Režissöör: Mori Masaki

Osades: Issei Myiazaki, Masaki Koda, Seiko Nakano, Takao Inoue, Yoshie Shimamura jt.
Filmi pikkus: 85 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085218/

"The Bombing Of Hiroshima As Seen Through The Eyes Of A Boy."

Film räägib Gen'st ja tema perekonnast, kes elavad Teise maailmasõja aegses Hiroshimas. Saadakse vaevu hakkama, kuna napib toitu ning samal ajal on pereema veel rase. Kui saabub 6. august ja linna kaela heidetakse "Little Boy"-nimeline tuumapomm, peab Gen koos ellujäänutega linnariismetes hakkama saama.

Enola Gay Hiroshima kohal

Trashi soovitusel sai hangitud see siis. Võib võrrelda animatsiooniga "Hotaru no haka / Grave of the Fireflies", millest ma siin ka mõni aeg tagasi juttu tegin ja mis täispunktid sai ka, kuid "Barefoot Gen" keskendub rohkem inimeste katsumustele kohe peale tuumarünnakut, samal ajal kui Fireflies keskendus üldisele olukorrale sõja ajal. Gen erines veel ka sellepoolest, et joonistamisstiil oli lapsikum st et animaatoritele oli rohkem tegutsemisruumi jäetud, ei oldud nii väga realismis kinni - tegelased tihti kargasid ringi, tegid veidraid nägusid jne. - samas oli üldine teema, millest jutustati, üdini tõsine. Eriti hästi jäi meelde stseen, mis kujutas pommi plahvatamist linnas - inimesed kõrbesid, silmas sulasid peast välja ning samal ajal mõnus värvidemäng kujutamas majade tükkideks lendamist. Suutis jubedustest mingisuguse pildi ikka anda küll.


Pilt on peale mõlema filmi vaatamist ikka tunduvalt selgemaks saanud Jaapanist II maailmasõja ajal. Omal ajal, keskkoolis, oli selle kohta ajalooõpikus vaid närused paar lk. juttu ja sellest väike lõik Hiroshima ja Nagasaki pommitamisest. Peale selle näidati meile veel seda juustust "Pearl Harbour" filmi. Tasakaaluks oleks võiks minu arvates üks nendest kahest päris muhe. Oleks soliidne ju?

8/10

Režissöör: Patrick Dinhut

Osades: Dean Cain, Susan Ward, Guy Torry, Peter Greene, John Billingsley jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0770739/

Pidin algselt öiseks filmiks võtma "Colicu", kuid avastades, et ingliskeelsed subtiitrid puuduvad ja tai keel veel päris suus pole, pidin plaanist loobuma. Otsustasin siis hoopis teist masti filmi kasuks. Nimelt low-budget straight-to-video b-horror "Dead and Deader". Ei, osanud ma sellest algselt midagi arvata. Sci-fi Channel pole just kõige parem märksõna filmi puhul minujaoks. Suur oli mu üllatus, kui film osutus päris muhedaks vaatamiseks siiski.

"I smell dead people!"

Peale ebaõnnestunud missiooni Kambodžas, kus hukkub terve rühm sõjaväelasi, ärkab üks osalistest äkiliselt enne surnukuuris lahtilõikamist ellu. Tuleb välja, et temast on saanud pool-zombi ja ta peab tegutsema, et elimineerida enda endised rühmakaaslased, kellest on saanud päris-zombid.

"Your story has more holes than a Michael Bay film"

Arvasin algul, et tegu on tõsise b-filmiga, kus naerda saab ainult selle üle kui camp kõik on. Eks ta oli tegelikult üks paras camp, kuid sisse oli toodud päris mõnus ports huumorit ja see toimis väga hästi minu jaoks. Pidevad vihjed pop-kultuurile (""Playing 'Everquest'?" - "I'm more of a 'Halo' guy." , "My life has turned into the Thriller video." jne.) ja järjest absurdsemaks kisuv tegevustik rokkisid selle filmi puhul korralikult. Kõik toimis nagu toimima pidigi. Arvatavasti oli tegijatel endal võtteplatsil sama lõbus, kui mul seda filmi vaadates. Näitlejad ei suutnud vahepeal isegi muiet näolt ära manada.

