Rambo (2008)

kolmapäev, veebruar 27, 2008 by , under


Režissöör:
Sylvester Stallone
Osades: Sylvester Stallone, Julie Benz, Matthew Marsden, Graham McTavish, Paul Schulze jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462499/

"Heroes never die.... They just reload."

John Ramboga sain mina omal ajal tuttavaks tänu venekeelse dublaažiga VHS-kassettidele. Siis oligi selline periood, et iga actionfilm sai vaadatud mingilt piraatkassetilt, mis oli kuskil kinos filmitud või luges teksti peale ärajoodud häälega Balti jaama õli. See meid, noori nolke, muidugi ei heidutanud, kuna peamine oli ikka see, mis ekraanil korda saadeti. Mitu kurjamit teise ilma saadeti ja loomulikult kuidas. Paljud selle perioodi lemmikud (vandammed ja küborgvõmmid) olen püüdnud uuesti ära vaadata, kuid Rambo triloogia pole kunagi enam nii palju huvi tekitanud, et uuesti pilk peale heita. Sai ükskord õlle kõrvale RAMBO: FIRST BLOOD 2 käima pandud, kuid sellest õhtust ei mäleta ma peale seltskonna enam midagi. Oleks võibollagi RAMBO vaatamata jäänud, kuid poleks ükskord poolkogemata peale sattunud teaser trailerile, kus Sly M2 Browninguga pahalasel pea pulbriks tulistab. Olin müüdud!


Kuna olen suur salafänn sellel tüübil, kes neid filmide sisututvustusi kirjutab kino jaoks, siis lasen tal täna särada:
20 aastat on möödunud ajast, mil John Rambo Afganistanis lahinguid lõi. Mees elab Tai põhjaosas, Birma piiri läheduses, teenides elatist mürkmadude püügiga ja teejuhina Salweeni jõel. Tema poole pöörduvad inimõiguslastest misjonärid, kes tahavad viia üle Birma piiri sealsetele hõimudele ravimeid ja toitu. Pärast esialgset äraütlemist viib Rambo nad siiski kohale. Kaks nädalat hiljem kuuleb ta, et misjonärid on langenud Birma armee kätte, mis tähendab ebainimlikes tingimustes sadistlikku piinamist ja praktiliselt kindlat surma. Rambo ei soovi enam vägivalda, armid tema kehal ja hinges on tuhmunud. Ent üksik sõdalane teab, mida tegema peab...


RAMBO suutis täielikult enda ülesannet täita ehk siis olla ajuvaba, kuid munadega, märul, mis hoiab meele erksana ja tuju üleval. Elu võeti keskmiselt 2,59 inimeselt minutis ja seda võimalikult veriselt. Pahad poisid said Rambo käest tunda vibu, matseeta ja Tallboy pommi maitset ja head poisid leegiheitjat, granaate ja miinipildujat, seda loomulikult kuulidele lisaks. Ei tohiski nüüd selle kõige kohta midagi halba olla öelda, kuid siiski. Häirima jäi kõik see, millega action-stseenid olid omavahel kokku kleebitud. Kuigi olen juba harjunud juustust tegevustikku teise pilguga hindama, siis seekord valmistas Sly persest välja kukkunud stsenaarium mulle erilist piina. Eriti ajas südame läikima see tillukene, kuid lihastega sisse punnitatud, romantikaliin Rambo ja misjonäritsiki vahel. Kuid kui Rambo jälle relvad haaras, oli mul kõik eelnev, mis häiris, meelest pühitud...

6/10

Vasakul lavastaja, paremal näitleja.

Friigifilmid kinos Sõprus

neljapäev, veebruar 21, 2008 by , under


Ajab ju ammu närvi, et tõeliselt häid ja olulisi filme peab veebipoodidest tikutulega taga ajama, välismaal käies kohalikele dvd-mängijatele mõistmatutes koodiversioonides plaatidel hankima või sootuks tundide viisi illegaalsetelt saitidelt alla laadima? Korralik leevendus on kohal: Sõpruse kino ja Balti filmikool toovad kõige friigimad filmid Tallinna ja Tartusse, näitavad neid parimas kvaliteedis, annavad kasutusõpetuse kaasa ja lubavad, et see on alles algus.

