Latest Entries

HÕFF 2011: Los ojos de Julia / Julia's Eyes (2010)

Laupäev, mai 07, 2011 by , under ,


Režissöör: Guillem Morales
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1512685/

Selline sobiv film festivali teist päeva avama - ühelt poolt kergelt jälgitav, et ka kõige uimasem pea suudaks narratiivil silma peal hoida ja teisest küljest piisavalt põnev, et alles voodist tõusnud keha kinotoolil puhkerežiimi ei lülituks. Ei midagi uut ja üllatavat, kuid kõiki aabitsatõdesid järgiv korralikult tehtud vana. Külge kleebitud Hispaania horror-guru Guillermo del Toro nimi on muidugi osa osavast reklaamist (loe: petuskeemist), et film ka, sarnaselt mõne aasta tagusele EL ORFANATO'le, suurema publiku ette jõuaks. Mart Sander näiteks rääkis HÕFF'ile eelnenud kultuurisaates OP! käesolevast filmist kui del Toro filmist. Reklaam töötab!

Kõige suurem häda selle filmiga on see, et ta on paganama pikk ja režissööril käib selgelt üle jõu viimases pooles varasemalt seatud tempot hoida. Tähelepanelikum vaatajal on nimelt juba peale esimest tundi piltmõistatus kokku pandud ning selle asemel, et mõne varjatud trumbiga vaatajal vaiba jalge alt ära tõmmata, laseb Morales sama jutiga edasi. Mis tähendab, et viimane pool on juba täiesti mõttetu ja toetub ainult sellele, et kurjami nägu valguse kätte tuua. Nii muutubki algselt mõnusalt salapära hoidev müsteerium lõppedes tüütuks kassi-hiire mänguks, mille piirid seab ühe elamu seinad. 6/10


HÕFF 2011: Subconscious Cruelty (2000)

Kolmapäev, mai 04, 2011 by , under ,


Režissöör: Karim Hussain
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0166370/

"Destroy all rational thought!" hüüdis kunagi beat-põlvkonna kirjanik William S. Burroughs ning toetas oma poolt väljahõigatut cut-up tehnikaga, mis kirjanduslikus tekstis lineaarselt kulgeva narratiivi purustas ja seega sellele läheneda üritava peas korraliku segaduse korraldas. Umbes samasuguse ideega alustab ka Hussain oma filmi, kui kutsub üles välja lülitama oma aju vasakpoolse osa, mis režissööri väitel loogilise ja ratsionaalsega tegeleb ("Destroy the Left Brain, Destroy your Lies"). Ma pole küll aju ehituse ja toimimisega kursis, kuid olen üsna kindel, et selline info on saadud kaheldava väärtusega allikast. Probleem seisneb aga selles, et film ise on liiga rangelt struktureeritud ja liigagi loogilise narratiivi peale üles ehitatud. Ainukesed suuremad katkestused tekivad episoodide vahel, mida ei seo omavahel tõepoolest mitte midagi. Eks see ole ka suuresti sellepärast nii, et konkreetset sõnumit (mille esitamine on eeldatavasti Hussain'i üks peaeesmärke) on üsna raske unenäo-loogikat kasutavas loos välja tuua. Ütleks isegi, et need kaks asja välistavad teineteist.


Iga episood kannabki ühte ideed ning mäletamist mööda oli neid kokku kolm või neli. Režissöör keskendub fragmentide lõikes loomis- ja hävitamistungile, inimese ja Gaia vahekorrale, religioonile jne. Nendest kõige põnevam tundubki esimene "lugu", mis jäi meelde mõnusa giallo'liku värvidemängu (vihjeks: Bava, Argento) ja väga graafilise kulminatsiooniga. Edasine aga viib filmi järjest sügavamale sohu, kust varsti enam peanuppki välja ei paista. Eks ta kokkuvõttes selline ühe äsja Nietzsche'ga ühele poole saanud noore mehe vihapurse olegi, mis kümneid aastaid hiljem põskedele piinlikuse puna toob ja seda oli tunda ka mehe filmi sissejuhatavast videotervitusest.


