Slaughter (2009)

teisipäev, märts 31, 2009 by , under


Režissöör:
Stewart Hopewell
Osades: Amy Shiels, Lucy Holt, Craig Robert Young jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1230206/

Ei hakka pikalt keerutama ja lajatan kohe ära - SLAUGHTER on üks halb film. Kui eelnevalt sai poolunes vaadatud FROM WITHIN kohta negatiivseid asju öeldud, siis seal tuleb mängu pigem filmimaitse - nagu ma ütlesin, väiksed tüdrukud võivad sealt endale uue lemmikfilmi saada. Käesolevat filmi ei julge ma isegi parimale sõbrale soovitada, kuna kardan, et pärast vaatamist võib ta lihtsalt mu elu kallale tikkuda. Oli raske sealt midagi leida, mis tavaliselt vaatamist oluliselt kergemaks teevad - ei mingit kummijäsemete otsast rebimist, varjudes peitvat verejanulist mõrtsukat, palja ülakehaga näitsikuid või humoorikaid situatsoone. Lihtsalt üks hunnik amatöörlikult kokku kleebitud jama, millel peal silt, mis juba ammu peaks eemaletõukavalt mõjuma: "BASED ON TRUE EVENTS".

Miinimumpunktid jäävad andmata vaid selle tõttu, et need on mul reserveeritud Kõrgõstani pornofilmile või millelegi samaväärsele.

2/10

The Brøken (2008)

by , under


Režissöör:
Sean Ellis
Osades: Lena Headey, Richard Jenkins, Asier Newman, Michelle Duncan jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0906734/

"What lies behind a mirror?"

Sean Ellise'e poolt lavastatud THE BROKEN oleks võinud tegelikult palju enamaks saada, kui järjekordseks straight-to-dvd käkiks. Ta on korralikult purki võetud, eeskujulike näitlejatöödega ja ilusa visuaalse poolega, tehes vabalt silmad ette kõigile teistele eelnevalt nähtud Horrorfesti filmidele. Siiski on lavastaja täitsa huvitava idee suutnud täiesti pea peale keerata ning tänu sellele filmi kvaliteedi festivali keskpärasuse tasemele toonud.


Doppelgänger-nähtusega mängiv film on suurepärane näide sellest, kuidas ebaõnnestuda, mõeldes kõigepealt välja lõpupuänt ja hakata sealt tagurpidi stsenaariumit kirjutama. Tänu sellele jäävad loomulikult paljud niidiotsad kokku tõmbamata ning lugu muutub iga minutiga järjest ärritavamaks. Kuna filmi olemus on öeldud praktiliselt juba esimese stseeniga, Edgar Allan Poe poeemiga, siis jääb täiesti mõistmatuks lavastaja katse vaatajat veel filmi lõppedes pseudo-twistiga üllatada. Kui tavaliselt antakse enne ootamatut lõpupuänti vaatajale vihjeid sündmuste tegeliku arengu ja kulminatsiooni kohta, siis Ellis otsustas hoopiski näpuga näidata ja pimedale filmisõbrale ette öelda, mis punkti tema enda filmiga lõpuks välja jõuda tahab. Välja ta kuskile jõudis, kuid minu vaateväljal vehkis enda persega üks suur plothole ja mul polnud enam viitsimistki neid kõiki niidiotsi loogiliselt kokku viia, et koos puändiga tervilik pilt enda peas luua. Samas kardan ma, et juba praegu olen ma liiga palju energiat raisanud otsides nõela heinakuhjast, kus teda tegelikult polegi.

Ilusa välise kestaga, kuid seest hallitav "õõvalugu".

4/10


From Within (2008)

by , under


Režissöör:
Phedon Papamichael
Osades: Elizabeth Rice, Thomas Dekker, Kelly Blatz, Adam Goldberg jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1063056/

"If you believe in the light, you've got to believe in the dark"

Teismelistele suunatud õudusfilmid on ühed sellised, mille vaatamist mina igal võimalusel väldin. Kuid kuna lubadus oli antud vaadata ära terve After Dark Horrorfesti kava, olin ma tõesti sunnitud poolteist tundi veetma ilusate noorte inimeste, keelatud armastuse ja pahade needuste seltsis. Arvatasti poleks ma nii julget lubadust üldse teinud, kui oleks väheke suurema tähelepanuga filmide trailereid puurinud ja nende tausta kohta infot otsinud, sest selle kolmekordse oksepommi, mis mu pea kohal eile plahvatas, haisu on siiamaani tunda ning raisatud viie tunni asemel oleks saanud tõesti midagi asjalikumat teha - näiteks aknast pimedat tänavat vaadata ja autonumbreid üles kirjutada.


