Režissöör: Carl Theodor Dreyer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0023649/

Eelmisel nädalavahetusel toimus pealinnas üks paganama äge mitmepäevane muusikafestival, Heliosphere, kus terve maailma pealt kohale sõitnud bändide esituses kõlas lai spekter erinevaid muusikastiile - alates kõrvukriipivast noise'st ning lõpetades rahuliku, uneleva post-rock'iga. Korraliku kultuuriinimesena võtsin töölt vabad päevad ning veetsin kõik õhtud kääritatud jooke mekkides ja suuremaid ja väiksemaid helivõnkeid läbi keha lastes. Pühapäevaseks lõpetajaks oli väga sobivalt Prantsusmaalt kohale kutsutud punt Year of No Light, kes pidi paralleelselt jooksvale õudusklassikale VAMPYR elavas esituses koha peal muusika looma. Noh, eks olid poisid muidugi ennem harjutanud ja juhuse tahteks ei jäetud vast midagi aga lõpptulemus oli küll igatahes pahviks lööv. Kuigi VAMPYR oli vist üks esimesi heliga õõvafilme, siis keerati heli maha ja loo kulgu aitas mõista vaid subtiitririda (mitte, et ma saksa keelt valdaks). YONL helilooming aga viis filmi täiesti uuele tasandile, suutes kummitavate süntesaatorihelide, kärisevate kitarride undamine ja kõrgpunktidel lammutama hakkavate trummidega täpselt nendele kohtadele tähelepanu tõmmata, mis muidu 30ndate orkestrimuusikaga oleks silme eest kiiresti mööda jooksnud. Tahaks isegi öelda, et muusika ja film moodustasid lausa ühtse terviku, mida oleks raske olnud koha peal lahti lammutada. Eks suuresti aitas sellele õnnestumisele kaasa ka filmivalik, sest aastaid varasemad ekspressionistlikud õudusfilmid oleks väheke tempokamat saadet soovinud aga Dreyer'i meistritöö oma unenäolisuses ja kaldumises isegi mõningasse sürrealismi oli justkui mõeldud, et 80 aastat hiljem üks post-whatever bänd talle muusika loob. 10/10

Pildid: Heikki Leis (http://heikkileis.ee/fotod/heliosphere2011/)

Režissöör: Sogo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085145/

Kuigi olen ammu juba pidanud plaani, et Sogo Ishii loominguga tutvuda, siis ikka juhtub niimoodi, et vaatan tema filme vaid väikeste, kättejuhtuvate doosidega. ELECTRIC DRAGON 80.000 V (blogis) juhtus mu käeulatusse samamoodi, täiesti juhuslikult ning meeldis väga. Samamoodi jõudis minuni ka mehe üks varasemaid lühifilme aga selle vaatamiseni jõudsin ma alles paar kuud hiljem. No, tegelikult poleks ma seda vaatamata jättes ka millestki olulisest ilma jäänud, sest antud filmijupp oli tegelikult mõeldud vaid ühele Jaapani punk-bändile (kus Ishii-san ka ise liige oli, ainukese vahega, et tema instrumendiks oli filmikaamera) visuaalseks taustaks. Seetõttu pole filmis kuuldavat dialoogi, tegelaste omavahelist suhtlemist, nii vähe kui seda on, annab edasi ekraanile manatud (vigased) inglise keelsed fraasid ning ainsateks helideks on tehasehoone loomulik müra. Pilt on taotuslikult jäetud karedaks ning annab seetõttu hästi edasi pungi esteetikat. Luban, et järgmine kord võtan kohe ette CRAZY THUNDER ROAD'i või BURST CITY ning ei kiusa end enam mingisuguste vahepaladega.

5/10

John Caution on arvatavasti just see kutt, kes keskkoolis enda eakaaslastelt kõige rohkem retsi sai, kuid selle asemel, et nöör endale kaela asetada või kapist isa jahirelv välja otsida, hoidis tema viha ja raevu endal sügavas hingesopis, et mõned aastad hiljem kõik see mikrofoni kaudu välja lasta. Tänu temale kõlab Weekend Nachos kui siiras vihapomm - ei mingit poosetamist ega macholikku pseudoagressiivsust - uuema kõlaga powerviolence enda parimast küljest. John'i suu läbi saavad oma osa nii paarikesed, homofoobidest skaudid, kristlased, sportlased, trendidest läbi imbunud straigh edge'd, snoobid, superstaarid, kontserditele enda lemmikuid vedavad koerasõbrad - ühesõnaga kõik, kes keskmist sõrme väärt on. Kuigi mees pole just parim laulukirjutaja (ja ka esitaja:)), peaks sõnum ka aeglasematele inimestele kohale jõudma, kes vähegi tracklisti silmitseda viitsivad.