Mis ma antud filmst teada sain:

• kokad kannavad põlle all pidevalt kaheraudset
• sõjaväelased eelistavad Everquest'ile Halo't
• random inimesed löövad alati võõraste tagaotsitavatega kampa
• surnukuuri töötajad rokivad Black Sabbathi järgi
• peale tapatalgusid tahavad tsikid motelli nagistama minna
• Mr. Dead Dude, Captain Flatline, Mortis Man on head hüüdnimed poolzombie-superkangelasele
• ainsad head asjad "Dawn of the Dead" remakes on Ken Foree cameo ja pumbakaga Ving Rhames

6/10

Silmailuks oli kohale meelitatud Susan Ward. Nämm!

Tänu Rambule on Indoneesia kaabakatest puhtam!

"I'm a big man around here... just ask around! I'm Charlie!"

Režissöör: Isao Takahata

Osades: Tsutomu Tatsumi, Ayano Shiraishi, Yoshiko Shinohara, Akemi Yamaguchi jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0095327/
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=AVZF1Z4mp2k

Jaapani animatsioonistuudio Ghibli loomingu peale võib alati loota, kui midagi head otsid. Nimelt on mul siiamaani väga head kogemused olnud nende loodud animatsioonidega - "Mononoke-hime", "Tonari no Totoro" ja "Sen to Chihiro no kamikakushi" nähtud siis. Kõik kõrgelt hinnatud ja seda kindlasti ka sellepärast, et roolis ju nendel geenius Miyazaki ise. Jaanimardikate juurde aga tagasi tulles, et seda nimetatakse üheks kõige liigutavamaks animatsiooniks ja parimaks sõjavastaseks filmiks.


Lugu räägib meile poisist ja tema väikeõest, kes peale järjekordset ameeriklaste pommirünnakut Jaapanile kodutuks ja emata jäävad. Minnakse tädi juurde elama, kuid tema ei suhtu lastesse just kõige paremini ja otsustatakse mahajäetud pommivarjendisse elama minna.

Tegu pole siis seekord muinasjutuga, vaid realistliku pildiga Jaapanist teises Maailmasõjas. Tegelased ei tundu elutud ja neile on kerge kaasa tunda. Ja tõesti, asjata ei peeta seda üheks emotsionaalsemaks animeks, päris nutma ei hakanud, kuid kurb oli küll. Hurrjuhh ja argggh! Algus juba ütleb laste saatuse välja, et seda spoilerdamiseks ma nüüd ei pea, niiet rahu. Animatsioon ise on täiesti priima nagu ma juba ennist mainisin, et Ghibli stuudios pettuma ei pea. Samas kahetsen, et seda nii sitas olukorras vaatasin, nimelt oli eelmise õhtu õllemaitse veel suus ja pea ka suht käre. Millegipärast peab mainima, et mul sellistel hommikutel just animed kõige rohkem peale lähevad. See pold just tavaline valik minujaoks (puudus aktsioon noh), kuid siiski väga õnnestunuks pean enda valikut küll. Järgmine kord vaatan seda õhtul, mugavalt sisse seadnult ja ploomimahla seltsis hoopeski ja olen kindel, et film haarab seekord mind veelgi tugevamalt.

10/10

"Vibroboy"
Režishöör: Jan Kounen
Osades: Dominique Bettenfeld, Valerie Druguet, Michel Vuillermoz, Fabien Behar
Filmi pikkus: 28 min.

"The greatest movie of all time" (Ice-T)

Järgmine Kounen'i lühifilm oli juba tunduvalt parem. Samuti ka pikem. Lugu ise ka samuti absurdsem. Transvestiit toob Mehhikost enda naabrile kingiks Asteekide kuju. Sinna sisse on aga peidetud peenise-kujuline artefakt, mis kuju seest välja pääsedes naabrimehest Vibroboy teeb. Algas paljulubavalt, kuid lõpuks juba hakkas suhteliselt närvidele käima. Asi nimelt oli kaameratöös. Selline närviline ja MTV'lik kaameratöö alati peale ei lähe. "Cranki" sobis, kuid siin oli selgelt liialdatud sellega. Muidu isegi võiks selle Vibroboy'st täispika filmi valmis meisterdada. Suht unikaalne anti-superkangelane oleks olnud enda mootorsaag-vibraator-relvaga.

6/10

Capitaine X

Režishöör: Jan Kounen
Osades: Abel Abouliaten, Dominique Bettenfeld, Rodolph Freytt, Eric Laugerias jt.
Filmi pikkus: 13 min.

