Režissöör: Dario Argento
Osades: Asia Argento, Cristian Solimeno, Adam James, Moran Atias, Valeria Cavalli jt.
Filmi pikkus: 98 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0804507/
"What you see does not exist. What you cannot see is truth."
Kõigepealt tahan vabandada enda kolme fänni ees, et mul viimasel ajal nii vähe postitusi on tulnud. Nimelt panevad ilusad ilmad mind herr Trashi poolt sõnastatud reeglist - head filmid on paremad kui õlu ja sotsiaalelu - kõrvale vaatama. Samuti olen enda jaoks taasavastanud klassikalised LucasArts'i seiklusmängud, mida igal vabal hetkel tuhinaga lahendan. Kuna Indiana Jones on hetkel vägagi aktuaalne, siis mängisin läbi Indiana Jones and the Fate of Atlantis'e ja hetkel jagelen uuema põlvkonna seiklusmänguga Grim Fandango, mis on üks parimaid mängukogemusi viimasel ajal. Siiski ei tahtnud ma arvutimängudest rääkida, vaid Dario Argento Kolme Ema-triloogiale punkti panevast MOTHER OF TEARS'ist.
Vitebro kalmistu maapõuest tõmmatakse välja urn, mis kohe Rooma kunstimuuseumisse uurimiseks saadetakse. Halba aimamata panevad sellele kohe käed külge kaks algajat kunstiuurijat ja lasevad niimoodi välja seal pesitseva kurjad jõud, kes kohapeal ühes neiust kohe hakkliha teevad. Kohe langeb ka Rooma kaosesse - tänavatel peksavad inimesed üksteiselt eluvaimu välja ja emad heidavad enda lapsi jõkke. Samal ajal hakkavad Roomasse kogunema ka Vanilla Ninja fännidest noored neiud. Kõige selle taga on muidugi urnist välja pääsenud võimas nõid Mater Lachrimarum ja nii peabki ellujäänud kunstitudeng enda supervõimetega Itaalia (ja ka muu maailma) päästma.
Argento fännid pidid kolmandat ema ootama pea 27 aastat, see on päris pikk aeg. Kuigi ise pole just Argento suurim austaja, pean ma mõnda tema filmi siiski väga eeskujulikuks ja hindan tema giallo'de panust tänapäeva thriller'ite ülesehitusse ja tehnikasse. Kuna endal on juhtumisi SUSPIRIA ka üheks lemmikuks vanameistrilt, siis ei suutnud ma kuidagi mööda vaadata ka tema kõige uuemast installatsioonist Kolme ema-seeriasse. Kahjuks langesin aga väga suure pettumuse osaliseks. Kui kaks eelnevat osa võivad kiidelda väga suurepärase ja unenäo-taolise atmosfääriga ja sellega suurepäraselt haakuva muusikaga, siis LA TERZA MADRE ei suuda nagu millegi erilisega silma paista. Kadunud olid kõik need elemendid, mis tegid esimesest kahest väga mõnusad silmakommid. Kolmanda ema lugu meenutas pigem madalaeelarvelist tüüpilist eurogore'i ja hoolimata sellest, et ma siiski proovisin otsida sealt midagi muud, jäi gore mu silmis filmi üheks ainukeseks korralikult lahendatud küljeks - seda pole vanameister veel unustanud. Mis mind veel hämmastas oli, kui halvalt suudavad inimesed tänapäeval veel näidelda. Asia Argento oli lausa müstiliselt tuim ekraanil ja ega tema kaastöötajad ka eriti pingutada ei proovinud. Kas asi oli madalas palgas või piitsa ja prääniku-meetodis, see jääb üheks suurimaks müsteeriumiks antud sajandil.
