HÕFF tuleb taas...

kolmapäev, märts 30, 2011 by , under



Läheb jälle lahti see trall. Kuu aja pärast algab nimelt meie maa üks mõnusama fiiliga festivale ja loomulikult roomavad kõik rämps-, õudus- ja fantaasiafilmisõbrad selleks ajaks Haapsalusse. Nüüd poetati esimene suurem infokild, millele toetudes võib öelda, et tulemas on üks viimaste aastate tugevaima programmiga HÕFF. Lasen siinkohal pressiteatel rääkida:

29. aprillist – 1. maini asetleidval Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil (HÕFF) leiab aset kahe mängufilmi ametlikud Euroopa esilinastused.

Kanada režissööri Panos Cosmatose debüüt “Teispool musta vikerkaart” (Beyond the Black Rainbow) jõuab Eesti vaatajate ette otse pärast esilinastust sõltumatute filmide tippfestivalil Tribecast. Napi dialoogiga ja hüptnootilise stiiliga ulmefilmi, mis autori sõnul on ainest saanud 80ndate aastate Kanada õudusfilmist, on jõutud juba võrrelda kui oskuslikku kombineeringut sellistest klassikatest nagu “Solaris” ja “Logan’s Run”.

Esimest korda näidatakse Euroopas HÕFFi raames ka pöörast USA musta komöödiat “Katekismusekataklüsm” (The Catechism Cataclysm), mis oli tänavuse Sundance’i festivali üks publikumagneteid. Absurdne road-movie, mille slogan võiks kõlada ka kui hoiatusena “Jumal keerab teile sajaga taha”, on valitud HÕFFi ametlikuks lõpufilmiks.

Põhja-Ameerika filmide eriprogrammi kuulub kokku üheksa täispikka filmi. Lisaks kahele eelmisele näeb HÕFFi publik ka üht selle aasta oodatumat ja mainekat festivalihitti “Pumppüssiga Hobo” (Hobo With a Shotgun), mille režissöör Jason Eisener on lubanud Haapsallu oma filmi linastusele ise ka kohale sõita. Robert Rodrigueze ja Quentin Tarantino poolt spondeeritud “Grindhouse’i” võltstreilerist sündinud täispika filmi peaosas hiilgab “Blade Runneri” ikooniline staar Rutger Hauer.

Põhja-Ameerika filmivalikust ei puudu ka 2010. a Toronto festivalilt tee rahvusvahelisele areenile saanud noore režissööri Jim Mickle postapokalüptiline verest tiine vampiirihorror “Tõotatud maa” (Stake Land), mis annab väärdunud nägemuse Ameerika liiasustest ja nende tagajärgedest.

Kummardus tehakse ka 80ndatele aastatele – Ti Westi lavastatud satanistliku paanika esilekerkimise ajastu teemast inspireeritud “Saatana maja” (The House of the Devil) peetakse üheks märkimisväärsemaks Ameerika õudusfilmi uue laine esindajaks viimaste aastate jooksul. “Vana kooli” õõvafilm on ka Adam Greeni “Kirves 2” (Hatchet 2), mis linastus algselt Ameerika kinodes ilma ametliku loata, pärast mida monteeriti film kinodesõbralikumaks. HÕFFil linastub fännide rõõmuks siiski filmi tsenseerimata versioon.

2007. aastal publikut šokeerinud ”Pop Skull” looja Adam Wingardi teine töö “Võigas surm” (A Horrible Way to Die) jätkab balansseerimist väärtfilmi ja õudusfilmi piiril, andes sellega sarimõrtsukafilmidele täiesti uue hingamise. Ka briti lavastaja Simon Rumley Texases ülesfilmitud “Punane, valge ja sinine” (Red, White, Blue) pole mitte klassikaline horror vaid sünge lugu armastusest ja kättemaksust.

Selgunud on ka alati publikut meelitanud HÕFFi ekstreemhorrorfilmiseanss, mis samuti tuleb tänavu just Põhja-Ameerikast. Kanada filmimees Karim Hussain, keda üldsus teab ka mitmete filmide operaatorina, sh “Pumppüssiga Hobo”, šokeeris kõiki oma 2000. aastal valminud mängufilmiga “Alateadlik julmus” (Subconscious cruelty). Neljast segmendist koosnev film-essee raputab publikut vägivalla, paakunud vere ja seksuaalhälvete graafilise kirjeldusega, mille eesmärk pole mitte niivõrd publikut provotseerida kui esitada väljakutse religioonile, moraalile ja meie enda vägivallataluvusele.