Jan Kounen on tuntust eelkõige võitnud oma esimese täispika filmiga "Dobermann". Enne seda meeldis talle aga lühemaid filmijuppe meisterdada. "Capitaine X" kuulubki nende hulka. Räägib siis sõjaväelaste rühmast, kes kuidagi ei suuda enda ühte vangi ära tappa. Küll saab ta kuule ja isegi pommi tunda, kuid ei midagi. Selline suht absurdne teema. Alguses oli Kounenil plaanis sellest täispikk film teha, kuid asjade olul jäigi lõpetamata ning ringleb nüüd ringi lühifilmina. Lühifilmina sobis hästi, ei kujutaks ettegi seda täispikana, kuna terve film toimus tolle surematu vangi vaatepunktist e. siis tema silmadest. Jah, poolik ta lavastaja meelest juba ja poolikuks ta ka jäi...

5/10

"Coffee?"

Režishöör: Moon-saeng Kim
Osades: Joon-ho Chung, Hye-jin Yu, Ji-tae Yu jt.
Filmi pikkus: 86 min.

"Wonderful days are coming..."

Peale "Appurushîdo /Appleseed" vaatamist tekkis endalgi kange huvi veel sarnaseid animatsioone näha - ehk siis arvutigraafikaga vürtsitatud animet. Puhtjuhuslikult sai hangitud endale Lõuna-Korea "Wonderful Days". Hiljem avastasin, et Trash oli seda mu kommentaarides maininud kui mõõdukama kuid sarnase arvutitatšiga animatsiooni. Peale ta läks!


Inimkond on peaaegu hävinenud sõdade ja reostuse pärast. Ellujäänud on rajanud viimase linna - Ecobani. Kuna enamik maavarasid on ammendunud, saab linn energiat reostusest. Kui tulevad teated, et reostus väheneb, tahab Ecobani valitsus põlema panna naftaväljad, et reostust suurendada. Sellele on vastu linnast välja jäänud inimesed Marr'id, kes loodavad veel kunagi päikesevalgust näha.


Siinkohal pean Trashiga nõustuma, et tõepoolest on arvutigraafikat siin mõõdukamalt kasutatud. Samas ei kannata selle all kuidagi üldine pildiilu. Kui nüüd võrrelda seda "Appleseediga", siis on selle filmi pluss, et tema stoori ei kannata üldse visuaalide all. Stoori on tugev ja hea ja konkreetne. Omamoodi post-apokalüptiline maailmapilt on ka huvitavalt loodud. Sinna sisse veel lisatud ilus armastuslugu ja armsalt emotsionaalne lõpp ning tulemus on suurepärane animatsioon.

9/10
IMDb

Režishöör: Matthew Leutwyler

Osades: Ever Carradine, Portia de Rossi, David Carradine, Bianca Lawson, Jeffrey Dean Morgan, Erik Palladino jt.
Filmi pikkus: 88 min.

"It's like a bad horror movie, only worse."

On selge, et Leutwyler vaatas ära "Braindeadi" ja "Evil Dead" triloogia ja mõtles, et miks ei võiks tema sellise asjaga hakkama saada. Jabur komöödia segatud liitrite verega ja käreda gore'iga. Film, mis ei tahagi, et teda tõsiselt võetaks. Ta sai sellega hakkama. Igaks juhuks muidugi pani kaanele ka meeldetuletuse tagline näol, et mõni solvunult peale esimese pea maharaiumist filmi seisma ei paneks.


Kuus noorukit on teel sõbra pulma. Kahjuks eksivad nad teelt ja peavad öö veetma väikeses kolkalinnas - Lovelock ("Lovecock? Johnny, that's your hometown, isn't it? You love cock."). Öö veedetakse kohalikus külalistemajas. Hommikul aga peavad nad aru andma kohalikule šeriffile, kuna maja omanik ja tema kokk on surnud. See on aga alles kogu jandi algus, kuna varsti peavad noored hakkama võitlust pidama kohalike kurjast vaimust vaevatud elanikega - ütleks zombid, kuid filmis keelati neid zombideks nimetada!


