Catacombs (2007)

kolmapäev, august 22, 2007 by , under

Black Sheep (2007)

by , under



Režissöör: Jonathan King
Osades: Nathan Meister, Danielle Mason, Peter Feeney, Tammy Davis, Glenis Levestam jt.
Filmi pikkus: 87 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0779982/

"Get the flock out of here!"

Lambaterror on kohal! Kui esimesed pildid veriste lõustadega lammastest netti lekkisid tekkis projekti kohta huvi ning kui esimene teaser üles pandi olin ma müüdud. Niimoodi kujunes "Black Sheep" üheks oodatumaks filmiks see aasta. Asjale lisas muidugi veel vürtsi see, et film on üles võetud looduslikult kaunis Uus-Meremaal ja see, et sealtkandist on pärit ka kaks parimat splatsticki - habemeta Jacksoni "Bad Taste" ja "Braindead".


Henry Oldfield naaseb lapsepõlvekodusse, et vennale maha müüa enda osa farmist. Mida ta aga ei tea on, et salaja teeb vend lammaste peal geneetilisi eksperimente, et luua uus, võimekam ja täiuslikum tõug. Tänu kahele saamatule keskkonnaaktivistile saab aga üks mutantlammas vabadusse ja varsti peavad inimesed vastu astuma karjale verejanulistele lammastele.

Peale vaatamist tundub Peter Jacksoni nime mainimine veel loomulikumana kui enne. Paistab, et see gore ja komöödia ühendamine jookseb seal juba veres, sest Jonathan King saab antud filmiga hakkama just nii nagu sai Jackson aastal 1992. Film, mis paneb rohkem rõhku absurdsele ja kohati jalaga-perse-huumorile kui horrorile. Horroriks saabki nimetada seda vaid uhkelt demonstreeritava gore pärast, mille eesmärk jälle aga on saavutada humoorikas lõpptulemus. Kuigi tänapäeval on väga moes kasutada digitaaleffekte, siis on minule ikka südamelähedasem võltskehaosade ja -vere kasutamine ning Weta Workshop poolt loodud effektid on nagu rusikas silmaauku. Verd loobitakse seintele ämbritega ja kaelaarter pumpab verd kolm korda kõrgemale ja kiiremini kui tegelikult peaks. Ka lähistseenides kasutatud robotlambad paistsid väga šeffid ja vihased välja.


Kogenud silm võttis siit filmist välja ka väikse kummarduse zombie filmidele. IMDb's oli keegi väga tabavalt öelnud "zombie film... with sheep". Põhimõtteliselt tõsi. Lammaste poolt puretud inimesed tõepoolest muutusid zombiedeks, võinoh täpsemalt öeldes lammasteks. Lammasteks, kellel otsekohe tekkis ka isu inimliha järgi. Väga mõnus lüke jällegi filmitegijate poolt.

"Braindead" ja "Evil Dead" seeria austajatele julgen kindlasti antud tükki soovitada, pettuda ei tohiks küll, kui seda just selle sama nurga alt vaatad nagu eelmainitud teoseidki. Ühtlasi on mul ka hea meel, et vahepeal vaimusurmas olnud splatstick on jälle jalad alla saanud ning näitab elujõudu ("Evil Aliens", "Severance", "Feast" ja nüüd "Black Sheep"). Huvitav on ka fakt, et Hispaanias näitas levitaja filmi grindhouse'likult double feature'na, partneriks brittide "Severance".

9/10

Spoorloos / The Vanishing (1988)

laupäev, august 18, 2007 by , under


Režissöör: George Sluizer
Osades: Bernard-Pierre Donnadieu, Gene Bervoets, Johanna ter Steege jt.
Filmi pikkus: 107 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0096163/

Filmi olen silmanud igalpool horror-sõprade lemmikfilmide nimistus. Noh, pikka aega oli tahtmine ka ise see Euroopa kino pärl ära vaadata, kuid mingi häda läbi suutsin peale sattuda vaid 5 aasta hiljem tehtud amerikaniseeritud variandi peale, mis ausaltöeldes oli suhteliselt mittemidagiütlev minujaoks. Polnud just jube aga ka mitte midagi erilist ja uut. Kiefer Sutherlandi ma ka ei salli brr. Huvi selle Hollandi filmikese vastu siiski püsis, kuni päevani, mil avanes võimalus üle vaadata.

