The Children (2008)

reede, mai 29, 2009 by , under


Režissöör:
Tom Shankland
Osades: Eva Birthistle, Stephen Campbell Moore, Jeremy Sheffield, Rachel Shelley jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1172571/

"You brought them into this world. Now ... They will take you out."

Kas sa tapaksid lapse, et päästa enda elu? See küsimus on vaevanud filmilavastajaid juba aastakümneid ja ilmavalgust on näinud mitmed kinopildid, kus kurjade kavatsustega üksikud või grupeerunud lapsed täiskasvanuid terroriseerivad. Meelde tulevad kohe hispaanlaste WHO CAN KILL A CHILD? ja CHILDREN OF THE CORN, kus noorukid justkui omavahel telepaatilist sidet omavad ja ühtse jõuna täisealiste vastu astuvad. Kuid filmiajaloost on meelde jäänud ka üksiküritajaid - perre lapsendatud antikristus Damien THE OMEN'st, kui ka teispoolsusest teatud videokassetti vaadanud inimesi tapma tulnud Sadako jaapanlaste RINGU'st. Mis on see miski, mis täiskasvanuid inimesi lapsi, meie tulevikku, kartma paneb ja neile enda filmides niivõrd kurjakuulutavaid rolle annavad.


Hiljuti vaadatud PLAGUE TOWN ei andnud mutantlaste tegutsemisele olulisi motiive, mainiti lihtsalt moka otsast, et eks nad võõraid vaid sellepärast tapavad, et nende territooriumile on sisse tungitud. Film jäi ise muidugi nõrgaks ja ununeb mõne aja pärast jäädavalt, Shankland'i THE CHILDREN see vastu suutis end koheselt mällu sööbida ja julgeks teda vabalt selle aasta esimese poole üllatajaks nimetada.


Perekond sõidab linnakärast eemale sugulaste maakodusse jõule ja aastavahetust veetma. Rahulik puhkus aga muutub õudusunenäoks kui mõlema perekonna noorimad liikmed hakkavad järjest veidramalt käituma ja varsti ka enda vanemate vastu aggressiivselt meelestatuks muutuvad. Kuna olukord muutub järjest verisemaks, ongi täiskasvanud varsti dilemma ees, kas tappa enda laps, et päästa enda nahk.


THE CHILDREN'i kõige tugevam külg on Shaklandi meetodites pinge üles kruvimisel: vaatajad saavad küll aimu laste käitumise muutustes, samas kui lapsevanemad ise teadmatuses pühasid veedavad. Teadmatus valitseb ka laste tegutsemismotiivide üle mõtiskledes, sest mingit vastust sellele kogu filmi jooksul ei anta, ainult väikesed vihjeid ja sümbolitemängu - läbi käivad nii aborditeema kui ka gripisarnane haigus. Kogu vaatemäng on suurepäraselt kaamera peale saadud, hästi kokku monteeritud ja tõeliselt hingekriipivalt esitatud - järjekordne eeskujulik näide brittide uue laine horrorist.

8/10

I nuovi barbari / The New Barbarians (1982)

neljapäev, mai 28, 2009 by , under


Režissöör: Enzo G. Castellari
Osades: Giancarlo Prete, Fred Williamson, Anna Kanakis, George Eastman jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0084424/

"Dealers in death... exterminators of the 21st century..."

THE NEW BARBARIANS on üks järjekordne MAD MAX'i kloon, mille sarnaseid post-apokalüptilisi kinopilte avastades ikka ja jälle ette satub. Kui viimane leid LAND OF DOOM vaid väheseid elemente "laenas", siis jultunud itaallased kopeerivad nii kuidas jaksavad. Kuna viimastel raha nii palju ei jagunud, et kogu võttemeeskond liivasele pinnale lennutada, võeti film purki Itaalia rohumaadel, võpsikute vahel, kus tuumasõjad üle elanud maailma kohta kõik kahtlaselt roheline ja ilus on.


Film keerleb ümber kahe maanteesõdalase Scorpion'i ja Nadir'i, kes jõud ühendavad, et koht kätte näidata pahalastele, kes koonduvad ühise nimetaja Templirüütlid alla. Valgeid puhvis nahkkostüüme kandvad, sodoomiat harrastavad kaagid nimelt soovivad maamuna pealt inimsoo jäädavalt hävitada ja viimasena ka enda eluleek kustutada.