"Dead and Breakfast" on tõsine wannabe-kultusfilm. Tammub enda eeskujude jälgedes tugevalt ja ei jäta võimalust neist vihjeid anda. Üks näide sellest on "Evil Dead" poster sahvris, kust mootorsaag leitakse. Filmi on peetud Ameerika vastuseks brittide "Shaun of The Deadile", kuid siiski jääb huumorit liiga väheseks sellise võrdluse jaoks. Noh, vähemalt prooviti. Filmi suurimaks plussiks on muidugi väga originaalsed zombid. Nad räägivad omavahel, peavad plaane, tantsivad jne. Lausa kahju oli vaadata, kuidas meie kangelased neid vaevata tükkideks tulistasid ja peksid. Huumori koha pealt veel nii, et parajalt suudeti ikka naljadega üle pingutada ja see üldpilti väga segas. Jutustaja rollis olev kantri trubaduur oli jälle omamoodi muhe lähenemine splattercomedy's, kuid kohati tundus ta siiski jälle üle piiri minevat enda parajalt veidrate viisijuppidega. Peab mainima, et gore-faktor on siin kõrge - ekraan on pidevalt punane, kehasid läbistatakse erinevate esimetega, pead ei püsi kehade küljes, relvaga lastakse päid pooleks jne. See tegi südame küll soojaks, itsitada sai. Ühe võimaluse saab see film ka veel, nimelt on huvi, et mida sõbrad sellest arvavad, et siis katsetan filmi seltskondliku poole ka ära.

7/10
IMDb

IMDb lehel sattusin ka informatsiooni peale, et raisad on kätte võtnud jälle ühe klassika uustöötlemise. Filmiks on "Creepshow" ja rooli on pandud Matthew Leutwyler isiklikult.

"My kung-fu senses are tingeling!"

Režishöör: Jack Woods ja Dennis Muren

Osades: Edward Connell, Barbara Hewitt, Frank Bonner, Robin Christopher, Jack Woods jt.
Filmi pikkus: 80 min.

"It was a peaceful mountain retreat until IT came home..."

Peale "Schlock!" vaatamist tuli ilge tahtmine samast ajastust midagi ära kaeda. Uurisin siis ja see jäi silma, paistis esmapilgul jõle huvitav - mingid plastiliinikollid möllas ja stuff.

Veider vanamees koopas

Neli noort lähevad metsa piknikule. Seal satuvad nad aga mingisse koopasse, kus nende valdusesse saab kahtlane raamat. Raamatu peale ihuvad hammast aga ka kurjad jõud, eesotsas saatana endaga.

Kui sa metalit kuulad, siis tuleb saatan ja viib sind otsemaid põrgu!

"Equinox" oli algselt Mureni 6500 dollariga vändatud lühifilm. Film jäi silma väikesele filmikompaniile, kes soovis seda levitada. Ennem aga taheti film täispikaks teha ja rooli pandi Woods, et see lisamaterjali filmiks juurde. Soliidne lugu iseenesest. Film ise aga on ikka totaalne katastroof. Võibolla katastroof pole õige sõna, kuna sellel filmil on mingi oma võlu olemas - ta on selline armsalt kohmakas. Näitlejad ei suuda/oska oma tööd teha ja kõik kukub jõle naljakalt välja; dialoog on täiesti jabur; stop-motion (kolli)stseenid on ikka puhas komejant tänapäeval vaadates jne jne. Kas siis nii halb film, et on juba hea! Kahjuks mitte. Stoori ei suuda kuidagi kaasa haarata ja tegevustik on liiga random, et huvi kadus mul juba esimese 20 minuti jooksul. Teistkorda selle vaatamine oleks juba enda piinamine. Mulle tundub, et Sam Raimi on samuti seda filmi näinud, kuna see raamatuteema on päris sarnane "Evil Dead" teemaga (Book of The Dead).


Huvitav on see, et filmil on suhteliselt suur kultusväärtus ja arvatavasti sellepärast lasi Criterion ta ka mõni aeg tagasi DVD kujul välja. Loomalikult lisadekuhja ja veits parema pildiga.

4/10
IMDb

Filmi lõppedes oli mul täpselt selline nägu ees... hehe

Režishöör: Ray Greene
Osades: Forrest J. Ackerman, Samuel Z. Arkoff, Peter Bogdanovich, Roger Corman, David F. Friedman, Harry H. Novak jt.
Filmi pikkus: 89 min.

Viimasel ajal on exploitation-filmid päris aktuaalseks (jälle) saanud, seda peamiselt Tarantino ja Rodriqueze "Grindhouse"-le. Et teemat natukene paremini mõista ja end harida, otsustasin ära vaadata selle dokumentaali 50/60ndate exploitation-kinost ja selle populaarsusest. Targemaks sain, seda võin öelda küll.