Vitebro kalmistu maapõuest tõmmatakse välja urn, mis kohe Rooma kunstimuuseumisse uurimiseks saadetakse. Halba aimamata panevad sellele kohe käed külge kaks algajat kunstiuurijat ja lasevad niimoodi välja seal pesitseva kurjad jõud, kes kohapeal ühes neiust kohe hakkliha teevad. Kohe langeb ka Rooma kaosesse - tänavatel peksavad inimesed üksteiselt eluvaimu välja ja emad heidavad enda lapsi jõkke. Samal ajal hakkavad Roomasse kogunema ka Vanilla Ninja fännidest noored neiud. Kõige selle taga on muidugi urnist välja pääsenud võimas nõid Mater Lachrimarum ja nii peabki ellujäänud kunstitudeng enda supervõimetega Itaalia (ja ka muu maailma) päästma.
Argento fännid pidid kolmandat ema ootama pea 27 aastat, see on päris pikk aeg. Kuigi ise pole just Argento suurim austaja, pean ma mõnda tema filmi siiski väga eeskujulikuks ja hindan tema giallo'de panust tänapäeva thriller'ite ülesehitusse ja tehnikasse. Kuna endal on juhtumisi SUSPIRIA ka üheks lemmikuks vanameistrilt, siis ei suutnud ma kuidagi mööda vaadata ka tema kõige uuemast installatsioonist Kolme ema-seeriasse. Kahjuks langesin aga väga suure pettumuse osaliseks. Kui kaks eelnevat osa võivad kiidelda väga suurepärase ja unenäo-taolise atmosfääriga ja sellega suurepäraselt haakuva muusikaga, siis LA TERZA MADRE ei suuda nagu millegi erilisega silma paista. Kadunud olid kõik need elemendid, mis tegid esimesest kahest väga mõnusad silmakommid. Kolmanda ema lugu meenutas pigem madalaeelarvelist tüüpilist eurogore'i ja hoolimata sellest, et ma siiski proovisin otsida sealt midagi muud, jäi gore mu silmis filmi üheks ainukeseks korralikult lahendatud küljeks - seda pole vanameister veel unustanud. Mis mind veel hämmastas oli, kui halvalt suudavad inimesed tänapäeval veel näidelda. Asia Argento oli lausa müstiliselt tuim ekraanil ja ega tema kaastöötajad ka eriti pingutada ei proovinud. Kas asi oli madalas palgas või piitsa ja prääniku-meetodis, see jääb üheks suurimaks müsteeriumiks antud sajandil.
4/10
Nuga selga ja lilleõis perse - teretulemast Itaaliasse
Nuga selga ja lilleõis perse - teretulemast Itaaliasse
7 Responses to 'La Terza Madre / Mother of Tears (2007)'
Comment by J.
Raisk, endal jäigi Grim Fandango soetamata ja läbi mängimata. Nüüd ei mängi ka eriti ning isegi sellised klassikud, nagu Discworldi mängud, the Neverhood ja Dark Seed on pooleli. Lausa häbiväärne.
Kuradi seltsielu ja kool. Rikub ikka ära kõik, mis on tegelikult tähtis. :)
Comment by paranoiadisco.
Ojaa, Neverhoodi sai ka kunagi kõvasti mängitud aga ei mäletagi, kas sain selle läbi või mitte.
Koolis mul õnneks semester juba läbi ja saab pühenduda sellele teisele patule - seltsielule.
Igatahes, arvutimängud - high five!
Comment by Tauri Punder.
damn, te olete coolid toksite ka seiklusmänge. Fate of atlantis pwnis. Okei...tahtsin öelda et...et et ma vist back in action. http://pusnafilmikas.blogspot.com/
Comment by paranoiadisco.
Teretulemast tagasi...
Comment by Tauri Punder.
Aitäh. Teete mulle sooja jalavanni ja võtate blogikatusealla ka? Mul pikk rännak seljataga.
Comment by Soprano.
Hoi, liitun mänguseltskonnaga. Neverhood ja Grim Fandango jt on aastaid tagasi läbi mängitud. Manny Calavera!
Monkey Island sari on ka kuld.
Comment by paranoiadisco.
Ma olen siin iga hommik väheke pingutanud Grim Fandango'ga ja on tunne, et olen finiši lähedal. Tõeliselt mõnusa atmosfääriga mäng ikka - hea muusika, hea huumor, head tegelased ja hea maailm. Soovitan igatahes kõigil proovida, kes seda veel teinud pole!
Postita kommentaar