Režissöör: James Merendino
Osades: Matthew Lillard, Michael A. Goorijan, Annabeth Gish jt.
Filmi pikkus: 97 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0133189/
"God bless America...they're going to need it."
Kui tavaliselt üritavad kõik punkidest rääkivad filmid antud subkultuuri üleliia idealiseerida või siis asja, filmi edu nimel - ilusa näolapiga näitlejate, noortepärase, muusikatööstuse taktikepi all valminud punk-rock muusikaga - selgelt liiga lahedaks keerata, siis Merendino, enda noorpõlvekogemustele põhinedes, on teinud filmi, mis enda autentsusega on justkui sõõm värsket õhku higi- ja õllehõngusel punk-kontserdil.
Matthew Lillard, kes muidu on silma jäänud tobedates noortekomöödiates, on jalga tõmmanud kitsad teksad, pea siniseks värvinud ning sõbra Heroin Bob'ga sügavalt religioosse kogukonnaga Salt Lake Citys viimastena tõelist punki-vaimu üleval hoiavad. Tema kommentaarid saadavadki vaatajat läbi ühe punkari elutsükli - teismelisest vanemate ootuste/lootuste purustamisest kuni vanema ja targemana asja tõelise olemusele jõudmiseni. "Valgustatuseni" jõudmist saadab oskuslikult valitud soundtrack - esindatud on nii 80ndate hardcore punk (Adolescents'i loo kasutamine tegi südame eriti soojaks) kui ka kümnend vanem klassikalisemat mõõtu punk. Mis mind aga eriti meeldivalt üllatas oli filmi lõpplahendus, mis enda väheke traagiliste nootidega lõhub ära kõik illusioonid, mis keskmise püstiaetud harjaga noore peas valitsevad.
10/10
Matthew Lillard, kes muidu on silma jäänud tobedates noortekomöödiates, on jalga tõmmanud kitsad teksad, pea siniseks värvinud ning sõbra Heroin Bob'ga sügavalt religioosse kogukonnaga Salt Lake Citys viimastena tõelist punki-vaimu üleval hoiavad. Tema kommentaarid saadavadki vaatajat läbi ühe punkari elutsükli - teismelisest vanemate ootuste/lootuste purustamisest kuni vanema ja targemana asja tõelise olemusele jõudmiseni. "Valgustatuseni" jõudmist saadab oskuslikult valitud soundtrack - esindatud on nii 80ndate hardcore punk (Adolescents'i loo kasutamine tegi südame eriti soojaks) kui ka kümnend vanem klassikalisemat mõõtu punk. Mis mind aga eriti meeldivalt üllatas oli filmi lõpplahendus, mis enda väheke traagiliste nootidega lõhub ära kõik illusioonid, mis keskmise püstiaetud harjaga noore peas valitsevad.
10/10
2 Responses to 'SLC Punk! (1998)'
Comment by Trash.
Mul on tunne, et sa vaatasid seda teist korda või siis poole pealt?
Hea film igal juhul! Jeee!!!1
Comment by paranoiadisco.
Teist korda, jah. Ühes foorumis lugesin üks päev ühe kuti arvamust sellest ja avastasin, et kunagi vaadates polnud filmi millegipärast nii suure tähelepanuga vaadanud - hea oli, et uuesti käsile võtsin.
Postita kommentaar