Režissöör: Jan Kounen
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276830/
"The devil you know."
"The devil you know."
Jan Kounen ei teinud just kõige arukama käigu, kui ta võttis eesmärgiks prantsuse-belgia kultusmainega koomiksi ekraanile toomise. Peale arvutimängurite on just koomiksite fanaatilisemad austajad need, kes filmide puhul iga väiksemagi alusmaterjalist kõrvalekalde puhul suurt kära tekitavad. Juhtus ju sama ka BLUEBERRY'ga - Michael Steven Donovani seiklustega tuttavad olnud tümitasid filmi korralikult, kuna see käis koomiksiga liiga vabalt ümber ja ei osanud ka enamus kriitikuid häid sõnu selle jaoks leida. Kahju muidugi, sest tegemist on vabalt Kounen'i parima filmiga.
Selleks, et aru saada, miks koomiksi ekraniseering selline välja tuli nagu ta tuli, peaks natukene ennem tuttav olema režissöörihärra enda tegemistega. Kounen, kes on teadatuntud suur Shipibo indiaanlaste kultuuri austaja, reisis nimelt enne BLUEBERRY kallale asumist Peruu džunglites, et osaleda sealsete šamaanide poolt korraldatud rituaalides, kus muuhulgas on üheks osaks võlujoogi ayahuasca joomine. Sellest rännakust ja intervjuudest lääne teadlastega pani ta kokku päris asjaliku dokumentaali OTHER WORLDS. Psühhotroopsete ainete poolt tekitatud nägemused oli mehe jaoks niivõrd avardav kogemus, et ei suutnud ta ka ühte tüüpilist metsiku lääne lugu korralikult reeglite järgi ekraanile tuua ja nägi indiaanlaste juures ravimtaimena kasutuses olevas Peyote kaktuses ja temas sisalduva meskaliini poolt tekitatud visuaalides suurepärast vahendit, millega antud kauboide-indiaanlaste lugu vürtsitada. Ning asi toimib. Koomikslikus esineb pea kõigis western'ile omastes elementides, kuid lisatud on paras kogus psühhedeeliat, muutes kompoti millekski selliseks, mis proovib igat moodi maha raputada temale peale surutud žanrimääratlusi. Nii muutubki Micheal Madsen'i poolt kehastatud pahategelase poolt taga aetud varandus ühel hetkel, millekski enamaks kui lihtsalt kullalaadungiks - surmalähedane kogemus nimelt paneb janunema tunduvalt suuremate väärtuste järgi, kui seda saab iial üks kullakang omada.
Tervet filmi saadab muidugi suurepäraselt arvuti abil loodud visuaalidemäng, mis arvatavasti inspiratsiooni on saanud just Kounen'i (nii vaimsetest kui ka füüsilistest) rännakutest Lõuna-Ameerika vihmametsades. Loo kliimaks näiteks leiabki aset kahe peategelase alateadvuses, kus mõlemad oma sisemiste deemonitega rinda pistavad ja kust "võitjana" võib väljuda vaid üks. Palun mulle veel selliseid metsiku lääne filme... 9/10
Selleks, et aru saada, miks koomiksi ekraniseering selline välja tuli nagu ta tuli, peaks natukene ennem tuttav olema režissöörihärra enda tegemistega. Kounen, kes on teadatuntud suur Shipibo indiaanlaste kultuuri austaja, reisis nimelt enne BLUEBERRY kallale asumist Peruu džunglites, et osaleda sealsete šamaanide poolt korraldatud rituaalides, kus muuhulgas on üheks osaks võlujoogi ayahuasca joomine. Sellest rännakust ja intervjuudest lääne teadlastega pani ta kokku päris asjaliku dokumentaali OTHER WORLDS. Psühhotroopsete ainete poolt tekitatud nägemused oli mehe jaoks niivõrd avardav kogemus, et ei suutnud ta ka ühte tüüpilist metsiku lääne lugu korralikult reeglite järgi ekraanile tuua ja nägi indiaanlaste juures ravimtaimena kasutuses olevas Peyote kaktuses ja temas sisalduva meskaliini poolt tekitatud visuaalides suurepärast vahendit, millega antud kauboide-indiaanlaste lugu vürtsitada. Ning asi toimib. Koomikslikus esineb pea kõigis western'ile omastes elementides, kuid lisatud on paras kogus psühhedeeliat, muutes kompoti millekski selliseks, mis proovib igat moodi maha raputada temale peale surutud žanrimääratlusi. Nii muutubki Micheal Madsen'i poolt kehastatud pahategelase poolt taga aetud varandus ühel hetkel, millekski enamaks kui lihtsalt kullalaadungiks - surmalähedane kogemus nimelt paneb janunema tunduvalt suuremate väärtuste järgi, kui seda saab iial üks kullakang omada.
Tervet filmi saadab muidugi suurepäraselt arvuti abil loodud visuaalidemäng, mis arvatavasti inspiratsiooni on saanud just Kounen'i (nii vaimsetest kui ka füüsilistest) rännakutest Lõuna-Ameerika vihmametsades. Loo kliimaks näiteks leiabki aset kahe peategelase alateadvuses, kus mõlemad oma sisemiste deemonitega rinda pistavad ja kust "võitjana" võib väljuda vaid üks. Palun mulle veel selliseid metsiku lääne filme... 9/10
6 Responses to 'Blueberry (2004)'
Comment by Trash.
Et peaks narkomaanidele andeks andma kui nad halbu filme või muusikat teevad, kuna nad on valgustatud valgusega mida teised ei mõista?
No ikka ilge sitt oli ja mitte selle pärast, et koomiksist kaugel. Pigem Hollywoodile liiga lähedal.
Comment by paranoiadisco.
Tee siis rohkem narkot ja ära virise, et midagi arusaamatuks jäi. Antud hetkel on pigem müstiline see, mis siin mõistmatuks jäi - vaatasin kaks korda kaine peaga (üks kord muidugi ilgelt unisena vastu hommikut) ja ei tundnud hetkegi, et tegemist mingi arusaamatu käkiga oleks.
Hollywood on muidugi paha-paha, samas ei väsi kiitmast Transformerseid ja Avatare. Ära südamesse võta. :)
Comment by Trash.
Ja ma alati ütlen, et Transformerid ja Avatarid on aus hollywood. Nagu Coca-Cola noh, kõik teavad, et on tervisele kahjulik aga ikka joovad mõnuga ja mina kaasa arvatud.
Comment by paranoiadisco.
Ma kallan kokat ainult rummi peale, muidu üritan vältida.
Comment by J.
Jah, kokakoolaga võrdlemine oli sul Hollywoodi filmidele karuteene.
Kokakoola on ikka rohkem kusi selles kategoorias, mille kohta tead, et on halb ja ei joo ka.
Comment by J.
Hollywoodi filme tead teinekord isegi vaataks.
Postita kommentaar