FROM WITHIN on lugu ühest Ameerika (arvatavasti lõunapoolsemas osariigis asuvast) väikelinnast, kus tänu Bruce Willise tütrele ja tema emost poiss-sõbrale hakkab möllama needus, mis iga järgneva ohvri enesetapuni viib. Kuna linna usklikest elanikud hakkavad rahutuks muutuma, peavad kohalik pastor ja tema poeg kiirelt süüdlase leidma - sobivaks ohvriks paistab ideaalselt sobivat metsas elav järjekordne emokutt, kellele ei meeldi kirikus käia. Nii hakkavadki linna redneckidest elanikud omal käel õiglust jalule seadma, samal ajal kui pastori poja tsikk hoopiski "satanisti" poole peale üle läheb. Oeh, niimoodi oleks see väga keeruline ja pidevaid käänakuid tegev lugu paari lausega kirja pandud.


Mis on selle filmi puhul kõige veidram on see, et see üldse festivali kavva võetud oli. Väga raske on teost, mis isegi ei püüa mingitest žanri reeglitest ja traditsioonidest kinni pidada, õudusfilmiks nimetada ja teda veel kinosaali tulnud fännidele veel sellena serveerida. Selliste filmide koht on CC Plaza kolmandas saalis, kus mustade juustega 15-aastased tüdrukud kokat lurbivad ja omavahel naeru kihistavad. Oma väiksele õele, kelle viimane lemmikfilm oli TWILIGHT, soovitan ma antud tükki kindlasti ja olen surmkindel, et talle see mingil määral meeldib ja soovitab seda enda sõpradelegi. Ise jään aga pead murdma kuidas saavad koolis vaheaegadel jutlustusi pidavad, piiblit tsiteerivad kirikupoisid olla linna kõige populaarsemad kutid, kellel lubatakse isegi kambates jõlkuda, mitteuskujaid peksta ning keda kõik tüdrukud salaja ihaldavad?

2/10

AVGN: Moonwalker

neljapäev, märts 26, 2009 by , under



Paar aastat tagasi olin ma suur videomängude-nohkari fänn. Peale seda aga kui mees järjest rohkem populaarsust hakkas võitma, muutusid ka tema arvustused järkjärgult jäjrest rohkem punnitatuks - iga järgneva osaga proovis ta justkui üle trumbata enda eelmist arvustust, ropendades rohkem, juures rohkem õltsi ning nokkides tühjade kohtade üle. Huvi kadus varsti, kuid täna otsustasin üle pika aja AVGN kolme viimase episoodiga end kurssi viia ning jumalale tänu, et ma seda tegin - Moonwalkeri arvustus nimelt on üks parimaid, mis tüübil tehtud on. Võib vabalt samale astmele panna kunagise Teenage Mutant Ninja Turtlesi ja PowerGlove episoodidega. Kuld!

Fritt Vilt 2 / Cold Prey 2 (2008)

teisipäev, märts 24, 2009 by , under


Režissöör:
Mats Stenberg
Osades: Ingrid Bolsø Berdal, Marthe Snorresdotter Rovik, Mats Eldøen, Kim Wifladt jt.
Filmi pikkus: 86 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1188990/

Norra hitt-õuduka COLD PREY järg võtab tuurid üles täpselt sealt, kuhu esimene pidama jäi. Jannicke on külmaverelise mõrtsuka kutuks teinud ja õnnelikult lähedalasuva haigla palatisse toimetatud. Verine tüdruk juhatab kohalikud politseinikud mahajäetud hotelli juurde, kus esimese osa veretöö aset leidis ning Jannicke' sõprade laibad tuuakse koos mõrtsuka omaga haiglasse lahkamisele. Loomulikult aga ei püsi salapärane tapamasin kaua surnuna ja nii peabki tüdruk uuesti relva järele haarama, et haiglast eluga pääseda.


Kuna esimene osa jättis omal ajal vaadates piisavalt hea mulje, ei saanud ma ka emotsioonitult suhtuda uudisesse, et film saab järje. Oli tegelikult kohe aru saada, et eks ta üks vana rasva peal libistamine ole ja nii võtsin ta käsile ka üsna ettevaatlikult - ootusi/lootusi liialt kõrgele ajamata. Nagu norra (ning ka teiste Skandinaavia) õõvafilmidega ikka, nii juhtus ka seekord, et filmi pildikeel jättis enda iluga lihtsalt ülejäänud küljed haledalt varju. See ei teinud muidugi olemist kurvaks, sest see numbrite järgi värvitud slasher, oma klišeeraja ja tuttavate tegelastega, ei oleks nkn suutnud verd alakehasse juhtida.

4/10

Norra girl power!

