Art School Confidential (2006)

esmaspäev, november 15, 2010 by , under


Režissöör:
Terry Zwigoff
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0364955/

"Who said anything about talent?"

See, teine ekstsentrikutest režissööri Terry Zwigoff'i ja koomiksimeistri Daniel Clowes'i koostöö, oleks arvatavasti veel kõvasti mu plaadiriiulil tolmu kogunud, kui ma ükspäev ta otsa poleks "koperdanud". Mäletan, et omal ajal materdasid seda filmikriitikut seda tükki omajagu ja võib-olla oli ka just see põhjuseks, miks ma mälestused selle filmi olemasolust olin kuskile sügavale mälusoppi ära peitnud. Ega ma teda muidugi Zwigoff'i filmina omale ei teadvustanud ja tõin ta omalajal ühest kinniminevast videolaenutusest puhtalt odava hinna tõttu ära. Halb komme muidugi aga vahest on sellisest spontaansetest ostudest ka päris palju kasu. Praegu näiteks.


Jerome on lapsest peale suureks kunstnikuks saada tahtnud ning märkide järgi peaks see tal ka õnnestuma - tal on suurepärane käsi ja suured ambitsioonid, juba esimestel koolipäevadel kuulutab ta klassikaaslastele, kuidas temast järgmine Picasso saab. Lõpuks ongi käes aeg, kui tema ees avanevad NY Strathmore Kunstikolledži uksed ja noormees tunneb, et sellest hetkest peale hakkab tema unelm vaikselt täide minema. Loomulikult aga purunevad kõik Jerome'i illusioonid, kui ta oma veidrikest klassikaaslaste (loe: kunstiinimeste stereotüüpide) poolt täielikult tahaplaanile tõugatakse, mis siis, et kaine silm tema töid teiste omadega võrreldes hoopis vastupidist võiks oletada. Noh, ja loomulikult luusib kooliterritooriumil ringi sarikägistaja.


Selge see, et ART SCHOOL CONFIDENTIAL pole film igaühele. Võib vast öelda, et kui sulle viis aastat varem valminud GHOST WORLD ei meeldinud, ei tekita arvatavasti ka käesolev film erilisi emotsioone. Mõlemaid filme iseloomustab samasugune kuiv, kuid teravalt torkav huumor ja paras doos misantroopiat. Nagu filmi nimigi lubab, on seekord pilkeobjektiks valitud kunst ja kõik, kes enda elu sellega sidunud on. Stereotüüpe ja silmakirjalikkust on selles eluvaldkonnas tõesti piisavalt, et nende naeruvääristamisega 100 minutit täita. Seega jääbki mulle natuke arusaamatuks sissetoodud mõrvamüsteerium, mille kulminatsioon paneb lõpuks ikkagi loole ilmeka punkti, kuid mis ise kuidagi rohmakana mõjub ja Zwigoff'i maadligi lähenemist teemale natuke taeva poole lennutab. Üllatavalt mõjus aga rohke nimekamate näitlejate hulk kõrvalosades, mitte küll staarid aga sellised, keda on ikka ja jälle hea filmides silmata - John Malkovich, Steve Buscemi, Joel Moore, Ethan Suplee, kui nimetada mõndasid. Muhe satiir. 8/10

Daniel Clowes

Goo-reu-meul beo-eo-nan dal-cheo-reom / Blades of Blood (2010)

pühapäev, november 14, 2010 by , under



Režissöör: Lee Joon-Ik
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1730695/

Trash siin hiljuti moka otsast poetas, et tegemist on üle pika aja ühe Lõuna-Korea filmiga, mida tõepoolest vaadata kõlbab. Nojah, eks ole ikka nii, et kui oled pikka aega dieedil olnud, siis maitseb ka lastevorst lihana. Film oligi selline nagu Trash lubas ehk meelelahutuslik seiklusfilm, mis ajaloofilmi raamistikku oli topitud, selliseid meeldib neil seal ikka teha - aga üsna kesine teine. Kõigepealt ongi probleemiks see, et tegemist pole ei liha ega kalaga. Korra pannakse peamine rõhk ajaloosündmustele (jaapanlaste sissetung Chosŏn'i riiki ja ühe provintsivalitseja katsed valitsus jõuga kukutada), siis võetakse fookusesse hoopis oma tapetud isa eest kättemaksu ihaldav konfutsiaan, kes veiderdava pimeda eraku (Zatoichi anyone?) käest mõõga- ja võitluskunstitunde saama hakkab ning sellele lisaks on veel üritatud sisse pressida väikest armulugu. Tulemuseks ongi laialivalguv film, kus pole ühelegi küljele korralikku, lõplikku lihvi antud ning selle abil ka keskpärasest vaatamiskogemusest päästa. Eraldi pean kiitma aga negatiivsemat tegelast mänginud Cha Seung-Won'i, kes paarsada aastat hiljem ühel eraldatud saarel mõrvamüsteeriumit lahendama peab. 5/10


Cherry Tree Lane (2010)

by , under


Režissöör: Paul Andrew Williams
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1468829/

"No warning. No mercy. No escape."

