Osades: Sylvester Stallone, Julie Benz, Matthew Marsden, Graham McTavish, Paul Schulze jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462499/
"Heroes never die.... They just reload."
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462499/
"Heroes never die.... They just reload."
John Ramboga sain mina omal ajal tuttavaks tänu venekeelse dublaažiga VHS-kassettidele. Siis oligi selline periood, et iga actionfilm sai vaadatud mingilt piraatkassetilt, mis oli kuskil kinos filmitud või luges teksti peale ärajoodud häälega Balti jaama õli. See meid, noori nolke, muidugi ei heidutanud, kuna peamine oli ikka see, mis ekraanil korda saadeti. Mitu kurjamit teise ilma saadeti ja loomulikult kuidas. Paljud selle perioodi lemmikud (vandammed ja küborgvõmmid) olen püüdnud uuesti ära vaadata, kuid Rambo triloogia pole kunagi enam nii palju huvi tekitanud, et uuesti pilk peale heita. Sai ükskord õlle kõrvale RAMBO: FIRST BLOOD 2 käima pandud, kuid sellest õhtust ei mäleta ma peale seltskonna enam midagi. Oleks võibollagi RAMBO vaatamata jäänud, kuid poleks ükskord poolkogemata peale sattunud teaser trailerile, kus Sly M2 Browninguga pahalasel pea pulbriks tulistab. Olin müüdud!
Kuna olen suur salafänn sellel tüübil, kes neid filmide sisututvustusi kirjutab kino jaoks, siis lasen tal täna särada:
RAMBO suutis täielikult enda ülesannet täita ehk siis olla ajuvaba, kuid munadega, märul, mis hoiab meele erksana ja tuju üleval. Elu võeti keskmiselt 2,59 inimeselt minutis ja seda võimalikult veriselt. Pahad poisid said Rambo käest tunda vibu, matseeta ja Tallboy pommi maitset ja head poisid leegiheitjat, granaate ja miinipildujat, seda loomulikult kuulidele lisaks. Ei tohiski nüüd selle kõige kohta midagi halba olla öelda, kuid siiski. Häirima jäi kõik see, millega action-stseenid olid omavahel kokku kleebitud. Kuigi olen juba harjunud juustust tegevustikku teise pilguga hindama, siis seekord valmistas Sly persest välja kukkunud stsenaarium mulle erilist piina. Eriti ajas südame läikima see tillukene, kuid lihastega sisse punnitatud, romantikaliin Rambo ja misjonäritsiki vahel. Kuid kui Rambo jälle relvad haaras, oli mul kõik eelnev, mis häiris, meelest pühitud...
Kuna olen suur salafänn sellel tüübil, kes neid filmide sisututvustusi kirjutab kino jaoks, siis lasen tal täna särada:
20 aastat on möödunud ajast, mil John Rambo Afganistanis lahinguid lõi. Mees elab Tai põhjaosas, Birma piiri läheduses, teenides elatist mürkmadude püügiga ja teejuhina Salweeni jõel. Tema poole pöörduvad inimõiguslastest misjonärid, kes tahavad viia üle Birma piiri sealsetele hõimudele ravimeid ja toitu. Pärast esialgset äraütlemist viib Rambo nad siiski kohale. Kaks nädalat hiljem kuuleb ta, et misjonärid on langenud Birma armee kätte, mis tähendab ebainimlikes tingimustes sadistlikku piinamist ja praktiliselt kindlat surma. Rambo ei soovi enam vägivalda, armid tema kehal ja hinges on tuhmunud. Ent üksik sõdalane teab, mida tegema peab...
RAMBO suutis täielikult enda ülesannet täita ehk siis olla ajuvaba, kuid munadega, märul, mis hoiab meele erksana ja tuju üleval. Elu võeti keskmiselt 2,59 inimeselt minutis ja seda võimalikult veriselt. Pahad poisid said Rambo käest tunda vibu, matseeta ja Tallboy pommi maitset ja head poisid leegiheitjat, granaate ja miinipildujat, seda loomulikult kuulidele lisaks. Ei tohiski nüüd selle kõige kohta midagi halba olla öelda, kuid siiski. Häirima jäi kõik see, millega action-stseenid olid omavahel kokku kleebitud. Kuigi olen juba harjunud juustust tegevustikku teise pilguga hindama, siis seekord valmistas Sly persest välja kukkunud stsenaarium mulle erilist piina. Eriti ajas südame läikima see tillukene, kuid lihastega sisse punnitatud, romantikaliin Rambo ja misjonäritsiki vahel. Kuid kui Rambo jälle relvad haaras, oli mul kõik eelnev, mis häiris, meelest pühitud...
0 Responses to 'Rambo (2008)'
Postita kommentaar