Režissöör: James Cameron
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0499549/
Loomulikult ei saanud ma jätta kinno minemata, kui seal jookseb hetkel maailma parim film. Ma käisin suvel ka AVATAR'i promo seansil, kus tutvustati uut võrratut arvutiga loodud maailma ja demonstreeriti revolutsioonilist 3D-tehnikat. No, kui aus olla, siis jättis see 3D kogemus täitsa mõnusa mulje ja ei lasknud end eriti heidutada sellest muust ilast, mis sellega kaasnes. Märgid sellest, kuhu Cameron selle filmiga laskub, olid muidugi juba olemas aga lootsin siiski, et lõpptulemus lööb mind pahviks ja väljun kinost, lähen twitterisse või teatud filmifoorumisse ja hõiskan ülejäänud kooriga kaasa: "Nii hea, et on hindamatu!".
Ma hakkasin tegelikult nihelema alles kuskil poole peal ning kuna film on pea 3h pikk, siis on see ju üsna hea tulemus. Nimelt taipasin ma, et olen samamoodi jäänud imetlema seda arvutitega loodud maailma ja polnud aru saanudki, et see, mida ma siin tarbin on ju tegelikult paksu meigikihi alla maetud ja uhkelt riide pandud b-kategooria ulmefilm. Tal olid olemas nimelt kõik selle omadused. Alustagem stereotüüpsetest tegelaskujudest. Meil on üles pumbatud kolonel Duke Nukem, kes ei hooli puukallistajatest, loodusest ega ka käskudest ja korraldustest ning tahab kõik puruks pommitada. Loomulikult on tema ning tema käsilaste vastu asetatud teadlasterühm, keda juhib leitnant Ripl... khm.. Dr. Grace Augustine ning kes ei soovi kedagi pommitada vaid soovivad puujuurikatest ainult proove võtta. Loomulikult on puudu veel kuri ameeriklasest suurtöösturite huvide esindaja - sisene, Giovanni Ribisi. Tema tegelaskuju puhul jäin ma juba tõsiselt mõtlema, et kas ma vaatan mingisugust parioodiat või peabki sellel ühedimensioonilisel kujul otsaees suurelt "jobu" kirjutatud olema. Nohiklikust side-kick'ist, pahade poolelt heade poolele üle tulevatest reeturitest jms ma lähemalt rääkima ei hakkagi.
Teiseks liigub kogu tegevus täiesti üllatustevabalt, juba tuttavat rada pidi. Kõik kohustuslikud kurvid ja käänakud olid olemas aga see, kes aastas vähemalt üle 25 filmi vaatab (keskmine filmivaataja?), on neid juba nii palju läbinud, et igasugune huvi seda uuesti teha lihtsalt puudub. Peategelase armumine vastasleeri omasse, nende hulka sulandumine ja hilisem väljatõukamine ja siis nende ees enese tõestamine, eepiline lõpulahing ning oodatud lõpubossi lahing - mängiks nagu juba korduvalt läbitud telekamängu. Surema määratud tegelased leiavad oma otsa ning elama määratud jäävad elama - ei paku mingisuguseid üllatusi ka sealtpoolt.
Mis mind aga enim negatiivselt üllatas oli Cameroni silmakirjalikkus. Praegusel hetkel on kindlasti majanduslikult väga tark tegu välja tulla filmiga, mis julgeb öelda, et looduse hoidmine on kõige õigem tegu ja kõik kapitalistidest suurtöösturid on halvad sead, kes ei hooli missuguste tagajärgedega raha nende taskusse jõuab. Samas unustab ta, et ta enda film on pärit täpselt samasugusest maailmast, mistõttu pole tema küll õige inimene siin mingisugust moraali lugema. Arvatavasti on selle filmi valmimisel ja levitamisel tekkinud ökoloogilise jalajälje nimel rohkem vihmametsi maha võetud kui mõne suvalise väikelinna elanike tavapärase elu elamine seda teinud oleks.
Kas on üldse mingit mõtet seda kinno vaatama minna? Muidugi on. Tehniliselt on film ju praeguse aja tippsaavutus ja võib-olla, et kauaoodatud murdepunkt kinofilmide seisukohalt. Need, kes juhtumisi minuga sama saatust jagavad ning kellel see tõesti esimene täispikk 3D-kogemus kinos on, siis ainuüksi peaks filmi visuaalse pool mingisugusedki emotsioonid välja kiskuma. Kahju vaid, et seda sellise keskpärasusega serveeriti. Mulle näiteks tundus filmi alguses reklaamitud Jean-Michel Cousteau esitletud kolmedimensiooniline ookeanimaailm tunduvalt huvitavam.