Suurbritannias on viimasel ajal tõusnud tendents panna õudusfilmide ja thrillerite pahategelase rolli oma järelpõlve. Ütlus "noorus on hukas" on saanud seal uue mõõtme ja selle asemel, et vanem põlvkond nooremaid lihtsalt viltu vaatab, nende käitumismalle kommenteerib ja neid moraalituses süüdistab, kardetakse nüüd, et lapsed ka vanemate eluküünla kallale kipuvad. Sellised tuuled puhuvad vähemalt sealses õuduskinos.


Kui THE CHILDREN'is, mille stsenaariumi autor ka käesoleva filmi režissöör P.A. Williams on, olid esimese-teises klassis käiv jõmpsikas see, kes isa kudumisvardaga silma torkas ja ema kööginoaga pussitas, siis EDEN LAKE ääres kiusasid täisealiseid varateismelised kaagid. Nüüd aga on järg käes äsja puberteedist väljunud noortel, kes ühe keskklassi pere kodusse tungivad, pereisa ja -emaga natuke "lõbutsevad" ning nende poega ootama jäävad. Nende motiivid jäävad esialgu üsna ähmasteks, millele ei aita kaasa ka immigrantidest noorte kommunikeerumisel kasutatav sõnavara. Jah, just sisserännanud inimeste järeltulijad on need, kes korralikku valget pere (sellisena nagu me teda nägema oleme harjunud) terroriseerima hakkab. Williams on oma thrilleris nimelt otsustanud ekspluateerida praegu heaoluühiskondades kulutulena levivat hirmu immigrantide ees ning seetõttu võib tegevuse vabalt Cherry Tree Lane'lt üle viia näiteks Nybergsgatanile. Hoolimata oma minimalistlikust lähenemisest loole, suudab režissöör pinget edukalt (suuresti tänu filmi lühikesele kogupikkusele) hoida ja otsad stiilselt kokku tõmmata. Ütleks, et žanris tänavu peamised kiidusõnad endale napsanud THE DISAPPEARANCE OF ALICE GREED jääb käesolevast filmist tunduvalt maha. 8/10


Body Melt (1993)

by , under



Režissöör:
Philip Brophy
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0106450/

"The first phase is hallucinogenic... the second phase is glandular... and the third phase is... BODY MELT"


Et mitte sellelt suurelt, ilusalt mandrilt ära liikuda, siis 1993. aastal valmis seal ka käesolev, mõningast kultusmaiku omav film. Kehasulamisfilmid ise peaks isegi mingisuguse horrori alamkategooria moodustama ja millegipärast arvan, et see film jäigi silma just mõnele sellistele filmidele keskendunud leheküljele poolkogemata sattudes. Eksperdiks end pidada ei saa, kuid leian, et antud film just kõige paremini seda tillukest alamžanri iseloomustama ei sobi. Esiteks pole siin filmis piisavalt sulavaid kehasid ja teiseks... ega muud vist öelda ei saagi kui, et sulavaid kehasid on selgelt liiga vähe! Nagu ikka on keha vedelaks massiks muutvaks jõuks sissemanustatav jook (vt. STREET TRASH), seekord on kurjajuureks vanaks läinud alkoholi asemel aga ühe keskmise ettevõtte poolt Melbourne'i eeslinna elanikeni toimetatud vitamiinijook (võtke seda kui hoiatusfilmi!). Noh, muidugi tulevad varsti mängud karmide ja vähem karmide võtetega võmmid ja (tuletan meelde, et tegemist on austraallaste filmiga) kiirituse või mingite eksperimentide tõttu moondunud maakad. Pritsitakse rohelist löga, plahvatatakse, sulatakse, rebitakse otsast kehaosasid ja tehakse muid ulakusi. 6/10

The Loved Ones (2009)

by , under



Režissöör:
Sean Byrne
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1316536/

"Don't break her heart"