Olles hiline film, tekitas mus siiski piisavalt huvi, et üleval hoida, kuid pooled mu sõbrad suigutas film küll magusasse unne. Vähemalt suutsid osad siis selle valet külvava vasaku ajupoole mingil määral välja lülitada. 5/10

HÕFF 2011: A Horrible Way To Die (2011)

by , under ,


Režissöör: Adam Wingard
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1617620/

Sarimõrvareid on filmides tänaseks päevaks vist küll juba nii paljude külgede alt vaadeldud, et sealtmailt mingeid üllatusi oodata ei oskakski. Ega ei tule selles mõttes ka Adam Wingard millegi novaatorlikuga välja. Juba lugu ise, kus vangistusest põgenenud sarimõrvar (praegune iseseisva õuduskino "staar" AJ Bowen) liigub mööda Ühendriikide teid oma endise tüdruksõbra juurde, kes samal ajal proovib oma tumedast minevikust kuidagi lahti raputada, ei tekita erilist ootusärevust millegi üllatava suhtes. Nüüd võib muidugi moka otsast mainida, et väikene üllatus režissööril siiski lõpetuseks valmis oli sätitud. Selleni kulgemine aga möödub vägagi rahulikult ja ootamatult verevaeselt - paralleele võib mingil määral tuua ka HõFF'il linastunud RED WHITE & BLUE'ga, kus õudusfilmi nimetus (selle üle võib muidugi vaielda) teenitakse välja alles filmi viimases kolmandikus. Lõpukulminatsioonile eelnev on aga vaatajani toodud üsna kaootilises vormis. Juba oma mõne aasta taguses psühhotroopses horror'is POP SKULL meeldis Wingard'ile oma pildikeelega mängida filmilise reaalsuse ja mitte-reaalsuse piiril ning ka käesolevas teoses liigub ta üsna vabalt mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, jättes vaatajale siiski mõningasi pidepunkte, et too ajajoonel orienteeruda suudaks. Kuigi see vajab võib-olla keskmisest rohkem tähelepanu, pole narratiivi siiski väga keeruline jälgida. Ka sissejuhatanud Sten Saluveeri ja Todd Brown'i poolt välja kuulutatud lõpupuänt jäi oodatust tegelikult tunduvalt vaiksemaks. Omapärane lõpukulminatsioon kindlasti aga samamoodi tagasihoidlik ja maadligi nagu sinna jõudminegi. Selline indie-horror on mulle aga väga mokkamööda ning seetõttu üks festivali meeldivamatest üllatustest. 7/10


HÕFF 2011: Leipzigisse (2011)

Teisipäev, mai 03, 2011 by , under ,


Režissöör: Hardi Keerutaja

Mõtlesin alguses, et ei hakkagi eraldi postitust sellest uuest Eesti lühifilmist tegema, kuid kuna igasugune vastukaja on ühele noorele režissöörile väga tähtis ja ma soovin Eesti filmi tulevikule vaid kõige paremat, ma seda siiski teen. LEIPZIGISSE on peale vaadates väga kena film ja midagi muud filmikooli poistelt ka ei ootaks aga, aga... Kõlab kindlasti väga platonlikult aga mul on tunne, et kohalikud filmitegijad küll proovivad jäljendada lääne horror'i kõiki tuttavaid külgi aga samas jääb neile kättesaamatuks see Idee, mis seisab nende jäljendatavate taga. See tähendab, et vaadates näiteks antud lühifilmi, olid kõik ühte õudusfilmi kuuluma pidavad märgid, tähendused mulle tuttavad aga siiski tekitas film minus võõrastust. Seda peamiselt selle tõttu, et nähtu taga lihtsalt polnud midagi. Mul on muidugi hea meel, et ka meie filmitegijad on pead hakanud vaikselt õuduskino poole pöörama, kuid ma ei saa kunagi leppida filmi tegemisega vaid filmi tegemise enda pärast. 4/10

HÕFF 2011: Amphibious 3D (2010)

by , under ,


Režissöör: Brian Yuzna
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1540761/

"Fear is rising."

