Nanking (2007)

Režissöörid: Bill Guttentag ja Dan Sturman
Osades: Hugo Armstrong, Stephen Dorff, Woody Harrelson, Mariel Hemingway, John Getz jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0893356/

"Even in the darkest of times there is light"

Teises Maailmasõjas juutide ja mustlaste kallal Natsi-Saksamaa poolt toime pandud genotsiidi ümber ei ole lärm tänapäevani vaibunud ning viimane natsijahtija Efraim Zuroff tuulab veel praegugi mööda Euroopat ringi, et viimaseid natsinärakaid nende sündmuste pärast vangikongi loopida. Vähe kuidagi on aga juttu olnud Saksamaaga liidus olnud Jaapani sõjakoledustest Hiina territooriumil, täpsemalt siis tollases pealinnas Nankingis, kus erinevatel andmetel kaotas elu 300 000 - 500 000 inimest. Omal ajal sai tehtud ajaloo koolieksam ja Teise Maailmasõja materjal sai suht otsast lõpuni läbi kammitud, kuid Nankingi sündmused jäid justkui kahe silma vahele. Kas siis oli see üldse õppekavast väljajäetud kui kasutu fakt või oli sellest nii pealiskaudselt ja lühidalt kirjutatud, et aju markeeris info otsekohe kasutuks ja kustutas kõvakettalt mõne kuuga. Õnneks tuli mulle appi HK exploitation-kino (Man Behind the Sun filmid), mis andis küll täpse ajaloopildi, kuid serveeris seda koos ohtra gore'ga - arenevale horror-sõbrale tõeline maiuspala. Sealt tekkiski mul huvi 1937. aasta lõpu sündmuste vastu Nankingi linnas. Lugesin erinevaid materjale internetist ja mingi hetk ajasin taga Iris Chang'i raamatut "The Rape of Nanking" (1997).

Minnie Vautrin

Kui vaateväljale ilmus HBO suurejooneline dokumentaalfilm Nankingi veresaunast ja välismaalastest (ärimehed ja misjonärid), kelle abiga suudeti päästa sajad tuhanded linnaelanikud kindlast surmast, ei suutnud ma sellest otseloomulikult mööda vaadata. Film kirjeldab sündmusi läbi mahuka dokumentaalmaterjali ja näitlejate, kes kannavad ette seal viibinud välismaalaste sissekandeid oma päevikutesse ja kirju lähedastele. Samuti on kaamera ette saadud genotsiidi ajal vaid väiksed lapsed olnud inimesed ja ka mõned Jaapani armees teeninud veteranid.

John Rabe

Tegu on igatepidi korraliku dokumentaalfilmiga, kus ainukeseks lavastatud elemendiks ongi näitlejate kasutamine kirjade ettelugemiseks, need olid aga rolli hästi sisse-elanud ja jätsidki mulje nagu räägiks vaatajale koledusi enda silmaga näinud isikud. Isegi Harrelson suutis end viivuks sümpaatsest küljest näidata. Üllatav oli ka see kui palju aktuaalselt infot tegelikult need vanad exploiation-käkid endas edasi kandsid. Nimelt kirjeldasid terrori üleelanud detailselt kuidas näiteks keegi nende lähedastest keisriarmee poolt maha koksati, mis omakorda tõi silme ette HÕFFil nähtud MAN BEHIND THE SUN 4. Kurikuulus stseen, kus raseda naise seest täägiga loode välja rebitakse toimus mingil määral ka päriselt, loote asemel oli aga rinnalaps. Eks kuidagi oli vaja filmis seika "ilustada", et see veel võikam tunduks. Häirima jäi kogu filmi puhul vaid üks asi - milleks oli tarvis filmi sisse toppida kuskilt muretsetud videokaadrid, mis kindlasti polnud antud filmi jaoks filmitud (kehvema kvaliteediga), kus Jaapani sõjaveteranid "meenutavad paremaid päevi" ja hooplevad omavahel, kes kuidas ja keda Nankingis vägistas ja tappis. Kuigi filmi autorid väitsid, et film pole mitte ühestki küljest Jaapani vastu, vaid hoopiski sõjavastane, siis need sissepressitud kaadrid tahtsid vägisi midagi muud öelda.

Tervitaks siinkohal ossusid, kelle vilistamise tõttu jäeti poolikuks informatiivne loeng mingi ajaloolase poolt enne HÕFFi seanssi ja kapo alluvaid, kes iga minut googeldavad sõna "nats" ja "juut". Mina aga jään ootama jaapanlaste varsti valmivat vastust antud dokumentaalile - THE TRUTH ABOUT NANKING.

8/10