Režissöör: Larry Fessenden
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0102545/
Ei oska nimetada ühtegi teist režissööri, kes sama edukalt, kui Fessenden, horror-žanri abil rohelise mõtteviisi seemnekesi külvab. See peegeldub nii tema töömeetodites (low impact filmmaking), kui ka teemades, mida ta enda filmidega puudutab (laiemalt: inimese-looduse vahekord; kitsamalt: kliima soojenemine, loomkatsed jms). Oma debüütfilmis on ta luubi alla võtnud loomkatsete moraalsuse küsimuse, väikese- ja suure teaduse vahekorra, sidudes selle kõik hullu teadlase müüdiga à la Frankenstein.
Lillian ja Geoffrey on abielupaarike, kes väikeseks suvepuhkuseks linnakärast eemale värsket maaõhku hingama suunduvad. Kuigi peamiseks eesmärgiks näib olevat suhet veidike siluda, loodab meespool kuuri rajatud laboratoorimis siiski loomkatsete abil suure avastuseni jõuda, mis tema positsiooni teadusringkondades ja firma silmis tublisti suurendama peaks. Naine proovib samal ajal ümbritsevast idüllist enda kunstiloomele inspiratsiooni ammutada, pööramata mehe tegudele suuremat tähelepanu. Asjad aga hakkavad muutuma, kui Lilliani tähelepanu hakkab tõmbama naaberfarmi pestitsiidide kasutamisest loobumisele kaasa aitav ülikooli-teadlane Alex Vine, kelle maailmapilt Geoffrey omaga täielikult vastuolus on. Ka Geoffrey "jumala-mängimine" võtab järjest enam suuremaid mõõtmeid.
NO TELLING pole kaugeltki täiuslik film. Tal on puudusi, mis madalast eelarvest tingitult ikka ja jälle silma jäävad: kohati ülereageerivad näitlejad, kohmakad tehnilised lahendused jms. Selle kõige pealt võib aga silma poolenisti kinni pigistada, sest väikeste paratamatute vigade peale nina kirtsutama jäädes võib kogu filmist ilmnev Fessendeni geniaalsus lihtsalt üle pea lennata. Ilus on vaadata neid väikestviisi eksperimenteerivaid filmimisvõtteid ("lendav" kaamera, stoppkaadrite kasutus), mis hilisemate filmidega mehe käekirjaks on kujunesid. Meenutagem vaid metsamaja ümber hüppavat pilti WENDIGO's või üle lumeväljade kihutavat kaamerasilma THE LAST WINTER'is.
Probleemid, millele Fessenden enda filmis viidata üritab, on, õnneks, tänaseks päevaks juba üsna suure kella külge riputatud. Kui 91. aastal võisid loomkatsed veel suures osas sotsiaalselt aksepteeritud (mistõttu toimib seda aksepteeritust ekspluateeriv horror veel eriti hästi), siis tänaseks seab üha rohkem inimesi sellise käitumise moraalsuse ja eetilisuse kahtluse alla. Arvan (või siis pigem loodan), et enamus inimesi peab vähemalt loomade peal nikotiini toimimise katsetamist või kosmeetikatoodete proovimist vääraks ning see on juba samm. Ega inimene muidugi ennem tegutsema ei hakka, kui miski teda ennast personaalselt puudutanud pole, see just paistabki olevat see, mis Fessenden'ile enim peavalu valmistab.
Öko-horrori auteur strikes again! 7/10
Lillian ja Geoffrey on abielupaarike, kes väikeseks suvepuhkuseks linnakärast eemale värsket maaõhku hingama suunduvad. Kuigi peamiseks eesmärgiks näib olevat suhet veidike siluda, loodab meespool kuuri rajatud laboratoorimis siiski loomkatsete abil suure avastuseni jõuda, mis tema positsiooni teadusringkondades ja firma silmis tublisti suurendama peaks. Naine proovib samal ajal ümbritsevast idüllist enda kunstiloomele inspiratsiooni ammutada, pööramata mehe tegudele suuremat tähelepanu. Asjad aga hakkavad muutuma, kui Lilliani tähelepanu hakkab tõmbama naaberfarmi pestitsiidide kasutamisest loobumisele kaasa aitav ülikooli-teadlane Alex Vine, kelle maailmapilt Geoffrey omaga täielikult vastuolus on. Ka Geoffrey "jumala-mängimine" võtab järjest enam suuremaid mõõtmeid.
NO TELLING pole kaugeltki täiuslik film. Tal on puudusi, mis madalast eelarvest tingitult ikka ja jälle silma jäävad: kohati ülereageerivad näitlejad, kohmakad tehnilised lahendused jms. Selle kõige pealt võib aga silma poolenisti kinni pigistada, sest väikeste paratamatute vigade peale nina kirtsutama jäädes võib kogu filmist ilmnev Fessendeni geniaalsus lihtsalt üle pea lennata. Ilus on vaadata neid väikestviisi eksperimenteerivaid filmimisvõtteid ("lendav" kaamera, stoppkaadrite kasutus), mis hilisemate filmidega mehe käekirjaks on kujunesid. Meenutagem vaid metsamaja ümber hüppavat pilti WENDIGO's või üle lumeväljade kihutavat kaamerasilma THE LAST WINTER'is.
Probleemid, millele Fessenden enda filmis viidata üritab, on, õnneks, tänaseks päevaks juba üsna suure kella külge riputatud. Kui 91. aastal võisid loomkatsed veel suures osas sotsiaalselt aksepteeritud (mistõttu toimib seda aksepteeritust ekspluateeriv horror veel eriti hästi), siis tänaseks seab üha rohkem inimesi sellise käitumise moraalsuse ja eetilisuse kahtluse alla. Arvan (või siis pigem loodan), et enamus inimesi peab vähemalt loomade peal nikotiini toimimise katsetamist või kosmeetikatoodete proovimist vääraks ning see on juba samm. Ega inimene muidugi ennem tegutsema ei hakka, kui miski teda ennast personaalselt puudutanud pole, see just paistabki olevat see, mis Fessenden'ile enim peavalu valmistab.
Öko-horrori auteur strikes again! 7/10
0 Responses to 'No Telling (1991)'
Postita kommentaar