Over-sexed Rugsuckers from Mars (1989)

teisipäev, juuni 29, 2010 by , under



Režissöör: Michael Paul Girard
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0200940/

"You'll never trust your vacuum cleaner again!"

Tüüpiline ameerika trash-kino, kus ei lasta heidutada nii rahalistest puudujääkidest, kui ka naabruskonna amatöörteatrist hangitud inimeste olematust näitlemisoskusest - tegijate fantaasia on see, mis loeb ja see lendleb ideaalselt.


Tulnukad maanduvad enda kosmoselaevaga Los Angeles'es ja esimest ettejuhtuvat inimsoo esindajat nähes (kelleks on prügikasti kõrval peatäit välja magav kodutu) leiavad, et inimesed pole aastatuhandetega eriti kuskile arenenud. Sihtmärgiks inimese ja tolmuimeja ristamine, annavad nad prügikastis vedelevale tolmuimurile südame, et see missiooniga pihta hakkas. Tolmuimeja satubki ühe keskmise ameeriklase koju ja "kogemata" suguiha tõstvat teed sisse imedes, naissoole (kuid ka meessoole) väga ohtlikuks seksimasinaks muutub. Samal ajal imuri jälgi ka inimsoo arengut illustreeriv kodutu, kes lühikese ajaga tollesse armuda jõudis.


Juba esimese kümne minuti jooksul, kus näidatakse lohakalt savist voolitud paljaid Marsi elanikke, kusejoomist ja seksuaalakti tolmuimejaga, teadsin ma, et seekord on filmi kultusmaine täielikult õigustatud. Leidis seda ka Lionsgate, kes paar aastat tagasi otsustas filmile isegi korraliku DVD-reliisi anda. Noh, korralik on muidugi liialdus, sest film on sellegi poolest väga halva heli- ja videokvaliteediga aga suur samm edasi võrreldes ennem ringi liikunud VHS'idega. Film ise on muidugi suurepärane näide rumalast filmist ja seetõttu ka soovitus neile, kes vähemalt paar korda elus end Troma filmi nautimast on avastanud. 5/10


Motorama (1991)

reede, juuni 18, 2010 by , under



Režissöör:
Barry Shils
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0104922

"Most kids can't wait to get their driver's license. Ten-year-old Gus didn't."

Hoiatan kohe ette ära, et järgnev tekst (eriti viimased lõigud) võivad sisaldada ja kindlasti sisaldavad spoiler'eid. Ära loe, kui kardad elamuse rikkumist ja ära vingu, kui siis ikka loed.

Ameerika Ühendriigid hõlmavad suurt ja laia territooriumi ning sealsed inimesed on juba aastakümneid seda vabadust rohkemal või vähemal viisil ära kasutanud - kes kindla ümbrusega kohanemise eest põgenedes pidevalt teel olles, kes vähemalt korra enda elupaiga teisele rannikule lennutanud. Teel olemise motiiv on piisavalt ainest andnud ka sealsele kinole: kuulsamatest põrkab kohe silme ette hiljaaegu lahkunud Dennis Hopper'i kultusfilm EASY RIDER ning uuematest sobib samasse kategooriasse ka näiteks INTO THE WILD. Tunduks nagu road movie, žanr kui selline, on tõesti viimane kants, kust mingit üllatavat pauku oodata võiks, sest teel olemine, kui road movie selgroog, seab alati mingid kitsendused, mille ületamine vajab tugevat loomingulist lähenemist nii stsenaristilt kui ka režissöörilt. Hea on peale seda mainida, et MOTORAMA puhul tegijate loomingulisusest puudu ei jää.


Filmi peategelaseks on 10-aastane Gus, kes pidevate peretülide keskelt põgeneb, taskus rahapõrsast võetud 30 dollarit ja istumise all varastatud 1966 Ford Mustang. Jõnglane otsustab, maksku, mis maksab, kokku koguda ühe tanklaketi poolt korraldatava loterii kõik kuus tähte (M-O-T-O-R-A-M-A) ning kammib seetõttu osariik-osariigi haaval läbi kõik tanklad, mis mängus osalevad. Kuna rahasumma on tõsiselt piiratud ja auto januneb kütuse järgi, satub poiss pidevalt väga veidradesse olukordadesse... kus näiteks: lüüakse ta ühest silmast pimedaks, tätoveeritakse käevars täis, kasutatakse tema autot kähkukate jaoks ning selle kõige keskel käituvad millegipärast kõik täiskasvanud temaga kui omaealisega.


Jah, sürreaalsus on see, mis sellele filmile parajalt vürtsi annab - veidrate filmidega omale nime teinud David Lynch'i kohaolekut oleks justkui igas stseenis tunda. Tegelaskujud on veidrad (lisaks kehastavad neid veel veidrad näitlejad, näiteks paks rokimees Meat Loaf, Lynch'i filmidest tuttav Jack Nance ning lõputiitrid väidavad ka legendaarse sokimehe Flea kohalolu), narratiiv ei taha sirgjooneliselt kulgeda ja üldse on kogu asi sellise maiguga, nagu oleks tegemist... unenäoga. Täpsemalt öeldes - lapse unenäoga. Kui võtta filmi kui poisi peas toimunud fantaasialendu, kus kajastuvad nii tema eale kohased mõtted täiskasvanute maailmast kui ka jäljed perevägivallast, loksuvad pea kõik asjad filmi lõppedes kenasti kokku aga kindlasti leian (ja ka julgustan teda sellise pilguga vaatama), et käesolevat indie-filmi saab võtta ka kui unenäolist seiklust, millel mingeid mõistuspäraseid lahenduskäike polegi. 8/10

A boy and his car

Massnahmen gegen Fanatiker / Precautions Against Fanatics (1969)

by , under




Režissöör: Werner Herzog
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0064647/

Werner Herzog on alati dokumentaalfilmi, kui meediumisse, üsna loominguliselt suhtunud. Ka käesolev 11-minutiline lühifilm on midagi sellist, mida on konkreetselt raske kuskile kasti asetada - ühest küljest justkui dokumentaal vaatluse all oleva hobuste ringrajaga seotud tegelastest, teisest küljest aga (üsna kehvasti) näideldud väike stsenaariumijupp. Herzog ise on filmi lihtsalt nimetanud sketšiks, vembuks. Tõesti, tegelased on üsna kahtlased. Kõik väidavad end mingil määral ringraja ja hobustega seotud olevad - kes kaitseb (vabatahtlikult) hobuseid fanaatikute eest, kes hoiab hobuseid küüslauguga vormis, kes hobuseid iga päev 36 korda ümber puu jooksutab jne. Sellele lisaks jookseb "intervjueeritavaid" pidevalt segama ühe käega vanamees, kes end koha autoriteediks peab ning kõiki koguaeg ringraja territooriumilt ära soovib saata. Tegelaskujud on kaamera ees kohati kramplikult enda ridadest kinnihoidvad näitlejad, kohati aga kogemata kaamera ette sattunud kõrvalised isikud. See on siinkohal ühtlasi ka peamine meetod, kuidas Herzog dokumentalistika ja fiktsioonie piire kompab ja hägustab, tuleb tal see siis välja või mitte. Minu jaoks jääb pigem selliseks suurlavastaja noorpõlve eksperimenteerimiseks.