Loomulikult ei saa filmi eriti tõsise pilguga vaadata, kui golfiautodest ehitatud masinatel ringi kihutavad täisealised mehed üksteist laserpüstolitega tulistasid, pidevalt plahvatuste tõttu õhus saltosid viskasid, slow motionis pidevalt igaltpoolt alla kukkusid ja tänu plahvatele vibunooltele miljoniks tükiks paiskusid. Filmi odavus paistis tõepoolest iga külje alt välja ja jääb vaid müsteeriumiks, mis imeväega itaallased Fred Williamsoni enda filmi suutsid meelitada. Tahtmatu huumoriga, korralik näide haisvast eurojuustust.

Lõpetuseks lugu karvasest persest ja karmist hõimujuhist:
[the Templars have captured Scorpion and has him tied up]
One: Scorpion... you didn't want to live as a Templar, but you'll die as one!

[holds up a glass dagger]
One: I, One, am the high priest and executor... of your initiation!
[tears off Scorpion's pants with the dagger and proceeds to rape him]

4/10

Fred Williamson - mustade oma William Shatner

Plague Town (2008)

by , under


Režissöör:
David Gregory
Osades: Josslyn DeCrosta, Erica Rhodes, David Lombard, Lindsay Gorandson jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1118687/

"It's In The Blood."

Perepea viib tütred ja oma uue naise Iiri maakohta, et seal enda juuri otsida ja salamisi uut naisukest ka tütardele väheke lähemale tuua. Asjad ei laabu aga plaanipäraselt, sest üks tütardest on kaasa võtnud ninatarga peika ja omavahel riidu kiskudes jäädakse ka viimasest bussist maha, mis linnavurled turvalisusse oleks transportinud. Nüüd peavad õnnetud võõras kohas endale ööseks peavarju leidma, trotsides lähedalasuva külakese mutanteerunud võsukeste terrorit.


Ei suuda ma kuidagi David Gregory'le andeks anda, et ta rollidesse niivõrd mittesobivad inimesed leida suutis. Juba esimesest stseenist peale jääb nende tegemisi jälgides kõik muu tagaplaanile, sest silmad lihtsalt ei suuda uskuda sellist jama, mida neile serveeritakse. Vaikselt lahti rulluv õõvafilmi pool jätab alguses üllatuslikult hea mulje, kuid mõne aja pärast laguneb täielikult juppideks. Kui kõrvale jätta üsna korralikult loodud hingekriipiv õhkkond, siis on tegemist üle põlve tehtud tükiga - peategelased jäävad lõpuni saamatuteks ja äärmiselt ärritavateks karakteriteks ning varjust välja toodud pahategelased oma kehva taustalooga ei suuda oluliselt filmi enam päästa. Suurest horrori-sõbrast režissöörile, kes on aastaid vorminud žanri klassikuid lahkavaid ja legendidest pajatavaid dokumentaalfilme, sellist ämbrisse astumist andeks anda ei taha.

3/10

Mo / The Boxer's Omen (1983)

by , under


Režissöör:
Chih-Hung Kwei
Osades: Somjai Boomsong, Phillip Ko, Bolo Yeung, Wai Lam jt.
Filmi pikkus: 105 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085951/

Võin kohe ära mainida, et ootsin ja lootsin selle põhjal, mida kunagi selle HK filmi kohta lugesin, veidikene hullumeelsemat fantaasialendu. Chih-Hung Kwei teos jääb aga mu suure lemmiku Ngai Kai Lam'i parimatest paladest kaugele maha. Kuna aga sealse kino 80ndate ja 90ndate kolmanda kategooria alla lahterdatud kohati sürreaalsuseni kalduvad b-filmid on mu suur pool-salajane kirg, ei saa ma ettekuulutuse saanud poksija ja halbade kavatsustega Tai maagide omavahelisse kemplemisse külmalt suhtuda.


