Režissöör: Joel Anderson
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0816556/
Perekonnaga piknikul viibiv 16-aastane Alice Palmer upub, minnes lähedalasuvasse veekogusse vennaga suplema. Pärast surma hakkavad aga Palmerite elamises aset leidma seletamatud nähtused: põrandalauad krigisevad, tühjadest tubadest kostub hääli ning pidevalt on hinges tunne, et keegi sind kõrvalt jälgib. Hädas pereema pöördub kohaliku parapsühholoogi Ray Kemeny poole, kes enda võtetega proovib asjasse mingit selgust tuua.
Kogu lugu on edasi kantud dokumentaali vormis, kus tegevust viivad edasi intervjuud pereliikmetega ning illustreeriv materjal videote ja piltide näol. Kuigi selline reality-horror on praegusel ajal üsna populaarne ([REC], PARANORMAL ACTIVITY) ja hakkab vaikselt end oma paratamatute vigadega kordama, suudab australlaste panus isegi mõnel rindel üsna innovatiivne välja paista. Kui eelmainitute puhul satub vaataja ise koos peategelastega sündmustesse, siis käesolevas filmis on narratiivi edasiandjateks kaamera ette rääkima toodud inimesed, kes juhtunud sündmusi kirjeldavad, meenutades kangesti kunagi ka eesti telekanalitel jooksnud saateid imepärastest läbielamistest ja sündmustest (nimi meelde ei tule). Mingil määral suudab Joel Anderson isegi oma teose pseudo-autentsust hoida aga libastub võttes kasutusele üsna tavapäraseid mängufilmile omaseid elemente - pole veel ette juhtunud, et mõni dokumentaal äkilisi sisupöördeid kasutusele oleks võtnud, mis omakorda ka kaamera ees olevate inimeste eelneva jutule vee peale tõmbab.
Vigadest hoolimata huvitav lugu sellegipoolest, mis tasub ära vaadata ennem kui ameeriklased oma plaanitud uustöötlusega, kust kuuldavasti mockumentary-vorm on kaotatud, välja tulevad. 7/10
Kogu lugu on edasi kantud dokumentaali vormis, kus tegevust viivad edasi intervjuud pereliikmetega ning illustreeriv materjal videote ja piltide näol. Kuigi selline reality-horror on praegusel ajal üsna populaarne ([REC], PARANORMAL ACTIVITY) ja hakkab vaikselt end oma paratamatute vigadega kordama, suudab australlaste panus isegi mõnel rindel üsna innovatiivne välja paista. Kui eelmainitute puhul satub vaataja ise koos peategelastega sündmustesse, siis käesolevas filmis on narratiivi edasiandjateks kaamera ette rääkima toodud inimesed, kes juhtunud sündmusi kirjeldavad, meenutades kangesti kunagi ka eesti telekanalitel jooksnud saateid imepärastest läbielamistest ja sündmustest (nimi meelde ei tule). Mingil määral suudab Joel Anderson isegi oma teose pseudo-autentsust hoida aga libastub võttes kasutusele üsna tavapäraseid mängufilmile omaseid elemente - pole veel ette juhtunud, et mõni dokumentaal äkilisi sisupöördeid kasutusele oleks võtnud, mis omakorda ka kaamera ees olevate inimeste eelneva jutule vee peale tõmbab.
Vigadest hoolimata huvitav lugu sellegipoolest, mis tasub ära vaadata ennem kui ameeriklased oma plaanitud uustöötlusega, kust kuuldavasti mockumentary-vorm on kaotatud, välja tulevad. 7/10
0 Responses to 'Lake Mungo (2008)'
Postita kommentaar