Põhja-Ameerika programmi pani kokku enim loetava õudus- ja kultusfilmidele pühendatud veebiportaali Twitch peatoimetaja ning filmiprodutsent Todd Brown Kanadast.
Kõigepealt tuleb muidugi väga meeldiva üllatusena Jim Mickle'i STAKE LAND, millele ma olen asetanud väga suured panused ja mille linastumist festivalil ma ka, Todd Brown'i nime programmi koostajate seas nähes, ootasin. Loomulikult on ootamist väärt ka potensiaalne kultusfilm pumppüssiga hulgusest ning minu jaoks 2009. aasta üks parimaid näiteid Ameerika õuduskinost THE HOUSE OF THE DEVIL (blogis) nägemine suurelt ekraanilt. Ka Adam Wingard'i, kelle POP SKULL mind väga meeldivalt üllatas, uus film tekitab mõningast uudishimu. Aga, keda ma petan, üritan ikka kõik filmid, mida näinud veel pole, ära vaadata. Loodan muidugi, et sellega pole filmide nimekiri veel lõplik ja mõned pärlid lisanduvad veel. Tuleb siiski au anda, avapauk oli tugev!

Bitter Feast (2010)

by , under


Režissöör: Joe Maggio
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1477835/

Meil siin Eestis on toidu(koha)kriitika üsna mõistlikuse piiridesse jäänud ja mingisuguseid skandaale, et mõni uhkem restoran arvustajatelt hävitava hinnangu on saanud, pole ka silma jäänud. Samas, kas keegi peale EPL nädalalõpulisas söögikohtadele hinnanguid jagavale Köögikomando, üldse tegeleb sellise kriitikaga? Eriti palju neid tegelasi vist ei ole ja noh, tegelikult ei ole siinpool ka nende kirjutiste lugemise vastu erilist huvi. Kui väljas on vaja süüa, söön ikka seal, kus kõhu täis saab. Mingid toidust tulenevad esteetilised naudingud on minu jaoks teisejärgulised.


Läänes aga on igasugune (professionaalne) kriitika erinevate valdkondade vastu juba sinnamaale jõudnud, et on tekkinud nähtus, kus eelnevalt loodu üle arutlev ja seda analüüsiv seltskond on vaikselt asendunud sellistega, kes kasutavad seda loodut vaid aluspinnaks ja proovivad tähelepanu tõmmata pigem enda kirjutisele, kui sellele, millest nad tegelikult rääkima peaksid. See ei ole muidugi alati negatiivne nähtus, sest loen ma näiteks isegi hea meelega Žižeki tekste, kus ta läbi arutluse filmidest esitab enda filosoofiat, aga see on teinud võimalikuks olukorrad, kus erinevad trollid saavutavad kohati isegi suurema tähelepanu kui mõni arvestatav kriitik. Internetis loevad muidugi klikkide arv ja mis tõmbab neid rohkem kui kellegi/millegi põhjendamatu materdamine ning mahategemine (lisa siia veel seks ja kuulsused ja valem superportaaliks on olemas!).


Üks selline kibestunud kriitik on ka JT Franks, kelle põhjendamatult kriitiline tekst oma toidukohti arvustavas blogis hävitab ühe koka Peter Grey elu - kõigepealt tõmmatakse juhe seinast tema kaabeltelevisioonis jooksval kokasaatel ja hiljem lastakse lahti ta ühe restorani peakoka ametist. See viib koka selleni, et ta röövib populaarse blogija, seob ta enda maamaja keldrisse kinni ja korraldab talle mitmeid pealtnäha lihtsaid katseid, et suurte sõnade omanik ise saaks omal nahal tunda, millist vaeva nõuab millegi valmistamine. Põhimõtteliselt rada7 foorumitest tuttav "tahaks näha, et ise paremini teed"-juhtum.