Hong Kongi poksija ja poolekohaga gängster Chan Hung lubab vennale, et maksab kätte viimase võitlusringis halvatuks peksnud Tai poksijale. Tänu salapärastele ilmutustele jõuab ta omadega aga budistlikusse kloostrisse, kus mungad hakkavad teda ette valmistama võitluseks musta maagiat valdava maagiga, kes peapreestri elutut keha needuse all hoiab ja seetõttu preestrit surematust saavutada takistab. Tuleb välja, et peapreester on teises elus olnud Chan Hung'i kaksikvend ja tänu sellele spirituaalsele sidemele ohustab must maagia ka otseselt tema elu.


Filmi kõige paremad hetked olid kõik seotud maagide ja Buddha poolt valgustatud poksija omavahelistele võitlustega. Mängus olid lendavad pead, verejanulised nahkhiired, roiskunud liha söömine ja selle hilisem välja oksendamine, silmadest tulevad laserid jms - sealse piirkonna musta maagia kujutamine enda parimas vormis. Kahjuks hakkas teema end filmi edenedes järjest enam kordama, sest kummist nahkhiired ja oasupist löga ei suutnud kolmandat korda enam soovitud üllatus-efekti pakkuda ja režissööri fantaasialend ei paistnud ka enam vajalikke kõrguseid vallutada suutvat. Suurepärane HK body horror hakkas järjest enam tahtmatult tekitatud huumoriga komejanti meenutama - jättis küll hea maitse suhu aga oodatud tulemust sealt välja pigistada ei suutnud.

Apocalypto (2006)

by , under


Režissöör: Mel Gibson
Osades: Rudy Youngblood, Dalia Hernández, Jonathan Brewer, Morris Birdyellowhead jt.
Filmi pikkus: 139 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0472043/

"No one can outrun their destiny."

Mel Gibsonil on kombeks iga enda uue filmiga endale mingi inimgrupi viha kaela tõmmata. Ei jäetud rahule ka tema maalitud pilti kunagise maaja tsivilisatsiooni langusest - Mehhikos elavad indiaanlaste järeltulijad lubasid kinode ees piketeerida ja filmi isegi kohtusse kaevata, sest nende esivanemaid olevat kujutatud verejanuliste barbaritena, kes enda jumalatele ohtralt inimohvreid tõid, meenutades pigem agressiivseid asteeke kui maajasid. Ajasid siis filmitegijad midagi sassi või mitte, mööda ei saa vaadata aga faktist, et suhteliselt väiksel territooriumil omavahel läbi käivad tsivilisatsioonid võtsid ikka üksteiselt traditsioone ja kombestikke üle, olgu siis selleks tolteekide ehituskunst või asteekide inimohverdamiskombed.


APOCALYPTO ei ajagi samas täiuslikku ajaloopilti ega lõpliku tõde taga, ta on sisimas siiski hollywoodilik seiklusfilm, mille ümber on ehitatud uhke raam. On tagaajamist, märulit, armastust - komponendid, mis seiklusfilmi praktiliselt defineerivad. Kuskilt tagant aga suskab Gibson pidevalt sisse enda vaateid, põhjuseid, miks see Ameerika kõrgkultuur siiski hävimiseni jõudis. Oli see erinevate hõimude omavaheline pidev sõjaline hõõrdumine, ümbruskonda laastav metsaraie, haigused, kõrgklassi priiskav elustiil, hädades vireleva alamklassi taustal või hoopiski valgete konkistatooride saabumine Yucatani poolsaarele. Kuigi kehvapoolne lõpplahendus tõi ilusti filmitegijate enda arvamuse esile, võib seda ignoreerides igaüks endale sobiva maajade tsivilisatsiooni languse põhjuse välja valida.


Sarnaselt PASSIONS OF THE CHRIST'ile, kus Gibson näitlejad aramea, heebrea ja ladina keelt rääkima pani, et asi võimalikult ajastutruu välja kukuks, siis võib ka APOCALYPTO's kohata vaid kunagiste indiaani juurtega näitlejaid, kelledest paljudele film esimeseks näitlemistööks oli, ja kuulda vaid Yukateki maaja keelt. Olles lugenud paari raamatut kunagiste Ameerika tsivilisatsioonide arhitektuurist ja kombestikest, oli hea näha kui palju rõhku oli pandud igasugustele väikestele detailidele nagu näiteks ohverdamist ootavate vangide siniseks võõpamine, kipsi tegemine jne. Tundus, et sellistele väikestele detailidele oligi väga palju rõhku pandud ja tänu sellele tekkisid mõningased augud üldpilti.