Kes veel mäletavad, siis mõned aastad tagasi väisas Yuzna ka Haapsalut. Olles just ära näinud tema viimase režissööritöö BENEATH STILL WATERS, mõtlesin mehele läbi lillede mainida, et lavastaja-amet pole ikka tema jaoks ja mõistlik oleks jätkata pigem suvalise b-horrori produtseerimist. Seda viimast ta ju tegelikult oskab. Kuid, nagu näitas ka tänavune HÕFFi avafilm AMPHIBIOUS 3D, võib ta tegelikult ka lavastajatoolil hakkama saada, kui ta on valgustatud teadmisega, kes on tema filmi eeldatav sihtgrupp ja mil eesmärgil nad seda filmi vaatavad. Haapsalu lossivaremetesse kogunenud lõbusas meeleolus seltskonnad, kes põues peituvate pudelitega talvekülma vastu võitlesid ja ekraanil toimuvale vaid 50% oma tähelepanust suutsid koondada, on sellise filmi puhul ju tegelikult ideaalpublik.


Indoneesias linti võetud c-kategooria film pole midagi muud kui austusavaldus kõigile enne kunagistele kollifilmidele, kus meresügavikes peituvad ebardid meie naissoo vastu suurt huvi tunnevad ja paaritusmänge häirivat faktorit elik meest teise ilma saadavad. Igast nurgast vaadatuna on näha, et film on tehtud keel põses ja seega oleks raske selle halbasid külgi tõsise pilguga materdada. Pigem võiks näiteks kalaroogadega võtteplatsile meelitatud kohalikke näitlejahakatisi, humoorikat ingliskeelset dublaaži (KUNG POW, anybody?) ja üldse rumalat lugu vaadata kui päästerõngast, mis ühe keskpärase ja näotu filmi päästavad. Kiita tuleb ka (eri)efektimajandust. Kuigi Yuzna on kergema vastupanu teed läinud ja kasutanud ohtralt arvutigraafika abi (peamiselt peapaha kujutamisel), siis oli hea meel ka näha, et poldud unustatud klassikat ehk kummi, silikooni ja punast värvi. 5/10

Concept art

Poster: Stake Land (2010)

Neljapäev, aprill 14, 2011 by , under

HÕFF tuleb taas...

Kolmapäev, märts 30, 2011 by , under



Läheb jälle lahti see trall. Kuu aja pärast algab nimelt meie maa üks mõnusama fiiliga festivale ja loomulikult roomavad kõik rämps-, õudus- ja fantaasiafilmisõbrad selleks ajaks Haapsalusse. Nüüd poetati esimene suurem infokild, millele toetudes võib öelda, et tulemas on üks viimaste aastate tugevaima programmiga HÕFF. Lasen siinkohal pressiteatel rääkida:

29. aprillist – 1. maini asetleidval Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil (HÕFF) leiab aset kahe mängufilmi ametlikud Euroopa esilinastused.

Kanada režissööri Panos Cosmatose debüüt “Teispool musta vikerkaart” (Beyond the Black Rainbow) jõuab Eesti vaatajate ette otse pärast esilinastust sõltumatute filmide tippfestivalil Tribecast. Napi dialoogiga ja hüptnootilise stiiliga ulmefilmi, mis autori sõnul on ainest saanud 80ndate aastate Kanada õudusfilmist, on jõutud juba võrrelda kui oskuslikku kombineeringut sellistest klassikatest nagu “Solaris” ja “Logan’s Run”.

Esimest korda näidatakse Euroopas HÕFFi raames ka pöörast USA musta komöödiat “Katekismusekataklüsm” (The Catechism Cataclysm), mis oli tänavuse Sundance’i festivali üks publikumagneteid. Absurdne road-movie, mille slogan võiks kõlada ka kui hoiatusena “Jumal keerab teile sajaga taha”, on valitud HÕFFi ametlikuks lõpufilmiks.

Põhja-Ameerika filmide eriprogrammi kuulub kokku üheksa täispikka filmi. Lisaks kahele eelmisele näeb HÕFFi publik ka üht selle aasta oodatumat ja mainekat festivalihitti “Pumppüssiga Hobo” (Hobo With a Shotgun), mille režissöör Jason Eisener on lubanud Haapsallu oma filmi linastusele ise ka kohale sõita. Robert Rodrigueze ja Quentin Tarantino poolt spondeeritud “Grindhouse’i” võltstreilerist sündinud täispika filmi peaosas hiilgab “Blade Runneri” ikooniline staar Rutger Hauer.