Kui ma ei teaks, siis võiks arvata, et filmi režissööriks on Uwe Boll, kelle igat filmi saadab nii professionaalsete, kui ka amatööridest, kriitikute virin ja seega leidis mees lõpuks filmist sobiva meediumi, kus oma vihavaenlastele koht kätte näidata. Kus kokk (režissöör) saaks ühte blogijat (filmikriitikut) poolteist tundi ebainimlikult kohelda - mõelda vaid, milline paradiis see ühe vihatud filmitegija jaoks oleks! Maggio aga läheb väheke tagasihoidlikumat teed ja tema nägemuses hea-paha rollid nii väga selged pole. Kui filmi alguses on kindel, et vaataja mõistab pigem koka, kui kannataja, tegevusmotiive, siis filmi lõpuks on pigem abitu blogija see, kes üleloomuliku Hävitaja käe alla kannatab ning kokkuvõttes ei saa kumbagi poolt hea inimesena vaadata. Film ise on Glass Eye Pix toodangule iseloomulikult tagasihoidlikult tehtud - filmitud (kui ma õigesti mäletan) Canon 5D kaameraga paari nädala jooksul (muide samas paigas, kus valmis WENDIGO (blogis)) - ning rõhk on pandud pigem kommentaarile (mis muidugi võiks tunduvalt teravamalt torgata), kui otsesele ekraanil toimuvale veristamisele. 6/10


Shuffle (1981)

esmaspäev, märts 21, 2011 by , under


Režissöör: Sōgo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0083073/

See Katsuhiro Ōtomo mangal põhinev 30-minutiline lühifilm on otsekui käeharjutus Ishii järgneva linateose BURST CITY (blog) jaoks. Ishii nimelt otsib erinevaid võimalusi, kuidas kiire tempoga kulgev lugu võimalikult kiirelt ka edasi anda ning mis sobib selliseks harjutuseks paremini kui lihtne lugu tüdruksõbra mõrva pärast politsei eest põgenevast ja ühele tänavagängsterile kättemaksu vanduvast punkarist. Nii koosnebki film peamiselt oma eesmärgi poole tõttava punkari jälitamisest, mida iseloomustab Ishii kaubamärgiks saanud hektiline kaameratöö ja mõned kummalised videoefektid. Palju sellest lühifilmist rääkida pole ja arvatavasti jääb ka ainukeseks vaatamiskorraks. Nagu mehe lühemate filmidega ikka, siis häirivalt keskpärane. 5/10

Tras el cristal / In a Glass Cage (1987)

by , under


Režissöör: Agustí Villaronga
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0090197/

Teise maailmasõja ajal surmalaagrites väikeste poiste peal oma haiglasi kirgi rahuldanud nats-doktor Klaus vedeleb peale ebaõnnestunud enesetapukatset halvatult klaaskastis, mis tal hingata aitab. Kuna tema perekond on mehe hoolitsemisest üsna väsinud, palkavad nad tema eest hoolt kandma ühe noore, sireda poisi Angelo, kellel, tuleb välja, on tumeda minevikuga vanamehega juba varasem tutvus olemas.


Antud film on miskipärast ära eksinud nii mõnessegi Euroopa parimaid õudusfilme üles loendavasse nimistusse, kuigi ise loeks teda pigem psühholoogiliseks thrilleriks kui õõvafilmiks. Siin on muidugi momente, kus Villaronga proovib vaatajat otseselt ekraanil toimuvaga šokeerida, kuid peamine eesmärk on tal siiski analüüsida inimloomust, valgustada selle sügavamaid ja räpasemaid soppe. Ekspluateerides populaarset natsitemaatikat, tõmmates natsismi ja kurjuse vahele tugeva võrdusmärgi (wow!), näitab ta kuidas kurjus tekitab omakorda uut kurjust ja kuidas kunagised abitud ja represseeritud võimu juurde saades ise samamoodi käituma hakkavad. Aga, nagu ma juba mainisin, siis ekraanil otseselt midagi ekstreemset ei toimu, vaid ebameeldiva maitse jätab suhu pigem pedofiilia ja sadismiga läbipikitud lugu. 6/10


Automatons (2006)

by , under


Režissöör: James Felix McKenney
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462250/

"This is how humanity dies"

AUTOMATONS proovib järele teha kõiki neid 50ndate ulmefilme, milles inimese loodud plekkkastid oma looja vastu pöördusid või lendavatel taldrikutel maale saabunud raudmehed inimkonnale uskumatuid nõudmisi hakkasid esitama. Eks aeg oli selliste filmide jaoks paras, sest järjest kiiremini arenev tehnoloogia tekitas paratamatult inimestes kartusi tuleviku ees ja supermarketisse ehitatud poolautomaatne taarakogumismasin külvas sama palju hirmu kui naabri maalapile ehitatav tuumaelektrijaam tänapäeval. McKenney tundis aga nostalgilist vajadust unustuste hõlma vajunud žanrile uuesti elu sisse puhuda, haaras 8mm kaamera ja inspireeritud suuresti tolle aja ulmekate väljanägemisest ja narratiividest lõi pea pool sajandit hiljem enda nägemuse robotite võidukäigust.