Nude on the moon

Soliidne. Sõna said kõik ajastu olulisemad tegijad - Corman, Arkoff, Novak, Wishman jt. Kõik ju omamoodi legendid, kuna nende teoseid võib pidada tegelikult ju tänapäeva indie-kino esiisadeks. Sealt saigi kõik alguse. Näidati/räägiti kuidas 50ndatel möllavast sci-fi temaatilistest filmidest kasvas välja sexploitation ja sellest omakorda verine gore, taustaks tegijate ja dokumentaali autori kommentaarid. Minu suureks kurvastuseks keskenduti horrori peale vähe, rõhk oli peamiselt sexploitationi peal. Noh, samas paljastest neidudest ma ka ära ei ütle aga lihtsalt kopa viskas ette mõne aja pärast. Muide, mis mulle üllatusena tuli, et sexploitationi kõige kõvem tegija oli naisterahvas - Doris Wishman. Talle meeldis nudistide-laagrites teha filme ja nagu tarkade nägudega filmiajaloolased korrutasid, et niimoodi elas ta välja enda traagikat, nimelt tal mees oli surma saanud. Eks tuleb uskuda. Kõik said rääkida muidugi, et mis neid ajas selliseid filme tegema - ühed raha pärast, teised sooviga vaatajaid šokeerida. Kõige jälgimad asjad olidki vist 50ndate nö "hügieenivideod". Näidati, kuidas laps ilmale toodi ja erinevaid haiguseid inimeste kehaosadel. Not cool! Päris pulle fakte sai ka teada, et näiteks Jack Nicholson mängis kunagi koos Boris Karloffiga ühes Cormani exploitation-flickis, "The Terror" nimelt. Filmimisel käis lavastajatoolilt üle nii mõnedki persed, sealhulgas Francis Ford Coppola ja Nicholson ise ka. Pärast veel tehti sellest filmist teine film, võeti sealt stseene ja filmiti natuke juurde. Niimoodi tehakse kunsti! Üldiselt nõustusid filmiajaloolased sellega, et nii mõnigi film on tohutult alahinnatud, kuna tal on "exploitation" kleeps küljes. "Carnival of Souls" näiteks. Huvitav, miks ma seda vaadanud pole? Kindlasti oli mul veel midagi kirjutada aga päike paistab selga ja ma tõesti ei viitsi!

7/10
IMDb

Roger Corman - exploitationi isa!

Hankisin selle DVD põhiliselt "Aftermath" pärast. No, meeldis hullult! Tuli välja, et plaadi peal on veel peale eelmainitud tüki veel 2 Cerdà lühifilmi. Uurisin alguses DVD lisad muidugi üle, jõle korralik ja soliidne oli teine - kommentaarid, intervjuud, making-of'id jne. Selline peabki üks korralik DVD välja nägema. Sättisin ennast mõnusalt siis paika ja panin esimese filmi käima, "The Awakening". 8-minutiline lühifilm rääkis tüübist, kes keset tundi jääb magama ja üles ärgates taipab, et aeg on seisma jäänud. Pärast piilusin veel kommentaariribaga ka üle, režishöör rääkis, et tema esimene film ja et tema ja kogu võttegrupp ise olid osades ka blabla. Sealt tuli ka välja, et kõik plaadil olevad lühifilmid moodustavad nagu omamoodi triloogia - THE TRILOGY OF DEATH - kõlab kurjakuulutavalt!. "The Awakening" sümboliseerib siis omamoodi suremist, et mida hing läbib kogu selles protsessis jne; teine, "Aftermath", sama temaatikaga aga teisest vaatepunktist, et mis siis maised jäänused peavad veel "läbi elama"; ja kolmas "Genesis" võtab ette inimesed, kes on kellegi kaotanud surma läbi. Kõik väga soliidne. Kuna "Aftermath" olin enne juba ära piilunud, siis skippisin kohe "Genesis" peale. Ja siis ründas mind REEDE 13. Film oli vigane raisk, algas normaalselt aga siis järsku hüppas 24 fps 1fps peale, vaata nagu pildiraamatut. Tramaeivõi! Rahustuseks siis otsustasin ülejäänud lisad plaadi peal ära vaadata, "Aftermath" omas neid päris mõnusalt. Seal sattusin päris kuld asja peale. Saksa kurjam Jörg Buttergeit'i ja Nacho Cerdà omavaheline vestlus. Arutlesid seal omavahel, et miks nad selliseid filme teevad, Buttergeit rääkis "Nekromantiku" algsest vastuvõtust, kritiseerisid koos televisiooni, levitajaid ja tsensuuri, mis nad enda gore-flickidega öelda tahavad jne. Päris mõnus kuulamine. Rahu ei andnud mulle siiski see, et ma "Genesist" ei näinud. Lubasin, et õhtul lähen saen kellelgi linnapeal jala otsast sellepärast. Hommikul oligi tuba verd täis ja laiba... ups, ma edasi ei tohiks rääkida.

