Režissöör: Larry Fessenden
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0113241/
Larry Fessenden mängib enda filmis Sam'i, kolmekümnendates baariomanikku, kelle elu on jõudnud tõelisesse madalpunkti. Hiljuti surnud isa, kellega suhted polnud küll kõige lähedasemad aga kes poja silmis suurt austust omas ning hinge närivad kahtlused seoses lahkuminekuga tüdruksõbrast ei aita mehe masendusele just positiivselt kaasa. Nii otsibki Sam pidevalt toetust just alkoholipudelilt ja avastab end pahatihti NY slummides sihitult ringi uitamast. Ühel Halloweeni õhtul aga muutub kõik, kui ta sõprade juures koosviibimisel salapärase Anna'ga tutvub. Tüdruk on selgelt väljaspool Sam'i liigat ja seetõttu pole tal ka raske meest ümber oma näpu keerata. Järgneb veider romanss, mis Sam'ilt elumahlad sõna otseses mõttes välja pigistab. Kuid, kas tegu on järjest süveneva depressiooniga või osutuvad mehe kahtlused tõepooleks tõeks ja Anna on tõesti enamat kui tavaline inimene?
Fessenden'i HABIT on, ajal kui žanris valitsevad päikese käes säravad metroseksuaalid, kui suutäis värsket verd neitsi kaelaartrist. Vampiirifilmiks muidugi käesolevat tükki täielikult pidada ei saa - vampiiritemaatika on siin pigem sekundaarne, samas kui esiplaanil jookseb mõnus realistlik lugu NY lihtsate inimeste-vahelisest sõprusest, armastusest ja pettumistest elus. Fessenden küll mängib vampiiri-žanri reeglitega, kuid ei anna kunagi liiga tugevaid vihjeid ja jätab seetõttu lõpliku pildi vaatajal endal kokku panna. Kas see, mille tunnistajaks me oleme, on ühe masenduses vireleva joodiku pettekujutelm või on peategelane tõesti ühe vampiiri veetlusvõrku sattunud, kust välja rabeleda pole kerge?
Kui NO TELLING puhul jäid silma üsna toored näitlejatööd, siis seekord võib režissööri tutvus- ja sõprusringkonnast koosnevat näitlejaansamblit vaid lilleõitega üle puistada. Nimelt tuleb inimestel, kes kaamera ees oma tavapärast elu etendama peavad, see tunduvalt paremini välja, kui neil, kes selle rolli jaoks tohutult pingutama peavad. Paljudele on roll siiamaani ainukeseks jäänud, mis Anna't mänginud Meredith Snaider'i puhul lausa müstiliselt kõlab - peale tema julge rollisoorituse nägemist ja imetlemist oleks võinud talle soodsat tulevikku ennustada, niivõrd hästi veab Snaider lihtsalt Sam'i ellu ilmunud salapärase neiu rolli välja. Samas tuleb meeles pidada, et paljud kaasa teinud inimestest polnud kunagi unistanud näitlejakarjäärist ja tulid lihtsalt sõbrale appi... võib-olla seetõttu toimibki kõik niivõrd suurepäraselt?
Kui millegi üle nuriseda, siis on ilmneb ka antud filmis Fessenden'i suutmatus film stiilselt lõpetada - viga, mis kummitab tema kõiki teoseid. Tema viis otsi kokku tõmmata meenutab mulle autojuhti, kes selle asemel, et sujuvalt enda käsutuses oleval masinal hoogu peatumiseni vähendada, selle järsu liigutsega seisma käsutab.
8/10
Fessenden'i HABIT on, ajal kui žanris valitsevad päikese käes säravad metroseksuaalid, kui suutäis värsket verd neitsi kaelaartrist. Vampiirifilmiks muidugi käesolevat tükki täielikult pidada ei saa - vampiiritemaatika on siin pigem sekundaarne, samas kui esiplaanil jookseb mõnus realistlik lugu NY lihtsate inimeste-vahelisest sõprusest, armastusest ja pettumistest elus. Fessenden küll mängib vampiiri-žanri reeglitega, kuid ei anna kunagi liiga tugevaid vihjeid ja jätab seetõttu lõpliku pildi vaatajal endal kokku panna. Kas see, mille tunnistajaks me oleme, on ühe masenduses vireleva joodiku pettekujutelm või on peategelane tõesti ühe vampiiri veetlusvõrku sattunud, kust välja rabeleda pole kerge?
Kui NO TELLING puhul jäid silma üsna toored näitlejatööd, siis seekord võib režissööri tutvus- ja sõprusringkonnast koosnevat näitlejaansamblit vaid lilleõitega üle puistada. Nimelt tuleb inimestel, kes kaamera ees oma tavapärast elu etendama peavad, see tunduvalt paremini välja, kui neil, kes selle rolli jaoks tohutult pingutama peavad. Paljudele on roll siiamaani ainukeseks jäänud, mis Anna't mänginud Meredith Snaider'i puhul lausa müstiliselt kõlab - peale tema julge rollisoorituse nägemist ja imetlemist oleks võinud talle soodsat tulevikku ennustada, niivõrd hästi veab Snaider lihtsalt Sam'i ellu ilmunud salapärase neiu rolli välja. Samas tuleb meeles pidada, et paljud kaasa teinud inimestest polnud kunagi unistanud näitlejakarjäärist ja tulid lihtsalt sõbrale appi... võib-olla seetõttu toimibki kõik niivõrd suurepäraselt?
Kui millegi üle nuriseda, siis on ilmneb ka antud filmis Fessenden'i suutmatus film stiilselt lõpetada - viga, mis kummitab tema kõiki teoseid. Tema viis otsi kokku tõmmata meenutab mulle autojuhti, kes selle asemel, et sujuvalt enda käsutuses oleval masinal hoogu peatumiseni vähendada, selle järsu liigutsega seisma käsutab.
8/10
0 Responses to 'Habit (1996)'
Postita kommentaar