Tema lugu leiab aset kauges tulevikus, kus sõda kahe inimgrupi vahel on laastanud terve maa ja üksikud ellujäänud elavad maa-alustes koobastes. Kes omavahel sõdisid ja miks nad seda tegid, sellest annab vaatajale aimu taustal videoekraanil lobisev legendaarne Angus Scrimm. Kuna planeet on niivõrd saastunud, ei saa inimesed ise enam selle pinnal ringi liikuda ja nii on nad enda sõjavahenditeks loonud robotitearmeed, kes musta tööd oma loojate eest ära teevad.


Lugu ennast on väärt nii 15-20 minuti jagu, kuid see kõik on venitatud poolteisttunniseks filmiks, mis paratamatult end õige pea kordama hakkab. Kaua sa ikka enda plekksilindritesse mässitud käsilasi kamandavat naist ja videoekraanidel seletavat vanameest vaadata jaksad, eriti veel kui see, vaheldudes väikeste robotite omavaheliste üksluisete lahingutega, võtab enda alla filmi esimesed 60 minutit. Huvitatutel soovitaks julgelt kerida viimase poole tunni peale, sest alles seal läheb film käima ja 50ndate plekkmasinate hävitustööle kiigatakse ka korra 80ndate horror'i eriefektide maailma ning inimkehasid tükeldatakse, puuritakse ja nüpeldatakse täitsa korralikult. Samuti pannakse punkt vaikselt-vaikselt taustal kumanud sotsiaalkriitilisele sõnumile.

Kokkuvõttes mõnusa lo-fi väljanägemisega austusavaldus aga kahjuks täpselt sama igav ja tuim, kui need, kellele ta austust avaldab. 4/10


Massage The History (2009)

reede, märts 18, 2011 by , under


Režissöör: Cameron Jamie

Neegrid koinivad mööblit. Nende kolme sõnaga on põhimõtteliselt kõik, mis järgnema hakkab, kokku võetud. Cameron Jamie oli vaimustuses erinevatest veidratest nähtustest, mis paratamatult erinevates kultuuriruumides tekivad ja kogudes YouTube's materjali kuidas vägivaldsed tänavajõugud end videokeskkondades reklaamivad, sattus kogemata peale ühele valesti tag'itud videole, kus mustad poisid kehasid vastu diivaneid ja muid mööbliesemeid hõõrusid. Loomulikult oli uudishimulik filmitegija sellisest huvitavast nähtusest niivõrd huvitatud ja sõitis Alabama äärelinna kohale, et kogu asi ka ise linti võtta. Ega end mööbli vastu hõõrdumisega ekstaasi "tantsivate" neegritega üle 10 minutit põnevat filmimaterjali ei sisusta, oli vaja sisse panna ka paar kahtlase väärtusega YouTube klippi. Väga imelik filmike ühesõnaga, mida Harmony Korine, kes arvatavasti siit ka parasjagu inspiratsiooni enda TRASH HUMPERS'i jaoks immutas, sõnadega "this shit is fucking mind-blowing" iseloomustab. Mina lasen lõpetuseks aga ühel lõuna-eestlasest sõbral rääkida:

kristjan says:
see film oli parem, kui oskasin arvata. polndki tuim mööblikeppimine vaid näitas ka kaht tulekahjut ning neegrist daami kahvligasöövakassiga.


Chandmani Sum (2009)

by , under


Režissöör: Rowan Lee Hartsuiker

Filmitegija Hartsuiker veetis kuus kuud ühes Mongoolia väikekülas ja otsustas seal valitseva eluolud ja meelelaadi kuidagi ka läbi filmi vaatajani tuua. Traditsiooniliselt oleks see muidugi lahendatud nii, et dokumentaalfilmi režissöör filmib külainimeste igapäevaseid tegemisi, õhtuti uberike ees istuvaid vanainimesi, tänavatel mängivaid lapsi, perekondlike söömasid jne. Hartsuiker aga teadis, et seda on juba tuhandeid kordi eelnevalt tehtud ja et mingilgi määral meelde jääda on sel projektil vaja uudset lähenemist (kui saab üldse sellisest asjast veel tänapäeval rääkida nagu "uudne lähenemine", sest kõik on juba läbi proovitud ja vaid tühipaljas tsiteerimine). Nii proovibki ta oma filmiga pigem subjektiivset kogemust peegeldada kui tuua vaatajani lihtsalt pealiskaudset informatsiooni. Tulemus on muidugi muljetavaldav - sinakas monokroomne pilt, vürtsitatud erinevate videoefektidega, mida saadavad Mongoolia kurgulaul ja rahvamuusika. Lisaks ilmub kaadri tagant ka vahetevahel jutustaja soiguv hääl, mis jääb kahjuks subtiitrirea puudumise tõttu arusaamatuks. Kõik see jätab mulje, et tegemist on mingisuguse võõra postapokalüptilise maailmaga, mitte ühe käegakatsutava kohaga mõne sammu kaugusel. Nii ei tahakski öelda, et tegemist on puhta dokumentaaliga, vaid lihtsalt ühe pooletunnise eksperimenteerimisega filmiga, mis hästi näiteks mõne galerii seinale jooksmiseks sobiks. 9/10