Ma nüüd ei tea, kas Unearthed Films DVD'd omavadki kõik selliseid boonusehunnikuid. Kui jah, siis hakka või tellima! Näiteks "Guinea Pig" box-set oleks päris armas kapi peal. Saad kõik naistuttavad külla kutsuda, Aliast mängida ja taustaks "Flower of Flesh and Blood" käima panna muhahah!

"Mulle meeldib gore!!"

Režishöör: Nacho Cerda

Osades: Xevi Collellmir, Jordi Tarrida, Angel Tarris, Pep Tosar jt.
Filmi pikkus: 30 min.

Oeh, õudne kevadväsimus on ikka peal ja tänu sellele ei ole jaksu muidugi ühtegi filmi vaadata. Olen siin paar korda proovinud, kuid keha siiski eelistab filmivaatamisele magama jäämist. Vitamiinipomme on tarvis! Kuskilt siiski sain jõudu ja otsustasin midagi proovida. "Aftermathi" kasuks otsustasin kahe asja pärast: esiteks oli ta mõnusalt lühike ja teiseks oli ta meie kunagises Zombifoorumis jubedamate filmide nimekirjas. Very nice!


Poole tunni sisse mahtus nii palju stoorit, et näitas, kuidas külma närviga surnukuuri töötajad inimesi lõikusid ja kuidas üks nendest üksi naise laibaga jäädes ära keeras.


Päris groteskse tegevusliini taga leidsin mina küll, et tegelikult oli film ju päris ilus. Raske oleks öelda selle kohta rõve. Algas juba väga hästi - juhatati vaataja külma, kõhedasse surnukuuri taustaks imeline Mozart. Siis kadus Mozart ära kuskile, külmadele värvidele hakkas kontrasti andma tumepunane veri. Kaameratöö ja üldine lavastajatöö oli muidugi super. Need meeldisdki kõige enam, koos muusikaga. Häirima jäi veits muidugi see laibakeppimis-stseen. Kui "Nekromantikus" oli see veel mõnusalt humoorikas ja tänu sellele ei hakanud hinge kriipima, siis siin suutis see küll oma tõsidusega võiks öelda, et isegi šokeerida veits. Noh, lavastaja sai vähemalt, mis tahtis - oma filmiga vaatajat šokeerida. Palju õnne!

8/10
IMDb

Laibakuuris tunti tema surma üle kindlasti head meelt, icic

Režishöör: Mark Pirro
Osades: Bill Devlin, Dani Leon, Jean Black, Jim Rainey, Alex W. Chen, Michael Raye jt.
Filmi pikkus: 95 min.

"The terror lurking behind you could be your own behind!"

Kunagi "Wremjas" armastas Mürka perse pidevalt omavoliliselt jooksus olla ja pahandusi korda saata - küll ennast kuskil täis tõmmata või hoopiski klubis kellelegi pasunasse anda. Waldo Williams kannatab sama probleemi käes...


...Peale seda, kui ta oma naisega Mehhikost puhkuselt naaseb, ei tundu tema tagument enam endine. Ta laseb persedoktoril seda uurida ja tuleb välja, et teda on kuritarvitanud Mehhiko persekargajast härgkonn (teadusliku nimega "Mexican butt humping bull frog"). Doktor soovitab tal proovida dr. Wansamsaki teenuseid, kuna ta on tuntud oma alternatiivsete ravimeetodite poolest. Wansamsaki ja tema persetesse kiindunud abiline proovivad Waldot aidata toppides talle radioaktiivseid pulki tagumikku, kuid tänu sellele, et Waldo doktori nõuandeid kodus ei järgi hakkab tema perse öösel seiklemas käima. Kui varsti ilmuvad välja väljaheidetega kokkumääritud Waldo naise ja tema armukese laibad, on kohalikud uurijad Cipolla (kes arvab, end olevat Jodie Foster "Silence of The Lambs"-st) ja Cosacca (keda kogemata pidevalt "cocksuckeriks" kutsutakse). Waldo peabki nüüd tõestama, et inimeste tapmises ei ole süüdi tema, vaid tema perse.