Vahest on ikka hea võtta ette film, millest sa, peale paari loetud hea sõna ja postri, mitte midagi ei tea. THE LOVED ONES oli selline film. Postri järgi oleks, olles harjunud ameeriklaste odavate õuduskomöödiatega, et tegemist on taas ühe lõpuballi ümber keerleva rappimisfilmiga, kus pritsitakse lamedat huumorit, tükeldatakse üksteist ja, kooli lõpetavatele nooretele kohaselt, muretsetakse sellepärast, kuidas oma süütusest lahti saada (vt. DANCE OF THE DEAD). Kindlasti on mängus ka ohter alkoholi ja narkootikumide tarbimine. Aga võta näpust! Sean Byrne on oma filmiga tuttavatelt radadelt osavalt kõrvale triivinud ja ootamatult on vaataja ees hoopis järjest morbiidsemaks muutuv õõvalugu. Loomulikult on need lõpuballid vaid ameeriklastele täielikult omane kultuurielement ja omab teistes lääne- (ja läänelikes) riikides vaid sümboolset tähendust, nii toobki Byrne, põlise aussie'na, mängu juba tuttavama temaatika - tsiviliseeritud inimest kimbutavad pooletoobised maakad. Kogu see lõpuballi teema jääbki kajama pigem kuskil tagaplaanil ja vahepeal tuletakse seda vaatajale vaid ühe üsna ebavajaliku kõrvallooga meelde, mis muudab struktuuri poolest filmi üsna hektiliseks ja laialivalguvaks. Muidu aga täitsa meeldiv üllatus Austraaliast, mille uuemast õuduskinost ma erilise vaimustusega muidu ei räägi. 7/10


Poster: Paris I'll Kill You (2011)

reede, november 05, 2010 by , under ,

American: The Bill Hicks Story (2009)

neljapäev, november 04, 2010 by , under


Režissöör: Matt Harlock ja Paul Thomas
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1179947/

Bill Hicks on nii lege vana, et pikemalt temast rääkida pole mõtet. Uudis on aga see, et hiljuti valmis temast väga asjalik dokumentaal, kus tuuakse vaataja ette Hicks'i elulugu: lapsepõlvest kuni surmani 1994. aastal. Seda kõike esitletakse läbi uhke foto-animatsiooni, millele on lisatud linti võetud ülesastumisi ja mida kaadri tagant kommenteerivad koomiku vanemad, vennad-õed ja sõbrad. Loomulikult on just viimased need, kes Hicks'i elust kõige põnevamaid seikasid pajatada oskavad, sest nemad olid just need, kes mehe kujunemisel, selleks, kellena me teda kõik tunneme, kõrval olid. Samal ajal, kui tema usklikud vanemad eemalt lihtsalt käsi laiutasid. Bill Hicksi kriitika riigis levinud turvalise mõttemudeli ja keskmise ameeriklase pihta on tänapäevalgi veel rohkem kui aktuaalne ja seetõttu on mul hea meel, et tema eluloo dokumentaliseerimisega nii kaua oodati ja alles nüüd läbimõeldud tööga lagedale tuldi. Varsti tõmmatakse headele mälestustele muidugi vesi peale, sest kuuldavasti kavatseb Russell Crowe lähitulevikus tema kingadesse astuda. 9/10

"Folks, it's time to evolve. That's why we're troubled. You know why our institutions are failing us, the church, the state, everything's failing? It's because, um – they're no longer relevant. We're supposed to keep evolving. Evolution did not end with us growing opposable thumbs. You do know that, right? There's another 90 percent of our brains that we have to illuminate."

Nadja (1994)

by , under



Režissöör: Michael Almereyda
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110620/

"Unseen. Unforgiving. Undead."

Tõsi ta on, et vampiiri-mütoloogia on ajaga üsna kardinaalselt muutunud. Kui Bram Stoker kujutas vampiiri Ida-Euroopas, Karpaatides lossi omava karismaatilise härrasmehena, kes jäi lääne populaarkultuuris vampiiri arhetüübiks väga pikaks ajaks (peamiselt tänu Universali ja Hammer stuudio filmidele), siis kuskil 20. sajandi lõpupoole võeti hoopis teine suund (usun, et teerajajaks oli Tony Scott'i THE HUNGER) ning modernne vampiir oli naissoost, elas mõnes suurlinnas (soovitatavalt New York) ning hankis toitu läbi oma naiselike võlude. Suurepärasteks näideteks on, ühiseid jooni kandvad, kaks 90ndate keskpaigas valminud vampiirilugu, Larry Fessenden'i HABIT ning Michael Almereyda NADJA, millest tahaks siinkohal ka juttu teha.