Soovitan kiigata ka Hartsuikeri Vimeo lehele. Eelmaigu saab kätte sealt!

MindFlesh (2008)

neljapäev, märts 17, 2011 by , under


Režissöör: Robert Pratten
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0964529/

"Pleasure is not happiness."

Peas pidevalt tekkivate mõttemullide külge haakumine on üks paha asi, tekivad niimoodi ju väärkujutelmad ja illusioonid, mis paksendavad seda udu, millest me tahame näha. Targad mehed on kunagi soovitanud mittemillestki tekkinud mõtetel samamoodi minema lipsata lasta, nagu nad eelnevalt ka tekkinud olid. Ühele Londoni taksojuhile jääb selline loogika kaugeks, sest talle ilmutav paljas näitsik muutub mehe kinnisideeks, purustades mehe armusuhteid ja pannes sõbrad tema vaimse tervise pärast muretsema. Oma väärkujutelmades kinni olev mees suudab mingil hetkel aga peas toimuva materialiseerida ja jääb kiirelt enda loodud naudingutemaailma vangi. Sellega rikub ta loomulikult "kirjutamata Universumi seadusi" ja korda hoidvad valvurid teistest dimensioonidest tulevad meest (ja tema sõpru) karistama.


Lugu ise on tegelikult täitsa põnev, kuid usun, et tööb raamatuna (William Scheinman "White Light") kindlasti paremini kui madalaeelarvelise filmina. Nimelt jäävad silma riivama üsna lohakas (ja kohati ebavajalik) CGI ja poolikuks jäetud süžeeliinid, mis filmiversioonis kuidagi kasutuna rippuma jäävad. Filmi vaadates olin tegelikult üsna nördinud aga tagantjärele mõeldes tuleb lavastajale vähemalt au anda, et mõningaste uute nüanssidega žanrikinole läheneda proovib, pakkudes napi vere ja palja ihu kõrvale ka natuke vaimutoitu. Kohati hüppas meelekohta isegi body-horror-aegne Cronenberg, kuigi see on antud juhul juba liiga uhkeks kiskuv võrdlus. Nüüd tuleb aga klammerduda vaid ühe mõtte külge - kust ja miks ma selle filmi hankisin? 4/10

Vampyr (1932)

neljapäev, märts 03, 2011 by , under ,


Režissöör: Carl Theodor Dreyer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0023649/

Eelmisel nädalavahetusel toimus pealinnas üks paganama äge mitmepäevane muusikafestival, Heliosphere, kus terve maailma pealt kohale sõitnud bändide esituses kõlas lai spekter erinevaid muusikastiile - alates kõrvukriipivast noise'st ning lõpetades rahuliku, uneleva post-rock'iga. Korraliku kultuuriinimesena võtsin töölt vabad päevad ning veetsin kõik õhtud kääritatud jooke mekkides ja suuremaid ja väiksemaid helivõnkeid läbi keha lastes. Pühapäevaseks lõpetajaks oli väga sobivalt Prantsusmaalt kohale kutsutud punt Year of No Light, kes pidi paralleelselt jooksvale õudusklassikale VAMPYR elavas esituses koha peal muusika looma. Noh, eks olid poisid muidugi ennem harjutanud ja juhuse tahteks ei jäetud vast midagi aga lõpptulemus oli küll igatahes pahviks lööv. Kuigi VAMPYR oli vist üks esimesi heliga õõvafilme, siis keerati heli maha ja loo kulgu aitas mõista vaid subtiitririda (mitte, et ma saksa keelt valdaks). YONL helilooming aga viis filmi täiesti uuele tasandile, suutes kummitavate süntesaatorihelide, kärisevate kitarride undamine ja kõrgpunktidel lammutama hakkavate trummidega täpselt nendele kohtadele tähelepanu tõmmata, mis muidu 30ndate orkestrimuusikaga oleks silme eest kiiresti mööda jooksnud. Tahaks isegi öelda, et muusika ja film moodustasid lausa ühtse terviku, mida oleks raske olnud koha peal lahti lammutada. Eks suuresti aitas sellele õnnestumisele kaasa ka filmivalik, sest aastaid varasemad ekspressionistlikud õudusfilmid oleks väheke tempokamat saadet soovinud aga Dreyer'i meistritöö oma unenäolisuses ja kaldumises isegi mõningasse sürrealismi oli justkui mõeldud, et 80 aastat hiljem üks post-whatever bänd talle muusika loob. 10/10

