Režissöör: Graham Reznick
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0871865/
"A psychedelic campfire tale."
"A psychedelic campfire tale."
Graham Reznick tegi targasti, et enne kaamera taha asumist asja natuke kõrvalt vaatas, kogemusi korjas ning tutvusi sobitas. Nimelt vastutas mees enne oma debüütfilmini jõudmist päris mitme Glass Eye Pix'i madalaeelarvelise õudusfilmi helitausta eest ja seetõttu pole ka eriline ime, et kuri geenius Larry Fessenden isiklikult otsustas noorele režissöörihakatisele abistava käe ulatada.
Film võtab tuurid üles üsna tavapäraselt - kolm noort reklaamiguru Richards, Doug ja Kimble sõidavad loodusesse, et oma esimese suure töö jaoks inspiratsiooni koguda. Kuid nüüd tuleb unustada oodatud klišeed, sest metsas ei oota neid järjekordsed mutandid või oma territooriumi kaitsvad maamatsid, vaid noortel tuleb hakata rinda pistma omaenese sees peituvate deemonitega, mis sügaval looduses nende seest vaikselt välja hakkavad pressima. Richards, kes selgelt on grupist kõige nõrgema emotsionaalse tasakaaluga, hakkab nägema nägemusi puhastusvahendit reklaamivast müügimehest (Larry Fessenden isiklikult) ning kui Doug tema uue silmarõõmuga metsa kaob lööb see vaese noormehe vaimsesse tervisesse tugeva prao, mistõttu ei suuda teine enam vahet teha reaalsusel ja nägemustel.
Reznick alustab filmi üsna vaiksel tempol, võiks isegi öelda, et liigagi aeglaselt, sest filmi võlu avaldub pea üksikasjalikult alles viimases pooles, kus noor režissöör toob vaatajani sellise psühhedeelse virr-varri, mis teeks kadedaks isegi vanameister Lynch'i. Järsult loobitakse vaataja ette stseene ning nende seedimiseks aega jätmata, rünnatakse juba uue lainega, mille abil mängitakse Richardsi murdumine väga edukalt välja. Seda kõike saadab suurepärane helitöö (mida muud oodata peakohaga helitehnikult?): pidevalt taustal sumisev sügav ja tume ambient, mida saadavad tuhanded looduse enda poolt tekitatud helid, annab inimhinge tungivale looduslikule kaosele uue mõõtme. Oleks Reznick'il seda jõudu vaid terve filmi täiuslikuseni lihvimiseks jätkunud.
7/10
Film võtab tuurid üles üsna tavapäraselt - kolm noort reklaamiguru Richards, Doug ja Kimble sõidavad loodusesse, et oma esimese suure töö jaoks inspiratsiooni koguda. Kuid nüüd tuleb unustada oodatud klišeed, sest metsas ei oota neid järjekordsed mutandid või oma territooriumi kaitsvad maamatsid, vaid noortel tuleb hakata rinda pistma omaenese sees peituvate deemonitega, mis sügaval looduses nende seest vaikselt välja hakkavad pressima. Richards, kes selgelt on grupist kõige nõrgema emotsionaalse tasakaaluga, hakkab nägema nägemusi puhastusvahendit reklaamivast müügimehest (Larry Fessenden isiklikult) ning kui Doug tema uue silmarõõmuga metsa kaob lööb see vaese noormehe vaimsesse tervisesse tugeva prao, mistõttu ei suuda teine enam vahet teha reaalsusel ja nägemustel.
Reznick alustab filmi üsna vaiksel tempol, võiks isegi öelda, et liigagi aeglaselt, sest filmi võlu avaldub pea üksikasjalikult alles viimases pooles, kus noor režissöör toob vaatajani sellise psühhedeelse virr-varri, mis teeks kadedaks isegi vanameister Lynch'i. Järsult loobitakse vaataja ette stseene ning nende seedimiseks aega jätmata, rünnatakse juba uue lainega, mille abil mängitakse Richardsi murdumine väga edukalt välja. Seda kõike saadab suurepärane helitöö (mida muud oodata peakohaga helitehnikult?): pidevalt taustal sumisev sügav ja tume ambient, mida saadavad tuhanded looduse enda poolt tekitatud helid, annab inimhinge tungivale looduslikule kaosele uue mõõtme. Oleks Reznick'il seda jõudu vaid terve filmi täiuslikuseni lihvimiseks jätkunud.
7/10
2 Responses to 'I Can See You (2008)'
Comment by Trash.
Kus viibib kauaoodatud First Squadi arvustus?
Comment by paranoiadisco.
Ma ei jõudnud seda vaatama, pidin tööle minema. Aga andsin pileti kursavennale, kes ütles pärast, et oli paras pask olnud.
Postita kommentaar