Kui ma siin George A. Romero poja viimasest kätetööst juttu tehes rääkisin sellest, kuidas kuulsate režissööride järglased ikka enda filmidega rohkem vatti saavad, kui teised kaasaegsed, siis antud filmi puhul muutub teema jälle aktuaalseks. Kas ma peaksin ka Jennifer Lynchi teost hinnates võrdlusesse tooma tema kuulsa isa vaimusünnitised või mitte? Kui tütar on isa arsenalist nii mõnegi võtte laenanud, siis kindlasti. Ei oska ma muidugi kommenteerida, kas asi on geenides või andis papa ka produtsenditoolil istudes lapsele mõningaid näpunäiteid aga vaielda ei saa, et filmis on kasutusel üsna palju elemente, mis on isa töödest meelde on jäänud - väikese (ja suurema) kiiksuga tegelased, imelik dialoog ning kummituslik atmosfäär.
Film algab kui väikelinna mõrvamüsteerium, kus kohalikele politseinikele sõidavad appi ka FBI agendid. Hakatakse küsitlema kolme tunnistajat, kes küll alguses erinevaid lugusid räägivad, kuid kust vaikselt hakkab kokku tilkuma vajalikud detailid saatusliku päeva mõistmiseks. Pinget kruvitakse aeglaselt aga pidev kohalolev salapärane õhkkond, mida saadab oskuslikult paika seatud helitaust, ei lase tähelepanul hajuda. Loomulikult keeratakse vint lõpuks üle ja niigi tervet filmi enda peeruhaisuga rikkuv Bill Pullman (ma tõesti ei taipa, mis temaga seal filmis oli) suudab paarikümne minutiga end täiesti lolliks teha ja seetõttu ka vaatajal nägu krimpsu ajada. U-pööre filmi lõpupoolel on muidugi üsna üllatav ning suutis täitsa edukalt kokku siduda üksikud niidiotsad aga jättis ikka veidikene mõru maitse suhu, sest seda kõike oleks saanud/võinud teha natukene originaalsemalt.
6/10
Film algab kui väikelinna mõrvamüsteerium, kus kohalikele politseinikele sõidavad appi ka FBI agendid. Hakatakse küsitlema kolme tunnistajat, kes küll alguses erinevaid lugusid räägivad, kuid kust vaikselt hakkab kokku tilkuma vajalikud detailid saatusliku päeva mõistmiseks. Pinget kruvitakse aeglaselt aga pidev kohalolev salapärane õhkkond, mida saadab oskuslikult paika seatud helitaust, ei lase tähelepanul hajuda. Loomulikult keeratakse vint lõpuks üle ja niigi tervet filmi enda peeruhaisuga rikkuv Bill Pullman (ma tõesti ei taipa, mis temaga seal filmis oli) suudab paarikümne minutiga end täiesti lolliks teha ja seetõttu ka vaatajal nägu krimpsu ajada. U-pööre filmi lõpupoolel on muidugi üsna üllatav ning suutis täitsa edukalt kokku siduda üksikud niidiotsad aga jättis ikka veidikene mõru maitse suhu, sest seda kõike oleks saanud/võinud teha natukene originaalsemalt.
6/10
0 Responses to 'Surveillance (2008)'
Postita kommentaar