Režissöör: George A. Romero
Osades: Joshua Close, Scott Wentworth, Michelle Morgan, Joe Dinicol, Shawn Roberts jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0848557/
"Where will you be when the end begins?"
Osades: Joshua Close, Scott Wentworth, Michelle Morgan, Joe Dinicol, Shawn Roberts jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0848557/
"Where will you be when the end begins?"
Kuskil aastakene tagasi avastas mu sõber loengus, et tal pole läpparit kaasas ja kuna loengumaterjal kõik internetis üleval oli, oli tarvis kooli lähedal elavalt tuttavalt seda laenata. Nagu ikka möödus loeng internetis ajuvabasid asju uurides ja kui sealt enam midagi ei leidnud, tuli arvutiomaniku isiklike dokumentide kallale asuda. Sealt tuli ilmsiks aga armas video, kus tüüp oli end webcami ees alukate väele kiskunud ja siis arvuti ekraanilt enda keha imetles ja vahetevahel ka käega enda meheuhkust patsutas. Loomulikult võttis sõber video, pani Windowsiga kaasas oleva "montaažiprogrammiga" juurde muusika (i'm too sexy!) ja mõned pildid pidudest ja riputas selle YouTube'sse üles. Sellega tulid kaasa muidugi parajad intriigid ja mitu kättemaksuks tehtud videot, kuid nalja sai kõvasti.
Milleks selline sitt möla? Sellest kõigest räägib kaudselt ka Romero DIARY OF THE DEAD. Tänu pidevalt tõusvale internetikiirusele pole tänapäeval enam aktuaalne feimi koguda piltidega, vaid uus trend on veebi riputada kõikvõimalikke videosid, et nii koguda klikke ja kommentaare. Nii lähevad vannitoapeegli ees lahetsemine MySpace'sse, esimesed katsed anaalseksis Pornotube'i ja video sõbrast, kes täispeaga vastu treppi kukub Youtube'sse. Selline kommentaaride ja klikkide tagaajamine muidugi toob kaasa ka neid, kes feimi nimel ei suudagi enam kaamerat käest panna, isegi siis kui tuttav rulaga sõites enda jala murrab ja appi karjub või siis kui satub liiklusõnnetuse tunnistajaks, selle asemel, et abi kutsuda, proovib tema maksimaalselt kõik kaadrisse saada. Ekstreemsed näited muidugi, kuid Romero just seda viimast trendi enda uusima zombie-eeposega kritiseeribki.
Nii jätabki ta peategelasest Jasonist, kelle kaameraga enamus filmi on üles võetud, väga totra mulje. Jason nimelt ei pane laadivat kaamerat ka siis käest, kui tüdruksõber kõrvaltoas zombiega jageleb ega ka siis, kui sõber, kes isegi tema poole pöördub ja abi palub, zombie eest põgeneb. Tema peab igal juhul kõik linti saama. Kuigi Jasoni käitumise suudab Romero tegelikult hästi ära põhjendada, siis jääb müsteeriumiks teiste osatäitjate tegutsemine. Tundmatud näitlejahakatised teevad muidugi kõige paremini seda, mida neilt oodata ehk siis kehvalt näitlemine ja enda tegelaskujude ülemängimine. Siinkohal tuleb muidugi arvesse võtta, et Romero plaaniski iseseisvalt antud filmi rahastada ja suurtest nimedest siis rääkida ei saagi. Väikesed rahasummad tõid kaasa ka selle, et ohtralt on effektide jaoks kasutatud arvutite abi. Kuigi enamus on korralikult õnnestunud, jäi suhu ikkagi veidike halb maitse.
Kuid mis ma ikka keerutan, mulle film istus. Erineb ta muidugi eelnevatest filmidest nagu päev ja öö, oli rõõm näha jälle klassikalisi Romero zombisid, kes aeglaselt ringi loivasid, kuid kes oma tempole vaatamata ikka noori näksida suutsid. Samuti oli seekordne sotsiaalne kriitika jõle läbinähtav, võiks öelda, et antud film oli pigem sotsiaalkriitika zombiedega, kui zombiefilm sotsiaalkriitilise taustaga. Ja kurdist amishist zombiekillerist Samuelist, kes dünamiitidega elavaid-surnuid nottis, tahaks ma näha oma filmi.
Milleks selline sitt möla? Sellest kõigest räägib kaudselt ka Romero DIARY OF THE DEAD. Tänu pidevalt tõusvale internetikiirusele pole tänapäeval enam aktuaalne feimi koguda piltidega, vaid uus trend on veebi riputada kõikvõimalikke videosid, et nii koguda klikke ja kommentaare. Nii lähevad vannitoapeegli ees lahetsemine MySpace'sse, esimesed katsed anaalseksis Pornotube'i ja video sõbrast, kes täispeaga vastu treppi kukub Youtube'sse. Selline kommentaaride ja klikkide tagaajamine muidugi toob kaasa ka neid, kes feimi nimel ei suudagi enam kaamerat käest panna, isegi siis kui tuttav rulaga sõites enda jala murrab ja appi karjub või siis kui satub liiklusõnnetuse tunnistajaks, selle asemel, et abi kutsuda, proovib tema maksimaalselt kõik kaadrisse saada. Ekstreemsed näited muidugi, kuid Romero just seda viimast trendi enda uusima zombie-eeposega kritiseeribki.
Nii jätabki ta peategelasest Jasonist, kelle kaameraga enamus filmi on üles võetud, väga totra mulje. Jason nimelt ei pane laadivat kaamerat ka siis käest, kui tüdruksõber kõrvaltoas zombiega jageleb ega ka siis, kui sõber, kes isegi tema poole pöördub ja abi palub, zombie eest põgeneb. Tema peab igal juhul kõik linti saama. Kuigi Jasoni käitumise suudab Romero tegelikult hästi ära põhjendada, siis jääb müsteeriumiks teiste osatäitjate tegutsemine. Tundmatud näitlejahakatised teevad muidugi kõige paremini seda, mida neilt oodata ehk siis kehvalt näitlemine ja enda tegelaskujude ülemängimine. Siinkohal tuleb muidugi arvesse võtta, et Romero plaaniski iseseisvalt antud filmi rahastada ja suurtest nimedest siis rääkida ei saagi. Väikesed rahasummad tõid kaasa ka selle, et ohtralt on effektide jaoks kasutatud arvutite abi. Kuigi enamus on korralikult õnnestunud, jäi suhu ikkagi veidike halb maitse.
Kuid mis ma ikka keerutan, mulle film istus. Erineb ta muidugi eelnevatest filmidest nagu päev ja öö, oli rõõm näha jälle klassikalisi Romero zombisid, kes aeglaselt ringi loivasid, kuid kes oma tempole vaatamata ikka noori näksida suutsid. Samuti oli seekordne sotsiaalne kriitika jõle läbinähtav, võiks öelda, et antud film oli pigem sotsiaalkriitika zombiedega, kui zombiefilm sotsiaalkriitilise taustaga. Ja kurdist amishist zombiekillerist Samuelist, kes dünamiitidega elavaid-surnuid nottis, tahaks ma näha oma filmi.
7/10
2 Responses to 'Diary of The Dead (2008)'
Comment by luik.
jõle kuradi sitt zombikas, polegi vist enne nii halba näinud.
Comment by paranoiadisco.
Järelikult polegi zombikaid eriti näinud...
Postita kommentaar