Rex ja Saskia on noorpaar, kes on parasjagu teel Prantsusmaale, et seal aeg maha võtta mõneks ajaks. Bensiinijaamas peatust tehes aga kaob Saskia jäljetult. Kolm aastat hiljem pole Rex ikka veel neiu kaotusest üle saanud ning jätkab tema otsinguid, kuni päevani, mil temaga võtab ühendust väidetav inimröövija.


Horror kategooriasse seda filmi mina ei liigutaks, pigem oli see selline sünge ja omapärase ülesehitusega thriller. Filmi vaataja saab alguses kõvasti rohkem teada röövist kui Rex, kuid see ei tõmba pinget ega põnevust üldsegi alla. Film jälgib kõrvalliinina keemiaõpetaja Raymondi elu ja kuidas ta valmistub röövima inimest, pealiin aga murest murtud Rexi ja tema katseid kõik teha, et Saskia leida. Pahategelast, kes meenutas mulle näojoonte ja soengu poolest väga Eesti industrialmetalli ebajumalat Bonne't, näidatakse aga nagu tavalist inimest meie endi keskelt, kes vajab enda elusse lihtsalt rohkem vürtsi ning sümpaatia tema suhtes on kerge tekkima. Sümpaatia on võibolla palju öeldud, kuid tema motiive on küll kerge mõista. Kui Rex temaga lõpuks kohtub mõistab ka temagi kuivõrd intelligentse ja sümpaatse konnasöödikuga tegelikult tegu on ja koos visatakse isegi nalju Prantsusmaa ja Hollandi perenimede üle. Ameerika versioonis oli lõpp mõttetult aktsiooniga üle käkerdatud, siin aga toimis konkreetne ja mõnevõrra šokeeriv lõpplahendus aga täiuslikult. Spoilerdama ei hakka, kuid kes näinud on filmi, siis on selline asi minujaoks üks suuremaid foobiaid, fakin tafefoobia.

7/10


Deadlands: The Rising (2006)

by , under


Režissöör: Gary Ugarek
Osades: Dave Cooperman, Gary Ugarek, Michelle Wright, Brian Wright, Connor Brandt jt.
Filmi pikkus: 63 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0861701/

"The world as we know it... Is coming to an end!"

Nagu white trashile kohane sõidavad sõbrad Gary ja Brian linnast veidi eemale, et õlut mekkida ja pärast tühjasid pudeleid puruks tulistada. Vahepeal on aga riigis valla pääsenud zombiepideemia ja inimesi evakueeritakse turvamajadesse, kus sõjaväelased neid elavate-surnute eest kaitsma peaks.


Tegelikult on jõle raske sellele filmile paari lausega mingit konkreetset sisututvustust kirjutada, kuna sisu praktiliselt puudus. Oma arust tegin jõle kavala lükke ja arvasin, et hommikul on amatöör-zombikat päris tsill ilge pohmakaga vaadata. Film oli küll lühike, kuid see tund tundus ausaltöeldes küll päris pikk. Nihelesin, vaatasin, kuidas ülekaalulised ameeriklased jooksevad ülekaaluliste zombide eest ära, kuidas mitte-näitlejad dialoogi improviseerisid, nihelesin, vaatasin, kuidas ülekaaluline peategelane käsirelvaga zombidest mööda laseb ja mustangiga kihutab ja valutasin pead. Kui tavaliselt võib sellise z-kategooria filmi poole pöörduda, et kätte saada oma gore-laks, siis vedas see film ka selles mind alt. Ainuke koht oli slow motionis näidatud lihakänts, mis pidi vast laip olema, kuid meenutas kangesti tavalist grillliha tükikest, mida keegi oli näksinud. Paistab, et režissöör Gary Ugarek oli igatahes enda tööga rahul ja plaanib filmile juba mõttelist järge. Edu talle igatahes...

2/10

Saw IV (2007)

by , under

Dead End (2003)

neljapäev, august 16, 2007 by , under

Režissöör: Jean-Babtiste Andrea ja Fabrice Canepa
Osades: Ray Wise, Lin Shaye, Mick Cain, Alexandra Holden, Billy Asher, Amber Smith jt.
Filmi pikkus: 85 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0308152/

"Read the signs."

