Martyrs (2008)

esmaspäev, detsember 01, 2008 by , under


Režissöör:
Pascal Laugier
Osades: Morjana Alaoui, Mylène Jampanoï, Catherine Bégin, Robert Toupin jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1029234/

"They did not finish to be alive..."

PÖFFil ööfilmina linastunud prantslaste MARTYRS oli minu jaoks arvatavasti filmifestivali kõige oodatuim film. Pascal Laugier'i poolt kirjutatud ja lavastatud tükk olevat prantsuse uue laine horror'it veel sammukese edasi liigutanud ja võitnud õõvafilmisõprade südameid festivalidel üle maailma. Eks suurele haibile on kaasa aidanud ka fakt, et film sai kodumaal esialgu 18+ reitingu, mis on väga harv nähtus kodumaiste žanrifilmide puhul. Filmi produtsendid kaebasid otsuse muidugi edasi ja lõpuks õnnestus filmile külge saada 16+ märk.

Võrreldud on filmi ka prantslaste eelmise aasta hitiga INSIDE, kuid sarnaseid jooni leidsin mina vähe - mõlemad kannavad endas ekstreemset füüsilist vägivalda, kuid MARTYRS mängib pigem vaataja alateadvusega, pannes tüdrukutele kaasa tundma ja nende käekäigu üle südant valutama, samas kui INSIDE panustas lihtsalt toore jõhkrutsemise peale.


MARTYRS räägib vaatajale loo Lucie'st, aasta aega kadunud tüdrukust, kes ühel päeval leitakse tee ääres uitamast. Tuleb välja, et teda on kogu selle aja mahajäetud tapamajas vangistuses hoitud, elades pideva vägivalla ja füüsilise terrori all. Kes teda vangistuse hoidis? Mispärast? Need küsimused jäävad õhku rippuma. 15 aastat hiljem aga suudab Lucie, koos hoiukodust saadud sõbra Anna'ga, enda piinajad leida...


Film valmistas mulle väikse pettumuse, olles justkui mitmest erinevast loost kokkuklopsitud - esimene vaatus viitas hoogu üles võtvale kolliloole (mida ma näpud ristis lootsin, et ei arendata), kuid tänu käändudele ja pöörakutele oli film lõppedes võtnud hoopis teise suuna ja sellist lõpplahendust ette näha ei osanud. Õudusfilmile omased ehmatuskohad, mis panid minu ees istuva neiu ja tema istekoha võpatama ja värisema, jäid filmi esimesse poolde ning teine pool oli puhtalt füüsilise terrori päralt, mis sügavalt hinge puges ning seda närima jäi. Kahjuks oli kogu tüdrukute kannatusterada liiga pealiskaudselt ülesehitatud - korralikuma teostuse puhul oleks film kordi mõjuvamaid emotsioone tekitada. Hetkel jäi aga liiga tugev torture porn maik suhu, mis prantlaste modernset ekstreemkino just parimast küljest ei näita.


Ambitsioonikas, kuid keskpäraselt lahendatud lugu, mis oleks kordi tugevamalt mõjunud kui lavastaja poleks eesmärgini jõudmiseks nii paljude erinevate liinidega mänginud. Hinnet on üpriski raske panna, kuid kaldun praegu 7 poole - film pakkus siiski mõtlemisainet enne magamaminekut päris korraliult.

7/10

Joheunnom nabbeunnom isanghannom / The Good, the Bad and the Weird (2008)

pühapäev, november 30, 2008 by , under


Režissöör:
Ji-woon Kim
Osades: Woo-sung Jung, Kang-ho Song, Byung-hun Lee, Seung-soo Ryoo jt.
Filmi pikkus: 120 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0901487/

Julgen ausalt tunnistada, et ma ei tea westernidest mitte midagi, sest žanri vastu on huvi täiesti puudunud. Olen pooljuhuslikult näinud küll n-ö kohustuslikke spagetikaid, kuid mingit armastust need minus tektitada veel suutnud pole. Käesolevat filmi läksin PÖFF'i ööseanssile vaatama vaid kahel põhjusel: esiteks on režissööritoolis Ji-woon Kim, kelle käe alt tulnud filmitükid on suuresti vorminud mu sümpaatiat Lõuna-Korea kino vastu ning teiseks on üheks peaosaliseks kõigi (kaasaarvatud ka minu) suur lemmik Kang-ho Song.


