Motorama (1991)

Režissöör: Barry Shils
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0104922

"Most kids can't wait to get their driver's license. Ten-year-old Gus didn't."

Hoiatan kohe ette ära, et järgnev tekst (eriti viimased lõigud) võivad sisaldada ja kindlasti sisaldavad spoiler'eid. Ära loe, kui kardad elamuse rikkumist ja ära vingu, kui siis ikka loed.

Ameerika Ühendriigid hõlmavad suurt ja laia territooriumi ning sealsed inimesed on juba aastakümneid seda vabadust rohkemal või vähemal viisil ära kasutanud - kes kindla ümbrusega kohanemise eest põgenedes pidevalt teel olles, kes vähemalt korra enda elupaiga teisele rannikule lennutanud. Teel olemise motiiv on piisavalt ainest andnud ka sealsele kinole: kuulsamatest põrkab kohe silme ette hiljaaegu lahkunud Dennis Hopper'i kultusfilm EASY RIDER ning uuematest sobib samasse kategooriasse ka näiteks INTO THE WILD. Tunduks nagu road movie, žanr kui selline, on tõesti viimane kants, kust mingit üllatavat pauku oodata võiks, sest teel olemine, kui road movie selgroog, seab alati mingid kitsendused, mille ületamine vajab tugevat loomingulist lähenemist nii stsenaristilt kui ka režissöörilt. Hea on peale seda mainida, et MOTORAMA puhul tegijate loomingulisusest puudu ei jää.


Filmi peategelaseks on 10-aastane Gus, kes pidevate peretülide keskelt põgeneb, taskus rahapõrsast võetud 30 dollarit ja istumise all varastatud 1966 Ford Mustang. Jõnglane otsustab, maksku, mis maksab, kokku koguda ühe tanklaketi poolt korraldatava loterii kõik kuus tähte (M-O-T-O-R-A-M-A) ning kammib seetõttu osariik-osariigi haaval läbi kõik tanklad, mis mängus osalevad. Kuna rahasumma on tõsiselt piiratud ja auto januneb kütuse järgi, satub poiss pidevalt väga veidradesse olukordadesse... kus näiteks: lüüakse ta ühest silmast pimedaks, tätoveeritakse käevars täis, kasutatakse tema autot kähkukate jaoks ning selle kõige keskel käituvad millegipärast kõik täiskasvanud temaga kui omaealisega.


Jah, sürreaalsus on see, mis sellele filmile parajalt vürtsi annab - veidrate filmidega omale nime teinud David Lynch'i kohaolekut oleks justkui igas stseenis tunda. Tegelaskujud on veidrad (lisaks kehastavad neid veel veidrad näitlejad, näiteks paks rokimees Meat Loaf, Lynch'i filmidest tuttav Jack Nance ning lõputiitrid väidavad ka legendaarse sokimehe Flea kohalolu), narratiiv ei taha sirgjooneliselt kulgeda ja üldse on kogu asi sellise maiguga, nagu oleks tegemist... unenäoga. Täpsemalt öeldes - lapse unenäoga. Kui võtta filmi kui poisi peas toimunud fantaasialendu, kus kajastuvad nii tema eale kohased mõtted täiskasvanute maailmast kui ka jäljed perevägivallast, loksuvad pea kõik asjad filmi lõppedes kenasti kokku aga kindlasti leian (ja ka julgustan teda sellise pilguga vaatama), et käesolevat indie-filmi saab võtta ka kui unenäolist seiklust, millel mingeid mõistuspäraseid lahenduskäike polegi. 8/10

A boy and his car