Nadja (võluv Elina Löwensohn) on kurikuulsa krahvi lihane tütar, kes New Yorki suitsuhõngustes baarides ja pimedates nurgatagustes omale sobivaid ohvreid otsib. Peale isa surma Van Helsing'i käe läbi, otsustab Nadja suurlinnast üles otsida oma kaksikvend Edgar, et koos paika panna tulevikuplaanid, kuid tema teed ristuvad Lucy'ga, kes ka vampiiritari lummusesse satub. Probleem on selles, et Lucy on abielus - mitte, et see vampiire varem heidutanud oleks - ja, kokkusattumused-kokkusattumused, tema abikaasaks on justnimelt eelmainitud Van Helsingi vennapoeg, kes nüüd koos proovivad Nadjani jõuda, et Lucy vampiiri mõjuvõimu käest päästa.


Almereyda katsed klassikalist vampiirilugu tänapäevaseks vormida on igatepidi õnnestunud. Ega selleks polnudki rohkemat vaja teha, kui ettekirjutatu lihtsalt tänapäevasesse ruumi tõsta, milleks öise New Yorki tühjad kõrvaltänavad ideaalselt sobivad. Ometi on režissöör jätnud endale piisavalt ruumi eksperimenteerida, seda peamiselt pildikeeles (näiteks võetakse vahepeal kasutusele mänguasi/videokaamera Fisher-Price PXL 2000, mis pildi digimosaiigiks muudab), kuid ka mängureeglid, mille järgi vampiirifilmi teha tuleks, saavad natukene väänatud, et ta tänapäevas natukene paremini töötaks. Nii näiteks on Van Helsing suvaline ekstsrentiline vanamees trepikojast, kelle töövarustuse hulka kuulub jalgratas ja peegeldavad prillid. Eks siin ole neid omamoodi veidrusi veel, mille eksisteerimise kohta oskab vaid režissöörihärra ise vastuseid anda. Tugev autorifilm. 8/10


Bangrajan (2000)

reede, oktoober 15, 2010 by , under



Režissöör:
Tanit Jitnukul
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0284880/

1767. aastal alustas Birma kuningriik sissetungi Siiami (tänapäeva Tai) aladele ja kuna neile erilist vastupanu ei osutatud, suudeti kõik ettejuhtuvad linnad kiirelt kapituleeruma sundida. Oli vaid aja küsimus, millal pealinna Ayutthaya müüride alla jõutakse. Birma vägede edenemisele tõmbas aga piduri peale väike küla Bang Rajan, kuhu kogunesid kõik ümberkaudsete alade elanikud, kes soovisid sissetungijale koha kätte näidata. Loomulikult alahindasid Birma väepealikud peamiselt põllumeestest koosnenud sõjaväge, kes ilma igasuguse sõjalise väljaõppeta ja kehvema varustusega siiski tugevat vastupanu suutsid näidata ja Birma vägesid mitu kuud ühe paiga peal hoidsid. Selle küla vapratest meestest ja naistest, kelle lahinguvõitudest tänase päevani legende räägitakse ja kes igale tailasele patriotismi sümboliks on, käesolev ajalooline eepos räägibki.


Nii suurt vaimustust, nagu Trashil, esile ei kutsunud, kuid võib nõustuda, et tegemist on üsnagi õnnestunud katsega ühte rahvuse jaoks tähtsat ajaloolist episoodi ekraanile tuua. Nagu selliste filmide puhul ikka, on oht langeda imalasse sentimentaalsusesse ja üleliigsesse heroilisusse ja erand pole ka käesolev linalugu. Selge see, et nii tähtsat ajaloosündmust on raske kuidagi objektiivselt kujutada, kui sel rahvuslikul identiteedis niivõrd suur roll on aga kõrvaltvaatajana on natuke naljakas vaadata, kuidas võimalikult macho'd ja lihastes mehepojad kangelaslikult väikeste ja kleenukeste Birma vägedega juba eos kaotatud lahingut peavad. Klišeed aga kõrvale heites, siis film toob vaatajani üsna detailse ajastupildi ja eepilised lahingustseenid, kust ei puudu ka iga tailase jaoks legendidest tuttav seik, kus üks kangelastest vesipühvli seljas esirindel lahingusse tormab. 7/10


Piranha (2010)

neljapäev, oktoober 14, 2010 by , under




Režissöör: Alexandre Aja
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0464154/

"Sea, Sex and Blood"

Kui kõrvale jätta faktid, et filmi tegevustik leiab mere asemel aset hoopis ühe suvalise siseveekogu lähedal ja seksi aseaineks on noored poolpaljad näitsikud, siis läheb filmi reklaamlause üsna täppi. Reklaamimehed on loomulikult psühholoogilist mõjutamist koolis õppinud ja teavad, et sihtgrupiks olevale keskmisele 16-25-aastasele mehehakatisele, ei mõju filmi juurde tõmbamiseks ükski sõna paremini, kui "seks" ja "veri". Ning, kui lisada kõigele sellele veel salapärane tähe- ja numbrikombinatsioon "3D"... ühesõnaga, võib rahulikult rahapakke lugema hakata.