THE GOOD, THE BAD AND THE WEIRD tegevustik keerleb ümber salapärase kaardi, mis juhuslikult peale õnnestunud rongiröövi on sattunud veidrikust bandiidi Yoon Tae-goo kätte. Nii satubki ta peale pearahaküti Do-won Park'i veel palgamõrtsuka Chang-yi Park'i, kelle ülesandeks on kaart endisele omanikule tagastada, huviorbiiti. Kui aga ringi hakkavad liikuma kõlakad, et kaart näitab teed suure varanduse juurde, sekkuvad mängu veel Jaapani armee ja kohalik pätijõuk.


Film toimib Sergio Leone THE GOOD, THE BAD AND THE UGLY idamaise versioonina täitsa hästi - Kim on võtnud enda kunagise lemmiku põhiidee ning selle peale ehitanud kiiksuga enda nägemuse. On kihutavaid hobuseid ja nendega võistlevaid mootorrattaid, püssipauke ning dünamiidiplahvatusi, kahtlasi baariurkaid, kus veedavad aega nii rahaahned kaabakad kui ka neid pilguga puurivad seadusesilmad - kõik oleks otsekui metsiku lääne aabitsast maha kirjutatud, lisades maitseks vaid idamaiseid vürtse. Kuigi kõik kolm peategelast olid väga sümpaatsed enda rollides, varastas Kang-ho Song iga stseeni, kus ta end näitas, otsekui võluväel. Tema arvelt tulid praktiliselt kõik naeruplahvatused kinosaalis. Oleks vaid seda huumoriliini mängu rohkem toodud, sest kahetunnine film tundus kohati lausa suud kuivatama - tundus justkui oleks režissööril mingil hetkel ideed lihtsalt otsa saanud ja siis seda auku proovinud mingi suvalise jandiga täita. Samuti jättis filmi lõpuosa kuidagi külmaks, oodata oli nagu midagi suurt ja eepiliste mõõtmetega lahingut, kuid välja oli kukkunud lihtsalt üks taustanäitlejate veresaun ja tüütu sahmerdamine.

Mis mind aga üldse ei üllatanud on Ji-woon Kim'i võime enda filmile suurepärane helitaust luua. Kahe tema eelmise linatüki heliribad ketrasid mul omalajal korralikult plaadimasinas, suurepärane taustamuusika argipäevaste tegevuste jaoks. Ka siin jättis muusika niivõrd hea mulje ning sobis stseenidega kokku nagu rusikas silmaauku, et OST mittemuretsemine tunduks patt.

7/10

Kang-ho Song - the MAN!

Låt den rätte komma in / Let the Right One In (2008)

by , under


Režissöör:
Tomas Alfredson
Osades: Kåre Hedebrant, Lina Leandersson, Per Ragnar, Henrik Dahl jt.
Filmi pikkus: 114 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1139797/

Samal ajal kui sajad väiksed emotüdrukud maailma parimat filmi TWILIGHT näha soovides Coca-Cola Plaza ukseesist ummistasid, lootsin minagi salaja väikse vampiirifilmi annuse kätte saada ja seadsin sammud Kosmose poole, kus kohe-kohe pidi algama rootslaste paljukiidetud LET THE RIGHT ONE IN. Suur oli aga mu üllatus, kui kohale jõudes avastasin, et sama kaader oli otse CC Plazast ka sinna kogunenud, kaasas kõik lasteaiakamraadid ja reidisõbrad. Tüdruk küsis veel kahtlevalt, et kuhu ma meid seekord toonud olen. Eks siin ole väike süü ka PÖFFi programmi koostajatel, kes arvasid filmi lastefilmide kavasse sobivat - wutwut?


