Fan of The Dead (2003/2008)

reede, mai 30, 2008 by , under


Režissöör: Nicolas Garreau
Filmi pikkus: 52 min.
http://www.fanofthedead.com/

Peale uusimat THE DEAD filmi otsustasin ma veidike piiluda Romero fanboy'de maailma. FAN OF THE DEAD on nimelt Nicolas Garreau poolt ülevõetud koduvideo formaadis dokumentaal, kus ta käib läbi kõik NIGHT OF THE LIVING DEAD (originaal ja remake), DAWN OF THE DEAD ja DAY OF THE DEAD võttepaigaid. Samuti satub ta Pittsburghi Comiconile, kus parajasti on kohale tulnud enamus DAWN'i osatäitjaid ja öösel minnakse väikesele ekskursioonile ostukeskusesse, kus ellujäänud zombiede eest end varjasid, giidiks Ken Foree.


Muidu täitsa mõnus vaatamine aga õudsalt häiris ingliskeelne dublaaž, mis isegi filminimesid otse prantsuskeelest tõlkis ("Day of the living dead" ja "Zombie"). Samuti jäi mõndade võttepaikade avastamine väga pinnapealseks, sest eputrilla Nicolasele väga meeldis ümbruse asemel end hoopistükkis filmida. Oli aga aru saada kui suur filmide austaja tüüp oli. NOTLD surnuaias leidis ta õige kohad üles meenutades vaid stseene filmis ja iga nurga kohta oskas ta öelda, mis filmis selles kohas juhtus. Samuti hämmastas mind kui suure kuulsuse osaliseks on saanud random zombiesid mänginud osatäitjad DAWN OF THE DEAD'is. "Helikopteri-zombie", "matseeta-zombie" ja "mootorrattur-zombie" olid pea sama kõvad tegijad fanboy'de seas kui peaosalised ise.

Huvitav, kuid veidike pinnapealne, pilguheit zombie-triloogia (tol ajal veel triloogia) fanboy'de maailma.

6/10

Diary of The Dead (2008)

by , under


Režissöör: George A. Romero
Osades: Joshua Close, Scott Wentworth, Michelle Morgan, Joe Dinicol, Shawn Roberts jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0848557/
"Where will you be when the end begins?"

Kuskil aastakene tagasi avastas mu sõber loengus, et tal pole läpparit kaasas ja kuna loengumaterjal kõik internetis üleval oli, oli tarvis kooli lähedal elavalt tuttavalt seda laenata. Nagu ikka möödus loeng internetis ajuvabasid asju uurides ja kui sealt enam midagi ei leidnud, tuli arvutiomaniku isiklike dokumentide kallale asuda. Sealt tuli ilmsiks aga armas video, kus tüüp oli end webcami ees alukate väele kiskunud ja siis arvuti ekraanilt enda keha imetles ja vahetevahel ka käega enda meheuhkust patsutas. Loomulikult võttis sõber video, pani Windowsiga kaasas oleva "montaažiprogrammiga" juurde muusika (i'm too sexy!) ja mõned pildid pidudest ja riputas selle YouTube'sse üles. Sellega tulid kaasa muidugi parajad intriigid ja mitu kättemaksuks tehtud videot, kuid nalja sai kõvasti.


Milleks selline sitt möla? Sellest kõigest räägib kaudselt ka Romero DIARY OF THE DEAD. Tänu pidevalt tõusvale internetikiirusele pole tänapäeval enam aktuaalne feimi koguda piltidega, vaid uus trend on veebi riputada kõikvõimalikke videosid, et nii koguda klikke ja kommentaare. Nii lähevad vannitoapeegli ees lahetsemine MySpace'sse, esimesed katsed anaalseksis Pornotube'i ja video sõbrast, kes täispeaga vastu treppi kukub Youtube'sse. Selline kommentaaride ja klikkide tagaajamine muidugi toob kaasa ka neid, kes feimi nimel ei suudagi enam kaamerat käest panna, isegi siis kui tuttav rulaga sõites enda jala murrab ja appi karjub või siis kui satub liiklusõnnetuse tunnistajaks, selle asemel, et abi kutsuda, proovib tema maksimaalselt kõik kaadrisse saada. Ekstreemsed näited muidugi, kuid Romero just seda viimast trendi enda uusima zombie-eeposega kritiseeribki.