Acacia (2003)

by , under


Režissöör:
Ki-hyeong Park
Osades: Hye-jin Shim, Jin-geun Kim, Oh-bin Mun, Na-yoon Jeong jt.
Filmi pikkus: 103 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0380164/

"The Root of All Evil"

Kui on suur kartmine filmivalikuga mööda panna, siis soovitan viimase aja Aasia horrorist küll pilgud mujale suunata, sest protsentuaalselt annab sealne õudusfilmitööstus välja arvatavasti kõige rohkem jama, kuna aga valik on suur ja lai, siis loomulikult tuleb välja ka paras ports õnnestunud teoseid. Nendega armastatakse aga ülistada kogu sealset žanri, mistõttu on tekkinud väär kujutelm, et iga järgnev K- ja J-horror suudab vähemalt mingist küljest end geniaalsena näidata. Mina langesin lõksu tänu sellele, et kogukonnas, mille liikmete Euroopa ja USA kino soovitusi ma hea meelega kuulda võtan, räägiti antud filmist, kui ühest parimast Korea horrorist. Filmist olid välja nopitud muidugi magusad kaadrid ja niimoodi olingi valmis veetma pea kaks tundi filmiga, millest kujunes selle aasta seni kõige raskem filmikogemus. Selle nihelemise tõttu kulus mul selle paari tunniga igatahes kaks paari pükse.


Paha film jutustab abielupaarist, kel pole õnnestunud lapsi saada ja seetõttu otsustavad lapsendada ühe ilusa poisslapse, kel on kombeks, Edvard Munchi maalist "Karje" inspireerituna, koledaid pilte joonistada. Kuna uus pereliige veedab rohkem aega aias oleva puu otsas istudes ja naabritüdrukuga flirtides, kui toas perel silmarõõmuks olles, otsustab abielupaarike rohkem rõhku panna oma lapse eostamisele, mis lõpuks ka õnnestub. Varsti ilmavalgust nägev tita aga tekitab kasupojas kadedust ja seetõttu hakkab ta puu otsas veel rohkem aega veetma, kuni pereisal kopa ette viskab ja poisist "lahti ütleb". Poiss aga sellise surmaga ei lepi ja asub hoogsalt pereliikmeid teistpoolsusest ahistama.


Tuleb au anda, sest koreakad suutsid vähemalt ühe asjaga üllatada: olin näinud küll lugusid kurja hinge tõttu tapamasinateks moondunud parukatest ja kontskingadest, kuid tapjapuu, kes enda õietolmu ja sipelgate abil inimesi terroriseeris, oli minu jaoks uudne kogemus. Muidu oli aga tegu põhjendamatult aeglaselt kulgeva, igava ning näotu tükiga, mis mõneks ajaks kindlasti igasuguse huvi sealse horror-kino vastu kustutas. Plaanis oli ära vaadata WHISPERING CORRIDORS-seeria ja rada7's kiidetud NOROI, kuid nende vaatamine lükkub nüüd arvatavasti teadmata tulevikku.

Paha, paha film.

2/10


Dying Breed (2008)

by , under


Režissöör:
Jody Dwyer
Osades: Mirrah Foulkes, Leigh Whannell, Nathan Phillips, Melanie Wallejo jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1064744/

"Some species are better off dead."

DYING BREED oli selle aastasest Horrorfesti valikust vast kõige enim oodatud - trailer jättis hea mulje, kui keskmisest kogukama eelarvega ja hea väljanägemisega aussie'de maamatsihorror ning paar postrit jätsid ka boonuseks sisse väikese tunde, et täiesti tõsimeelset äkki sealtmailt seekord ei tulegi ja sekka on piserdatud ka väheke huumorit. Postrid olid muidugi eksitavad, sest peale vähese kolkakülas elavate matside üle irvitamise, sealt midagi humoorikat silm tabada ei suutnud.


Film ühendab endas kaks Tasmaania legendi: brittide vangilaagrist põgenenud Alexander "The Pieman" Pearce'st, kes inimlihast elatudes end võimude eest metsas varjas ja väidetavalt väljasurnud kukkurhundist ehk Tasmaania tiigrist, kelle viimaseid järeltulijaid siiamaani Tasmaania metsades otsimas käiakse. Tõendusmaterjali looma olemasolust lähevad otsima ka kaks paarikest, kes loodavad niimoodi tänu ajalehe poolt pandud honorarile kiirelt rikkaks saada, kuid satuvad hoopistükkis kohalike matside ahistamisobjektideks.


Kuigi film viib vaataja alguses 19. sajandisse, kus näitab Alexander Pearce põgenemist briti vangivalvurite eest ja tema südamlikule kohtumisega CGI-kukkurhundiga, on hilisem kokkupuude mehe legendiga väga õrn. Pigem jääb legend inimsööjast varjuna pealoo järel kõmpima, kui on otseselt tegevustikuga seotud. Sama moodi talitsetakse on ka kukkurhundiga, kelle legend on lihtsalt põhjuseks, et noored mingil viisil kohalike ebardite õuele satuks ja saaks veristamisega alustada. Jäigi mulje, et nende kahe ajaloolise tegelaskuju sisse toomine ja nende kasutamine filmi promokampaanias oli lihtsalt odav, kuid siiski toimiv, tähelepanu tõmbamine. Boonusena said filmitegijad loomulikult ära kasutada ka kahe Austraalia modernse horrori ikooni nime: Leigh Whannell on otseselt süüdi SAW-frantsiisi tekkimises ja Nathan Phillips on žanrifännidele meelde jäänud WOLF CREEK'st.