Põhja-Ameerika filmivalikust ei puudu ka 2010. a Toronto festivalilt tee rahvusvahelisele areenile saanud noore režissööri Jim Mickle postapokalüptiline verest tiine vampiirihorror “Tõotatud maa” (Stake Land), mis annab väärdunud nägemuse Ameerika liiasustest ja nende tagajärgedest.

Kummardus tehakse ka 80ndatele aastatele – Ti Westi lavastatud satanistliku paanika esilekerkimise ajastu teemast inspireeritud “Saatana maja” (The House of the Devil) peetakse üheks märkimisväärsemaks Ameerika õudusfilmi uue laine esindajaks viimaste aastate jooksul. “Vana kooli” õõvafilm on ka Adam Greeni “Kirves 2” (Hatchet 2), mis linastus algselt Ameerika kinodes ilma ametliku loata, pärast mida monteeriti film kinodesõbralikumaks. HÕFFil linastub fännide rõõmuks siiski filmi tsenseerimata versioon.

2007. aastal publikut šokeerinud ”Pop Skull” looja Adam Wingardi teine töö “Võigas surm” (A Horrible Way to Die) jätkab balansseerimist väärtfilmi ja õudusfilmi piiril, andes sellega sarimõrtsukafilmidele täiesti uue hingamise. Ka briti lavastaja Simon Rumley Texases ülesfilmitud “Punane, valge ja sinine” (Red, White, Blue) pole mitte klassikaline horror vaid sünge lugu armastusest ja kättemaksust.

Selgunud on ka alati publikut meelitanud HÕFFi ekstreemhorrorfilmiseanss, mis samuti tuleb tänavu just Põhja-Ameerikast. Kanada filmimees Karim Hussain, keda üldsus teab ka mitmete filmide operaatorina, sh “Pumppüssiga Hobo”, šokeeris kõiki oma 2000. aastal valminud mängufilmiga “Alateadlik julmus” (Subconscious cruelty). Neljast segmendist koosnev film-essee raputab publikut vägivalla, paakunud vere ja seksuaalhälvete graafilise kirjeldusega, mille eesmärk pole mitte niivõrd publikut provotseerida kui esitada väljakutse religioonile, moraalile ja meie enda vägivallataluvusele.

Põhja-Ameerika programmi pani kokku enim loetava õudus- ja kultusfilmidele pühendatud veebiportaali Twitch peatoimetaja ning filmiprodutsent Todd Brown Kanadast.
Kõigepealt tuleb muidugi väga meeldiva üllatusena Jim Mickle'i STAKE LAND, millele ma olen asetanud väga suured panused ja mille linastumist festivalil ma ka, Todd Brown'i nime programmi koostajate seas nähes, ootasin. Loomulikult on ootamist väärt ka potensiaalne kultusfilm pumppüssiga hulgusest ning minu jaoks 2009. aasta üks parimaid näiteid Ameerika õuduskinost THE HOUSE OF THE DEVIL (blogis) nägemine suurelt ekraanilt. Ka Adam Wingard'i, kelle POP SKULL mind väga meeldivalt üllatas, uus film tekitab mõningast uudishimu. Aga, keda ma petan, üritan ikka kõik filmid, mida näinud veel pole, ära vaadata. Loodan muidugi, et sellega pole filmide nimekiri veel lõplik ja mõned pärlid lisanduvad veel. Tuleb siiski au anda, avapauk oli tugev!

Bitter Feast (2010)

by , under


Režissöör: Joe Maggio
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1477835/

Meil siin Eestis on toidu(koha)kriitika üsna mõistlikuse piiridesse jäänud ja mingisuguseid skandaale, et mõni uhkem restoran arvustajatelt hävitava hinnangu on saanud, pole ka silma jäänud. Samas, kas keegi peale EPL nädalalõpulisas söögikohtadele hinnanguid jagavale Köögikomando, üldse tegeleb sellise kriitikaga? Eriti palju neid tegelasi vist ei ole ja noh, tegelikult ei ole siinpool ka nende kirjutiste lugemise vastu erilist huvi. Kui väljas on vaja süüa, söön ikka seal, kus kõhu täis saab. Mingid toidust tulenevad esteetilised naudingud on minu jaoks teisejärgulised.