Kuna närvid olid juba niigi pingul 30-meetri raadiuses itsitavatest ja öökivatest tattlapatsitest, siis pani filmi esimene pool tundi kahtlema filmi edasises minekus - lumine ja külm Rootsi väikelinna äng sobisid filmi suurepäraselt ja naelutas pilgu ekraaniltoimuvale, kuid tegevustik oli suhteliselt mittemidagiütlev ja ei suutnud vaatajat edasiseks korralikult häälestada - liiga palju tundus olevat stseene, millel polnud pealtnäha mingit mõtet (arvatavasti filmi kõige suurem miinus). Mida rohkem aga film edasi liikus, seda rohkem tõmbas ta endasse ja suutsin end lõplikult blokeerida ümbritsevast mürast ning nautida seda perfektselt lahendatud filmitükki. Transist suutsid mind vaid välja tuua ees istuvate poisinagade vetsu minekud ja seljatagant tulevad tüdrukutirtsude kiljatused.


Mul tekkis ka filmiga väike personaalne side - nimelt meenutas peategelane Oskar ja teda ümbritsev mulle kangesti mu enda lapsepõlve. Okei, ma ei pidanud küll paljalt koju minema ja taluma füüsilist vägivalda aga oma osa sain ma kindlasti tunda. Kui Oskar läks peale kooli koju, kuulas rokenrolli ja lõikas ajalehtedest krimiuudiseid välja, siis mina kuulasin lastepunki ja mängisin üleliia palju videomänge.

Kui nüüd filmi juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et sellist kõhedat ja külma atmosfääri suudavad korralikult edasi kanda vaid Rootsi ja Norra filmid ja on tänu sellele ka mulle endale silma jäänud - külmas ja pimedas talveöös on lihtsalt seda miskit, mis mul südame soojaks teeb ja kui see on seotud veel enda lemmikžanriga, siis on tulemus lihtsalt nauditav. Ka võttepaigaks valitud Luleå väikelinn Põhja-Rootsis kannab suurepäraselt edasi filmi põhitemaatikat - üksildust ja isoleeritust.


LET THE RIGHT ONE IN jääb kindlasti minu jaoks parimate vampiirifilmide nimistusse, kuigi tahab kindlasti veel ühte vaatamiskorda, hubasel talveõhtul mugavalt diivanis lösutades DVD pealt vaadates, sest tänu paljudele häirivatele faktoritele ei suutnud ma filmist lihtsalt maksimumi välja pigistada. Suurepärane film ja korralikult ebaõnnestunud algus PÖFF'ile.

8/10

Dance of The Dead (2008)

by , under


Režissöör: Gregg Bishop
Osades: Jared Kusnitz, Greyson Chadwick, Chandler Darby, Carissa Capobianco jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0926063/

"It's their night to come alive."

Üldiselt proovin vältida igasugust horrorit, mis on kuidagiviisi seotud kas ülikooliõpilastega või keskkoolilõpetajatega, mille tegevus kas toimub mingis teatud koolis või sellega seotud kohas - näiteks ühikas. Reeglina on 90% sellistest filmidest tiinekatele suunatud horrorkäkk, imalate seksnaljadega ja tobedate pseudo-ehmatuskohtadega. DANCE OF THE DEAD tundus olevat erand - juhtivad filmisaidid kiitsid filmi kui tulevast kultusklassikat ja õudusfilmidele spetsialiseerunud Bloody-Disgusting.com koos maksimumpunktidega vimpli viimaste aastate parima horror-comedy puhul, mis on viimase puhul täiesti tavaliseks saanud (õhhhh).


Film räägib loo luuseritest noorukitest, kes lõpuballile mineku asemel midagi muud teevad - kes on saanud just enne pidu tüdrukult korvi, kes peab tähtsaimal õhtul tööd tegema ning kes peavad paremaks plaaniks surnuaeda samal õhtul avastama minna (?). Kuna tuumajaama lähedal asuva surnuaia valvur ei suuda enam hauas rahutuna lebavaid elavaid-surnuid kantseldada, pääsevad viimased põgenema ning suunduvad kõik koolipeole, kus on tasuta muusika ja ohtralt söögipoolist. Nüüd ei jäägi ballilt kõrvalejäänud noorukitel muud üle, kui kätte võtta labidad ja kirved ning linnas kord majja lüüa.