Nii jätabki ta peategelasest Jasonist, kelle kaameraga enamus filmi on üles võetud, väga totra mulje. Jason nimelt ei pane laadivat kaamerat ka siis käest, kui tüdruksõber kõrvaltoas zombiega jageleb ega ka siis, kui sõber, kes isegi tema poole pöördub ja abi palub, zombie eest põgeneb. Tema peab igal juhul kõik linti saama. Kuigi Jasoni käitumise suudab Romero tegelikult hästi ära põhjendada, siis jääb müsteeriumiks teiste osatäitjate tegutsemine. Tundmatud näitlejahakatised teevad muidugi kõige paremini seda, mida neilt oodata ehk siis kehvalt näitlemine ja enda tegelaskujude ülemängimine. Siinkohal tuleb muidugi arvesse võtta, et Romero plaaniski iseseisvalt antud filmi rahastada ja suurtest nimedest siis rääkida ei saagi. Väikesed rahasummad tõid kaasa ka selle, et ohtralt on effektide jaoks kasutatud arvutite abi. Kuigi enamus on korralikult õnnestunud, jäi suhu ikkagi veidike halb maitse.

Kuid mis ma ikka keerutan, mulle film istus. Erineb ta muidugi eelnevatest filmidest nagu päev ja öö, oli rõõm näha jälle klassikalisi Romero zombisid, kes aeglaselt ringi loivasid, kuid kes oma tempole vaatamata ikka noori näksida suutsid. Samuti oli seekordne sotsiaalne kriitika jõle läbinähtav, võiks öelda, et antud film oli pigem sotsiaalkriitika zombiedega, kui zombiefilm sotsiaalkriitilise taustaga. Ja kurdist amishist zombiekillerist Samuelist, kes dünamiitidega elavaid-surnuid nottis, tahaks ma näha oma filmi.

7/10

Semi-Pro (2008)

kolmapäev, mai 21, 2008 by , under



Režissöör: Kent Alterman
Osades: Will Ferrell, Woody Harrelson, Andre Benjamin, DeRay Davis, Maura Tierney jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0839980/

"The Greatest Fro on Earth"

On aasta 1976. Ameerika korvpallis on keerulised ajad. NBA kõrvale hakkab tõusma uus hullumeelne ABA liiga, kelle viimasteks innovatsioonideks korvpallis on kolmepunkti visked ja pealtpanek. Jackie Moon on ühe hiti artist, kes on kulutanud kogu oma edetabelihitist “Love Me Sexy” saadud raha, et teha teoks oma kauaaegne unistus - omada korvpallimeeskonda. Ainus häda on selles, et tema Flint Michigan Tropics on maailma halvim korvapallimeeskond. Kui ringlema hakkavad kuuldused, et ABA ja NBA panevad leivad ühte kappi peab Jackie panema mängu kõik, et oma korvapallimeeskond päästa.


SEMI-PRO oli mulle, kui Will Ferrelli talendi austajale, paras pettumus. Peasüüdlaseks on loomulikult halvasti valitud löögirühm Ferrelli käe kõrvale. Räpimehed ju teadupärast nalja ei oska teha. Nii pidigi Ameerikamaa armastatuim koomik šõud üksi enda õlul hoidma ja nii ei tahtnud film kuidagi lõpuni pinnal püsida. Kuna Ferrelli eelmised spordikomöödiad olid suuresti õnnestunud tänu headele kõrvalosadele (John C. Reilly, David Koechner, Jon Heder jt.), siis oleks võinud ka seekord keegi Frat pack'st abiks olla - Harrelsoni rolli oleks näiteks ideaalselt sobinud Owen Wilson ja kindlasti oleks kuskile ära mahtunud Jack Black või Paul Rudd. Korra vaadata kannatas, kuid järgmisteks kordadeks on kindlasti lisa-mana tarvis.

4/10

Poster: Italian Spiderman (2008)

by , under


The Italian Spiderman movie will be broadcast on Youtube, Yahoo, Mysace and other sites and stations starting from 22nd May 2008.

The movie will be presented for your viewing pleasure in 3 minute pieces broadcast once weekly. Good part is, it’s the net, so you can go back and watch it as many times as you like. More than once!!! please do.

HOMME!

La Terza Madre / Mother of Tears (2007)

by , under


Režissöör: Dario Argento
Osades: Asia Argento, Cristian Solimeno, Adam James, Moran Atias, Valeria Cavalli jt.
Filmi pikkus: 98 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0804507/

"What you see does not exist. What you cannot see is truth."


Kõigepealt tahan vabandada enda kolme fänni ees, et mul viimasel ajal nii vähe postitusi on tulnud. Nimelt panevad ilusad ilmad mind herr Trashi poolt sõnastatud reeglist - head filmid on paremad kui õlu ja sotsiaalelu - kõrvale vaatama. Samuti olen enda jaoks taasavastanud klassikalised LucasArts'i seiklusmängud, mida igal vabal hetkel tuhinaga lahendan. Kuna Indiana Jones on hetkel vägagi aktuaalne, siis mängisin läbi Indiana Jones and the Fate of Atlantis'e ja hetkel jagelen uuema põlvkonna seiklusmänguga Grim Fandango, mis on üks parimaid mängukogemusi viimasel ajal. Siiski ei tahtnud ma arvutimängudest rääkida, vaid Dario Argento Kolme Ema-triloogiale punkti panevast MOTHER OF TEARS'ist.