Bakuretsu toshi / Burst City (1982)

by , under ,


Režissöör: Sogo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0083609/

80ndate alguseks oli anarhia Londonist Jaapanisse jõudnud ning bände, mis uue trendilainega kaasa läksid tekkis nagu seeni pärast vihma. Sex Pistols oli teema kogu maailmas ning esialgu piirdusidki uued pundid vaid eeskujude välise kopeerimisega - lõuati anarhiast ja kanti riideid, mis vanemate inimeste põlved hirmust värisema panid. Punk mandus muidugi üsna kiiresti, kuid lõi soodsa pinnase jaapani hardcore tekkimiseks, mis siiamaani sealkandis vaikselt hingitseb... kuid see on juba teine jutt.


Samal ajal tegutses Kyūshū punk-skenes keegi Sogo Ishii, kes tihedalt kohalike bändidega lävis ja vahepeal nendega isegi lavalaudu jagas. Hiljem Tōkyō'sse filmikooli õppima minnes ja oma debüütfilmiga CRAZY THUNDER ROAD parajalt menu ja ressursse kogunud, leidis ta, et on õige aeg kogu käesoleva punkperioodi vaimsus ühte filmi koondada. Ta kutsus kokku riigi kuulsamad pundid - The Rooster ja The Rockers Kyūshū'st, Inu Kansai piirkonnast ja üks kõige prominentsemaid 80ndate Jaapani punk-bände The Stalin esindas Tōkyō't - ning toppis nad kõik ühte post-apokalüptilisse düstoopiasse. Tulemuseks on midagi, mida võib pidada jaapani pungi uhkeks monumendiks aga ka novaatorlikuks kinoteoseks, kust ammutasid hiljem inspiratsiooni nii kultusrežissöörid Takashi Miike ja Shinya Tsukamoto, kui ka terve järgnev cyberpunk žanr.


Ega filmi sisust midagi rääkida ei annagi, sest põhirõhk on asetatud võimalikult pungilikule väljanägemisele, energilisele pildikeelele ja kohalike staaride etteastetele ning traditsiooniline narratiivi järgiv kulgemine on kõrvale heidetud. Kesksed tegelased puuduvad ja peategelaste rolli täidavad omavahel ja politseiga kaklevad tänavajõugud, kes lärmakaid kontserte peavad ning siis kui parasjagu pille ei näpi, tänavatel kiirendusvõistlusi peavad. Kaose keskel paistab silma mingilgi määral organiseeritud yakuza-grupeering, kes plaanivad linna keskele tööstushoone rajada, kasutades selle rajamisel kohalike elanike orjatööjõudu, mis varsti rõhujate vastu mässu tekitab. Midagi sellist võib siit välja lugeda aga mille teadmine tegelikult olulist väärtust filmile ei lisa. Ishii peaeesmärk on muidugi punk rocki vaimsuse väljendamine läbi filmimeediumi ja see tuleb tal lausa eeskujulikult välja. 9/10