Musikaalse poole pealt on Weekend Nachos tugevalt inspireeritud 90ndate powerviolence'st, meelde turgatavad kohe Crossed Out ja Lack of Interest - tempo on enamus ajast põhjas, kuid jäetakse ruumi ka sludge'likult räpastele aeglastele osadele. Domineerib muidugi kiirus ning bändi esimene täispikk "Punish and Destroy" saab läbi ennem kui püksid jalga jõuab ajada. 25 lugu, 24 minutit, millest 4 minutit on suurepärane väljajuhatus - NES mängu Friday The 13th teemalugu, nii originaalvariandis, kui ka vaikselt peale tulevate kitarridega. Ei oskakski midagi paremat enam soovida.

http://www.myspace.com/weekendnachos
http://www.last.fm/music/Weekend+Nachos

Ryan - Vocals, Chris - Guitar, Nate - Drums, Seger - Bass

2001. aastal Maines kokku pandud Outbreak kõlab nagu oleks Bad Brains kaheksakümnendatest ajamasinaga 21. sajandisse toodud, nende PMA-mojo tolmuimejaga kehaõõnsustest välja imetud ja see asendatud toore viha ja kõige ja kõigi pihta tatti pritsimisega. Paari aastaga töödeldi end prominentse Bostoni hardcore-leibeli Bridge 9 alla, mille alt on välja tulnud kaks hc-kogukonna poolt suurepäraselt vastu võetud albumit "You Make Us Sick" (2004) ja "Failure" (2006).

Fuck, fuck, fuck you

No one likes you

No one cares

http://www.myspace.com/outbreak
http://www.last.fm/music/Outbreak

Pätikad:
http://xcorexbaby.blogspot.com/search/label/*Outbreak

Väheke korralikust muusikast ka:

Osariigis, kus kuberneriks on Arnold Schwarzenegger ei tohiks üldse vihaseid inimesi olla, kuid võta näpust - neli tükki neid siiski leidub ja kannavad nad ühist nimetajat Ceremony. Siiralt vihane hardcore-punk punt, kes suudab 100 minuti sisse mahutada rohkem kui 100 lugu ja samal ajal hinge kõigest halvast tühjaks karjuda ning mingil rasvasel jobul nina veriseks lüüa. Võtke sellest bändist kinni, sest see trendikas emanikkuja teeb ka teid trendikaks!

VIOLENCE VIOLENCE on mu enda üks viimase lemmikumaid plaate, niivõrd intensiivset vihapurset pole mu kõrvad ammu taluma pidanud.

http://www.last.fm/music/Ceremony
http://www.myspace.com/ceremony
http://ceremonyhc.com/

Varastele:
http://archivethis.blogspot.com/2007/10/ceremony-violence-violence-2006.html
http://icoulddietomorrow.blogspot.com/2008/07/ceremony-still-nothing-moves-you.html

http://www.myspace.com/trashtalkfu

Trash Talk on arvatavasti kõige kurjem punt Lõuna-Californiast. Nad vihkavad sind, nad vihkavad su ema, su koera ja samal ajal kui sa magad, tulevad nad purjus peaga sinu koju ja söövad sul külmkapi tühjaks. Tänu Ceremony menule on kiire hardcore-punk jälle pead tõstmas ja TT on üks parimaid näited sellest vallast. Harva üle minuti kestvad lood, ebatraditsioonilised loostruktuurid ja Lee kriiskav vokaal on peamised märksõnad, millega bändi iseloomustada. "Destroy" nimelises palas võtab bänd ennast kõige paremini kokku: I AM PURE! FUCKING! EVIL!.

Trash Talk - Plagues. Walking Disease (2008)

Režissöör: Paul Rachman

Filmi pikkus: 100 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0419434/

Selle dokumentaaliga tuleb mul meelde 2006. aasta PÖFF, kus reedese seanssi aeg näitasid eesti punkarid, mis puust nemad tehtud on. Kusti maha, kakeldi omavahel ja joodi piiritust. Mina muidugi asjast midagi ei tea, räägin vaid seda, mida hiljem kuulsin. Mina käisin ristirahva kombel filmi vaatamas pühapäevasel ilusal talvehommikul, samal ajal kui punkarid enda eelmise päeva pohmelli alles välja magasid. Filmiga jäin ma rahule juba siis, olles nolk, kes seda hardcore punki enda jaoks alles avastas, ning jäin rahule ka nüüd, kui selle subkultuuriga mõningast tutvust juba teinud.