Harringtonid sõidavad traditsiooniliselt vanavanemate juurde jõule tähistama. Seekord aga otsustab pereisa peatee asemel kohale jõuda mööda kõrvalteed. Peale selle, et ta roolis magama jääb ja peaaegu kokkupõrke tekitab, paistab ka, et ta on vale tee valinud. Varsti hakkab neile end aga ilmutama naine valges ning paistab, et temaga on ka seotud autosolijate järjestikused surmad.

"Dead End" oli sellise indie-maiguga mõningase musta huumoriga vürtsitatud õõvafilm. Karaktereid oli vähe ning tegevus toimus peamiselt autos või selle lähiümbruses, selline minimalistlik atmosfäär toimis siin küll mõnusalt. Kahjuks rikkus filmi ära tobe sisupööre, mille lahti hammustamisega mul erilisi raskusi ei tekkinud. Kui nähtud on selline teini-õudukas nagu "Reeker", siis ei tohiks film erilist põnevust pakkuda kuna lõpupüänt on pea üks-ühele sama. Noh, see põhimõtteliselt rikkuski kogu filmi minu jaoks ära - kui lõpplahendus teada ei paku ka selleni triivimine enam erilist pinget. Millegipärast on film juba vaatajate poolt tembeldatud kultusklassikuks. Vastu vaidlema ei hakka kuna eeldused selleks on tal ju tegelikult olemas - filmil on omapära. Ühe korra vaadata kõlbas, kuid teist korda vaevalt, et tee plaadimasinasse leiab.

5/10

Terreur cannibale / Cannibal Terror (1981)

by , under


Režissöör: Alain Deruelle
Osades: Silvia Solar, Gerard Lemaire, Pamela Stanford, Olivier Mathot, Burt Altman jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0083185/

"Deep In The Jungle The Flesheaters Are Waiting"

Peale "Cannibal Holocaust" ootamatut menu tuli kannibalifilme igast maailmanurgast nagu seeni peale vihma. Kõik proovisid millegi poolest üksteisest erineda, kuid ikka ja jälle suudeti luua teos, millel polnud eelnevatega võrreldes olulist vahet. Antud käki ainuke vahe teiste kannibalifilmidega võrreldes on arvatavasti vaid see, et itaallaste asemel on kaamera taga seekord prantslased. Uh, gut munching gore hounds...


Saamatud "gängsterid", kes peamiselt elatuvad jahtide pealt esemete röövimisest, otsustavad sammu edasi astuda ja rikka perekonna tütre röövida. Kui aga nende paarimees mentide poolt kinni võetakse kardavad nad vahelejäämist ja otsustavad sõita üle piiri, kuni asjad maha jahtuvad. Röövitud tüdruk võetakse muidugi mingi häda pärast kaasa. Tuleb välja, et koht kuhu nad end sisse seavad pole just eriti kaugel kannibalidest pärismaalaste külast ja varsti avastavadki nad end nende söögilaualt. Normal.


Igast küljest vaadates oli see film ikka puhas sitt. Nuta või naera. Esiteks oli dubleering niivõrd kohutav, et vabalt oleks võinud vaadata filmi ilma helita, midagi tarka tegelaste jutus mu kõrvad küll ei tabanud. Peale selle oli väikese tüdruku read sisse lugenud täiskasvanud naine, kes proovis iga hinna eest imiteerida väikse lapse häält, kuid tulemus oli nagu oleks väike tüdruk aastaid suitsetanud. Kannibalid ise olid muidugi puhas kuld. Enamasti õllekõhtudega ja põskhabemetega valge inimese näojoontega kraaded, kes iga hinna eest proovisid naeru kinni hoida, kui nad sea soolikate vahel hullasid. Tegevustik oli ka väga armsalt üles ehitatud, viimane filmi pool koosneski peamiselt sellest kuidas pätid põgenesid (käies!!) last otsima tulnud perekonna eest läbi džungli, mis tahest tahtmata meenutas tavalist metsa - looduse järgi oli film arvatavasti üles võetud Hispaanias, kust džungleid nii kergelt ei leia. Ja nagu kirss tordi peal oli stseenid kuidas üks kaabakates enda võõrustaja naisele üllatusseksi pakub ja hetk hiljem panevad juba kõik toas pidu nagu midagi poleks juhtunudki. Oleks see siis kõik, vägistatud naine veel välgutab vägistajale kleidi alt enda aluspesu - women love the rape!

