Režissöör: Shinya Tsukamoto
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100991/
HIRUKO THE GOBLIN on umbes sellise kategooria film, mille ühe-kahe maineka filmiga välja tulnud lavastajad n-ö maharahunemiseks valmis vorbivad, et siis hiljem värske peaga jälle tõsisema tüki kallale asuda. Eks talitas samamoodi ka Jaapani tänapäeva üks omanäolisemaid lavastajaid Shinya Tsukamoto. Loomulikult ei kannata antud film mingit võrdlust tema kaks aastat varem ilmavalgust näinud kultushitiga TETSUO. Ei oma ta režissöörile omast distinktiivset käekirja ning, tõsi, langeb pigem meelelahutuslikumasse pop-horror'i valdkonda kui proovib olla tähistaeva üks eredamalt säravamatest tähtedest. Nentigem siiski, et oma võlu filmil siiski on.
Hieda, oma "krati-teooriate" tõttu tõsimeelsete teadlaste ridadest väljatõugatud arheoloog, saab õpetajast naisevennalt kutse külastada suvevahel tühjana seisvat kooli. Viimane nimelt kahtlustab, et kooli all olevad koopad on koduks deemonitele, kes sobivat momenti ootavad, et maa peale tungida. Kohale jõudes avastab Hieda, et õnnetul kombel põrgu uksed on valla saanud ning tühja kooli peal sigatsebki juba üks koopast põgenenud kratt. Nii peabki arheoloog õpetaja pojaga, kelle seljale on ilmunud saladuslikud põletusmärgid, mis meenutavad kangesti iga krati poolt tapetud inimese nägu, kutsumata külalise tagasi maapõue meelitama ning sealse "ukse" sulgema.
Tsukamoto on selle filmi puhul üsna suuresti šnitti võtnud läänemaisest horror-kinost, kuid samas vürtsitanud seda korraliku annuse aasialiku jandiga, mistõttu kogu kompott siiski oma originaalsuse säilitas. Ämblikujalgadel ringi sabistavad kratid, kes oma ohvrite päid elavate hirmutamiseks ja lõksu meelitamiseks kasutasid, meenutasid kangesti näiteks THE THING'is operatsioonilaualt Kurt Russeli eest põgenevat tulnukorganismi ning pidev POV-kaameravõtte kasutamine deemonliku hingeldamisega oli justkui austav silmapilgutus THE EVIL DEAD'ile. Kahju vaid, et Tsukamoto seekord enda fantaasialennuga tohututesse kõrgustesse ei lenda, vaid toob kaamera ette sellest vaid raasukesi - pidev ähkiva ja grimassitava krati eest põgenemine hakkas nimelt varsti end kordama ning olulisi üllatusi, peale mõnusa grimmi ning stop motion-efektide, vaatajale enam pakkuda ei suudetud. 5/10
Hieda, oma "krati-teooriate" tõttu tõsimeelsete teadlaste ridadest väljatõugatud arheoloog, saab õpetajast naisevennalt kutse külastada suvevahel tühjana seisvat kooli. Viimane nimelt kahtlustab, et kooli all olevad koopad on koduks deemonitele, kes sobivat momenti ootavad, et maa peale tungida. Kohale jõudes avastab Hieda, et õnnetul kombel põrgu uksed on valla saanud ning tühja kooli peal sigatsebki juba üks koopast põgenenud kratt. Nii peabki arheoloog õpetaja pojaga, kelle seljale on ilmunud saladuslikud põletusmärgid, mis meenutavad kangesti iga krati poolt tapetud inimese nägu, kutsumata külalise tagasi maapõue meelitama ning sealse "ukse" sulgema.
Tsukamoto on selle filmi puhul üsna suuresti šnitti võtnud läänemaisest horror-kinost, kuid samas vürtsitanud seda korraliku annuse aasialiku jandiga, mistõttu kogu kompott siiski oma originaalsuse säilitas. Ämblikujalgadel ringi sabistavad kratid, kes oma ohvrite päid elavate hirmutamiseks ja lõksu meelitamiseks kasutasid, meenutasid kangesti näiteks THE THING'is operatsioonilaualt Kurt Russeli eest põgenevat tulnukorganismi ning pidev POV-kaameravõtte kasutamine deemonliku hingeldamisega oli justkui austav silmapilgutus THE EVIL DEAD'ile. Kahju vaid, et Tsukamoto seekord enda fantaasialennuga tohututesse kõrgustesse ei lenda, vaid toob kaamera ette sellest vaid raasukesi - pidev ähkiva ja grimassitava krati eest põgenemine hakkas nimelt varsti end kordama ning olulisi üllatusi, peale mõnusa grimmi ning stop motion-efektide, vaatajale enam pakkuda ei suudetud. 5/10
0 Responses to 'Yôkai hantâ: Hiruko / Hiruko The Goblin (1991)'
Postita kommentaar