Film võtab fookusesse 80-86. aastate punk rock liikumise Ameerikamaal, lastes kaamera ette mitmed tolle perioodi kõvasid nimed ning näidates madalakvaliteedilisi kontsertülesvõtteid - nii video- kui pildiformaadis. Filmi autor ise enda seisukohti välja ei ütle, vaid laseb kaamera ees poosetavatel nässidel jutustada oma lugusid ja mälestusi, tuues niimoodi vaatajani suurepärase pildi tolle aja skenest. Bad Brains, Circle Jerks, Minor Threat, Black Flag, Gang Green, SS Decontrol on vaid vähesed bändid, kellest juttu tehakse. Mõistmatuks jääb vaid lõpp, mis lausa pressib vaatajale peale, et hardcore punk on surnud. See tundus pigem punkist välja kasvanud nässide heitusena kui faktina, mida vaataja peaks tõepähe võtma. Just 86. aastal kui "punk suri" tuli välja NY hardcore'i oluliselt mõjutanud album "Age of Quarrel" Cro-Mags'ilt... ja punk elas edasi, väheke teises vormis kui ennem, kuid siiski - ajal on ju kombeks asju oma suva järgi muuta.

9/10

Fuck the gravity!

Mõni aeg tagasi mõtlesin ma, et oleks jõle hea alustada ka teise blogi pidamist, kus peamiselt teeks juttu muusikast ja sellega seonduvast, mis südame kiiremini põksuma paneb. Asjad läksid aga nagu ikka, et puudu jäi nii viitsimisest kui ka... viitsimisest. Kahe blogi pidamine jäägu vaid tõelistele internetikangelastele! Antud dokumentaal, mida Viasat Explorer eile otsustas näidata oleks xLIMONAADx blogisse sobinud nagu rusikas kolmnurka, sest rääkis tänapäeva hardcore punk subkultuurist ja sellega tihedalt seotud straight edge (sXe) liikumisest. Kuna mõlemad blogid on tegelikult vaikselt surnuks kuulutatud, otsustasin ma limonaadipoisi asemel elustada enda filmiblogi ja natuke antud dokumentaali ning probleeme, mida ta tõstatas, kirja panna.

Kunagine hc-kid'ist võmm näitab enda sXe tättuud

Straight edge tähendab põhimõtteliselt äraütlemist alkoholist, tubakast ja narkootikumidest. Kõvemad mehed panevad käe ette ka suhtevälisele seksile ja ravimite pidevale tarbimisele. Liikumine sai tegelikult alguse ühest lausest Ian MacKaye suust (Minor Threat ja lugu "Straight Edge") ja on tänapäevaks saanud väga oluliseks elemendiks hardcore subkultuuris. Dokumentaal räägibki straight edge liikumisest tänapäeval ja selle kahest poolest - rahulikumast ja sõjakamast. Samuti käiakse põgusalt üle ka Bostoni ja Reno hardcore skenest.

Lemmar - Have Heart

Bostoni näitel saabki kahe poole erinevused kõige paremini välja tuua. Juba BOSTON BEATDOWN DVD pealt tuttav FSU (Friends Stand United) koondab endas tüüpe, kes on enda veendumustega nii kaugele jõudnud, et peavad õigeks kõigile neile, kes samade põhimõtete järgi ei ela (napsusõbrad, suitsumehed, narkarid jne.) lihtsalt molli sõita ning on seetõttu kogu straight edge liikumise terves Ameerikas politsei tähelepanu alla tõmmanud. Tüübid ise on tavalised ossid, kel käed sügelevad ja tänu sXe'le proovivad end hea valguses näidata - hundid lambanahas. Tänu neile kontrollitakse pidevalt käte peal X'e kandvaid noorukeid pidevalt ja igasugused kogunemised välistatakse - paljuks ei peeta ka kontserdeid kontrollida. Oma ridadesse värvatakse kunagi hardcore laine peal elanud inimesi, et rohkem sellest subkultuurist aimu saada ja "olukorda kontrolli all hoida". See kõik aga loob masendava olukorra Bostoni teisele sXe poolele, mis koosneb noortest, kes soovivad vaid enda keha mürkidest puhtana hoida ja kust on tulnud ühed hetke kõvemad hc nimed nagu Have Heart, The Carrier, Shipwreck A.D., Righteous Jams, Converge jms.

sXe hc-kid'i sterotüüp

Dokumentaal tundus muidugi kohati üsna humoorikas, kuna oli tehtud ikkagi inimestele, kel ennem pole asjast mingi aimu olnud ja seetõttu rõhutati pidevalt kui ebatavaline ja ebaloomulik see kõik on ("mis nad seal karjuvad ja hüppavad ringi?"). Muidu võis aga rahule jääda, sest pilk heideti siiski tänapäeva hc ja sellega seonduva peale, millest veel filmitegijad eriti palju juttu ei taha teha, sest asjal pole veel päris seda õiget maiku juurde käärinud, mis punkil oli paarkümmend aastat tagasi vaadates. Ja ärge muretsege, mulle mekib õlu veel siiamaani...

7/10

Gus Straight Edge...Youth Crew all star, Gorilla Biscuits 6th member, and Discipline/Ocean Of Mercy singer are just a few titles he could have been given years back. But he is probably known best as the dude constantly diving and going off to hardcore bands all over during the mid/late 80s and early 90s, and singlehandedly made the Project X longsleeve probably the most coveted hardcore shirt of all time