Film ise väärib kindlasti miinimumpunkte minu skaalal, kuid kogu selle campi ja juustu eest saab ta ühe lisapunkti. Loodan, et kannibalifilmide sõbrad hoiavad sellest kräpist end eemale ja jäävad "The Mountain of the Cannibal God" ja "Cannibal Ferox" juurde.

2/10

Nämm nämm

Grindhouse (2007)

teisipäev, august 14, 2007 by , under



Death Proof (2007)

by , under


Režissöör: Quentin Tarantino
Osades: Kurt Russell, Rosario Dawson, Vanessa Ferlito, Jordan Ladd, Rose McGowan, Zoe Bell, Tracie Thoms, Quentin Tarantino, Eli Roth jt.
Filmi pikkus: 113 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1028528/

"These 8 Women Are About To Meet 1 Diabolical Man!"

Tarantino fenomeni pole mina kunagi eriti mõistnud. Mis mulle tema filmide puhul meeldib on näitlejate ja muusika valik, ka dialoog voolab tal vahepeal pea täiuslikult, kui ikka ja jälle meeldib talle ideid ja muid võtteid teistest filmidest laenata. Keskmine mäkdoonaldsimaa kinoskäia seda muidugi ei märka selliseid viiteid ja koheselt tembeldab endise filmipoe müüja jumalaks, kuid laiema silmaringiga filmisõpradele võib see tunduda plagiaadina. See selleks muidugi, minu silmis ta ebajumala kohta ei saavuta, kuid peab mainima, et kaks filmi on tal päris korralikult välja kukkunud (nii režissöörina, kui ka stsenaristina), kes ära arvab, sellele komm.


Kaskadöör Mike on selline mees, kellele pakub suurt naudingut noorte kaunitaride tapmine. Selleks ei kasuta minevikus trikimeistrina leiba teeninud mees mitte nuga ega püstolit, vaid oma vastupidavat autot, mis on muudetud tänu põhjalikele ümberehitustele ”surmakindlaks”. Ent ellu jääb Mike’i autos vaid see, kes istub juhiistmel…


"Death Proof" erines eelnenud zombi-komöödiast sellega, et siin ei tundnud ma sellist pealepressitud exploitation maiku. Järjekordne Tarantino film, kust ei puudu tavapärased karakterid, kelle läbi T. enda möla esitleb (seekord saame ka teada tema filmiteadmistest), pärapersest hangitud muss ja vägivald, mis seekord nii tavaline polegi. Film koosneb põhimõtteliselt kahest loost, kahest tüdrukute kambast, keda Russelli poolt suurepäraselt kehastatud Stuntman Mike terroriseerima hakkab. Esimene pool oli igav, tsikid jaurasid ja jaurasid ning paistis, et asi ei jõuagi kuskile, kuid loo lõpupüänt tegi südame soojaks, kes teab, millest ma räägin, see teab. Muheda kõrvalosa tegi seal ka Eli Roth tiirase naistesebijana. Teine lugu paistis järgivat esimese loo mustrit, kuid selle püänt algas varem ja oli tunduvalt intensiivsem ja lõpuks võttis suuna hoopiski huumorirajale. The End tuli järsku ja publik plaksutas ja siis veel löödi kannaga näkku ja publik juba naeris. Otsad olid kokku tõmmatud väga edukalt. Kuhu siiski need libatrailerid jäid, raisk? Lihtrahva mõnitamine...

6/10

Kurt Russell as Stuntman Mike. Perfect!