THE STALIN - ruuporiga (pungilikus võtmes) karismaatiline ninamees Michirō Endō

Minu kuldkujud 2010. aasta filmidele

by , under ,

Hiljuti jagati filmimaailma tsentris kõige prestiižikamaid auhindasid ja loomulikult palvetas iga endast lugupidav filmisõber sel õhtul näoga Hollywoodi poole. Mina, lihtne inimene, sain sellest teada muidugi alles järgmine päev, kui postkasti potsatas kiri ühelt kihlveokontorilt, et olin enda tasuta saadud piletid asjata maha mänginud. Noh, võitsid loomulikult need, kelle koefitsendid kõige väiksemad olid ning mina panustasin nende peale, kelle pealt oleks kõige rohkem teenida saanud ehk siis need, kelle võit oleks vist kõigile täieliku üllatusena tulnud. Selliseid asju aga sealmail juba naljalt ei juhtu. See panigi mõtlema, et mis mõte on üldse korraldada selline suurejooneline gala oma kõigi idiootsustega, kui numbrid näitavad juba ammu ära, kes kuldmehikese tol õhtul koju viib. Vähemalt on kollasel ajakirjandusel järgmine nädal aega millestki rääkida. Üldiselt eelistangi ma lugeda pigem blogijate (kas keegi meilt üldse tegi seda?) või mõne iseseisva filmisaidi aasta kokkuvõtteid (Twitch, Wildgrounds), kui panna kõrva taha erinevate kujude saajate nimesid. Seega, olles hea eeskuju otsustasin ritta panna endale eelmisel aastal kõige enam muljet avaldanud filmid, võttes kriteeriumiks, et nad ka eelmisel aastal valmisid või siis vähemalt suurema avalikkuse ette jõudsid. 2010 on muidugi ammu juba ajalugu aga tehnoloogia võimaldab meil õnneks häid filme vaadata just siis, kui endale kõige paremini sobib.

Suvalises järjekorras:

ENTER THE VOID. Arvatavasti eelmisel aastal kõige rohkem kõneainet tekitanud film, mis jagas inimesed kaheks - ühed materdasid seda korralikult, süüdistades filmi vaid uhke fassaadi omamises, mis tühja sisemust kuidagi varjata üritab, teised aga ülistasid Gaspar Noé tuttavat, agressiivset pildikeelt ja seadsid selle pika edumaaga aasta parima filmi positsioonile. Ise paigutun pigem sinna viimaste lähedusse ja seda juba suuresti seetõttu, et pole ammu juba sellise emotsioonilaenguga kinost väljunud nagu tookord ühel suveõhtul juhtus. Jah, oli füüsiliselt raske kaks ja pool tundi seda värvidemängu ja kaameralendu jälgida aga see kõik oli kuidagi masohhistlikult nauditav. Sisu jäigi kuidagi teisejärguliseks ja lihtsakoeliseks aga ma polekski tahtnud, et vahepeal keegi mu trippi millegi kõrvalisega segama tuleks. Eriauhinna võib anda aasta kõige geniaalsemate algustiitrite eest. Miks nad juba OST'i pole välja andnud?

***

ANIMAL KINGDOM. Üllatus Austraaliast, mille nime mainiti vaid moka otsast ja mis oleks arvatavasti täielikult kahe silma vahele jäänud, kui poleks figureerinud nii mõnegi Twitch'i kirjutaja aastaaruandes. Krimidraama, kus põhirõhk on asetatud pigem Melbourne'i äärelinna pätiperekonna omavahelistele suhetele, kui nende kuritegevuslikele saavutustele. Pealkirigi vihjab, et need suhted ei erine sugugi mõne kiskjakarja omadest, kus karjaüksus on täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem liige. Lõpunoodid kisuvad muidugi liiga läilaks aga nüüd tagantjärele mõeldes jäid muljed väga positiivseteks.



***

SPLICE. Vincenzo Natali kadus peale 1997. aasta kultushitti CUBE nagu vits vette, et siis 13 aastat hiljem uus comeback teha. Filmist räägiti õhinal juba juba esimeste piltide lekkimise ajal aga mina võtsin julguse alles kokku siis, kui noor perverdist (filmi)sõber Ralf mainis, et isegi tema tundis kinos teatud hetkedel väheke piinlikust. Filmi näinud muidugi võivad juba arvata, mis momentidega võis tegemist olla. Muidu vana "mis-juhtub-kui-inimene-tahab-olla-jumal" lugu aga väikeste omapoolsete kiiksudega. Kas lugu ühest düsfunktsionaalsest peremudelist, kommentaar Püha Teaduse eesmärkide pihta või mõlemat - see jääb juba vaataja otsustada. Minu jaoks kindlasti üks huvitavamaid pärle viimase aasta õuduskinost.

***

EXIT THROUGH THE GIFT SHOP. Eelmisel aastal vaatasin üllatavalt palju dokumentaalfilme aga kõige enam jäi meelde tänavakunstnikust geeniuse Banksy katsetus filmi alal. Siinkohal muidugi tuleb mõelda, kas antud filmi puhul võib üldse kasutada mõistet "dokumentaalfilm", mis peaks tegelikkust võimalikult vahetult kujutama ning äkki sobiks paremini silt "mockumentary". Tundus vähemalt mulle, et Banksy, sarnaselt näiteks vanameister Herzog'iga, kompab dokumentalistika piire ja proovib mingil varjatumal tasandil hoopis midagi muud öelda, kui esialgu paistab. Meelelahutuslik satiir tänapäeva kunstitarbimise ja -tootmise kohta.