DYING BREED omas suurepäraseid momente, kuid täisväärtuslikust vaatamiskogemusest jäi siiski veidike vajaka. Filmitegijad tahtsid pidevalt vihjata kahele eespool juttu tehtud legendile ja tänu sellele punnitamisele tahtis põhilugu pidevalt koost laguneda. Seda õnneks ei juhtunud, sest liimi ja täitematerjali oli selleks puhuks korralikult varutud. Kohustuslikus korras näidati paljast pinda, mahasaetud jäsemeid ja kuna juba alguses mainis üks peaosaline, et nad on sattunud DELIVERANCE-maale, siis ei jäeta vaatajat ilma ka kahest räpasest vägistamisstseenist - kolkamatsid peavad ju kuidagi enda vere puhtana hoidma.


Kuna vaatasin antud filmi pärast AUTOPSY't, siis ma lausa ehmatasin, et sarnaselt eelnevale filmile suudeti ka siin otsad kokku tõmmata lihtsalt niivõrd ebavajaliku stseeniga. Tekkimas on vist uus trend, kus film lõpetatakse sellise paarisekundilise haisupommiga, et kõik eelnevalt nähtu lausa kiirgab kullana selle kõrval.

6/10

Ülemine plakat bänniti Austraalias ja alumine on järjekordne näide "heast" kujundusest - WTF?

Autopsy (2008)

by , under


Režissöör:
Adam Gierasch
Osades: Jessica Lowndes, Michael Bowen, Robert Patrick, Jenette Goldstein jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0443435/

"Evil Cuts Both Ways"

Juba kolmandat aastat aset leidev ameeriklaste õudusfilmidefestival After Dark Horrorfest on horrorfiilile üsna tänuväärne üritus - tuuakse ju praktiliselt nina ette kaheksa filmi, millede väärtust sa juba ette hinnata oskad, kuid kuhu alati eksib ära ka mõni uudsem ja huvitavam nähtus. Olen igal aastal pisteliselt endale vaatamist sealt valinud, kuid lubasin endale, et täieliku pildi nägemiseks proovin kõik festivalil linastunud tükid ära vaadata. Esimesena sattuski pihku Adam Gierasch'i debüütlavastus AUTOPSY.


Gierasch'i nimi ise erilist usaldusväärsust ei tekita. Kuigi režissööritoolis istub ta esimest korda, on mees käe valgeks saanud erinevatele projektidele stsenaariumi kirjutamisega, nende hulgas Tobe Hooperi julgahunnikud MORTUARY (blogis) ja TOOLBOX MURDERS ning ka Argento suur tagasitulek MOTHER OF TEARS (blogis), mis tema varasemate tööde austajatel hoopiski okse uuesti üles tõi. Eks nende filmidega oli mehel ka suurem vastutus ja seetõttu ka suurem närv sees, sest kultusrežissööride tööst ootavad ka fännid rohkem kui mõnest väiksemast nimest. Arvatavasti just seetõttu otsustas Gierasch järgmisena ette võtta väiksema eelarvega slasheri lavastamise, sest selliste projektide puhul andestavad žanri austajad paljud möödalasud üsna kerge südamega.


Filmi keskmes on Mercy-nimeline haigla, kuhu viis noorukit pärast autoõnnetust satuvad. Haigla tundub juba esimesel silmapilgul kahtlane, kuid alkoholi ja muude mürkide mõju all noorukid lasevad ükshaaval end kellegi Dr. Benway vastuvõtule kutsuda, kust, sõna otseses mõttes, ühes tükis enam tagasi ei tule. Nii kerkibki pundist esile kohustuslik kõva tüdruk, kes haiglast enda poiss-sõpra otsima hakkab, trotsides ise samal ajal maksakaid hullumeelse doktori, sama hullumeelsete, alluvate kätest.