Alexandre Aja näitas enda läbimurdefilmiga HAUTE TENSION ja Hollywoodi debüüdiga THE HILLS HAVE EYES, et suudab üsna hästi läbi käia praktiliste efektidega ja oskab seda kõike ka serveerida nii, et ka verd ja otsast rebitud jäsemeid näha ihkavate, oma igapäevaseid doose vähetuntud b-filmidest ammutavate gorehound'ide pilgud ekraanile naelutaks. Nii polnud ka eriline üllatus, et selles 1978. aasta kultusmaigulise õudusfilmi uustöötluses, on just veri, otsast rebitud jäsemed ja poolitatud inimkehad need, mis kõige enam töötavad ja nädal pärast vaatamist enim meeles on. Peale paljalt vees sulistava Kelly Brook'i, muidugi. Filmi selliste külgede pealt hindama hakata oleks üsna puine aga mida muud teha, kui film just paljaste tibide ja tükeldatud inimkehade eksponeerimise peale toetubki. Tuleb hinnata seda, mida pakutakse. Kindlasti pole mu arvamus ka kõige täpsem, sest kolmemõõtmelise pildi asemel näitab minu televiisor vaid kahemõõtmelist ja seega jäid paljud asjad, sellisena nagu nad mõeldud olid, kogemata - näiteks ekraanilt välja tulev okse ja silme ees ulpivad peenised (tehnoloogia on võimas, ma tean!). 5/10

Kaks peaosalist: bikiinides tibid ja gore.

Tom yum goong / The Protector (2005)

by , under




Režissöör:
Prachya Pinkaew
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0427954/

Pärast ONG-BAK menu läänes muutus peaosas säranud Tony Jaa nimi peksufilmi-sõprade seas uueks kuumaks teemaks. Uut rusikakangelast oodati sealsete riisipõldude vahelt tegelikult juba mõnda aega: Jackie Chan proovib kätt väheke tõsisemate rollidega ja Jet Li proovib siiani Hollywoodis (edutult) kanda kinnitada. Kuid kulus kaks aastat ennem, kui Tony Jaa uuesti peaosas areenile astus ja enda oskusi demonstreeris. Loomulikult oli uue filmi peamine eesmärk vaid Tony Jaa tõusvat populaarsust ära kasutada ja seetõttu eriti millelegi muule ei mõeldudki, kui, et kuidas filmi võimalikult palju kaklusstseene lisada. Samuti oli tähtis, et film lääne publikule kuidagi loomulikum tunduks ja seetõttu viidi tegevus ka Austraaliasse, kus möllavad siiski peaasjalikult vaid tailased. Tulemus on nagu arvata võib, väga rumal. Rumal filmina, kuid täis väga häid, loominguliselt loodud kaklusstseene. Tony Jaa ei peta ka seekord fännide ootusi/lootusi ning teeb kõik kaskadöörivembud ise, ilma nööride ja muude abivahenditeta, ära. Kirsiks tordil on veel ühe võttega linti võetud peksustseen, mida osad kõigi peksustseenide emaks peavad. Kahju vaid, et see sellise segaduse sees, nagu see film on, kaduma tahab minna. 4/10

Xipele jälle meeldis väga.


Bijitâ Q / Visitor Q (2001)

neljapäev, oktoober 07, 2010 by , under


Režissöör: Miike Takashi
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0290329

"The only thing stranger than this family is... Visitor Q"

