HÕFF 2011: Los ojos de Julia / Julia's Eyes (2010)

laupäev, mai 07, 2011 by , under ,


Režissöör: Guillem Morales
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1512685/

Selline sobiv film festivali teist päeva avama - ühelt poolt kergelt jälgitav, et ka kõige uimasem pea suudaks narratiivil silma peal hoida ja teisest küljest piisavalt põnev, et alles voodist tõusnud keha kinotoolil puhkerežiimi ei lülituks. Ei midagi uut ja üllatavat, kuid kõiki aabitsatõdesid järgiv korralikult tehtud vana. Külge kleebitud Hispaania horror-guru Guillermo del Toro nimi on muidugi osa osavast reklaamist (loe: petuskeemist), et film ka, sarnaselt mõne aasta tagusele EL ORFANATO'le, suurema publiku ette jõuaks. Mart Sander näiteks rääkis HÕFF'ile eelnenud kultuurisaates OP! käesolevast filmist kui del Toro filmist. Reklaam töötab!

Kõige suurem häda selle filmiga on see, et ta on paganama pikk ja režissööril käib selgelt üle jõu viimases pooles varasemalt seatud tempot hoida. Tähelepanelikum vaatajal on nimelt juba peale esimest tundi piltmõistatus kokku pandud ning selle asemel, et mõne varjatud trumbiga vaatajal vaiba jalge alt ära tõmmata, laseb Morales sama jutiga edasi. Mis tähendab, et viimane pool on juba täiesti mõttetu ja toetub ainult sellele, et kurjami nägu valguse kätte tuua. Nii muutubki algselt mõnusalt salapära hoidev müsteerium lõppedes tüütuks kassi-hiire mänguks, mille piirid seab ühe elamu seinad. 6/10


HÕFF 2011: Subconscious Cruelty (2000)

kolmapäev, mai 04, 2011 by , under ,


Režissöör: Karim Hussain
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0166370/

"Destroy all rational thought!" hüüdis kunagi beat-põlvkonna kirjanik William S. Burroughs ning toetas oma poolt väljahõigatut cut-up tehnikaga, mis kirjanduslikus tekstis lineaarselt kulgeva narratiivi purustas ja seega sellele läheneda üritava peas korraliku segaduse korraldas. Umbes samasuguse ideega alustab ka Hussain oma filmi, kui kutsub üles välja lülitama oma aju vasakpoolse osa, mis režissööri väitel loogilise ja ratsionaalsega tegeleb ("Destroy the Left Brain, Destroy your Lies"). Ma pole küll aju ehituse ja toimimisega kursis, kuid olen üsna kindel, et selline info on saadud kaheldava väärtusega allikast. Probleem seisneb aga selles, et film ise on liiga rangelt struktureeritud ja liigagi loogilise narratiivi peale üles ehitatud. Ainukesed suuremad katkestused tekivad episoodide vahel, mida ei seo omavahel tõepoolest mitte midagi. Eks see ole ka suuresti sellepärast nii, et konkreetset sõnumit (mille esitamine on eeldatavasti Hussain'i üks peaeesmärke) on üsna raske unenäo-loogikat kasutavas loos välja tuua. Ütleks isegi, et need kaks asja välistavad teineteist.


Iga episood kannabki ühte ideed ning mäletamist mööda oli neid kokku kolm või neli. Režissöör keskendub fragmentide lõikes loomis- ja hävitamistungile, inimese ja Gaia vahekorrale, religioonile jne. Nendest kõige põnevam tundubki esimene "lugu", mis jäi meelde mõnusa giallo'liku värvidemängu (vihjeks: Bava, Argento) ja väga graafilise kulminatsiooniga. Edasine aga viib filmi järjest sügavamale sohu, kust varsti enam peanuppki välja ei paista. Eks ta kokkuvõttes selline ühe äsja Nietzsche'ga ühele poole saanud noore mehe vihapurse olegi, mis kümneid aastaid hiljem põskedele piinlikuse puna toob ja seda oli tunda ka mehe filmi sissejuhatavast videotervitusest.


Olles hiline film, tekitas mus siiski piisavalt huvi, et üleval hoida, kuid pooled mu sõbrad suigutas film küll magusasse unne. Vähemalt suutsid osad siis selle valet külvava vasaku ajupoole mingil määral välja lülitada. 5/10

HÕFF 2011: A Horrible Way To Die (2011)

by , under ,


Režissöör: Adam Wingard
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1617620/