Film ise oli nii ja naa - ühest küljest korralike gore-efektidega tuim veristamine, teisest küljest aga nõrga looga klišeepomm. Ei ole raske pilti kokku panna ja öelda, et lavastajana saab Gierasch enda tööga täitsa hästi hakkama, suutes vahepeal üllatuslikult isegi klišeed enda pilli järgi tantsima panna ning vahepeal isegi paar korraliku ehmatuskohta pakkuda vaatajale, kuid mehe oskus stsenaariumi kirjutada jätab küll soovida. Lugu ei taha kuidagi soravalt joosta ja komistab pidevalt erinevate kivide ja kändude otsa, kulmineerudes ülemõistuse debiilse lõpplahenduse ja veelgi ajuvabama lõpustseeniga. Kuigi ma ei tahaks seda filmile üldsegi pahaks panna, sest ajuvaba veristamist suutis film täitsa eeskujulikult pakkuda, ei saa ma ka sellest täielikult mööda vaadata. Ära mainimist väärib veel kindlasti ka näitlejaansambel, eesotsas vaese mehe Megan Fox'iga ja lõpetades kohustusliku "kuulsa" nimega Robert "Tinamees" Patrick'uga.

Muhe lõbusõit aga poolik adrenaliinipomm.

5/10

Halva filmipostri A ja O

4. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali programm ja ajakava

by , under , ,


Lõpuks on käes see aeg kui Eesti parima filmifestivali korraldajad on enda kodulehele üles lasknud lõpliku programmi. Lasin silmadega üle ja nähtud on vaid 3 linateost, mis omakorda tähendab sisutihedat nädalavahetust. Lisan igale filmile ka IMDb või Wikipedia lingi, kergem infot hankida ja järge ajada niimoodi.

REEDE, 17.04

Rõdusaal
H 20.30 SAUNA (IMDb) / Antti-Jussi Annila / Soome 2008 / 1.24*
H 23.00 KILLUSTUNUD (IMDb) / SPLINTERED / Simeon Halligan / Suurbritannia 2008 / 1.30*
HH 01.00 ZOMBI 2 (IMDb) / ZOMBIE THE FLESH EATERS / Lucio Fulci / Itaalia 1979 / 1.31

Galerii
HH 23.15 EKSTREEMFILMISEANSS / EXTREME FILM / 1.30

LAUPÄEV, 18.04

Rõdusaal
F 13.00 EESTI ANIMEERITUD ÕUDUSFILMID / PROGRAMME OF ESTONIAN SCARY ANIMATION / 1.30 / TASUTA
H 15.00 SURMAKELL (Wikipedia) / DEATH BELL / GOSA: PEEUI JOONGANGOSA / Chang / Lõuna-Korea 2008 / 1.26*
H 17.00 INIMJAHT (IMDb) / MANHUNT / ROVDYR / Patrik Syversen / Norra 2008 / 1.16
HH 19.00 EMME & ISSI (IMDb) / MUM & DAD / Steven Sheil / Suurbritannia 2008 / 1.30*
HH 21.00 KURJUSE KEHASTUS (IMDb) / EMBODIMENT OF EVIL / ENCARNAÇAO DE DEMÔNIO / José Mojica Marins / Brasiilia 2008 / 1.30*
HH 23.00 TOKYO GORE POLICE (IMDb) / TOKYO ZANKOKU KEISATSU / Yoshihiro Nishimura / Jaapan 2008 / 1.50
HH 01.00 SEALPOOL (IMDb) / THE BEYOND / L’ALDILÀ / Lucio Fulci / Itaalia 1981 / 1.27

Galerii
H 21.15 VERI KIIRTEEL (IMDb) / BLOOD ON THE HIGHWAY / Barak Epstein, Blair Rowan / USA 2008 / 1.30
F 23.15 PROPAGANDAFILMIDE ERI / PROPAGANDA FILMS / 1.30

PÜHAPÄEV, 19.04

Rõdusaal
F 13.00 ASTROPIA (IMDb) / Gunnar Bjorn Gudmundsson / Island-Suurbritannia-Soome 2007 / 1.32
H 15.00 TAKUT: HIRMU MITU NÄGU (IMDb) / TAKUT: FACES OF FEAR / Riri Riza, Raditya Sidharta, Rako Prijanto, The Mo Brothers, Robby Ertanto, Ray Nayoan / Indoneesia 2009 / 1.30*

* - filmi ees linastub lühifilm

F – fantaasia, lubatud alates 14. eluaastast, noorematele ainult koos täiskasvanud saatjaga
H – horror, film lubatud alates 16. eluaastast
HH – karm horror, film lubatud alates 18. eluaastast

Kohtume siis paari nädala pärast Haapsalus!

Dellamorte Dellamore / Cemetery Man (1994)

neljapäev, märts 19, 2009 by , under


Režissöör:
Michele Soavi
Osades: Rupert Everett, François Hadji-Lazaro, Anna Falchi, Mickey Knox jt.
Filmi pikkus: 105 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0109592/

"Zombies, guns, and sex, OH MY!!!"