Tuleb kiita filmi väga mõnusat minekut, kuskil toppamist märgata pole, kõik jooskeb otsekui õlitatult. Kohalikust linnast leitud noored näitlejad tegid enda tööd täitsa korralikult ning suutsid endi rollid ilusti välja mängida - nohikud sobivad nohiku rollidesse ikka kõige paremini. Oleks filmis vaid kõvasti rohkem huumorit ja verd olnud, oleks võib-olla ka mina üldse mõtlema hakanud kui viimase dekaadi parimast horror-comedy'st - praegu aga jäi täiesti keskpäraseks lahmimiseks. Omad momendid olid, kuid need jäeti lõplikult välja mängimata ja jäid lihtsalt ülejäänud massi varju.

5/10

Dance club massacre

The Attic Expeditions (2001)

by , under


Režissöör:
Jeremy Kasten
Osades: Andras Jones, Seth Green, Jeffrey Combs, Ted Raimi, Beth Bates jt.
Filmi pikkus: 100 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0118652/

"There are doors in the mind that should never be opened."

Igasuguste ajuvabade veristamiste vahele nõuab hing vahel midagi keerukamat, midagi sellist, mis aju igal võimalusel kokku jooksutab ning keha rahutuks muudab. Seekordseks ohvriks valisin, isa soovitusel ja Lynchi asemel, madalaeelarvelise thrilleri THE ATTIC EXPEDITIONS (tuntud ka kui HORROR IN THE ATTIC).


Trevor ärkab haiglas peale 4-aastast koomasviibimist, ainsateks mälestuseks saatanlik rituaal punapäise naisega ja hiljem toimuv mõrv. Ta satub Dr. Ek'i hoole alla, kes taastumise eesmärgil ta Love House-nimelisse väiksesse sanatooriumisse saadab, kus teistest vaimselt ebastabiilsetest inimestest koosnev ümbruskond ja õhtused teraapiaseanssid tal mõistuse korda peaks loksutama. Juhtub aga vastupidi ja Trevor vajub järjest rohkem enda hullusesse, suutes enam mitte vahet teha unenägudel ja reaalsusel.


THE ATTIC EXPEDITIONS oli ambitsioonikas film, mis kahjuks ägises väiksemast eelarvest tingitud raskuste all. Odavad b-nimekirja näitlejahakatised ei suutnud kordagi end veenvast küljest näidata ning jäid lihtsalt suuremate nimede - kultusliku mainega Jeffrey Combs ning pea igas filmis meeldiv Seth Green - varju. Mingi kummalise põhjuse pärast oli minuti rolliaega endale napsanud ka hevikoll Alice Cooper, kes arvatavasti väiksematelt ninadelt palgatšekid ja toidu laualt röövis ning sellega neis ka üldise motivatsioonipuuduse tekitas. Film säras enda unenäotaolise atmosfääriga, kuid tänu sellele, et režissöör Kasten'i eesmärgiks oli arvatavasti David Lynch'ile kandadele astuda ning see selgelt liiga suureks sammuks talle osutus, sai lõpptulemus kaunis kehvake - pudru ja kapsad oleks selle kohta vast kõige õigem öelda. Kuskilt poole filmi pealt muutub tegevus lihtsalt nii segaseks ja suvaliseks, et jääb kahtlus, et režissöör ei saanud ise ka enam aru enda lõppsihist ja lihtsalt pani filmitud kaadrid üksteise otsa. Hoolimata sellest aga täitsa muhe filmielamus.