Väga korralik laupäevaõhtune filmivaatamine: puudustega ajaloo-, kuid suurepärane seiklusfilm.

Poster: Pedobear - The Movie (2009)

neljapäev, mai 14, 2009 by , under

Pirates II: Stagnetti's Revenge (2008)

by , under


Režissöör:
Joone
Osades: Jesse Jane, Evan Stone, Belladonna, Sasha Grey jt.
Filmi pikkus: 138 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1266097/

"Proceed At Yer Own Risk"

Loomulikult ei tulnud kaua oodata kuni maailma viimase kümnendi kõige räägitum pornofilm endale järje sai. Joone lavastatud PIRATES oli panofilmi kohta väga suurejooneliselt üles võetud, pornotööstuse kõige ümaramad rinnapartiid ja suurimad fallosed viidi paar sajandit tagasi Kariibi meres ulpivatele alustele, kus nad peale tavapärase töö ka veidike puiseid nalju said loopida ning üksteisega mõõgelda. Film sai loomulikult kiirelt tuntuks, pressides välja tavapärastest pornofilmi raamistikust, sai temast ka osake peavoolu filmiajaloost - suutes endale külge haakida üsna kõva kultusmaine.


Filmi järg võtab otsad üles põhimõtteliselt sealt kuhu esimene need jättis ja jätkab samasugust häbitud PIRATES OF THE CARRIBEAN kopeerimist. Saamatu kapten Edward Reynolds peab enda suurte silmadega alluva Julesiga nimelt Jamaika kubernerile tagastama sinise pärli, mis ühelt temale kuuluvalt laevalt piraatide poolt rööviti. Aare on aga röövitud kurikuulsa Xifengi poolt, kes selle abil tahab uuesti ellu äratada merepõhjas lebava Victor Stagnetti laiba. Sinna vahele mahub muidugi ohtralt seksstseene, millest enamus muidugi sügavale loole juurde ei anna.


PIRATES II: STAGNETTI'S REVENGE võib R-reitinguga olla täitsa tüüpiline c-kategooria seiklusfilm, midagi sellist, mida on Sci-Fi Channeli või The Asylum filmidest harjunud ootama - odava arvutigraafika, kaheldava väärtusega näitlejatöödega ja lasteaialaste poolt kirjutatud stsenaariumiga. Nii nagu viimaste seast võib leida täitsa vaadatavaid tükke, näiteks pohmaseks pühapäevaseks filmihommikuks, siis kõlbas ka pornopiraatide seiklustega enda aega kulutada. Natuke sai nalja (paar meesosatäitjat sobiks isegi mõnda odavasse b-filmi mängima), second hand seiklust ja kamaluga paljaid silikoonrindadega neitsikuid. Pornofilmina oleks vast peaaegu täispunktide vääriline, lihtsalt seiklusfilmina saab aga poole vähem.

5/10

Choking Hazard (2004)

by , under


Režissöör:
Marek Dorbes
Osades: Jan Dolanský, Jaroslav Dusek, Eva Nadazdyova, Anna Fialkova jt.
Filmi pikkus: 81 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0401320/

Grupp filosoofiahuvilisi noori sõidavad pimeda dr. Reinise juhtimisel nädalavahetuseks üksikusse motelli keset metsatukka, et seal rahulikult elu olemuse üle mõtiskleda. Seltskond koosneb erinevatest inimest: sinna kuulub nihilistlike maailmavaadetega Verner, seksi- ja alkoholisõltlasest Lefnerova, oma sõbrannaga ning abielupaar tuhvlialuse meespoolega. Varsti eksib motelli ära ka Jehoova tunnistajast meespornostaar. Ei lähe kaua kui veider seltskond peab jõud ühendama, et vastu hakata motelli tunginud inimliha himustavatele metsavahtidest zombidele.


Filmist sain aimu tänu suurepärasele Rodendronite invasioon blogile, mis kahjuks nüüdseks juba väikses vaimusurmas viibib. Kahjuks aga ei läinud film sama palju peale kui sealsele blogipidajale. Kuna selline slaavilik jant pole mulle kunagi eriti peale läinud, siis ei suutnud seda teha ka tšehhide vaste SHAUN OF THE DEAD'ile. Filosoofiline pool, mis kogu veresauna inimeste ja zombide vahel sidus, oli aga täitsa huvitav nüanss filmi juures.