Planet Terror (2007)

by , under


Režissöör: Robert Rodriquez
Osades: Rose McGowan, Josh Brolin, Freddy Rodriquez, Marley Shelton, Bruce Willis, Michael Biehn, Tom Savini jt.
Filmi pikkus: 106 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1077258/

"Humanity's last hope... Rests on a high power machine gun"

Rodriqueze ja Tarantino tribüüdist grindhouse-kinole tuututati igalpool, võibolla sellepärast oli film mul pikka aega "must see"-nimekirjas. Aganoh, rahaveskid ei jahvatanud piisavalt hästi ja õlised mikidemaa produtsendid otsustasid filmid eraldi kinodesse lasta Euroopas ja ka vist Ameerikas, kui ma ei eksi. See tegi muidugi meele kurvaks ja seetõttu sai filme vaatama mindud alles nüüd, kui Kosmoses soliidselt võileiva hinna eest neid näidatakse, paar kuud esilinastusest hiljem. Alustas Rodriqueze zombi splatter "Planet Terror" ja lõpetas pool tundi peale seansi lõppu alanud Tarantino "Death Proof".


Pärast ohtlike kemikaalide vallapääsemist kohalikus sõjaväebaasis nakatub suurem osa väikelinnast, muutudes lagunevateks elavateks surnuteks, keda iseloomustab tohutu agressiivsus ja isu inimliha järgi. Nüüd peavad oma jala kaotanud endine strippar Cherry ning tema kallim Wray ning käputäis teisi ellujääjaid astuma vastu tervele zombide armeele.


Zombi filmid on mulle alati väga meeldinud, seega oli "Planet Terror" kindlasti oodatum tükk. Rodriquez on kokku pannud traditsioonilise zombiloo, kust ei puudu nii huumor ega ka gore. Kõik oli omal kohal, kuid filmi lõppedes olin siiski tsipake pettunud. Pettunud kuna film tundus mulle veits ülepingutatud, võibolla sellepärast, et ma ei vaadanud seda kui exploitation'it, vaid kui Hollywoodi kommertsõuduskomöödiat. Režissöör proovis igatepidi jätta muljet nagu tegu oleks 60-70ndatel populaarsuse tipul olnud exploitation flick'iga, kuid minul, kes ka muidu selle žanriga ikka ja jälle tutvust teeb, jäi sellise punnitamise tõttu veits halb maik suhu. Kas need väljavõetud kaadrid ja räpane pildikvaliteet andsid üldse midagi sellele lõbusale zombijandile juurde? Minu vastus igatahes on - ei. Veel üks asi, mis mulle ei meeldinud, oli Tarantino väike kõrvalosa. Nii mõttetut karakterit ma pole juba ammu kuskil silmanud, ei päästnud teda ka Tarantinole omane suuvärk. Hea, et tal vähemalt munn otsast mädanes hehe. Kogu selle vingumisega muidugi ei taha ma öelda, et tegu oli halva filmiga. Üle keskmise horror-komöödia, kus verd ja nalja saab kordamööda soliidsetes kogustes mööda nägu, kuvaldaga. Lisapunktid ka muidugi (ainukese?) libatraileri eest - "Machete", millest mina juba täispikka filmi ootan!

7/10

Resident Evil: Extinction (2007) poster

by , under

Kevin Smithi horror-projekti trailer?? Ei ole!

by , under

Kevin Smith lubas aastakese tagasi, et tema järgmine projekt saab olema horror. Selle traileri järgi aga paistab siiski olevat jälle vägatemalik mustamaiguline komöödia. Lisasin siia ka uhiuue kuid soliidselt pika traileri, eks igaüks teeb omad järeldused (saidilt näeb parema resolutsiooniga versiooni):

UPDATE: Tähelepanematusest ei pannud ma tähele, et "Reaper" on hoopistükkis uus komöödiasari ning Smith lihtsalt pilootosa režissöör. Sellega muidugi langes postituse väärtus mitu korda. Smith ise on aga siiski veel õudukalainel ja "Red State" peaks kinodesse jõudma järgmisel aastal. Tänud eerikule igatahes, olekski äkki kahe silma vahele jäänud.

BloodRayne (2005)

neljapäev, august 09, 2007 by , under



Režissöör: Uwe Boll
Osades: Kristanna Loken, Michael Madsen, Matt Davis, Will Sanderson, Billy Zane, Ben Kingsley, Meat Loaf, Udo Kier jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0383222/

"She's one Hell of a heroine...literally!"