5/10
PIU PIU PIU!
Ma hakkasin tegelikult nihelema alles kuskil poole peal ning kuna film on pea 3h pikk, siis on see ju üsna hea tulemus. Nimelt taipasin ma, et olen samamoodi jäänud imetlema seda arvutitega loodud maailma ja polnud aru saanudki, et see, mida ma siin tarbin on ju tegelikult paksu meigikihi alla maetud ja uhkelt riide pandud b-kategooria ulmefilm. Tal olid olemas nimelt kõik selle omadused. Alustagem stereotüüpsetest tegelaskujudest. Meil on üles pumbatud kolonel Duke Nukem, kes ei hooli puukallistajatest, loodusest ega ka käskudest ja korraldustest ning tahab kõik puruks pommitada. Loomulikult on tema ning tema käsilaste vastu asetatud teadlasterühm, keda juhib leitnant Ripl... khm.. Dr. Grace Augustine ning kes ei soovi kedagi pommitada vaid soovivad puujuurikatest ainult proove võtta. Loomulikult on puudu veel kuri ameeriklasest suurtöösturite huvide esindaja - sisene, Giovanni Ribisi. Tema tegelaskuju puhul jäin ma juba tõsiselt mõtlema, et kas ma vaatan mingisugust parioodiat või peabki sellel ühedimensioonilisel kujul otsaees suurelt "jobu" kirjutatud olema. Nohiklikust side-kick'ist, pahade poolelt heade poolele üle tulevatest reeturitest jms ma lähemalt rääkima ei hakkagi.
Teiseks liigub kogu tegevus täiesti üllatustevabalt, juba tuttavat rada pidi. Kõik kohustuslikud kurvid ja käänakud olid olemas aga see, kes aastas vähemalt üle 25 filmi vaatab (keskmine filmivaataja?), on neid juba nii palju läbinud, et igasugune huvi seda uuesti teha lihtsalt puudub. Peategelase armumine vastasleeri omasse, nende hulka sulandumine ja hilisem väljatõukamine ja siis nende ees enese tõestamine, eepiline lõpulahing ning oodatud lõpubossi lahing - mängiks nagu juba korduvalt läbitud telekamängu. Surema määratud tegelased leiavad oma otsa ning elama määratud jäävad elama - ei paku mingisuguseid üllatusi ka sealtpoolt.
Mis mind aga enim negatiivselt üllatas oli Cameroni silmakirjalikkus. Praegusel hetkel on kindlasti majanduslikult väga tark tegu välja tulla filmiga, mis julgeb öelda, et looduse hoidmine on kõige õigem tegu ja kõik kapitalistidest suurtöösturid on halvad sead, kes ei hooli missuguste tagajärgedega raha nende taskusse jõuab. Samas unustab ta, et ta enda film on pärit täpselt samasugusest maailmast, mistõttu pole tema küll õige inimene siin mingisugust moraali lugema. Arvatavasti on selle filmi valmimisel ja levitamisel tekkinud ökoloogilise jalajälje nimel rohkem vihmametsi maha võetud kui mõne suvalise väikelinna elanike tavapärase elu elamine seda teinud oleks.
Kas on üldse mingit mõtet seda kinno vaatama minna? Muidugi on. Tehniliselt on film ju praeguse aja tippsaavutus ja võib-olla, et kauaoodatud murdepunkt kinofilmide seisukohalt. Need, kes juhtumisi minuga sama saatust jagavad ning kellel see tõesti esimene täispikk 3D-kogemus kinos on, siis ainuüksi peaks filmi visuaalse pool mingisugusedki emotsioonid välja kiskuma. Kahju vaid, et seda sellise keskpärasusega serveeriti. Mulle näiteks tundus filmi alguses reklaamitud Jean-Michel Cousteau esitletud kolmedimensiooniline ookeanimaailm tunduvalt huvitavam.
5/10
PIU PIU PIU!
0 Responses to 'Avatar (2009)'
Postita kommentaar