Hotaru no haka / Grave of The Fireflies (1988)

Režissöör: Isao Takahata

Osades: Tsutomu Tatsumi, Ayano Shiraishi, Yoshiko Shinohara, Akemi Yamaguchi jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0095327/
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=AVZF1Z4mp2k

Jaapani animatsioonistuudio Ghibli loomingu peale võib alati loota, kui midagi head otsid. Nimelt on mul siiamaani väga head kogemused olnud nende loodud animatsioonidega - "Mononoke-hime", "Tonari no Totoro" ja "Sen to Chihiro no kamikakushi" nähtud siis. Kõik kõrgelt hinnatud ja seda kindlasti ka sellepärast, et roolis ju nendel geenius Miyazaki ise. Jaanimardikate juurde aga tagasi tulles, et seda nimetatakse üheks kõige liigutavamaks animatsiooniks ja parimaks sõjavastaseks filmiks.


Lugu räägib meile poisist ja tema väikeõest, kes peale järjekordset ameeriklaste pommirünnakut Jaapanile kodutuks ja emata jäävad. Minnakse tädi juurde elama, kuid tema ei suhtu lastesse just kõige paremini ja otsustatakse mahajäetud pommivarjendisse elama minna.

Tegu pole siis seekord muinasjutuga, vaid realistliku pildiga Jaapanist teises Maailmasõjas. Tegelased ei tundu elutud ja neile on kerge kaasa tunda. Ja tõesti, asjata ei peeta seda üheks emotsionaalsemaks animeks, päris nutma ei hakanud, kuid kurb oli küll. Hurrjuhh ja argggh! Algus juba ütleb laste saatuse välja, et seda spoilerdamiseks ma nüüd ei pea, niiet rahu. Animatsioon ise on täiesti priima nagu ma juba ennist mainisin, et Ghibli stuudios pettuma ei pea. Samas kahetsen, et seda nii sitas olukorras vaatasin, nimelt oli eelmise õhtu õllemaitse veel suus ja pea ka suht käre. Millegipärast peab mainima, et mul sellistel hommikutel just animed kõige rohkem peale lähevad. See pold just tavaline valik minujaoks (puudus aktsioon noh), kuid siiski väga õnnestunuks pean enda valikut küll. Järgmine kord vaatan seda õhtul, mugavalt sisse seadnult ja ploomimahla seltsis hoopeski ja olen kindel, et film haarab seekord mind veelgi tugevamalt.

10/10