varsti tugeva, kuid juhmi, perepoja poolt tükkideks lõigatakse - need kõik on ju ammu läbi mälutud ja maha sülitatud klišeejupid, mida noored režissöörid siiamaani kasutada armastavad. Romero jr. on aga veelgi kaugemale asja viinud, nimelt paistab tema film peale tükkideks laguneva stsenaariumi silma veel uskumatult saamatute näitlejatööde ning kohmaka montaažiga - enamik stseene lõpetati väga veidral hetkel, justkui poole tegevuse pealt. Kõik see lisas filmile muidugi ebamaist hõngu ning sellel paarkümmend aastat seista lastes, võib temast filmifriikidele mõnus juustusnäkk saada - umbes nagu tol ajal vähetuntud 80ndate odav-horror enamasti meile praegu mõjub.
Sarnaselt papa Romerole, on ka Romero jr žanris omamoodi revolutsionäär - nii halba b-filmi pole mina tõesti ammu juba näinud.
1/10
0 Responses to 'Staunton Hill (2009)'
Postita kommentaar