Film algab küsimusega "Kas sa oled kunagi teinud seda oma isaga?" ja kaadrisse ilmub keskealine meesterahvas, kes Jaapani noorsoo kohta uurimust tehes ühe teismelise prostituudi juurde sattunud on, tema võludele vastu ei suuda panna ning varsti end temaga voodist avastab - tegemist on isa ja tütrega, nagu peale kiiret seksuaalakti välja tuleb. Miike, mis Miike! Loo keskmes ongi üks mittetoimiv perekond, kus ema kannatab poja vägivalla käes ja vahetevahel end heroiiniga rahustab, tütar on kodust lahkunud ning prostituudiks hakanud, poega kannatab koolikiusamise all ja pereisa on niivõrd oma reporteritöös kinni, et muudab varsti ka poja kannatused sobivaks telesaate-formaadiks. Neile, kes Miike töödega kursis on, teavad, kui väga meeldib talle enda filmidega vaatajaid šokeerida ning selles osas ei valmista pettumust ka käesolev film. Siiski leian, et käesoleva filmiga puudutab Miike tunduvamalt sügavamaid teemasid kui tavaliselt ning enda üsna äärmusliku filmikeelega proovib edasi anda ka kommentaari Jaapani pereväärtuste languse üle ja (reality) televisiooni tähtsusest sealses ühiskonnas. Ma vähemalt loodan, et need ideed olid Miike'l filmi kallale asudes ka peas, mitte, et ma otsin siin mingisuguseid põhjendusi, miks mulle see nekrofiiliat, vägistamist, intsesti, koomikslikku vägivalda ja tumemusta huumorit täis lugu niivõrd meeldis. Selgelt üks Miike tugevamaid töid! 9/10

Kõik jõuab lõpuks tagasi emakuju juurde.

Trash Humpers (2010)

by , under




Režissöör: Harmony Korine
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1488163/

Selge see, et Harmony Korine nimi müüb. Mees teab seda ka ise ning ainult seetõttu läheb tal läbi müüa hingehinna eest (7500 naela, kui täpsem olla) filmi 35mm koopiaid - ikka leidub rumalaid, kellel raha rahakotti ära ei mahu. Korine ise kuulutab, et filmile tuleks läheneda umbes sellise teadmisega, et see videomaterjal on kuskilt USA maakolkast avastatud ja vaataja saab avastama hakata midagi, mis tegelikult laiema avalikkuse ette üldse jõudma poleks pidanud. Samas ei proovigi režissöörihärra ise midagi selleks teha, et see kogemus ka kuidagi autentsemalt välja kujuneks. Minu arust oleks mõte kuskile torrenti-keskkonda anonüümselt üles laetud ja sealt vaikselt sõna-sõnaliselt levima hakanud informatsioon video kohta, kus väikelinna pensionärid joomise, vandaalitsemise ja hooradega vallatlemisega aega veedavad, tunduvalt intrigeerivam, kui Harmony Korine praegune standartne levitamismeetod. Samas on mul hea muidugi kommenteerida, minu taskusse need rahad ei voola. Trailer oli oma mõningases salapäras küll 10/10 materjal aga film muutus pikapeale küll tüütuks, sest kui pikalt sa ikka ühe toksikomaani vaimusähvatusi nautida jaksad. 6/10

Tegelikult väga lahe idee: jackassilikke vempe tegevad vanurid.

Scrap Heaven (2005)

by , under




Režissöör: Sang-il Lee
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0472560/

Shingo, Tetsu ja Saki on kõik elus omal moel pettunud. Shingo on politseiametnik, kes lootis politseitööst väheke muud, kui laua taga pabereid täita, kuid tänu oma kontrollivale bossile arvatavasti sinna laua taha ka jääb. Tetsu koristab avalikke käimlaid, lahutades meelt "klientide" kiusamisega ning vabal ajal proovib hullumajas puhkavalt isalt paar sõna suust välja pigistada. Saki on apteeker, kelle vanemad ootavad temalt pere loomist aga kelle kinnisidee on täiusliku plahvatusohtliku vedeliku loomine. Loomulikult peavad selliste tegelaste teed varsti ristuma ja nii hakkavadki Shingo ja Tetsu varsti meelt lahutama neilt tellitud kättemaksude ellu viimisega ja pidevalt suuremaid mõõtmeid võtva vandalismiga.


Selliseid filme on arenenud riikides ikka kombeks paar-kolm tükki aastas teha, sest sihtgrupist, mässumeelse ja eelneva põlvkonna normide peale vilistavast noorsoost, puudust ei teki. Selles mõttes SCRAP HEAVEN mingisuguseid üllatusi ei paku. Kõik oli justkui eelnevalt nähtud-tehtud, sest liiguti kindlat ja tuttavat rada pidi - seetõttu tundus ka filmi pikkus kuidagi vaimule liig, poolteist tundi oleks piisanud. Kummalise maigu jätsid suhu ka pidevalt õhku tõusnud paralleelid ameeriklaste FIGHT CLUB'iga, kuid õnneks ei mindud nii kaugele, et sama üllatust (filmi lõpu näol) teist korda serveerida. 6/10

Bôryoku gai / Violent Streets (1974)

reede, september 24, 2010 by , under




Režissöör:
Hideo Gosha
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0495074/