4/10

Kõrgema astme zombied

Sex Trek: Charly XXX (2005)

kolmapäev, mai 13, 2009 by , under ,

Kõigile, kes kinos STAR TREK'i uusversiooni vaadates rahuldust ei saanud ja kes homme pornograafilise sisuga mängufilmi ühisvaatamises PIRATES 2: STAGNETTI'S REVENGE ei osale ja sünnipäevalaps Xipele. Viljakat tulevikku!

Possessed by the Night (1994)

by , under


Režissöör: Fred Olen Ray
Osades: Shannon Tweed, Ted Prior, Sandahl Bergman, Chad McQueen jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110875/

"Control. Once you lose it, you'll kill to get it back."

Film keerleb ümber salapärase purgis piirituse sees vedeleva mutantloote, kes satub ühe Hiinalinna poeomanikku valdusesse. Tema poodi satub loomingulise kriisi käes vaevlev kirjanik, kes poeomaniku poja suudab ära rääkida ja loote endale koju viib, uskudes miskipärast, et viimane teda kirjutamises aitab. Tuleb välja, et mutant suudab inimesi telepaatilisel teel kontrollida ja nii hakkabki kirjanik vaikselt oma abikaasale järjest veidram tunduma. Kui mängu tulevad veel gängsteritele raha võlgnev kirjastaja ja tema poolt majja sokutatud seksikas sekretär, võib kindel olla, et kogu ajuvabadus viiakse järgmisele astmele.


Tausta uurides oleks võinud ma tegelikult juba varem teada saada, et oodatud veidra b-horror'i asemel serveeritakse vaatajale hoopiski... veidrat softcore-thrillerit. Shannon Tweed on ju legend juba antud žanris aga mina vaatasin vaid torrenti sisututvustuses olevat kolme hästitabatud pilti ja klikkisin, sest raske on mööda vaadata filmist, kus inimesi kontrollib purgis olev mutantloode. IMDb märksõnad annavad filmi olemusest vast paremini aimu: Rear Entry Sex, Buxom, Large Breasts, Erotica, Rough Sex, Female Nudity, Sex, Woman On Top, Breasts, Nudity, Independent Film. Ajab keha higistama tõesti.


POSSESSED BY THE NIGHT tõi kohe silme ette Charles Band'i käki HIDEOUS! (blogis), kus sarnased tegelaskujud inimesi füüsiliselt terroriseerisid. Seekord aga ei eskpluateeritud mutante otseselt, vaid lootejäänuk oli vaid üks element, et tüüpilist seksuaalset pinget täis thriller vähekengi omanäoliseks muuta. Asi tegelikult toimis ja film oli enda tohuvapohus täitsa ladna vaatamine.

6/10

Kurjajuur!

Land of Doom (1986)

by , under


Režissöör:
Peter Maris
Osades: Deborah Rennard, Garrick Dowhen, Daniel Radell, Frank Garret jt.
Filmi pikkus: 87 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0190520/

"...a 21st century mad land!"

LAND OF DOOM näol on tegemist ühe MAD MAX'i triloogia tõttu populaarsuse tipul olnud post-apokalüptiliste filmide laineharjal valminud häbitu klooniga, mida vorpisid suure innuga nii itaallased kui ka ameeriklased. Ei saanud ju keegi endale väita, et kunagiste vangide järelpõlv kuskil kaugel saarel olematute rahadega nii menukaid filme valmistavad. Ka Peter Maris soovis kerge vaevaga rikkaks saada ning sõidutas näitlejad ja võttemeeskonna Türkki. Lennukis kirjutati valmis paarileheküljeline stsenaarium ja ülejäänud jäeti improviseerimisoskuse kaela.