Kuigi 90ndate alguseks oli itaalia horror juba üsna korralikku madalseisu jõudnud, ootasid nii fännid kui ka välismaised filmilevitajad sealtmailt siiski veel mõnda žanri kõrgperioodi väärilist teost. Kuna aga muld oli väetatud Argento poolt giallo'de verega ja Fulci zombifilmide ajutükikestega, ei tahetud seal pärast seda eriti mingist eksperimenteerimisest kuulda - itaallasi tunti horrormaastikul ju siiani tõsiste ning veriste õudusfilmide tõttu. Sisene, Michele Soavi! Mees, kes enne, itaallasele kohaselt, lasi liugu teiste filmide edu peal, otsustas ohjad enda kätte haarata ja ise enda õnne sepaks digimuutuda.

"I'd give my life to be dead."

Kampa võeti Tiziano Sclavi, nii Itaalias kui ka Ida-Euroopas populaarse koomiksi Dylan Dog autor, kes lubas ühe enda loo ümber kirjutada, et see filmistsenaariumiks sobiks. Kuigi ekslikult arvatakse, et Francesco Dellamorte põhineb täielikult Dylan Dog nimikangelasel, siis tegelikult on tegu tema itaalia alter egoga, kes end vaid mõnes erinumbris ilmutas. Eksimisvõimalust suurendab ka asjaolu, et Sclavi võttis Dylan Dog-karakteri kujundamisel abiks Rupert Everetti välimuse, mis on arvatavasti ka üks põhjustest, miks inglise näitleja hiljem filmiprojektiga liituda otsustas. Ameerika rahastajad näiteks tahtsid filmi sokutada Matt Dillonit.


Film ise on pealtnäha lihtne: Rupert Everetti poolt mängitud Francesco Dellamorte on väikese Itaalia küla Buffalora surnuaia valvur. Koos oma vaimselt alaarenenud abilise Gnaghiga, peab ta igal ööl uuesti surma saatma hiljuti maha maetud inimesed, kes lihtsalt ei soovi kirstus püsida. Ühel päeval kohtab Francesco aga oma lahkunud abikaasat leinavat kaunitari ja armub temasse esimesel silmapilgul. Nad veedavad kirgliku öö naise abikaasa haua peal, mis loomulikult ei meeldi maetule ning too otsustab naist karistada, hammustades ta surnuks. Naine ei jäta aga Francescot rahule, ilmudes tema ette nii elava surnuna kui ka uuestisünni läbinuna, mistõttu hakkab reaalsuse ja fantaasia piir vaese surnumatja maailmas omavahel sassi minema.


DELLAMORTE DELLAMORE on tegelikult mõnusalt mitmekihiline lugu. Kõige pealmise kihi, kus Francesco surnuid nende viimses puhkepaigas hoida üritab, alt rullub filmi lõppedes välja üks sinnani poolpeidus olnud lugu, mis kogu filmile uue mõõtme annab ja selle väärtust mitmekordistab. !!SPOILERI ALGUS!! Surnuaiavalvurid Francesco ja Gnaghi polegi tegelikult reaalsed tegelased, vaid koomas viibiva mõrtsuka sisevõitluses osalevad pooled - Francesco siis vastavalt peamiselt kogu aja domineeriv "halb pool", kes proovib õigustada mehe tapatööd ja Gnaghi allasurutud "hea pool", kes on surmadega leppinud. Zombid aga võivad esindada koomas viibiva mehe süütunnet ja tema sisemisi deemoneid, kes ei taha kuidagi mulla alla maetult püsida. Vähemalt nii meeldis mulle peale esimest vaatamiskorda filmi tõlgendada ja selle baasil vaatasin ma filmi ka seekord. !!SPOILERI LÕPP!!


Filmi võib muidugi mingil määral nautida ka lihtsa zombifilmina. Päid purustatakse siin labidatega, lastakse revolveriga ribadeks ning nüpeldatakse ristiga. Eriti meeldivaks peaks kujunema stseen, kus mootorratturite kamp hetkega hakklihaks sõidetakse ja niimoodi terve surnuaed peatseid zombisid täis topitakse. Muidugi peavad veristamisfilmide-sõbrad arvestama, et üldmuljet võib pidev Francesco filosofeerimine elu, surma ja armastuse üle rikkuda ja tõupuhta adrenaliinipommi otsimiseks võiks siiski Fulci või Bava poole vaadata.

Tänu Soavi oskuslikule võimele erinevate žanrireeglitega mängida ja lõpptulemust ebatraditsioonilises vormis - zombifilmina - serveerida on DELLAMORTE DELLAMORE'st saanud üks minu lemmikfilme ja lausa kahju on vaadata kuivõrd vähe on üks hästi tehtud film tähelepanu saanud.