"Sue me! Shoot me! Tie me down and spank me, while you call me Betty!"

Ei saanud ma seda filmi hankimata jätta, kui ma seda sisututvustust nägin. Üldse mul nõrkus selliste jaburate asjade vastu - offbeat-kino mu suur sõber. Film oli ise nagu ma ootasingi, üliüliüliväikse eelarvega käkk. Raha samas arvatavasti selle peale pandud polnudki. Taust näiteks oli enamus ajast arvutiga taha genereeritud, et vabalt võis kõik filmitud olla näiteks lavastaja keldris. Bensiin ju tänapäeval üpris kallis, et autoga erinevatesse kohtadesse filmima minna, selle raha eest näiteks sai hoopis šokolaadipudingut osta - täiesti loomulik komponent filmi, kus üks peategelane on tagumik. Noh, tegelased olid siin üldse puhas kuld. Üledubleeritud japsid; Afganistani terrorist Summa Cum Lauden, kes lõpuks enesetapumissioonil hiiglaslike mõõtudega perse õhku laseb; Waldo kaastööline, kes leiutab ketta, mille abil saavad valged aru, mida neegrid räpivad jpm. Ainuke mure oli, et film läks liiga pikaks. Jah, poolteist tundi oli selle filmi jaoks selgelt üle piiri astumine, naljad hakkasid kuluma ja ei suutnud nagu midagi uut pakkuda. Lõpp muidugi võttis ohjad korralikult jälle enda kätte ja suutis kuidagi päästa veel, mis päästa annab. Mis mind üllatama pani oli, et see film suutis mind tõsiselt naerma ajada mitmel korral, põhiliselt siiski tänu dialoogile ("You may think you wipe like a pro, but I'am sure if you let me scrutinize that ass, I'll find a berry or two." ütleb neegrist kolleeg Waldole), mis on suhteliselt haruldane z-filmide puhul.


Korralik no-budget käkk, millel on omad puudused, kuid suudab siiski teiste omasuguste seast välja paista. Hea ju teinekord seltskonnas uhkustada, et oled filmi näinud, kus hiiglaslike mõõtmetega perse linna hävitab. Kellel muidugi sarnaste filmide vastu suurem huvi, siis soovitan ka ära vaadata selline 2005. filmi "Pervert!", mis teeb sügava kummarduse Russ Meyer'i sexploitation'le ja "Rectuma" sarnasele offbeat-kinole ja on samas tehtud ka mõningase rahaga, niiet on rohkem vaatajasõbralikum ka.

5/10
IMDb

Perse-godzilla teeb hävitustööd

No, esimene pilatreiler on siis lekkinud netti. Selleks on Eli Roth'i "Thanksgiving". Peab nentima, et jõle hea näeb välja. Reeglite järgi ikka tehtud - sitt kvaliteet, madal meeshääl pealelugemas ja filmi pealkirja kordamine treileri jooksul. Nagu oleks tõsiselt mingi 80ndate odavat ja halba slasherit reklaamiv klipp. Väga hea töö igatahes!

Režishöör: Newt Arnold

Osades: Jean-Claude Van Damme, Donald Gibb, Leah Ayres, Norman Burton, Forest Whitaker jt.

Filmi pikkus: 92 min.

"The true story of an American ninja."

"Bloodsport" on minujaoks olnud üks parimaid nende "tüüp treenib end, et kinni panna mingi underground kaklusvõistlus"-filmidest. Lapsepõlves sai ka korduvalt seda VHS pealt vaadatud ja Van Damme näitlemisoskust imetletud. Kurvaks lausa tegi see, kui ma praegu vaatasin, et ta kandideeris selle rolliga isegi Kuldse Vaarika peale kandideeris

Noor Van Damme

Lugu ise on lihtne. Frank Dux on peaaegu kogu oma elu treeninud selle jaoks, et kinni panna Kumite-võistlused Hong-Kongis, kus osalevad maailma parimad löömarid. Seal ristuvad tema teed kõõraka kaasvõistlejaga, kellega sõbruneb, uudishimulikku ajakirjanikuga, kes tahab Kumite'st lugu teha, kahe sõjaväeohvitseriga, kes peavad ta tagasi USA'sse toimetama ja mitmekordse Kumite võitjaga Chong-Li'ga.