Sisust. Tuumasõda on maailma tolmuseks kõnnumaaks muutnud, kus väheseid inimkogukondasid terroriseerivad õelad bandiidid veidrat maski kandva Slateri juhtimisel. Veidral kombel ei otsi bandiidid küladest ellujäämiseks vajalikku, vaid soovivad lihtsalt eluasemed maha põletada, naised vägistada ja mehed maha nottida, mis antud olukorras just kõige mõistlikuma tegutsemisviisina ei kõla. Lihtrahva ainukese kaitsjana kerkib esile naissõdalane Harmony, kes kunagisest vägistamiskatsest traumeerituna end ühelgi mehel puutuda ei lase. Ta leiab ühest koopast vigastatud sõdalase Andersoni, kes kunagi kuulus bandiitide sekka ja on seetõttu nüüd nende bossi poolt tagaotsitav. Noored ühendavad jõud ja asuvad teele "paradiisi" poole, mille asukohast kummalgi aimugi pole.


LAND OF DOOM kukkus välja täpselt nii nagu võis arvata. Korraliku stsenaariumi puudumine paistab silma iga tegelase öeldud lausest ja tegevuskavast ning ka lugu ise liigub üle kivide ja kändude. Silma jäid veel kõrbesõdurite mootorrataste ja -sõidukite külge kleebitud kiiruga papist välja lõigatud ornamendid ja nende halenaljakad läikivad nahast kostüümid, kuid see kõik nägi välja nii armsalt tobe, et filmi camp-väärtus vaid sai tänu sellele läiget juurde. Au tuleb aga teosele anda, et suutis paaril korral tüüpilistelt post-apokalüptilist maailma kujutavatelt filmistampidest kõrvale vaadata ja tõi sisse nii mõnegi huvitava elemendi. Türgis asuvad kaljurahnude sisse uuristatud elamud ja koopasüsteemid inimvarede elukohana jätsid võib-olla, et isegi autentsema mulje tuumasõja poolt üle käidud maast, kui keset kõrbe asuvad rämpsust ehitatatud majauberikud. Samuti liikusid mööda tühermaad ringi katkust räsitud, kaltsudesse mässitud inimeste kolonnid, punane lipp pea kohal lehvimas ning koopasüsteemides elasid mungarüüdes kääbused, kes kahtlased meenutasid STAR WARS-seeriast tuttavaid Jawasid. Nagu ka paljude muude asjade puhul, jäeti ka nende taust kahjuks lihtsalt lahti seletamata.


Nüüd aga lähemalt mu lemmikstseenist, mis loodetavasti oli välja mängitud ilma mingisuguse stsenaariumi abita. Bandiidid nimelt jälitasid peakangelasi ja järsku otsustas üks lihtsõdur enda tsiklirisuga väikese mäekese otsa sõita ja kukkus. Selle peale pöördus nende ninamees enda sõidukiga sündmuskohale ja küsib, et mis juhtus. Õnnetu mees vastab selle peale süütu häälega, et ta proovis mäest üles sõita ja lihtsalt kukkus ning boss kutsub ühe käsilase teda abistama ja ise minema sõidab. Kohale tõtanud sõber võtab siis kukkunud mehe peale, mispeale viimane abistajat nuusutab ja lausub, et too lõhnab halvasti. Appitõtanud tõuseb püsti, vaatab ringi ja annab kommenteerijale korraliku tou, mispeale viimane ratta seljast lendab, istub ise uuesti ratta selga ja naerdes taha vaadates ära sõites künka otsast alla kihutab ning mootorrattaga õhku lendab. Stseenile annavad kindlasti juurde tegelaste teadmatust kajastavad näoilmed ja närvlised liigutused, justkui ei teaks mehed, mida edasi teha. Puhas kuldne juustukera!

5/10

Frostbiten / Frostbitten (2006)

laupäev, mai 09, 2009 by , under


Režissöör:
Anders Banke
Osades: Petra Nielsen, Carl-Åke Eriksson, Grete Havnesköld, Emma Åberg jt.
Filmi pikkus: 98 min.
Osades: http://www.imdb.com/title/tt0454457/

"One Month 'Til Dawn..."

Olin küll kuskilt kuulnud, et Kinomaja saal on läbinud väikse uuenduskuuri, kuid enda silmaga näinud polnud. Ausaltöeldes, olen Kinomaja külastanud vaid ühel PÖFFi seanssi (AMERICAN HARDCORE) raames, käinud seal paaril punk-kontserdil ja ühe breakcore-küttel (Enduser ja Bong-ra... fukk jee!). Kui nüüd selline võimalus kätte toodi, et saab ka peale saali üle vaatamise veel paari aasta vanust Rootsi õuduskomöödiat näha, ei tulnud pikalt mõelda. Otsisin peale tööpäeva lõppu üles sõbra ning asusin väsimust trotsides (enne kella 9 ärkamine tuleks seadusega ära keelata) Uus tn 3 poole.