Verisemad ajad on möödas ja suuremad Jaapani kuritegelikud organisatsioonid proovivad kanda kinnitada legaalsetes ärides. Egawa on endine yakuza, kes Togiku grupeeringut ustavalt teenides end lõpuks trellide tagant leidis ning kongist välja saades vanale elule selja keerab ja peab nüüd Tokyo äärelinnas ööklubi Madrid üleval peab. Egawal on küll mõningaid probleeme endiste perekonnaliikmetega, sest tema klubi asub täpselt kahe klanni mõjupiirkonna vahepeal, kuid ta suudab nendega, omal moel, hakkama saada. Asjad aga lähevad teravaks, kui meelelahutusärisse astunud Togiku grupeeringult varastatakse nende peamine staar, noor lauljanna, ning süüdlaseks peetakse rivaale Western Japan Alliance'st. Sõda on taas lähedal ja nii leiabki Egawa, et elus püsimiseks peab ta vana elu juurde naasma.


Hideo Gosha on hakkama saanud ühe paganama stiilse yakuza eiga'ga, kus on juba tajuda küll lääne filmide mõju, kuid kannab edasi sealsete organiseeritud kuritegevusele keskendunud filmide traditsioone. See on maa, kus kohtuvad veidrad kurikaelad (transvestiidid ja papagoi omanikud) ja oma baarides stoilises rahus viskit rüüpavad perekonnapead, kus politsei kedagi enda tööga ei sega ja kus omavaheliseks arveteklaarimiseks leitakse kõige veidramad kohad (kanalad ja uhked banketid). Peale selle on kõik vürtsitatud, nagu pealkirigi lubab, ohtra, esteetiliselt esitatud, verevalamisega nagu tõusva päikese maa poegadele ikka kohane. 8/10


Frozen (2010)

kolmapäev, september 15, 2010 by , under


Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1323045/

"No one knows you're up there"

Adam Green sattus mu radarile umbes neli aastat tagasi, kui just oli laiema avalikkuse ette jõudnud tema austusavaldus 80ndate slasher'itele - HATCHET. Selles filmis oli olemas pea kõik, mis mulle tol ajal odavas ameerika õuduskinos sümpatiseeris ja Adam Green'i nimi on siiamaani mul heas nimekirjas. Lubasin muidugi silma peale visata ka tema psühholoogilisele thriller'ile SPIRAL aga aeg näitas, et taaskohtumine toimus alles nüüd, kui mees on hakkama saanud uue katsetusega horror-žanris, mis teisel pool lahte juba aasta alguses laineid lõi ja ka meie blogosfääris mõne tegelase ootusärevuses kihelema ajas. Jutt siis loomulikult FROZEN'ist.


Peategelasteks on kolm noort, kes nädalavahetuseks lumistele nõlvadele suusatama sõidavad. Päev veedetakse nagu ikka aga õhtuhämaruse saabudes tõmbab miski noori viimast korda mäele. Päeval tünga saanud tõstukioperaator laseb peale mõningast mangumist tüütud noored tõstuki peale, hoolimata sellest, et viimast tühja pinki tähistav lipuke on juba mäe poole saadetud. Loomulikult avastavad peategelased, tänu väikesele möödarääkimisele ja inimlikule hooletusele, varsti end seisvas tõstukis puude kohal rippumas ning olukorda ei tee kergemaks ja algav torm ja fakt, et mägi avatakse uuesti alles viie päeva pärast.


Käesolevas filmis tuleb suurepäraselt välja põhjus, miks õuduskinos ikka ja jälle just (rumalad) linnanoored need on, kes sellistesse situatsioonidesse satuvad, nagu nad satuvad. Kes ikka läheks maantee-äärsesse baari kohalikke redneck'e mõnitama, kahtlasesse majja olematuid lapsi valvama või vaatamata korduvatele hoiatustele roniks ikka tõstukisse, et viimase sõidu mäel teha, kui üks just emme-issi sülest vabadusse tõtanud noored. Selline noore inimese arhetüüp on tänapäeva horror-kinos ju lausa hädavajalik, et vajalik sündmustekeeris üles ehitada ja lõppu sel traditsioonil veel nii pea tulemas ei paista. Ei saa seda ju ka pahaks panna siis Adam Green'ile, kes Ameerika õuduskino jälgides üles kasvas ja nüüd ise ka traditsioone ja reegleid edasi kannab, sest mõningatest klišeedest mööda vaadates on tegemist väga põneva filmiga. Jah, pole kindlasti kerge teha ühte põnevat filmi, kus vaataja on koos peategelastega terve filmi lõksus ühes paarkümmend meetrit maapinnast rippuvas tõstukis aga Green suudab seda, sarnaselt Chris Kentis'ele, kes oma tegelased jättis keset avamerd ulpima ja lõi ainuüksi sellega vägagi painava õudusfilmi. Ootused said igatahes täidetud! 7/10