"You can really love asians because we're good-looking"

"Bloodsport" on ühemehe-šõu ja see mees ei ole mullune Oscari võitja Forest Whitaker, vaid härra Van Damme isiklikult. Ta suudab meile näidata, et peale inimeste peksmise suudab ta ka spagaati teha ja kui vaja siis ka pisara poetada. Pisaraid poetab ta muidugi mitu korda - saab ju tema uus parim sõber võistlusringis tümitada, läheb enda uue silmarõõmuga riidu ja tema "peaaegu-isa"/treener on ka haigeks jäänud. Van Damme aktsent väärib ka muidugi tähelepanu, tuli lausa subtiitrid otsida, et aru saaks, mida ta räägib. Ja kui peategelane meenutab enda lapsepõlve, siis pole lavastaja viga teinud, et noor-Van Damme ilma aktsendita räägiks. Oh ei. Noor-Van Damme räägib hoopis oma keeles. Arusaadav, miks ta treener temast aru ei saanud ja ta oma pojale poksikotiks pani. Teine asi, mis mulle arusaamatuks jäi oli, miks need sõjaväelased Van Damme't USA-sse tagasi tahtsid viia. Põhjendus, et "sa oled riigile liiga palju maksma läinud, et sind kaotada" kõlab jõle huvitavalt. Kas tõesti oli Frank Dux USA sõjaväe poolt loodud küborgvõitleja? Kuna film põhineb väidetavalt tõsielulistel sündmustel, siis ma olen arvatavasti millegi suure jälile saanud...

"He's the american shithead who makes tricks with bricks!"

Ma pean mainima, et "Bloodsport" on tõesti Van Damme üks parimaid filme, supersoliidne campilik-meelelahutus ja üks parimatest kaklusturniiri filme koos "Mortal Kombatiga".

6/10
IMDb

"That's why they call it "bloodsport", kid"

Režishöör: Shinji Aramaki

Hääled: Ai Kobayashi, Jurota Kosugi, Yuki Matsuoka, Yuzuru Fujimoto, Mami Koyama, Takehito Koyasu jt.
Filmi pikkus: 105 min.

"Humanity's last chance for survival."

Animatsioon põhineb Masamune Shirow' sulest tulnud samanimelisel mangal. Shirow võib veel uhkeldada sellega, et tema peast on välja tulnud ka "Kōkaku Kidōtai / Ghost in The Shell" maailm, millest Mamoru Oshii meisterdas suurepärase samanimelise anime ja selle järje "Inosensu: Kôkaku kidôtai / Ghost in The Shell 2: Innocence". Viimane linastus ka natuke aega tagasi toimunud Jaapani Animatsiooni festivalil, kuhu ma muidugi ei jõudnud. Eks kunagi tuleb ka see aeg, kui mul see nähtud saab.


2131: pärast III maailmasõda. Sõdalanna Deunan Knute rändab mööda viljatut maad, ega tea, et sõda on läbi. Ta viiakse endise armastatu poolt, kes nüüd on küborg, futurislikusse Olypuse linna, kus elu käib uue maailmakorra järgi. Inimestega kõrvuti elavad linnas ka bioroid'id - pool-inimesed, pool-robotid. Deunan astub ESWAT rühmitusse, mis hoiab linnas korda ning peab tegelema Olympose regulaararmeega, kes peavad bioroid'e ohuks inimkonnale ja on nõuks võtnud nad hävitada.


"Appurushîdo" visuaalne külg oli, minujaoks vähemalt, päris uudselt lahendatud. Klassikalist anime-stiili oli täiustatud arvutigraafikaga ja mulle tundus, et osad liigutused olid ka võetud pärisnäitlejatelt ja siis digitaliseeritud. Peab nentima, et tulemus on muljetavaldav, kuigi vahepeal häiris jõledalt see "läige", mis inimtegelastele oli "peale pandud", samas sobis see mecha'dele jälle suurepäraselt. Visuaalne külg, mõnus hoogne tegevustik ja viimasega suurepäraselt kokkuminev taustamuusika ongi just need, mis pärast vaatamist kõige enam meelde jäävad. Stoori ise on keskpärane, originaalsust veidike puudu, kuid action-stseenide vahetäiteks ja edasiviivaks jõuks sobis küll.

Ühesõnaga, kes veel näinud pole, siis soovitan selle ära vaadata. Kui muidu sellised madinat täis ja mitte nii deep'i sisuga animed ei meeldi, siis tasub "Appurushîdo / Appleseed" juba visuaalse külje pärast piiluda.

7/10
IMDb