Uus filmisari „AINULT FRIIKIDELE“ linastub alates 25. veebruarist igal teisel esmaspäeval kl 9 õhtul kinos Sõprus ja järgmisel õhtul Tartu Athena Keskuses. Programm vältab ligi kuus kuud, 29. juulini, ning selle aja jooksul jõuab ekraanile 12 filmi, esimesel hooajal ühiskondlike ebakõlade märksõna all. Filmidele eelnevad profid sissejuhatused ajastusse ja autorite juurde, killukesed sellest, millega filmitudengite intellekti nädalast nädalasse rikastatakse. Kõik filmid linastuvad 35 mm filmikoopialt, originaalkeeles, inglisekeelse tõlkega.


Esimese hooaja programmis linastuvad filmid kajastavad sotsiaalseid perverssusi, räägivad keelatud armastusest, represseeritud omasooiharusest, seksuaalsest vägivallast, vaimsest terrorist ja ühiskonna ääremail ekslevaist heidikuist. Need on filmid, mis rikuvad konventsioone, võivad olla õrnahingelistele vastuvõetamatud ja esitavad väljakutse nii kinokunstile kui -publikule. Eesmärk pole siiski ainult ärritada – programmis linastuvad eranditult kõrge kunstilise tasemega filmid.

Programmi avafilmiks on tod Browningu film „Värdjad“ (Freaks, 1932). See hea ja halva maitse piiril balansseeriv kummastavalt kaunis ja samas õõvastav inimvärdjate armastuslugu on filmiajaloo üks veidramaid teoseid ja sobib suurepäraselt „Ainult friikidele“ programmi sissejuhatuseks.

Friigiprogrammi aitasid kokku panna mitu kinokunsti tundvat eksperti, nende hulgas režissöör Andres Maimik, vabakutselised ajakirjanikud Tristan Priimägi ja Andris Feldmanis, raadioajakirjanik Tõnu Karjatse, näitleja Taavi Eelmaa, Tiina Teras Pimedate Ööde Filmifestivali tiimist ja mitmed teised. Meediapartner on Eesti Ekspress, toetab Kultuuriministeerium. Väärt programm jõuab miniversioonis ka Läti ja Leedu pealinnade väärtfilmikinodesse.

Tiina Savi
„Ainult friikidele“ programmi juht

AINULT FRIIKIDELE AVAFILM TOD BROWNINGU „VÄRDJAD“ LINASTUB 25. VEEBRUARIL KELL 21:00 KINOS SÕPRUS

FILMILE EELNEB TRISTAN PRIIMÄGI LOENG !

Lisainfo tel: 627 6001

“AINULT FRIIKIDELE” PROGRAMMI ERILEHT ILMUB 21. VEEBRUARIL EESTI EKSPRESSI VAHEL!!

Hostel: Part II (2007)

neljapäev, veebruar 14, 2008 by , under


Režissöör:
Eli Roth
Osades: Lauren German, Heather Matarazzo, Bijou Philips, Roger Bart jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0498353/

CABIN FEVER'iga näitas Roth, et temas on midagi, mis peab olema ühel korralikul õuduslavastajal. Tal olid omad eeskujud vanema kooli horroris, kuid samas ei kartnud ta ka mängu tuua uue kooli mängureegleid. CABIN FEVER oli igatepidi õnnestumine - film saavutas fännide seas väikese kultusmaine ja Lions Gate ostis filmi levitamisõigused üsnagi korraliku summa eest. "Great success!" muigas Roth pihkudesse. Peale filmi edu võttis Tarantino ta enda kaitsva tiiva alla ja lubas järgmist filmi produtseerida. Selleks sai HOSTEL, mis, paljugi tänu Tarantino nimele, sai kõva haibi ja seda kõrgemalt oli pärast kukkumine. Põhiliselt jagunesidki filmi näinud kaheks: ühed kiitsid, teised materdasid maatasa. Minujaoks jäi suhteliselt mittemidagiütlevaks. Kuna film teenis kinodest korraliku rahahunniku, siis loomalikult ei jäetud film järjeta.


Seekord on kuttide asemel Slovakkiasse sattunud kolm Ameerika kolledžitsikki, kes samamoodi satuvad pealtnäha rahulikku linnakesse ja hiljem end kohalikus piinaurkas aheldatuna leiavad. Samuti on loo keskseteks tegelasteks Slovakkiasse saabunud kaks ameeriklasest rikkurit, kel plaanis närve rahustada väikeste piinamismängudega neidude peal.


