Režissöör: Juzo Itami
Osades: Tsutomu Yamazaki, Nobuko Miyamoto, Ken Watanabe jt.
Filmi pikkus: 114 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0092048
"The first Japanese noodle western!"
Olles veerand tundi filmi jälginud, tänasin ma jumalat, et ma endale just selleks ajaks väheke nosimist olin valmistanud, sest taipasin, et söögil on siin kerges komöödias oodatust isegi suurem roll ja kui ekraanil hakkab kogemustega vanamees enda õpilasasele detailset ramen-nuudlite söömise rituaali lahti seletama, pole seda tühja kõhuga/olematu ninaesisega just kõige meeldivam nautida. Filmi keskmes on Tampopo, õnnetu nuudlirestorani omanik, kel tahtmist enda toidukoht üles vuntsida aga puudu jaks ja pealehakkamine. Talle saabub rüütellikult appi veokijuht Goro, kelle käe all Tampopo enda enesekindlust ja toiduvalmistamist lihvima hakkab.
Toidul on kindlasti Itami filmis kandev roll, kuid väikeste kõrvaliste lugudega, mis narratiivi kuskilt altpoolt vaikselt toetavad, toob ta mängu ka väikest pilget enda kaasmaalaste klassikuuluvuse ja sellega seotud käitumismallide ja -normide üle. Kõik see on esitatud muidugi läbi optimistlikku ja elurõõmsa huumoriprisma, mis ei kao ka tõsisemate teemadel - nagu näiteks surm - peatudes. Viimast näidet illustreerib kenasti üks fragment filmist, kus koju, sureva naise juurde, tõttav mees kohale jõudes kohe naisel kratist haarab ning nuttes palub, et too veel ei lahkuks, sest perele on vaja ju õhtusöök vaaritada, mis peale naine kööki vaarub, perele korraliku riisiroa valmistab ning kui söök valmis ja näljased suud toidu kallale asuvad, jalad taeva poole saadab. Selline väike satiirinoot saadab muidugi kõiki fragmente, mis pealiiniga ristuvad ja teeb tervikust sama nauditava maiuspala kui üks korralik kuum kausitäis ramen suppi.
Väike, nunnu komöödia armastusest toidu ja selle valmistamise vastu.
9/10
Toidul on kindlasti Itami filmis kandev roll, kuid väikeste kõrvaliste lugudega, mis narratiivi kuskilt altpoolt vaikselt toetavad, toob ta mängu ka väikest pilget enda kaasmaalaste klassikuuluvuse ja sellega seotud käitumismallide ja -normide üle. Kõik see on esitatud muidugi läbi optimistlikku ja elurõõmsa huumoriprisma, mis ei kao ka tõsisemate teemadel - nagu näiteks surm - peatudes. Viimast näidet illustreerib kenasti üks fragment filmist, kus koju, sureva naise juurde, tõttav mees kohale jõudes kohe naisel kratist haarab ning nuttes palub, et too veel ei lahkuks, sest perele on vaja ju õhtusöök vaaritada, mis peale naine kööki vaarub, perele korraliku riisiroa valmistab ning kui söök valmis ja näljased suud toidu kallale asuvad, jalad taeva poole saadab. Selline väike satiirinoot saadab muidugi kõiki fragmente, mis pealiiniga ristuvad ja teeb tervikust sama nauditava maiuspala kui üks korralik kuum kausitäis ramen suppi.
Väike, nunnu komöödia armastusest toidu ja selle valmistamise vastu.
9/10
1 Responses to “Tampopo (1985)”
Comment by Trash.
Hoia aasia filme vaatama asudes alati paar pakki kiirnuudleid kapis. Piisab filmitegelastel ühest kiirtoidu kohas käimisest, et vaatajal ila voolama asuks.
Postita kommentaar