Uwe Boll on hetkel üks vihatumaid filmilavastajaid. Peamiselt tänu filmikriitikutele ja arvutimänguritele, kelle mängudest ta kaheldava väärtusega käkid valmis on vorpinud. Boll ise aga on oskuslikult kõik selle enda kasuks pööranud ja tema filmid toovad siiski oodatust rohkem kinodes sisse, mis siis, et IMDb ja RottenTomatoes skoorid on madalamate seas. Pealegi, kellele need filmisaitide hinnangud ikka korda lähevad, mingit objektiivsust neil ju tegelikult pole, kui tulivihased mängusõbrad filmi nägemata ühtesid lahmivad ja Kim Ki-duk'i ülistavad filmigurmaanid selle ajuvabadusest jahuvad. Boll on tänapäeva piinatud geenius, reinkarnatsiooni läbinud Ed Wood, selles pole kahtlustki.

Rinnakas dhampir - pool inimene, pool vampiir - Rayne põgeneb tsirkusest, kus teda vangistuses hoitakse ja inimestele friigina esitletakse. Ta haub kättemaksu enda isale Kaganile, kes tema ema vägistas ja tappis ja kes on ühtlasi üks võimsamaid vampiire maailmas. Tema kättemaksu-teekond ristub vampiiritapjate Sebastiani ja Vladimiriga, kellega jõud ühendatakse ja Kagani vastu astutakse.


Ei saa nüüd öelda, et see oli hea film. Ta oli sitt film. Siiski nauditav sitt film, mis kindlasti ei vääri enda kohta IMDb edetabelite põhjas, kuna olen näinud kordi-kordi-kordi kehvemaid filme, selliseid, mille kõrval "BloodRayne" mõjub kui "Citizen Kane". Film ise paistiski muidu selline korraliku rahasummaga (natsikuld?) tehtud b-film. Oli softcore seksi, paljaid rindasid, gore'i, halba näitlemist korralikelt näitlejatelt, kohmakat võitluskoreograafiat jne. Just selline mõnus kompott, et igav ei tohiks tänu sellele jaburusele küll hakata ning võib vabalt vahepeal 5 minutit köögis võileiba tegemas käia, ilma, et pausile peaks panema. Loomulikult ainult siis, kui sa ei karda maha magada seda täiesti random seksstseeni Rayne ja Sebastiani vahel vanglas.


Kindlasti tuleks vaadata Unrated versiooni, kuna vahe, kinodes jooksnud versioonil ja sellel, on üsna suur. Unrated paistabki silma just oma gore'ga, tavalisest mõõgamärulist on saanud üpriski verine splatter. Effektide eest vastutas muidugi Olaf Ittenbach isiklikult, niiet tema töödega tuttavatel ei tohiks siingi pettuda. Veriseid stseene sai lõpuks muidugi nii palju, et Boll ei osanud nendega midagi peale hakata ja toppis need filmi lõppu - flashbackina peale finaali! Just neid stseene nähes sain ma jälle aru, miks Ittenbach on ikka kunn.

Peab veel ka mainima, et ma pole mängu mänginud, niiet mu arvamus erineb kindlasti erinevate fanboy'de omast, kuid kui on ühel hetkel tarvis vaadata täiesti ajuvaba ja juustust veristamist ning Kristanna Loken'i rindasid, siis võib "BloodRayne" edukalt soovitada. Samas tuleks hoiduda teistest tema mänguadaptsioonidest - "House of The Dead" ja "Alone in the Dark", mida isegi mina ei suutnud mitte mingist otsast nautida.

4/10

I approve this !

Jack Brooks: Monster Slayer (2008) poster

teisipäev, august 07, 2007 by , under


Blades of Glory (2007)

neljapäev, august 02, 2007 by , under



Režissöör:
Josh Gordon, Will Speck
Osades: Will Ferrell, Jon Heder, Will Arnett, Amy Poehler, Jenna Fischer jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0445934/

"Kick Some Ice"


Will Ferrell on minu jaoks hetke üks parimaid koomikuid maailma peal. Isegi siis kui talle on jäetud ka imetilluke roll kuskil suudab ta mind mõne varrukast võetud naljaga naeru lagistama panna. Vaatasin mingi aeg tema "Saturday Night Live" best of ära, see peaks "Kuidas teha nalja?" õppevideo olema.