Kuna on teada, kuidas produtsenditoolis istuvale Tarantinole meeldib mõndade asjade juures enda kätt mängu panna, siis seekord oli Roth arvatavasti veidike rohkem Tarantino tegemistel silma peal hoidnud. Oli tunda seda sama hõngu, mis valitses CABIN FEVER'is. Friikid kõrvaltegelased, huumoriga vürtsitatud gore-momendid ja võimalikult palju paljast pinda. Pigem selline vanakooli exploitation-horrorile silma tegev, kui teismelisi tüdrukuid võluv rahahorror. Eks muidugi on raske, kui produtsendid nõuavad filmilt maksimumtulu ja nii peab arvestama reitingutega ja erinevate sihtgruppidega. Straight-to-video reliisidena toimiks Rothi teosed kindlasti paremini, olen selles kindel.


Kuna vaatasin Director's Cut versiooni, siis ei oska kommenteerida erinevusi kinoversiooni vahel. Loodan, et väikesed horror-sõbrad said kinos ikka peenise äralõikamise stseeni näha. Filmi parim koht. Eriti veel see, kuidas väikemees veel koera lõustade vahele visati ja vene jõrm veel armsa näo tegi ja "No!" ütles. Priceless! Deodato cameo oli ka päris muhe - täiesti otsene silmapilgutus tema sigitisele CANNIBAL HOLOCAUST.

6/10


Poster: Shutter (2008)

kolmapäev, veebruar 13, 2008 by , under

Maléfique (2002)

by , under


Režissöör:
Eric Valette
Osades: Gérald Laroche, Philippe Laudenbach, Clovis Cornillac, Dimitri Rataud jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0309832/

"En sortirez-vous vivant?"

Prantsuse horror-kino on end viimasel ajal väga heast küljest näidanud. Sellele viitab ka juba see, et Aasia kummitustelugude ümbertegemisest väsinud Hollywood on pilgud suunanud just vana-Euroopa poole. Nii mõnigi viimaste aastate Prantsuse horrortükk saab lähiajal ameeriklaste ümbertöötluse ja samal ajal meelitatakse suurte rahasummadega prantslasi ka Hollywoodi enda remake'sid lavastama. Näiteks võib tuua, minuarust suhteliselt soliidse, HAUTE TENSION'ga hakkama saanud Alexandre Aja, kes lavastas ameeriklastele THE HILLS HAVE EYES uusversiooni ja kohe peaks tal valmima ka Lõuna-Korea vaimuloo GEOUL SOKEURO ümbertöötlus MIRRORS. Ka 2006. aastal ilmavalgust näinud ILS režissöörid David Moreau ja Xavier Palud said Hollywoodi palgale ja lavastasid järjekordselt ühe remake'i THE EYE. Samuti on neil juba ILS õigused maha müüdud ja ei tohiks kaua minna, kuni ka see ameeriklaste toidulauale jõuab. Jah, Prantsuse uue kooli horrorist võiks kunagi lausa pikemalt jaurata, sest paistab, et koos Suurbritanniaga, ja miks mitte ka Norraga, on nad just viimasel kümnendil Euroopa horrorile maailmas väga head nime teinud.


Vallete' MALEFIQUE on järjekordselt hea näide sellest, kuidas luua minimaalsete vahenditega võimalikult hea atmosfääriga mõjuv õõvafilm. Kõik, mida tegelikult tarvis on, on hea (ja originaalne) idee ja head (ei pea sugugi olema tuntud) näitlejad, kes suudavad selle suurepärase idee hästi välja mängida. On neli vangi, kõik erinevad isiksused, räpane kong ja salapärane seina seest välja tulnud raamat. Raamatusse süvenedes avastavad mehed, et selle autor tegeles musta maagiaga ja selle abil ka väidetavalt ta vanglast põgenes. Kuigi pealtnäha on kõigil neljal tegelasel ühised soovid - vanglast vabanemine - toob raamat igasühes välja hoopiski teised küljed, mida ta, nagu kullakaevajast naine, nende puhul ära kasutab.