6/10

American Hardcore (2006)

teisipäev, november 25, 2008 by , under ,


Režissöör:
Paul Rachman
Filmi pikkus: 100 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0419434/

Selle dokumentaaliga tuleb mul meelde 2006. aasta PÖFF, kus reedese seanssi aeg näitasid eesti punkarid, mis puust nemad tehtud on. Kusti maha, kakeldi omavahel ja joodi piiritust. Mina muidugi asjast midagi ei tea, räägin vaid seda, mida hiljem kuulsin. Mina käisin ristirahva kombel filmi vaatamas pühapäevasel ilusal talvehommikul, samal ajal kui punkarid enda eelmise päeva pohmelli alles välja magasid. Filmiga jäin ma rahule juba siis, olles nolk, kes seda hardcore punki enda jaoks alles avastas, ning jäin rahule ka nüüd, kui selle subkultuuriga mõningast tutvust juba teinud.


Film võtab fookusesse 80-86. aastate punk rock liikumise Ameerikamaal, lastes kaamera ette mitmed tolle perioodi kõvasid nimed ning näidates madalakvaliteedilisi kontsertülesvõtteid - nii video- kui pildiformaadis. Filmi autor ise enda seisukohti välja ei ütle, vaid laseb kaamera ees poosetavatel nässidel jutustada oma lugusid ja mälestusi, tuues niimoodi vaatajani suurepärase pildi tolle aja skenest. Bad Brains, Circle Jerks, Minor Threat, Black Flag, Gang Green, SS Decontrol on vaid vähesed bändid, kellest juttu tehakse. Mõistmatuks jääb vaid lõpp, mis lausa pressib vaatajale peale, et hardcore punk on surnud. See tundus pigem punkist välja kasvanud nässide heitusena kui faktina, mida vaataja peaks tõepähe võtma. Just 86. aastal kui "punk suri" tuli välja NY hardcore'i oluliselt mõjutanud album "Age of Quarrel" Cro-Mags'ilt... ja punk elas edasi, väheke teises vormis kui ennem, kuid siiski - ajal on ju kombeks asju oma suva järgi muuta.

9/10

Fuck the gravity!

Trailer Park of Terror (2008)

by , under


Režissöör:
Steven Goldmann
Osades: Nichole Hiltz, Brock Cuchna, Matthew Del Negro, Stefanie Black, Jeanette Brox jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0892109/

"Fear Has A New Home!"

Vahel on jõle mõnus ette võtta filmike, millest sa midagi ei tea ega tahagi teada. Lihtsalt võtad suvalise ettejuhtuva junni ja istud ekraani ette, ainsaks infoks vaadatavast filmist vaid tema poster ja pealkiri. Niimoodi saab vältida olukordi: "aaaa, trailer oli ju niiii lahe!", "eeei, imdb's oli selle skoor ju 7.9, mina paneks 2.3" ning "kurat, selle lavastaja eelmine film oli ju nii paganama hea, miks ta nüüd sellise sopaga hakkama sai?!". Eeltööta vaatamine aga toob tavaliselt esile vaid kaks lihtsat reaktsiooni - kas film oli "hea" või oli ta "halb". Lihtne! TRAILER PARK OF TERROR oli just üks selline tikutõmbamise meetodil valitud tükk ja sobis enda rolli suurepäraselt.


Kuus probleemset noort ja nende eest vastutav kirikuõpetaja on parajasti teel järjekordsest välilaagrist koju, kui tänu kehvadele ilmastikuoludele satuvad nad avariisse. Nii peavad nad peavarju otsima lähedalasuvast haagiselamute pargist, mille juhataja Norma nad avasüli vastu võtab. Öös aga hakkab juhtuma asju, suuresti tänu seal resideeruvatele redneck-zombie'dele...


Film algas üsna meeldivalt, justkui paroodia ühe väikse haagiselamutega täidetud küla nõdrameelsete asukate elu üle. Sissejuhatuse lõppedes aga hakkasin kahtlema filmi, niigi kahtlases, väärtuses - mängu toodi tiirased noorukid, kes kindlapeale varsti valel ajal vales kohas viibides enda lõpu leiavad - olin ju justkui seda filmi ennem näinud. Pool tunnikest uimerdamist ja ei mingeid märke, et keegi kedagi tapma hakkaks. Sissejuhatuski hakkas parajasti ununema, kui lõpuks peale mitut (häbiväärselt riides) seks-stseeni, lõpuks peakangelased - eelnevalt surnud maamatsid - lava tagant lihtrahva rõõmuks lubatud tegusid tegema tulid. See kõik oli kohmakalt kokkuklopsitud (põhineb siiski neljaosalisel koomiksil) ning lausa nõudis rohkem verd, huumorit ning rokenrolli. Redneck-zombie'dele tuleb siiski au anda - need "karakterid" pole siiani suutnud veel siinkirjutajat alt vedada.