Läänes aga on igasugune (professionaalne) kriitika erinevate valdkondade vastu juba sinnamaale jõudnud, et on tekkinud nähtus, kus eelnevalt loodu üle arutlev ja seda analüüsiv seltskond on vaikselt asendunud sellistega, kes kasutavad seda loodut vaid aluspinnaks ja proovivad tähelepanu tõmmata pigem enda kirjutisele, kui sellele, millest nad tegelikult rääkima peaksid. See ei ole muidugi alati negatiivne nähtus, sest loen ma näiteks isegi hea meelega Žižeki tekste, kus ta läbi arutluse filmidest esitab enda filosoofiat, aga see on teinud võimalikuks olukorrad, kus erinevad trollid saavutavad kohati isegi suurema tähelepanu kui mõni arvestatav kriitik. Internetis loevad muidugi klikkide arv ja mis tõmbab neid rohkem kui kellegi/millegi põhjendamatu materdamine ning mahategemine (lisa siia veel seks ja kuulsused ja valem superportaaliks on olemas!).


Üks selline kibestunud kriitik on ka JT Franks, kelle põhjendamatult kriitiline tekst oma toidukohti arvustavas blogis hävitab ühe koka Peter Grey elu - kõigepealt tõmmatakse juhe seinast tema kaabeltelevisioonis jooksval kokasaatel ja hiljem lastakse lahti ta ühe restorani peakoka ametist. See viib koka selleni, et ta röövib populaarse blogija, seob ta enda maamaja keldrisse kinni ja korraldab talle mitmeid pealtnäha lihtsaid katseid, et suurte sõnade omanik ise saaks omal nahal tunda, millist vaeva nõuab millegi valmistamine. Põhimõtteliselt rada7 foorumitest tuttav "tahaks näha, et ise paremini teed"-juhtum.


Kui ma ei teaks, siis võiks arvata, et filmi režissööriks on Uwe Boll, kelle igat filmi saadab nii professionaalsete, kui ka amatööridest, kriitikute virin ja seega leidis mees lõpuks filmist sobiva meediumi, kus oma vihavaenlastele koht kätte näidata. Kus kokk (režissöör) saaks ühte blogijat (filmikriitikut) poolteist tundi ebainimlikult kohelda - mõelda vaid, milline paradiis see ühe vihatud filmitegija jaoks oleks! Maggio aga läheb väheke tagasihoidlikumat teed ja tema nägemuses hea-paha rollid nii väga selged pole. Kui filmi alguses on kindel, et vaataja mõistab pigem koka, kui kannataja, tegevusmotiive, siis filmi lõpuks on pigem abitu blogija see, kes üleloomuliku Hävitaja käe alla kannatab ning kokkuvõttes ei saa kumbagi poolt hea inimesena vaadata. Film ise on Glass Eye Pix toodangule iseloomulikult tagasihoidlikult tehtud - filmitud (kui ma õigesti mäletan) Canon 5D kaameraga paari nädala jooksul (muide samas paigas, kus valmis WENDIGO (blogis)) - ning rõhk on pandud pigem kommentaarile (mis muidugi võiks tunduvalt teravamalt torgata), kui otsesele ekraanil toimuvale veristamisele. 6/10


Shuffle (1981)

Esmaspäev, märts 21, 2011 by , under


Režissöör: Sōgo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0083073/

See Katsuhiro Ōtomo mangal põhinev 30-minutiline lühifilm on otsekui käeharjutus Ishii järgneva linateose BURST CITY (blog) jaoks. Ishii nimelt otsib erinevaid võimalusi, kuidas kiire tempoga kulgev lugu võimalikult kiirelt ka edasi anda ning mis sobib selliseks harjutuseks paremini kui lihtne lugu tüdruksõbra mõrva pärast politsei eest põgenevast ja ühele tänavagängsterile kättemaksu vanduvast punkarist. Nii koosnebki film peamiselt oma eesmärgi poole tõttava punkari jälitamisest, mida iseloomustab Ishii kaubamärgiks saanud hektiline kaameratöö ja mõned kummalised videoefektid. Palju sellest lühifilmist rääkida pole ja arvatavasti jääb ka ainukeseks vaatamiskorraks. Nagu mehe lühemate filmidega ikka, siis häirivalt keskpärane. 5/10