Selline kurjast raamat (Necronomicon, H.P. Lovecrafti järgi) on tegelikult filmidega veidike lähemalt tutvust teinutele juba suhteliselt tuttav teema. Võitles ju juba Bruce Campbell 1981. aasta kultusklassikas EVIL DEAD Surnute raamatu poolt ülesäratatud kurjade vaimudega ja piknikule läinud teismelised sama raamatu tõttu meie dimensiooni sattunud plastiliinist monstrumitega filmis EQUINOX. Kui nendes filmides oli raamatu ümber teatud salapära, mis hoolimata filmide koomilisest (kas siis tahtlikust või tahtmatust) alatoonist, püsis, siis seekord näidatakse meile juba filmi alguses raamatu päritolu, mis veidike üldist atmosfääri rikub. Selle puudujäägi atmosfääris suudab Vallete aga korvata heade karakteritega ja sünge tegevuspaigaga, milleks on 90% filmist vangikong. Kuna jutt kisub juba vastikult pikaks, toon ma välja miinused, mille tõttu film ei olnud täiuslik. Ei meeldinud mulle see, et peale filmi keskosa hakkas lugu ennast mingis mõttes kordama, ja seda kuni lõpplahenduseni. See nullis hea tempolahenduse ära. Võib-olla oleks ideaalselt sobinud antud stsenaarium lühifilmina? Kuna tegu polnud ei sügava psühholoogilise horroriga ega ka verise goremageddoniga, siis oleks siia filmi just sobinud just mõlemast aspektist filmi veidike ekstreemsemaks muuta, mitte palju, just veidike. Või hoopiski tasakaalu nihutada ühe poole kasuks.


Paistab, et Ameerika produtsendid Vallete talendis midagi leidsid, nii pandigi ta Miike' CHAKUSHIN ARI uusversiooni ONE MISSED CALL lavastajatooli. Kuigi film kasseeris kinodest korralikult raha sisse, sai kriitikutelt ja filmisõpradelt film korralikult lõuksi. Mees jäägu ikka oma liistude juurde ja loodame, et tema järgmine lavastajatöö (alahinnatud) Clock Toweri mänguseeria filmiversioon tuleb parem.

7/10

The Devil Dared Me to (2007)

neljapäev, veebruar 07, 2008 by , under


Režissöör: Chris Stapp
Osades: Floyd Alexander-Hunt, Zach Baker, Andrew Beattie, Dominic Bowden jt.
Filmi pikkus: 75 min.
IMDb: http://us.imdb.com/title/tt0970529/

"Live fast, die faster"

Randy Cambell on juba lapsest peale tahtnud saada Uus-Meremaa kõige hulljulgemaks stuntmaniks. Kuna kõik peab kuskilt alguse saama, liitub ta hetke kuumima trikimehe Dick Juhansonsoni tiimiga. Kaskadööri veri aga voolab Randy veenides ja varsti saabki ta peldikute küürimise asemel ise autode rooli istuda. See aga ei ole meeltmööda Dick'ile, kes oma positsiooni ohustatuna tunneb.


Sellised hea maitse piire eiravad komöödiad on tegelikult mu salalemmikud ja kui film on toodetud veel teisel pool maakera Uus-Meremaal, kus huumor on must ja räpane, on see nagu kirss tordi peal. Trailerit nähes tuli meelde kohe mõni aeg tagasi nähtud HOT ROD, stuntmanidest filmide tegemine on vist uus trend. Mõlemad filmid on täiesti puhas white trash meelelahutus, mulle sobib. Mis mulle kiwide puhul meeldib, on see, et neil on seal geenidesse vist sisse kodeeritud väike lõik, mis käseb armastada gore'i. Ka antud komöödiasse on sisse topitud veidraid ja ajuvabasid veristamislõike, mis peaks suurepäraselt edasi andma väikese ettekujutuse filmi huumorisuunast.

Kuna ma sisustasin filmiga enda rongiretke pühale tarkusemaale, siis jäi täiuslikust fiilingust kõvasti puudu. Peale rongimüra oli segavaks faktoriks ka Simpel Sessionilt emmede juurde sõitvad lahedad kutid ja totsid, kes suitsu kimusid, alkohole tarbisid ja roppuseid üle vaguni hõikasid.

Itsitada sain, paar naerupahvakatki sekka, kuid see oli ka kõik. Teistkordselt vaataks arvatavasti bensiini või mingi ebaseadusliku mürgi mõju all.