Filmi keskmes on väike linnake Norrbotten Põhja-Rootsis, kuhu kolivad elama Saga ja tema arstist ema Annika. Annikale nimelt pakutakse töökohta kohalikus haiglas, kus töötab tema iidol professor Beckert. Professoril on aga räpane saladus, nimelt kandis ta teises Maailmasõjas natsimundrit ning keset lahingumöllu üksikus talumajas varju otsides vampiiride otsa sattus. Nüüd arstina proovib ta oma needust täiustada, et luua uus, võimsam vampiiri-rass. Kahjuks satuvad aga tema loodud tabletid kohalike noormeeste kätte, kes nende abil ühel majapeol melu üleval kavatsevad hoida. Ei lähegi kaua kui väikelinn verejanulisi vampiire täis on.


Oodatud verise ja lögase komöödia asemel serveeriti hoopiski noortele mõeldud vampiirifilmi, kus naljad olid enamjaolt puised ja verd pritsiti vaid pooleliitristest kokapudelitest. Midagi sellist on arvatavasti tulemuseks, kui ristata omavahel FROM DUSK TILL DAWN ja GINGER SNAPS ning tuua LET THE RIGHT ONE IN'st tuttavasse külma ja pimedasse Rootsi väikelinna. Tõsi küll, film omas momente, mis mind ja ülejäänud viite kinokülastajat muhelema ajas, kuid see kadus kokkuvõttes lihtsalt tobeda jandi sisse ära.

4/10

Eeskujulik grimmitöö

Namgeuk-ilgi / Antarctic Journal (2005)

by , under


Režissöör:
Pil-Sung Yim
Osades: Kang-ho Song, Ji-tae Yu, Hee-soon Park, Yoon Jae-Moon jt.
Filmi pikkus: 115 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462703/

Film suutis tänu Korea filmile ebatavaliselt suure eelarve (8 miljonit dollarit) ja kohaliku filmitööstuse koorekihist koosneva näitlejaansambliga parajat elevust tekitada, kuid ei löönud kinodes oodatult läbi. Pärast DVD-reliisi sai film muidugi välismaiste kriitikute poolt kiidulauluga üle külvatud - kiideti filmi suurepärast atmosfääri ja näitlejatööde meisterlikkust. Ei saanud ju minagi kuidagi sellisest positiivsest suminast mööda vaadata, mis sest, et kohalik Aasia filmidele spetsialiseerunud filmiblogija Gang-pae filmi kohta vaid "täitsa vaadatav" ütles.


Choi Do-hyung juhtimisel proovib 6-liikmeline ekspeditsioon jõuda Antarktika kõige ligipääsmatusse punkti. Kuna meestel on tänu polaarpäeva lõppemisele tuli takus, hakkab ka meeste vaimne tasakaal kõikuma ja omavahelised suhted teravamaks muutuma. Olukorda ei paranda ka lumest leitud päevik, mis kuulus 80 aastat tagasi samal teekonnal olnud brittide ekspeditsioonile, kust mehed hakkavad paralleele silmama oma kiivakiskuva rännakuga.


Lavastaja Pil-Sung Yim võttis enda debüütfilmiga arvatavasti liiga suure tüki haukamiseks. Joon-ho Bong'i poolt kirjutatud stsenaarium oleks pidanud perfektselt filmilindile võetuna toimima samaaegselt mitmel tasandil, kuid potensiaali ei suutnud režissöör kordagi maksimaalselt ära kasutada. Pakuti küll närvikõdi pakkuvat horrorit, psühholoogilist thrillerit ning ilusal valgel maal aset leidvat seiklusfilmi, kuid selle asemel, et ühe žanri nüansse veel teisteks läikivamaks lihvida, serveeriti parajat segadust, mille kohta saab vaid öelda: ei liha ega kala. Nii rikkusidki imetillukesed detailid ära selle psühholoogilise õõvafilmi, mis vaevu-vaevu liikudes täitsa mõnusa lõpuni jõudis.

