Kyûketsu Shôjo tai Shôjo Furanken / Vampire Girl vs. Frankenstein Girl (2009)

teisipäev, märts 30, 2010 by , under


Režissöör:
Yoshihiro Nishimura ja Naoyuki Tomomatsu
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1425928/

Näen mingisugust pöördvõrdelist seost nende jaapani hullumeelsete splatter'ite kvaliteedi ja populaarsuse vahel. Mitte, et ma käesoleva junni lavastajate, juba (ka meie blogimisringkonnas) mõningase kultusmaigu omandanud, eelmisi töid STACY: ATTACK OF THE SCHOOLGIRL ZOMBIES, TOKYO GORE POLICE, ZOMBIE SELF-DEFENCE FORCE just nende silmipimestava kvaliteedi pärast hindan aga vähemalt suudeti vaataja mõneks ajaks pahviks lüüa täiesti ootamatute lahendustega.


Asi hakkab aga kiiva kiskuma. Hiljuti ühise nimetaja Sushi Typhoon alla koondnud veristamis-spetsialistid ei suuda enam mitte millagi üllatada ja nii möödus ka lugu vampiiritüdrukust, kes poisi armastuse nimel hakkab mõõtu võtma erinevate inimeste tükkidest kokku pandud frankensteinitüdrukuga üsna üllatustevabalt. Jah, päris imelik on tagantjärgi mõelda, et miski pealtnäha nii pöörane suudab tegelikkuses niivõrd... tavaline olla. Mõned helged momendid, kuid muidu juba tuttavat, sissetallatud rada sammuv. Samas paistab asi toimivat. Läänes, kuhu sellised filmid tegelikult turustamiseks on mõeldudki, korjab ta erinevatelt fantaasia- ja õudusfilmifestivalidelt häid arvamusi ja müüb hiljem portsu DVD'sid. Raha jõuab jaapanlasteni, kes kiirelt ja odavalt uue pöörase idee filmikäkiks pööravad, et järjekordse "pöörase jaapanlaste splatter'iga" lääne inimestelt raha koorida. Noh, miks mitte selleks teha film mutant-neiude löögirühmast? Jah... MUTANT GIRLS SQUAD!

4/10


Habit (1996)

by , under


Režissöör:
Larry Fessenden
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0113241/

Larry Fessenden mängib enda filmis Sam'i, kolmekümnendates baariomanikku, kelle elu on jõudnud tõelisesse madalpunkti. Hiljuti surnud isa, kellega suhted polnud küll kõige lähedasemad aga kes poja silmis suurt austust omas ning hinge närivad kahtlused seoses lahkuminekuga tüdruksõbrast ei aita mehe masendusele just positiivselt kaasa. Nii otsibki Sam pidevalt toetust just alkoholipudelilt ja avastab end pahatihti NY slummides sihitult ringi uitamast. Ühel Halloweeni õhtul aga muutub kõik, kui ta sõprade juures koosviibimisel salapärase Anna'ga tutvub. Tüdruk on selgelt väljaspool Sam'i liigat ja seetõttu pole tal ka raske meest ümber oma näpu keerata. Järgneb veider romanss, mis Sam'ilt elumahlad sõna otseses mõttes välja pigistab. Kuid, kas tegu on järjest süveneva depressiooniga või osutuvad mehe kahtlused tõepooleks tõeks ja Anna on tõesti enamat kui tavaline inimene?


Fessenden'i HABIT on, ajal kui žanris valitsevad päikese käes säravad metroseksuaalid, kui suutäis värsket verd neitsi kaelaartrist. Vampiirifilmiks muidugi käesolevat tükki täielikult pidada ei saa - vampiiritemaatika on siin pigem sekundaarne, samas kui esiplaanil jookseb mõnus realistlik lugu NY lihtsate inimeste-vahelisest sõprusest, armastusest ja pettumistest elus. Fessenden küll mängib vampiiri-žanri reeglitega, kuid ei anna kunagi liiga tugevaid vihjeid ja jätab seetõttu lõpliku pildi vaatajal endal kokku panna. Kas see, mille tunnistajaks me oleme, on ühe masenduses vireleva joodiku pettekujutelm või on peategelane tõesti ühe vampiiri veetlusvõrku sattunud, kust välja rabeleda pole kerge?


Kui NO TELLING puhul jäid silma üsna toored näitlejatööd, siis seekord võib režissööri tutvus- ja sõprusringkonnast koosnevat näitlejaansamblit vaid lilleõitega üle puistada. Nimelt tuleb inimestel, kes kaamera ees oma tavapärast elu etendama peavad, see tunduvalt paremini välja, kui neil, kes selle rolli jaoks tohutult pingutama peavad. Paljudele on roll siiamaani ainukeseks jäänud, mis Anna't mänginud Meredith Snaider'i puhul lausa müstiliselt kõlab - peale tema julge rollisoorituse nägemist ja imetlemist oleks võinud talle soodsat tulevikku ennustada, niivõrd hästi veab Snaider lihtsalt Sam'i ellu ilmunud salapärase neiu rolli välja. Samas tuleb meeles pidada, et paljud kaasa teinud inimestest polnud kunagi unistanud näitlejakarjäärist ja tulid lihtsalt sõbrale appi... võib-olla seetõttu toimibki kõik niivõrd suurepäraselt?

Kui millegi üle nuriseda, siis on ilmneb ka antud filmis Fessenden'i suutmatus film stiilselt lõpetada - viga, mis kummitab tema kõiki teoseid. Tema viis otsi kokku tõmmata meenutab mulle autojuhti, kes selle asemel, et sujuvalt enda käsutuses oleval masinal hoogu peatumiseni vähendada, selle järsu liigutsega seisma käsutab.