4/10

Trailer park white trash pesumodellina

Arbogast on Film on üks väheseid väljamaa blogisid, mida ma lugeda viitsin. Saidil vanemaid postitusi uurides jõudsin ma väikesele postitusele, kus blogi autor lühikese kommentaariga temale linkivaid blogisid mainib. Ka mina sattusin sisse:

Paranoiadisco (a very artful filmiploog from a place where people probably wear fisherman sweaters 24/7 and the suicide rate is really high)

Postal (2007)

by , under


Režissöör:
Uwe Boll
Osades: Zack Ward, Dave Foley, Chris Coppola, Verne Troyer, Larry Thomas jt.
Filmi pikkus: 102 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0486640/

"Some comedies go too far... others start there."

POSTAL'i vaatamine oli minu jaoks üsna loogiline käik, seda mitte režissööritoolis istuva halva mainega Uwe Bolli pärast, vaid seetõttu, et julgen ennast pidada filmi aluseks oleva mänguseeria suureks austajaks. 1997. aastal ilmunud esimene Postal jättis 11-aastasele poisiklutile unustamatu elamuse ja kuus aastat hiljem ilmavalgust näinud järge näpin vahetevahel õllese peaga siiamaani - oma vägivaldses kontseptsioonis on mäng suurepärane ja lõbus pingemaandaja. Uwe Bolli mänguadaptsiooni lavastajaks väljakuulutamine pani paljusid fänne muidugi kulmu krimpsutama - oli ju mees juba korduvalt mängusõpradele näkku peeretanud, muutes nende armastatud videomängud kahtlase väärtusega filmiversioonideks. Minuarust aga sobis Boll enda kurikuulsa mainega väga hästi lavastama filmi, mis põhineb arvutimängul, mida võib vabalt pidada halva maitse etaloniks videomängude maastikul.


Erinevalt mänguloojate soovist võttis Boll filmi tegemisel eeskuju pigem mängu teisest osast, mis erinevalt esimesest osast sidus kogu enda vägivaldset sisu musta huumori ja ühiskonnakriitikaga. Tark tegu, sest saksa filmimeistri loomingut tundes võib vaid oletada, milline ports segadust sellest filmist oleks tulnud. Okei, hunniks segadust on ta ka praegu, kuid kui võtta arvesse selle, et film põhineb mängul kus praktiliselt mingit süžeed pole, toimuvad vaid suvalised sündmused, siis ei saa seda tollele ette heita. Toidupoes pesitsevad terroristid, peenisekujulised mänguasjad, elusa kassi kasutamine relva summutajana, Postal Dude'i näägutav naine, vägivaldne linnarahvas jne - kõik need on mängu näppinutele tuttavad ja nende rõõmuks on Boll seekord jätnud väga palju mängust tuttavaid elemente filmi, selle asemel, et ise mänguga lõtva seost omav käkk välja sünnitada.


Filmile võib ette heita vaid vähest verevalamist, kui nüüd järjekordselt mänguga võrrelda. Oli küll stseene, mis eeldasid normidest suuremat hulka verd kohe-kohe ekraanile pritsimas, kuid kaamera oskas õigel ajal ära pöörata. Selle ajan muidugi lõigatud versiooni süüks, mis arvatavasti minule kätte sattuski. Filmi läbiv eneseirooniline mekk on muidugi suureks plussiks ja see kõik tipneb saksa rahvariietes Bolli enda ausa ülestunnistusega, et ta vihkab videomänge, olles eelnevalt mängu autorilt Vince Desiderio't kuuli jalgevahele saanud.