Loe ka:
http://paawo.blogspot.com/2009/03/dellamorte-dellamore-cemetery-man.html
http://jesterheadscolony.blogspot.com/2009/03/dellamorte-dellamore.html
http://filmsmusic.blogspot.com/2009/03/dellamorte-dellamore.html
http://cinema.rockwitch.com/2009/03/19/dellamorte-dellamore/
http://liveforthis90.blogspot.com/2009/03/dellamorte-dellamore-1994.html
http://ulmeseosed.blogspot.com/2007/07/dellamorte-dellamore-1994.html
http://13-street.blogspot.com/2008/08/dellamorte-dellamore.html
http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2007/10/dellamorte-dellamore.html

9/10

"I should have known it. The rest of the world doesn't exist."

Saw 0.5 (2003)

reede, märts 13, 2009 by , under


Režissöör:
James Wan
Osades: Leigh Whannell, Paul Moder, Katrina Mathers
Filmi pikkus: 9 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0495241/

Et nende justvalminud stsenaariumil, koodnimega SAW, stuudiotes rohkem lööki oleks, otsustasid noored filmitegijad James Wan ja Leigh Whannell ühe stseeni ka lindile võtta, et teksti kõrvale ka väike näidisklipp oleks ja stuudiobossid teaksid, mida neilt hiljem oodata võiks. Asi läks muidugi ootamatult õnnestunult - SAW'st on koos oma järgedega saanud üks viimase kümnendi populaarseim ja menukaim õudusfilmiseeria.


Peale selle lühifilmi vaatamist pole muidugi raske arvata, mis ahneid stuudiobosse enda raskesti avanevaid rahakotiraudasid avama pani - 9-minutiline film on tehtud konkreetselt ja korralikult, tuues vaatajani kõik nüanssid, mis hiljem SAW-seeriat iseloomustama on hakanud. Kahju lausa mõelda, et tänu selle lühifilmile rahastajad leidnud projekt on enda nelja järjega juba omaenese halvaks paroodiaks muutunud.

Promofilm saab aga samad punktid, mis ma arvatavasti esimesele osale peale esimest vaatamiskorda pannud oleks.

8/10

IV HÕFF

by , under , ,


See aasta juba neljandat korda aset leidva festivali koduleht hakkab vaikselt ilmet võtma, programmi veel väljas pole, kuid see viga lubatakse parandada 23. märtsiks.

Tänavu pakume maiuspalu nii õõva-, kui fantaasiafilmide austajatele hoolimata kõiki kimbutavast majanduskollist. Fookuses on tähena tõusnud Skandinaavia uus horror ning klassikalised splatterfilmid, lisaks näpuotsaga juurde eelmise aasta paremikku Brasiiliast Jaapanini. Ehkki festival toimub ajutiselt Haapsalu Kultuurikeskuse väikeses saalis ja Linnagaleriis on atmosfäär sama pingeline ja elamusi pakkuv kui alati.

http://www.hoff.ee/
Õudusfilmifestival tuleb remondist hoolimata

The Objective (2008)

reede, märts 06, 2009 by , under


Režissöör: Daniel Myrick
Osades: Jonas Bell, Matthew R. Anderson, Jon Huertas, Michael C. Williams, Sam Hunter jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0962711/

"We haven't seen the real enemy"

Tänu võidetud kuldmehikesele müstikafilmi-kategoorias tekkis mõningane huvi THE BLAIR WITCH PROJECT'i ühe lavastaja Daniel Myrick'i uuema filmijupi vastu. Nõiafilm oli omal ajal ikka ehtsalt õudne filmielamus ja tänapäeval tuleb sellise kogemuse saamiseks filme lausa tikutulega taga otsida ja kui õnnestubki mõni lootustandva tüki otsa komistada, siis on lausa klassikaks saanud hea film ära rikkuda tobeda, kõike ette ja taha ära seletava lõpuga. Tänu Trashi kiidulaulule sai õnneks antud filmi peale enda väärtuslikku aega kulutada ja võib öelda, et asi oli seda väärt.


CIA agent saadetakse pärast kümne aastast eemalolekut taas Afganistani pinnale, et seal koos rühma eriväelastega mägedest üles otsida tähtis pühamees, tänu kellele oleks Talibani riigist väljajuurimine oluliselt kergem. Sellise põhjendusega pöördub agent muidugi esialgu sõjaväelaste poole, kuid kui mägedes hakkab juhtuma järjest veidramaid asju ja järjest väiksemaks jääb ka rühmaliikmete arv, pannakse missiooni tegelik eesmärk küsimärgi alla.


THE OBJECTIVE lõppedes oli mul täpselt selline tunne, et nüüd peaks algama juba kõigile tuntud Mark Snow teemalugu ja varsti peaks ekraanile tulema tuttavad Mulderi ja Scully näod, kelle laual antud juhtum kindlasti maandunud oleks. Ei taha kellelgi filmielamust ära rikkuda ja ei räägi siinkohal enam lähemalt, mis sõjaväelastega kõrbes juhtuma hakkab ja kellega neil vastamisi seista tuleb, kuid olen kindel, et lõpp, mis rohkem küsimusi üles tõstab, kui vanadele vastuseid annab, peaks suu mõneks ajaks lahti jätma kindlasti. Samuti on see on arvatavasti üks esimesi kordasid kui filmis suudetakse mägist kõrbepiirkonda näidata niivõrd hirmuäratavana - roll, mida tavaliselt täidavad paksud põlismetsad.