5/10


Saw IV (2007)

by , under


Režissöör: Darren Lynn Bousman
Osades: Tobin Bell, Costas Mandylor, Scott Patterson, Betsy Russell jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0890870/

"It's a Trap"

Kuigi Jigsaw andis otsad eelmises episoodis laksuvad produtsentidel raha järgi ikka veel lõuad ja paistab, et seerial nii pea veel otsa ei tule. Nimelt oli vanamehel enne oma kõngemist kõik läbi mõeldud ja nii viivadki nüüd tema armsaid plaane ellu täiesti random inimesed. Tunnistan, et seekordsed surmad tegid silmad ette varasematele. Verd ja mäda loobiti rohkem ning lõksud paistsid brutaalsemad olevat. Eks see suht oligi filmi ainuke positiivne külg, mis minuarust on täiesti arusaadav. Kõik muu, mis seda ümbritses oli frustreeriv ja kohmakas. Pohmakahommikuseks hollivuudi vaatamiseks kõlbas, mingit muud väärtust siit otsima hakata on lollus.

Huvitav, kas filmi autorid siinkirjutaja kombel ka rikutud /b/tard'id, filmi tagline lubab seda eeldada küll hehe...

4/10

Sun taam / Mad Detective (2007)

kolmapäev, veebruar 06, 2008 by , under


Režissöör: Johnny To, Wai Ka Fai
Osades: Andy On, Lau Ching Wan, Kelly Lin, Ka Tung Lam, Ka Tung Lam jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0969269/

"I can see a person's inner personality."

Peale FONG JUK vaatamist, lubasin ma endale, et see ei jää kindlasti mul viimaseks To filmiks. Sellest on nüüd tükk aega möödas ning alles nüüd avanes mul võimalus To'ga uuesti tutvust teha. Kuigi eelisjärjekorras olid HAK SE WUI oma järjega ja PTU, viis saatus mind hoopiski kokku tema ühe viimase teosega. Kuna väike Hong-Kongi mehike on lihtsalt nii produktiivne, siis on selle postituse üles jõudmise ajaks tal kindlasti juba paar filmi veel otsa valminud hehe.


Bun on politseiinspektor, kelle meetodid pole just kõige tavalisemate killast ja kolleegid vaatavad imestusega pealt, kuidas ärapööranud uurija ka kõige raskemaid juhtumeid lahendab. Hoolimata oma mainest saab ta aga peale seda, kui ta bossi pensionile saatmisel oma kõrva kõigi ees ära lõikab, kinga. Hoolimata sellest, et Bun ei kanna enam märki ja ametirelva, otsustab ta abistada noort uurijat Ho'd, kes loodab, et hullunud detektiivi mittetraditsioonilised meetodid aitavad tal leida kadunud politseiniku.


SUN TAAM oleks jäänud täiesti tavapäraseks krimipõnevikuks, kui To poleks samal ajal flirtinud paljude teiste žanridega. Nii võib siit leida näpuotsaga komejanti, horrorit ja natuke peaks rahuldama ka romanticmanide vajadusi (olgem ausad, restoranistseen oli päris armas). Filmi staar on muidugi Ching Wan Lau, kes suudab põrunud detektiivi nii hästi välja mängida, et paneb lausa talle kaasa tundma. See kuidas ta inimeste erinevaid isikuomadusi nägi mitme inimese näol oli arvatavasti filmi geniaalsem lüke. Teinekord tea, et kui tahad midagi teha aga ei suuda, pead sa lihtsalt endas väikse paksmao alla suruma höhö. Kuigi Trash mainis, et sellist meetodit on ka ennem filmides kasutatud, oli see minujaoks sama uudne ja lahe, kui FONG JUK'is pulbriline verepritsimine, mida oli põgusalt kasutatud ka käesolevas filmis. Suur pluss kogu jandi juures on veel see, et lõpp on loogiline. Olin küll valmistunud järjekordseks kahestunud isiksuse lahenduseks, kuid asjad läksid just nii nagu pildilt paistis. Arvan, et siinkohal oli selline väike vaataja eksitamine taotuslik, lahendus on koguaeg silme ees, kuid selle ümber käib üks igavene hõõrumine ja lahendus ise jääb lihtsalt kahe silma vahele. Lõpp siiski vajab teistkordset ülevaatamist, sest ametirelvi vahetati omavahel nagu suguhaiguseid Aafrikas.

7/10