Peale seda kui iluuisutajad Chazz Michael Michaels ja Jimmy MacElroy viigiga lõppenud võistlustel kaklema hakkavad pannakse neile peale eluaegne üksiksõidul võistlemise keeld. Kavalpead võtavad siis nõuks jõud ühendada ja proovida paarissõitu, mida keeld ei puuduta.

Sisu ja trailer tundusid üpriski juustuselt ja väike kahtlus oli filmi peale pannes. Andsin siiski Ferrellile võimaluse ja võib öelda, et pettuma ei pidanud. Viimasel ajal on need spordikomöödiad päris populaarseks saanud ja "Blades of Glory" meenutaski ülesehituselt natuke sellist ajuvabakaid nagu "Dodgeball", "Benchwarmers" jne - peategelased saavad mingi tagasilöögi ja siis asuvad treenima, et lõpukolle viimastel võistlustel võita blabla. Sisu oli tegelikult suht kõrvaline, ma nautisin Ferrelli etteastet seksisõltlasest macho Chazzina. Jon Heder ei istu mulle siiamaani, talle vist jääb eluks ajaks Napoleon Dynamite plekk külge. Tema näitlemisega sai ta muidugi suurepäraselt hakkama, kuid teistes filmides mõjub ta jälle samasuguse tegelaskujuna - ohmu töllina. Kahe omavaheline klapp oli muidugi olemas, muidu poleks vist nii palju üksteise käperdamisega filmis hakkama saanud, vahepeal oli veits ebamugav isegi jälgida. Iluuisutamine pole ikka eriti hetero, eriti kui seda kaks meest paaris teevad.

Hot!

Ferrelli pärast vaataks muidugi filmi veel, kindlasti sõpradega õlle kõrvale sobib. Meil kõik siin samuti tema suured austajad - "Anchorman" on vist üle 20 korra niimoodi jauramise kõrvale vaadatud ja nalju tsiteeritakse pidevalt. (Where did you get those clothes.... at the toilet store?)

6/10

Jimmy: I see you got fat.
Chazz: I see you still look like a fifteen year old girl, but not hot.

Bubba Ho-tep (2002)

by , under


Režissöör: Don Coscarelli
Osades: Bruce Campbell, Ossie Davis, Ella Joyce, Bob Ivy, Larry Pennell, Heidi Marnhout jt.
Filmi pikkus: 92 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0281686/

"The King vs. The King of the Dead"

Ho-tep - n. 1. Relative or descendent of the 17 Egyptian Dynasties, 3100-1550 B.C.
2. Family surname of an Egyptian pharaoh (king).

Bubba - n. 1. Male from the Southern U.S. 2. Good ole boy 3. Cracker, red neck, trailer park resident.

Mõne filmi puhul sa taipad juba esimese veerand tunniga, et tegu on klassikaga. Vot "Bubba Ho-tep" puhul oligi just niimoodi. Kui ma nägin b-filmide kroonimata kuningat Bruce Campbell'i Elvisena vanadekodus voodis lamamas oli filmile hing 100% müüdud.


Vanadekodu asub terroriseerima kauboibuutside ja -kaabuga muumia, kes majas asuvatel vanadel ja väetidel persest hingesid välja imema hakkab (ja hiljem need WC-potist alla uhab). Tema vastu astuvad vanaduspõlve veetev Elvis ja Valge maja poolt neegriks võõbatud John F. Kennedy.

Elvis: Jack wait. Marilyn, how was she?
JFK: That... is classified. Top Secret! But between you and me... Wow!

Väikese eelarvega üles võetud filmi peamisteks tugevusteks on kindlasti tugevad näitlejatööd (eriti ühe mu lemmiku Campbelli poolt) ja täiesti originaalne stsenaarium. Ei olnud mitte ühtegi hetke, kus oleks mõelnud, et seda ma olen justkui ennem näinud kuskil. Võib-olla just sellepärast on film saavutanud suhteliselt suure kultusväärtuse ja võib-olla just sellepärast ei kahelnud ma hetkegi, kui DVD'd müügil nägin. Kuuldavasti oli Bruce Campbellil Coscarellile vaid üks küsimus enne nõusolekut filmis osalemiseks: "Are you going to show the penis?" Puhas kuld ja puhas klassika !