Väga hea Postal'i mänguadaptsioon, korralik saavutus Boll'i standardite kohta, kuid kehv film üldises plaanis vaadatuna.

5/10

Poster: Friday the 13th (2009)

teisipäev, november 11, 2008 by , under

Eden Lake (2008)

by , under


Režissöör:
James Watkins
Osades: Kelly Reilly, Michael Fassbender, Jack O'Connell jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1020530/

"They wanted to get away from all, instead they found..."

EDEN LAKE'st räägiti horror-ringkondades juba aasta enne linastumist ning juba enne valmimist sai film külge sildi kui viimaste aastate parim survival-horror. Suhtun sellistesse asjadesse muidugi väikese ettevaatlikusega, seda suuresti tänu läbinähtavale Bloody-Disgusting.com promole, kuid huvi filmi vastu loomulikult püsis.


Lapseaiakasvatajast Jenny ja tema poisssõber Steve sõidavad nädalavahetuseks maalilise Eden Lake järve äärde, et seal üksteise seltsis paar päeva telkida. Juba esimesel päeval tülitavad neid kohalikud ülbed noorukid, kes neid korrale kutsuma läinud Steve'i otsemaid perse saadavad. Järgnev päev kujneb noorpaarile aga eriti ohtlikuks, sest samad noorukid röövivad nende isiklikud asjad ja auto ning kui vihahoos Steve neile vastu julgeb astuda, tappes rüseluses kogemata nende koera, algab kassi ja hiire mäng, kus ühel pool ülekäte läinud maanoorukid ja teisel pool kaks linnavurlet.


Viimase aja parim survival-horror kindlasti mitte, kuid märkimisväärne saavutus inglaste poolt sellegi poolest. Järjekordne film, kus linnast välja sõitnud korralikud inimesed kurjade matside terrori alla satuvad. Kuna sarnaseid tükke sünnitatakse aastas sadu, siis on loomulikult tarvis nutikat pead ja korralikke ideid, et juba tüüpilisteks saanud klišeedest mööda astuda või siis neid ignoreerides korralik lugu jutustada. Võib öelda, et Watkins saab ülesandega pea täielikult hakkama, tüüpolukordi on palju ja täiskasvanuid terroriseerivaid teismelisigi on enne nähtud (vt. ILS) aga siiski pakub EDEN LAKE korralikult närvikõdi ja pinget viimase minutini. Otsi kokku tõmbav lõpp ei tohiks samuti ühtegi vaatajat täiesti külmaks jätta - seda kas armastad või vihkad, keskteed olla ei saa.

7/10

Kahju, et Kelly Reilly mu endist tüdrukut ei meenuta. Nunnu!

Xtro (1983)

esmaspäev, november 10, 2008 by , under


Režissöör:
Harry Bromley Davenport
Osades: Philip Sayer, Bernice Stegers, Danny Brainin jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0086610/

"Some extra-terrestrials aren't friendly."

80ndate alguseks oli igasugustest maavälistest organismidest pajatavate filmidele soodne pinnas loodud - 79. aastal nägi ilmavalgust Ridley Scotti ALIEN, mida võib kindla peale tänapäevaste tulnukfilmide isaks pidada, 82. aastal terroriseeris Carpenteri THE THING'is Antarktika uurimisjaamas Kurt Russelit erinevaid kujusid võttev võõrorganism ning samal aastal välja tulnud E.T.: THE EXTRA-TERRESTIAL tõi tulnukad ka perefilmi. Kuna nimetatud filmid tõid kinodest sisse korralikke rahasummasid, ei suutnud ka käkkfilmide-meistrid enda käsi žanrist eemale hoida ja seda mitte ekspluateerida. Davenporti XTRO ongi just nende edukate filmide järellainel tekkinud abordijäänus, mida keegi, peale hullumeelsete, enam katsuda ei taha.