Sarimõrvareid on filmides tänaseks päevaks vist küll juba nii paljude külgede alt vaadeldud, et sealtmailt mingeid üllatusi oodata ei oskakski. Ega ei tule selles mõttes ka Adam Wingard millegi novaatorlikuga välja. Juba lugu ise, kus vangistusest põgenenud sarimõrvar (praegune iseseisva õuduskino "staar" AJ Bowen) liigub mööda Ühendriikide teid oma endise tüdruksõbra juurde, kes samal ajal proovib oma tumedast minevikust kuidagi lahti raputada, ei tekita erilist ootusärevust millegi üllatava suhtes. Nüüd võib muidugi moka otsast mainida, et väikene üllatus režissööril siiski lõpetuseks valmis oli sätitud. Selleni kulgemine aga möödub vägagi rahulikult ja ootamatult verevaeselt - paralleele võib mingil määral tuua ka HõFF'il linastunud RED WHITE & BLUE'ga, kus õudusfilmi nimetus (selle üle võib muidugi vaielda) teenitakse välja alles filmi viimases kolmandikus. Lõpukulminatsioonile eelnev on aga vaatajani toodud üsna kaootilises vormis. Juba oma mõne aasta taguses psühhotroopses horror'is POP SKULL meeldis Wingard'ile oma pildikeelega mängida filmilise reaalsuse ja mitte-reaalsuse piiril ning ka käesolevas teoses liigub ta üsna vabalt mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, jättes vaatajale siiski mõningasi pidepunkte, et too ajajoonel orienteeruda suudaks. Kuigi see vajab võib-olla keskmisest rohkem tähelepanu, pole narratiivi siiski väga keeruline jälgida. Ka sissejuhatanud Sten Saluveeri ja Todd Brown'i poolt välja kuulutatud lõpupuänt jäi oodatust tegelikult tunduvalt vaiksemaks. Omapärane lõpukulminatsioon kindlasti aga samamoodi tagasihoidlik ja maadligi nagu sinna jõudminegi. Selline indie-horror on mulle aga väga mokkamööda ning seetõttu üks festivali meeldivamatest üllatustest. 7/10


HÕFF 2011: Leipzigisse (2011)

teisipäev, mai 03, 2011 by , under ,


Režissöör: Hardi Keerutaja

Mõtlesin alguses, et ei hakkagi eraldi postitust sellest uuest Eesti lühifilmist tegema, kuid kuna igasugune vastukaja on ühele noorele režissöörile väga tähtis ja ma soovin Eesti filmi tulevikule vaid kõige paremat, ma seda siiski teen. LEIPZIGISSE on peale vaadates väga kena film ja midagi muud filmikooli poistelt ka ei ootaks aga, aga... Kõlab kindlasti väga platonlikult aga mul on tunne, et kohalikud filmitegijad küll proovivad jäljendada lääne horror'i kõiki tuttavaid külgi aga samas jääb neile kättesaamatuks see Idee, mis seisab nende jäljendatavate taga. See tähendab, et vaadates näiteks antud lühifilmi, olid kõik ühte õudusfilmi kuuluma pidavad märgid, tähendused mulle tuttavad aga siiski tekitas film minus võõrastust. Seda peamiselt selle tõttu, et nähtu taga lihtsalt polnud midagi. Mul on muidugi hea meel, et ka meie filmitegijad on pead hakanud vaikselt õuduskino poole pöörama, kuid ma ei saa kunagi leppida filmi tegemisega vaid filmi tegemise enda pärast. 4/10

HÕFF 2011: Amphibious 3D (2010)

by , under ,


Režissöör: Brian Yuzna
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1540761/

"Fear is rising."

Kes veel mäletavad, siis mõned aastad tagasi väisas Yuzna ka Haapsalut. Olles just ära näinud tema viimase režissööritöö BENEATH STILL WATERS, mõtlesin mehele läbi lillede mainida, et lavastaja-amet pole ikka tema jaoks ja mõistlik oleks jätkata pigem suvalise b-horrori produtseerimist. Seda viimast ta ju tegelikult oskab. Kuid, nagu näitas ka tänavune HÕFFi avafilm AMPHIBIOUS 3D, võib ta tegelikult ka lavastajatoolil hakkama saada, kui ta on valgustatud teadmisega, kes on tema filmi eeldatav sihtgrupp ja mil eesmärgil nad seda filmi vaatavad. Haapsalu lossivaremetesse kogunenud lõbusas meeleolus seltskonnad, kes põues peituvate pudelitega talvekülma vastu võitlesid ja ekraanil toimuvale vaid 50% oma tähelepanust suutsid koondada, on sellise filmi puhul ju tegelikult ideaalpublik.


Indoneesias linti võetud c-kategooria film pole midagi muud kui austusavaldus kõigile enne kunagistele kollifilmidele, kus meresügavikes peituvad ebardid meie naissoo vastu suurt huvi tunnevad ja paaritusmänge häirivat faktorit elik meest teise ilma saadavad. Igast nurgast vaadatuna on näha, et film on tehtud keel põses ja seega oleks raske selle halbasid külgi tõsise pilguga materdada. Pigem võiks näiteks kalaroogadega võtteplatsile meelitatud kohalikke näitlejahakatisi, humoorikat ingliskeelset dublaaži (KUNG POW, anybody?) ja üldse rumalat lugu vaadata kui päästerõngast, mis ühe keskpärase ja näotu filmi päästavad. Kiita tuleb ka (eri)efektimajandust. Kuigi Yuzna on kergema vastupanu teed läinud ja kasutanud ohtralt arvutigraafika abi (peamiselt peapaha kujutamisel), siis oli hea meel ka näha, et poldud unustatud klassikat ehk kummi, silikooni ja punast värvi. 5/10

Concept art