Maléfique (2002)

Režissöör: Eric Valette

Osades: Gérald Laroche, Philippe Laudenbach, Clovis Cornillac, Dimitri Rataud jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0309832/

"En sortirez-vous vivant?"

Prantsuse horror-kino on end viimasel ajal väga heast küljest näidanud. Sellele viitab ka juba see, et Aasia kummitustelugude ümbertegemisest väsinud Hollywood on pilgud suunanud just vana-Euroopa poole. Nii mõnigi viimaste aastate Prantsuse horrortükk saab lähiajal ameeriklaste ümbertöötluse ja samal ajal meelitatakse suurte rahasummadega prantslasi ka Hollywoodi enda remake'sid lavastama. Näiteks võib tuua, minuarust suhteliselt soliidse, HAUTE TENSION'ga hakkama saanud Alexandre Aja, kes lavastas ameeriklastele THE HILLS HAVE EYES uusversiooni ja kohe peaks tal valmima ka Lõuna-Korea vaimuloo GEOUL SOKEURO ümbertöötlus MIRRORS. Ka 2006. aastal ilmavalgust näinud ILS režissöörid David Moreau ja Xavier Palud said Hollywoodi palgale ja lavastasid järjekordselt ühe remake'i THE EYE. Samuti on neil juba ILS õigused maha müüdud ja ei tohiks kaua minna, kuni ka see ameeriklaste toidulauale jõuab. Jah, Prantsuse uue kooli horrorist võiks kunagi lausa pikemalt jaurata, sest paistab, et koos Suurbritanniaga, ja miks mitte ka Norraga, on nad just viimasel kümnendil Euroopa horrorile maailmas väga head nime teinud.


Vallete' MALEFIQUE on järjekordselt hea näide sellest, kuidas luua minimaalsete vahenditega võimalikult hea atmosfääriga mõjuv õõvafilm. Kõik, mida tegelikult tarvis on, on hea (ja originaalne) idee ja head (ei pea sugugi olema tuntud) näitlejad, kes suudavad selle suurepärase idee hästi välja mängida. On neli vangi, kõik erinevad isiksused, räpane kong ja salapärane seina seest välja tulnud raamat. Raamatusse süvenedes avastavad mehed, et selle autor tegeles musta maagiaga ja selle abil ka väidetavalt ta vanglast põgenes. Kuigi pealtnäha on kõigil neljal tegelasel ühised soovid - vanglast vabanemine - toob raamat igasühes välja hoopiski teised küljed, mida ta, nagu kullakaevajast naine, nende puhul ära kasutab.


Selline kurjast raamat (Necronomicon, H.P. Lovecrafti järgi) on tegelikult filmidega veidike lähemalt tutvust teinutele juba suhteliselt tuttav teema. Võitles ju juba Bruce Campbell 1981. aasta kultusklassikas EVIL DEAD Surnute raamatu poolt ülesäratatud kurjade vaimudega ja piknikule läinud teismelised sama raamatu tõttu meie dimensiooni sattunud plastiliinist monstrumitega filmis EQUINOX. Kui nendes filmides oli raamatu ümber teatud salapära, mis hoolimata filmide koomilisest (kas siis tahtlikust või tahtmatust) alatoonist, püsis, siis seekord näidatakse meile juba filmi alguses raamatu päritolu, mis veidike üldist atmosfääri rikub. Selle puudujäägi atmosfääris suudab Vallete aga korvata heade karakteritega ja sünge tegevuspaigaga, milleks on 90% filmist vangikong. Kuna jutt kisub juba vastikult pikaks, toon ma välja miinused, mille tõttu film ei olnud täiuslik. Ei meeldinud mulle see, et peale filmi keskosa hakkas lugu ennast mingis mõttes kordama, ja seda kuni lõpplahenduseni. See nullis hea tempolahenduse ära. Võib-olla oleks ideaalselt sobinud antud stsenaarium lühifilmina? Kuna tegu polnud ei sügava psühholoogilise horroriga ega ka verise goremageddoniga, siis oleks siia filmi just sobinud just mõlemast aspektist filmi veidike ekstreemsemaks muuta, mitte palju, just veidike. Või hoopiski tasakaalu nihutada ühe poole kasuks.


Paistab, et Ameerika produtsendid Vallete talendis midagi leidsid, nii pandigi ta Miike' CHAKUSHIN ARI uusversiooni ONE MISSED CALL lavastajatooli. Kuigi film kasseeris kinodest korralikult raha sisse, sai kriitikutelt ja filmisõpradelt film korralikult lõuksi. Mees jäägu ikka oma liistude juurde ja loodame, et tema järgmine lavastajatöö (alahinnatud) Clock Toweri mänguseeria filmiversioon tuleb parem.

7/10