Kriitikutega tuleb siiski paaris asjas nõustuda. Näitlejatööd olid suurepärased, suutes vaatajateni väga ehtsalt tuua külmast muserdatud meeste paranoiad ja hirmud. Kang-ho Song, keda on harjunud vaid humoorikates rollides nägema, näitas, et suudab ka tõsisemast küljest end näidata. Samuti oli lumine lõunapoolus suurepäraselt kaamera peale saadud ja lausa nõuab suurelt ekraanilt nautimist.

5/10


Dark Angel (1990)

kolmapäev, mai 06, 2009 by , under


Režissöör:
Craig R. Baxley
Osades: Dolph Lundgren, Brian Benben, Betsy Brantley, Matthias Hues jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0099817/

"Good cop. Bad alien. Big trouble."

Miskipärast on mul ikka nii, et korraliku adrenaliinidoosi kätte saamiseks tuleb pilgud pöörata 90ndate märulite ja põnevusfilmide poole, kus peale rohelisema muru olid ka jõhkramad kurikaelad, matšolikumad peakangelased, paljamad naised, veidramad ideed ja mis kõige tähtsam peale näo oli olemas ka tegu. Ajaga on need filmid muidugi juustuhõngu ja -maitset kogunud ja sobivad suurepäraselt veini kõrvale nautimiseks, olles tõelised gurmaanide maiuspalad.

Jack Caine. Houston cop. Human. What he's up against, isn't.

Dolph Lundgren mängib tüüpilist pahast poisist võmmi Jack Caine'i, kes on enda eesmärgiks seadnud linn narkokaubitsejatest tühjaks peksta, nii ongi tema peamiseks sihtmärgiks kohaliku kuritegeliku grupeeringu pea Victor Manning. Nende kahe kassi ja hiire mängule aga trügib jõuga vahele kosmosest kohale sadanud võõrorganism, kes hoolimata rahumeelsest tervitusest ("I come in peace...") hakkab tapma nii gängstereid kui ka süütuid linnaelanikke, seda ühel eesmärgil ammutada nende kehadest endorfiine, mis kusagil kaugel planeedil on hinnaline narkootikum. Talle on loomulikult järgi saadetud ka kosmosepolitseinik, kes koos Jack Caine'i ja tema födekast paarimehega peab narkosmugeldajast tulnukale otsa peale tegema, ennem kui see vajaliku noosi kätte saab.

He came in search of a drug so rare it could only be found in one place... Man.

Dolph Lundgren on üks nendest minevikku vajunud kunagistest löömakangelastest, kelle filme lapsepõlvest nagu eriti ei mäletagi. Kui Schwarzenegger ja Norris mälestust hoiavad kohalikud telekanalid siiamaani üleval, siis rootslasest lihamäe nägu televiisori poolt üles kasvatatavad lapsed enam ei tunne. Filmi ajal natuke ajulihaseid pingutades tulid peale antud filmi veel meelde MASTERS OF THE UNIVERSE ja UNIVERSAL SOLDIER, kahtlaselt vähe võrreldes teiste sama perioodi märulikangelastega. Ei olnud mul näiteks aimu, et mees on mänginud The Punisheri filmiversioonis peategelast ja loomulikult läks film vaatamist vajavate filmide nimekirja - eriti peale DARK ANGEL'i nägemist, kus mees näitab kui hästi ta tegelikult sellistesse rollidesse enda iseloomutu olemisega sobib.

Jack Kane thought he'd busted every breed of crook on Earth. He has.

DARK ANGEL on äärmiselt ajuvaba, kuid nauditavalt vägivaldne, plahvatusterohke ning libedalt kulgev lõbusõit. Omamoodi buddy cop-filmi ja PREDATOR 2 ristsugutis, kus Dolph Lundgren one-liner'itega hunnikute viisi kaabakaid teise ilma saadab, oma nohikust paarimehega taidleb ja hiiglasemõõtu tulnukaga rinda pistab, samal ajal enda isikliku elu paika sättides - taustaks anonüümse helilooja poolt kiirelt valmis meisterdatud sündimuusika ja mõne vähemtuntud hevibändi eepilised kitarrivägistamised.

Piltide all on muide filmi reklaamlaused - klassikaline kraam.

7/10

Bad Alien: "I come in peace."

Jack Caine: "But you go in pieces, asshole!"