***

KAK YA PROVYOL ETIM LETOM. Siinkohal tuleb südamest tänada Joonast, kes suvel sellest filmist niivõrd kiitva arvustuse kirjutas, et ka mina, idanaabrite kinos vähe orienteeruv, nime kõrva taha pani. Suvel ma kiire elulaadi (loe: laiskuse) tõttu kinno ei jõudnud aga ühel päeval, kui väljas käre pakane möllas, ma filmil end hubases õhkkonnas ära võluda lasin. Lugu kahest erineva põlvkonna mehest, kes polaarjaamas ilma mõõdavad ja kuidas tühised asjad kahe mehe omavahelisse kooseksisteerimisse kiilu löövad. Miks on meil nõnda raske üksteist mõista ja omavaheliselt korralikult suhelda, olles tegelikult ju igast küljest niivõrd sarnased. Ühteaegu minimalistlik ja võimas film.

***

HOWL. Biitnike vaimustus pole ka minust mööda läinud. Kooli lõppedes sai ära loetud mõjukam osa tol perioodil valminud kirjandusest ning seega polnud vaja mulle kaks korda meelde tuletada, et hiljaaegu on ameeriklased valmis saanud Ginsbergi filmiga. Keskendutakse muidugi peamiselt Ginsbergi teadvusest otse paberile jooksnud poeemile "Howl" ja kohtuprotsessile, milles neid samu ridu moraalituses ja kõlvatuses süüdistati. Sinna sekka ka killukesi Ginsbergi enda elukäigust. Hästi tehtud film ning suurepärane rollisooritus noorukeselt James Franco'lt aga millegipärast julgen arvata, et imponeerib vaid neile, kes eelnevalt biit-põlvkonna tegemistega kursis on olnud.

***

VALHALLA RISING. Film, mis lõppedes vist iga inimese mõneks hetkeks tühja pilguga ekraani vahtima jättis ja äsjakogetud peas analüüsima pani. Väga lüürilise ja kauni pildikeele, kuid samas üsna keerulisest ülesehitatud looga, milles orienteerumiseks tulevad kindlasti abiks teadmised Põhjala mütoloogiast ja legendidest. Millelegi otse näpuga ei näidata, vaid vihjatakse läbi piltide, mistõttu võib igaüks lõpuks välja tulla oma tõlgendusega just ekraanil toimunu üle. Aeglane tempo võib muidugi kärsituma kiirelt eemale peletada aga müstikast ja mütoloogiast lugu pidav inimloom saab kindlasti oma doosi kätte.

***

THE SOCIAL NETWORK. Kui on üks eelmise aasta Hollywoodi film, mida sa peaksid vaatama, siis on see arvatavasti see. Facebookis on tänapäeval juba igaüks ja seega oleks paslik ära vaadata ka selle sündimislugu. David Fincher on muidugi stsenaristidega selle loo kallal väheke vaeva näinud ning konflikte erinevate osapoolte vahel ning puudujääke kellegi iseloomus kohe eriti rõhutatult esile toonud aga tuleb meeles pidada, et see on siiski ju "kinofilm", kõigi oma nõrkustega. Kõigile ärindust tudeerivatele noortele suur inspiratsiooniallikas kuidas kiirelt rikkaks saada: tuleb olla vaid täielik tõhk... ja omada head ideed, kuidas kiirelt rikkaks saada.

***

Käesolevat nimekirja võiks vabalt muidugi pikemaks venitada aga jätkem ta praeguseks sellisele kujule. Tegelikult on mul üsna kahju, et ma paljusid näha soovitud eelmise aasta filme veel näinud pole (suur osa neist just Ida-Aasiast), mis kindlasti mingil määral seda tabelit moonutaksid. Paar tükki jäid tänu rahapuudusele PÖFF'il nägemata ja mõne puhul tuleb oodata veel DVD ilmumist. Sama lugu on ka paari eelmisel aastal valminud lääne õõvafilmi kohta. Ühtlasi võib kommentaariumisse lajatada veel soovitusi, mis eelmise aasta toodangust kindlasti ära tuleks vaadata. Järgmise korrani!