The Disappearance of Alice Creed (2009)

teisipäev, september 14, 2010 by , under


Režissöör: J Blakeson
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1379177/

J Blakeson on hakkama saanud väga tugeva debüüdiga, kindla peale. Võiks isegi öelda, et selle võib igale noorele filmitegijale eeskujuks seada, olles hea näide kuidas minimaalsetest vahenditest maksimum välja pigistada, sest kõik on esmapilgul veatu: nii pildikeel, näitlejatööd, kui ka ludinal jooksev (režissöörihärra enda kirjutatud) stsenaarium. Eks sellele õnnestumisele aita suuresti kaasa ka teose minimalistlik vorm - tegevuspaigad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ning enam kui pool filmi tegevustikust leiab aset just nimikangelanna röövimiseks üles seadud korteris ja tegelasi pole rohkem ega vähem kui kolm. Kõik see loob hea pinnase üheks pinevaks, karakteripõhiseks thriller'iks, mille J Blakeson ka eeskujulikult serveerib aga... midagi jääb nagu puudu. Näha on, et potensiaali filmil, millekski enamaks, kui lihtsalt üheks järjekordseks vaikselt kiidetud indie-filmiks jääda, on - seda peamiselt tänu väikestele üllatustele, mis lavastaja varrukast vahepeal pudenevad - aga midagi uut ta žanri kaanonitesse ei lisa ja seetõttu vajub arvatavasti paari aastaga ka unustuste hõlma. Sellele aitab kindlasti kaasa ka vaimuvaene lõpplahendus, mis enda nüriduses kogu eelneva sära ära tuhmistab. 6/10


MacGruber (2010)

reede, september 03, 2010 by , under


Režissöör: Jorma Taccone
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1470023/

"The Ultimate Tool"

Nende SNL sketšidest alguse saanud filmidel on ikka ja jälle sama probleem. Pole võimalik ühte paariminutilist nalja venitada toimivaks täispikaks komöödiaks - olgu see klipp kui naljakas tahes. Will Forte tegelikult sobib minu põlvkonna ühte meeldejäävaimat superkangelast parodiseerima aga kahjuks mängis ta end nendes Superbowli vaheaegadel näidatud sketšides (näide #1 ja näide #2) juba tühjaks ja täispikk film tundubki eesmärgitu kummi venitamine. Ja see kõik tuleb inimese suust, kellel pole tegelikult nende rumalate ja kaootiliste Hollywoodi naljafilmide vastu midagi ja aastas neid paar tükki ka hea meelega ära vaatab. Filmiveebis nimetatakse juba aasta parimaks komöödiaks ja eks oli see just üks põhjus, miks ma selle filmi üldse ette võtsin aga samasugust entusiasmi ei jaga ning panustaks pigem varsti ka eesti kinolevisse jõudva järjekordse McKay ja Ferrelli koostööle THE OTHER GUYS. 4/10


Tommy (1975)

by , under


Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073812/

"Your senses will never be the same"

Tegelikult tuleb veel eelmise sissekande jätkuks mainida, et pole ma kunagi suur muusikalide austaja olnud. Sellel sõnal on juba selline ebameeldiv hõng juures, et paneb alati ringiga ümber käima ning on tarvis väga tugevat põhjust, et ma selle žanriga mingit tegemist teeks. No, käesoleval juhul igatahes on. On ju Ken Russelli "käekiri" mulle pärast ALTERED STATES'i nägemist järjest enam meeldima hakanud ja ka Pete Townshendi, kes lõi filmi aluseks oleva samanimelise plaadi, vastu on austus olemas. Nagu ma kartsingi, pani film õlgu kehitama. Mitte, et film halb oleks olnud ning ega muusika ka ebameeldivalt kõlanud, vaid lihtsalt ei tahtnud need kaks asja kuidagi koos töödata - ei näinud nende ühendamisel erilist mõtet. Mis filmi sa ikka ühest kontseptuaalalbumist, mis räägib ühe pimeda, kurdi ja tumma poisi kujunemisest omamoodi messiaseks, ikka välja imed. Aga jah, nagu ma juba ennist mainisin, siis pole minust lihtsalt seda objektiivset muusikalide hindajat. 6/10