Pereisa Sam kaob ühel õhtul, peale sähvatust taevas, jäljetult - ainukeseks tunnistajaks tema poeg Tony, keda ka kolm aastat hiljem vaevavad veel õudusunenäod sest õhtust. Tema ema on selle ajaga endale loomulikult uue mehe leidnud ja mälestused kadunud mehest maha matnud. Kõik aga muutub, kui ühel päeval ilmub välja Sam, kes väidab, et ei mäleta tollest ööst ega järgnenud aastatest midagi ja soovib perre tagasi sulanduda. Endine isa tundub kõigile kahtlane ja varsti tunnistabki ta enda pojale, jäädes ennem vahele tema lemmikloomana peetud mao mune süües, et ta on tegelikult tulnukas. Seejärel nakatab ta ka oma poisi, imedes tema kaela, tulnuka geenidega ja ajuvaba sõit võib alata.


XTRO esimesed 15 minutit olid tegelikult väga tuus andmine. Tulnuka kostüüm oli lahe (sildaviskav mees, kellele oli latekskostüümiga pealae peale ilus morda tehtud) ja temaga suutis lavastaja korda saata nii mõnegi päris meeldejääva stseeni. Peale seda aga kui tulnukas esimese naisohvri ära "vägistas" ja tolle seest mõne aja pärast täiskasvanud mees välja ronis, vajus film kiiremini soiku kui Ron Jeremy peenor pärast järjekordse laadungi lõpetamist rinnaka blondiini näo peale. Tulnuka-horror asendus läila ja juustuse peredraamaga ja kuni lõpuminutiteni nautisin ma täiel rinnal vaid sürreaalseid momente nakatatud perepojaga, kes mingitpidi enda mänguklouni elusuuruseks ihukaitsjaks muutis ja mängusõduri uudishimulikku naabrimutti tapma saatis. Tundus, et narkootikume jagus kaamera taga olnutel võtteperioodil korralikult.


Filmi muide pani netiavarustesse kõigile tõmbamiseks üks filmiga seotud isik, kes väikses kaasas olnud tekstifailis tükki parajaks naljanumbriks sõimab:

I worked on this Picture and know how truly awful it really is. Inept is the perfect word for this low budget hokum. The acting is of an appalling standard. Special mention must go to the performance of the unlikable cockney kid and his monotone mother. The music is also composed by the Director and instantly invokes the standard of the picture. Cheap.

Tänu algusele, väga lahedale tulnuka kostüümile, ekstra-halvale süntesaatorimuusikale ja mõningastele sürreaalsetele stseenidele lisapunktid. Keskpärane vaatamine.

5/10

Meenutab kangesti mu kunagist tüdruksõpra

HEAD KÕRVITSAPÄEVA!

The Fall (2006)

esmaspäev, oktoober 20, 2008 by , under


Režissöör:
Tarsem Singh
Osades: Catinca Untaru, Lee Pace, Justine Waddell, Kim Uylenbroek jt.
Filmi pikkus: 117 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0460791/

"A Little Blessing In Disguise."

THE FALL keerles 2006. aastal filmifestivalidel ja siis kadus silmapiirilt, Singh ei leidnud arvatavsti enda produtseeritud filmile enam levitajaid ja asi olekski soiku jäänud kui appi poleks tõtanud Spike Jonze ja David Fincher tänu kellele lasti film käima mõndades Ameerika kinodes ja sai varsti ka DVD peale pandud.


Tänu aasta tagasi nähtud trailerile oli huvi minus suur, oli ju Singhi eelmine linatükk THE CELL täitsa mõnus vaatamine olnud - peamiselt muidugi tänu visuaalsele poolele ja selle all ei mõtle ma Jennifer Lopezi tagumenti, vaid omapärast fantaasiamaailma. Sarnaselt debüütfilmile oli ka THE FALL'is põhirõhk pandud ilusale ja detailirikkale muinasjutumaailmale, kuid seda ümbritsev raamistik ei suutnud enam nii hästi kõike koos hoida. Catinca Untaru oli oma rollis muidugi väga loomulik ja nunnu ning osad stseenid olid lausa hingematvalt ilusalt lahendatud aga üldmulje jäi väga keskpäraseks. Samuti paneb kahtlema režissööri väide, et ühtegi eriefekti filmis kasutatud pole.

5/10