9/10

Elvis: Ask not what your rest home can do for you. Ask what you can do for your rest home.
JFK: Hey, you're copying my best lines!
Elvis: Then let me paraphrase one of my own. Let's take care of business.
JFK: Just what are you getting at, Elvis?
Elvis: I think you know what I'm gettin' at Mr. President. We're gonna kill us a mummy.

Boksuneun naui geot / Sympathy for Mr. Vengeance (2002)

kolmapäev, august 01, 2007 by , under


Režissöör: Chan-wook Park
Osades: Kang-ho Song, Ha-kyun Shin, Du-na Bae, Ji-eun Lim, Bo-bae Han jt.
Filmi pikkus: 121 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0310775/

"Revenge Was Never This Sweet"

Kõigepealt tuleb vabandada mu suurimate fännide, Trashi ja Razieli ees, et viimasel ajal postitusi nii harva on tulnud. Teiseks tuleb kiita Rahva Raamatu uut filminurka, kust ma peale antud filmi Collector's Editioni ka Cronenberg'i "Scanners" ja Coscarelli "Bubba Ho-Tep" suutsin hankida. Sinna jäi veel muidugi mõnus ports igast huvitavaid plaate - näiteks Lenzi ülisitt, kuid tänu sellele ka huvipakkuv, "Incubo sulla città contaminata / Nightmare City", slasher klassikasse kuuluv "Maniac" jpm. Parki kättemaksu-triloogiasse kuuluva "Mr. Vengeance" otsustasin esimesena üle vaadata, kuna sellega on mul alati mingi jama olnud ja täielikult polnudki ära näinud - küll suutsin tõmmata mingisuguse hispaania-keelse ripi, millel oli pool filmi puudu, screeneri, kus tekst üleval nurgas passis jne.

Veidike nihu läinud inimröövist pajatava loo keskmes on Ryu, rohejuukseline, kurt-tumm tehasetööline, kellel on hädasti, peale seda, kui ta pättidest organi-äritsejate käest tüssu saab, oma õe neeruoperatsiooni jaoks rahhi tarvis. Koos oma vasakäärmuslasest tüdruksõbraga otsustavad nad röövida rikka ärimehe tütre, et temalt hiljem kopsakas rahasumma välja pressida. Plaan hea, kuid kaasa toob see üpriski halvad tagajärjed.


Parki kättemaksu-triloogias on mulle siiamaani enim istunud viimane ehk siis "Lady Vengeance". "Sympathy for Mr. Vengeance" tema kohta ei ohusta, pigem pistaks ta ühele pulgale "Oldboy"-ga. Ülelastud naise kättemaks oli kordi (liialdan) stiilsem ja silmale ilusam vaadata kui näiteks 15 aastat vangis hoitud Oh dae-su või lapse kaotanud (järjekordselt suurepärase) Kang-ho Songi tagasitegemist. Eks ta maitse asi ole samas. Suurepärased filmid on kõik kolm. Esimese hooga tundus "Sympathy for Mr. Vengeance" ülejäänud kolmest rohkem eksperimentaalsem, sellega tahan öelda seda, et väga palju esines mittevajalikele detailidele, kuid samas sügavalt ja kaunilt üles võetud kaadreid. Eelnev asendaski mõnesmõttes nappivat dialoogi, jättes ruumi näitlejate ilmetele ja kehakeelele.


Nagu ikka oli kahe mehe kättemaksuteekonnal raske võtta seisukohta, et kummale tegelasele meie sümpaatia siis kuuluma peab. Kas Ryu'le, kes proovib kõik-võimalike viisidega päästa enda surevat õde või Dong-jin'le, kelle viib hullumiseni enda armastatud tütre surm. Chan-wook Park näitabki mõlema mehe kannatusi ja vaeva neutraalselt, et iga vaataja saaks filmi lõppedes endalt küsida, kas nii siis pidigi minema?

Kiitma peab ka DVD'd. Korraliku pildi ja heli (valida saab DTS Digital Surround 6.1, Dolby Digital 5.1-EX Surround, Dolby Digital 5.1 Audio ning loomalikult kahe-kanalise heli vahel) varustatud plaadiga sai karbi vahel kaasa veel väikese voldiku mõtetega ühelt filmikriitikult ja väikese Tartan kataloogi.

7/10

Mees suurepäraste filmide tagant