8/10


No Telling (1991)

teisipäev, märts 23, 2010 by , under


Režissöör:
Larry Fessenden
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0102545/

Ei oska nimetada ühtegi teist režissööri, kes sama edukalt, kui Fessenden, horror-žanri abil rohelise mõtteviisi seemnekesi külvab. See peegeldub nii tema töömeetodites (low impact filmmaking), kui ka teemades, mida ta enda filmidega puudutab (laiemalt: inimese-looduse vahekord; kitsamalt: kliima soojenemine, loomkatsed jms). Oma debüütfilmis on ta luubi alla võtnud loomkatsete moraalsuse küsimuse, väikese- ja suure teaduse vahekorra, sidudes selle kõik hullu teadlase müüdiga à la Frankenstein.


Lillian ja Geoffrey on abielupaarike, kes väikeseks suvepuhkuseks linnakärast eemale värsket maaõhku hingama suunduvad. Kuigi peamiseks eesmärgiks näib olevat suhet veidike siluda, loodab meespool kuuri rajatud laboratoorimis siiski loomkatsete abil suure avastuseni jõuda, mis tema positsiooni teadusringkondades ja firma silmis tublisti suurendama peaks. Naine proovib samal ajal ümbritsevast idüllist enda kunstiloomele inspiratsiooni ammutada, pööramata mehe tegudele suuremat tähelepanu. Asjad aga hakkavad muutuma, kui Lilliani tähelepanu hakkab tõmbama naaberfarmi pestitsiidide kasutamisest loobumisele kaasa aitav ülikooli-teadlane Alex Vine, kelle maailmapilt Geoffrey omaga täielikult vastuolus on. Ka Geoffrey "jumala-mängimine" võtab järjest enam suuremaid mõõtmeid.


NO TELLING pole kaugeltki täiuslik film. Tal on puudusi, mis madalast eelarvest tingitult ikka ja jälle silma jäävad: kohati ülereageerivad näitlejad, kohmakad tehnilised lahendused jms. Selle kõige pealt võib aga silma poolenisti kinni pigistada, sest väikeste paratamatute vigade peale nina kirtsutama jäädes võib kogu filmist ilmnev Fessendeni geniaalsus lihtsalt üle pea lennata. Ilus on vaadata neid väikestviisi eksperimenteerivaid filmimisvõtteid ("lendav" kaamera, stoppkaadrite kasutus), mis hilisemate filmidega mehe käekirjaks on kujunesid. Meenutagem vaid metsamaja ümber hüppavat pilti WENDIGO's või üle lumeväljade kihutavat kaamerasilma THE LAST WINTER'is.


Probleemid, millele Fessenden enda filmis viidata üritab, on, õnneks, tänaseks päevaks juba üsna suure kella külge riputatud. Kui 91. aastal võisid loomkatsed veel suures osas sotsiaalselt aksepteeritud (mistõttu toimib seda aksepteeritust ekspluateeriv horror veel eriti hästi), siis tänaseks seab üha rohkem inimesi sellise käitumise moraalsuse ja eetilisuse kahtluse alla. Arvan (või siis pigem loodan), et enamus inimesi peab vähemalt loomade peal nikotiini toimimise katsetamist või kosmeetikatoodete proovimist vääraks ning see on juba samm. Ega inimene muidugi ennem tegutsema ei hakka, kui miski teda ennast personaalselt puudutanud pole, see just paistabki olevat see, mis Fessenden'ile enim peavalu valmistab.

Öko-horrori auteur strikes again! 7/10

Rad (1986)

by , under


Režissöör:
Hal Needham
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0091817/

"A hometown kid on his BMX against the best in the world. At Helltrack... the heat is on."

Nädalavahetusel* oli kohalikul BMX-skenel suur päev, nimelt ilmus Mystic'u poistel uus video ja loomulikult koguneti õhtuks Balou'sse, et korralikult DVD ilmumist tähistada. Noh, panin ka mina end pidulikult riide ja seadsin sammud vanalinna poole - lubati ju head muusikat (NOLA muss on ka rattapoiste seas praegu teemas), suurepärast seltskonda ja ohtralt odavat alkoholi. Kõik oli mingi hetkeni OK. Ajasin tuttavatega veidike juttu, mekkisin uhkete nimedega jooke aga kurat, see pole ikka see. Mõne aja möödudes tundus ikka, et olen sattunud suvalisele diskole - muusika oli tüütu, raadiost tuttav tümakas ja suur osa kohaletulnud inimestest plaanis varsti arvatavasti edasi minna Hollywoodi. Ega ma kaua ei jaksanudki seal olla, varsti juba kutsus pigem soe voodi ning ei suutnud mu minekut ümber veenda ka lubadused, et "varsti tuleb hea muusika". Äsjasündinud DVD'd soovin aga kindlasti näha!

The coolest kids get all the ladies

Ka kultusmaiguga RAD keerleb ümber selle laheda jalgratta, mille odavad koopiad juba üheksakümnendatel siinseid poisse ilastama ajasid. Mäletan hästi neid pehmete voodertustega, kuskil Mongoolias kokkupandud eksemplare, mille raami iga vaba koht oli täidetud värvilise kirjaga "BMX". Juba seetõttu omas RAD nii suurt nostalgiamekki oma 80ndate atmosfääri, šabloonlike karakteritega ning tuttava ülesehitusega, et ma nautisin igat suutäit sellest suurest, kuldsest juustukerast - teadagi, olid ju meie 90ndad (vähemalt esimene pool) üsna sarnased lääne filmidest tuttavatele 80ndatele. 6/10

*tekst ise on mingi kuu aega vana, palun vabandust.

Hooking up with chicks is easy...