Väga korralik ulmesugemetega müstikafilm!

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/08/objective.html

7/10

Hunger (2008)

neljapäev, märts 05, 2009 by , under


Režissöör:
Steve McQueen
Osades: Michael Fassbender, Stuart Graham, Helena Bereen, Liam Cunningham, Liam McMahon jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0986233/

"An odyssey, in which the smallest gestures become epic and when the body is the last resource for protest."

HUNGER on järjekorras kolmas filmivaatamine, kus loodetavasti kogu filmiblogijate kogukond, varem kokkulepitud filmi kohta, korraga enda arvamuse välja sülitab. Ega see kohustuslikus korras vaatamine eriti mulle meeltmööda pole aga vähemalt tekitab see veidikenegi motivatsiooni vaadata filme, mis muidu kindlasti kahe silma vahele jääksid. HUNGER linastus ka eelmisel aastal meie Pimedate Ööde Filmifestivalil, kus see ka vist päris suure tähelepanu osaliseks sai?


Reinkarneerunud Steve McQueeni filmi pealiin on 1981. aasta IRA liikmete, Bobby Sands'iga eesotsas, näljastreik Maze vanglas, kuid film keskendub sellele alles filmi viimases osas. Enne seda viiakse vaataja sobivasse meeleolusse, näidatakse IRA liikmete mässumeelset tegutsemist vanglamüüride vahel ja konflikte vanglavalvuritega.


Film on edasi antud väheste sõnadega, kuid väga tugeva pildiga. Kitsastes tingimustes tegutsev operaator on enda masinavärgist ja oskustest maksimumi välja pigistanud, pilt annab suurepäraselt edasi vangla-ängi ja seal valitseva meeleolu - väljaheidetega kokku määritud kongiseinad lausa haisevad läbi teleekraani. Ka seda kuidas lugu on edasi antud võib kiita, traditsioonilist ehitust sel pole - kaootiliselt tuuakse vaatajani erinevad killukesed, erinevatest karakteritest. Sissejuhatus algab põhimõtteliselt alles filmi keskpaigas, kus 17-minutilise võttega tuuakse vaatajani dialoog peategelase Bobby Sands'i ja isa Moran'i vahel, stseen, mis nõrgemal filmisõbra kindlasti pikali tõmbab ja masinast diski rebima paneb. See aga juhatab suurepäraselt sisse Bobby Sandsi kannatusteraja, 66-päevase nälgimismaratoni. Michael Fassbender, kes küll Eden Lake tehisjärve-äärsete maanoortega hakkama ei saanud, teeb seda Sandsi portreteerimisega. Ma nüüd küll ei oska öelda, kas mängus olid arvutid või kehadublandid või tegi mees christianbale'kat aga tulemus oli küll täitsa muljetavaldavalt võigas.

Järmisel korral siis DELLAMORTE DELLAMORE grupiviisiline reip?

8/10

Black Santa's Revenge (2007)

by , under


Režissöör: David F. Walker
Osades: Ken Foree, Todd Robinson, Danny Bruno jt
Filmi pikkus: 2o min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0997209/

"One man delivers hope...with a vengeance!"

Kurb on vaadata kuidas kunagised kultusfilmide peaosalised peavad tänapäeval enda elatamiseks igasuguse pasaga leppima. Noortel filmitegijatel on alati mingisugune kinnisidee saada enda koduvideo-maiguga debüütfilmi või mõnda lühifilmi-projekti mängima saada üks kultusliku mainega, ent hääbunud karjääriga, vanema põlvkonna tegija. Filmile annab see muidugi palju juurde, sest niimoodi saab film rohkem erinevates kogukondades rohkem promo, sest kultusfilmide fännid on tavaliselt jõle kärmed iga suva jama peale erutuma kohe kui nende lemmiku nimi kuskil plakati peal kirjas on. Mulle meenutab see aga paari aasta tagust juhtumit meite maal, kus noored kutid õllede abil külajoodikutel kaamera ees igasuguseid häbiväärseid asju tegema panid.

David F. Walker'i lühifilm oli muidugi valus pasahunnik, ei suutnud seda päästa ka jõuluvanakostüümi kandev, DAWN OF THE DEAD'is zombidel päid puruks lasknud, Ken Foree. Jõuluteemalistest lühifilmidest soovitaks parem eelmisel HÕFFil näidatud COMING TO TOWN'i.

2/10