Vitebro kalmistu maapõuest tõmmatakse välja urn, mis kohe Rooma kunstimuuseumisse uurimiseks saadetakse. Halba aimamata panevad sellele kohe käed külge kaks algajat kunstiuurijat ja lasevad niimoodi välja seal pesitseva kurjad jõud, kes kohapeal ühes neiust kohe hakkliha teevad. Kohe langeb ka Rooma kaosesse - tänavatel peksavad inimesed üksteiselt eluvaimu välja ja emad heidavad enda lapsi jõkke. Samal ajal hakkavad Roomasse kogunema ka Vanilla Ninja fännidest noored neiud. Kõige selle taga on muidugi urnist välja pääsenud võimas nõid Mater Lachrimarum ja nii peabki ellujäänud kunstitudeng enda supervõimetega Itaalia (ja ka muu maailma) päästma.


Argento fännid pidid kolmandat ema ootama pea 27 aastat, see on päris pikk aeg. Kuigi ise pole just Argento suurim austaja, pean ma mõnda tema filmi siiski väga eeskujulikuks ja hindan tema giallo'de panust tänapäeva thriller'ite ülesehitusse ja tehnikasse. Kuna endal on juhtumisi SUSPIRIA ka üheks lemmikuks vanameistrilt, siis ei suutnud ma kuidagi mööda vaadata ka tema kõige uuemast installatsioonist Kolme ema-seeriasse. Kahjuks langesin aga väga suure pettumuse osaliseks. Kui kaks eelnevat osa võivad kiidelda väga suurepärase ja unenäo-taolise atmosfääriga ja sellega suurepäraselt haakuva muusikaga, siis LA TERZA MADRE ei suuda nagu millegi erilisega silma paista. Kadunud olid kõik need elemendid, mis tegid esimesest kahest väga mõnusad silmakommid. Kolmanda ema lugu meenutas pigem madalaeelarvelist tüüpilist eurogore'i ja hoolimata sellest, et ma siiski proovisin otsida sealt midagi muud, jäi gore mu silmis filmi üheks ainukeseks korralikult lahendatud küljeks - seda pole vanameister veel unustanud. Mis mind veel hämmastas oli, kui halvalt suudavad inimesed tänapäeval veel näidelda. Asia Argento oli lausa müstiliselt tuim ekraanil ja ega tema kaastöötajad ka eriti pingutada ei proovinud. Kas asi oli madalas palgas või piitsa ja prääniku-meetodis, see jääb üheks suurimaks müsteeriumiks antud sajandil.

4/10

Nuga selga ja lilleõis perse - teretulemast Itaaliasse

Poster: s.Darko (2010?)

esmaspäev, mai 12, 2008 by , under


The story picks up seven years after the first film (and Donnie's death) when little sister Samantha Darko and her best friend Corey are now 18 and on a roadtrip to Los Angeles when they are plagued by bizarre visions.

(Järg DONNIE DARKO'le? lol wut?)

Nanking (2007)

teisipäev, mai 06, 2008 by , under


Režissöörid: Bill Guttentag ja Dan Sturman
Osades: Hugo Armstrong, Stephen Dorff, Woody Harrelson, Mariel Hemingway, John Getz jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0893356/

"Even in the darkest of times there is light"

Teises Maailmasõjas juutide ja mustlaste kallal Natsi-Saksamaa poolt toime pandud genotsiidi ümber ei ole lärm tänapäevani vaibunud ning viimane natsijahtija Efraim Zuroff tuulab veel praegugi mööda Euroopat ringi, et viimaseid natsinärakaid nende sündmuste pärast vangikongi loopida. Vähe kuidagi on aga juttu olnud Saksamaaga liidus olnud Jaapani sõjakoledustest Hiina territooriumil, täpsemalt siis tollases pealinnas Nankingis, kus erinevatel andmetel kaotas elu 300 000 - 500 000 inimest. Omal ajal sai tehtud ajaloo koolieksam ja Teise Maailmasõja materjal sai suht otsast lõpuni läbi kammitud, kuid Nankingi sündmused jäid justkui kahe silma vahele. Kas siis oli see üldse õppekavast väljajäetud kui kasutu fakt või oli sellest nii pealiskaudselt ja lühidalt kirjutatud, et aju markeeris info otsekohe kasutuks ja kustutas kõvakettalt mõne kuuga. Õnneks tuli mulle appi HK exploitation-kino (Man Behind the Sun filmid), mis andis küll täpse ajaloopildi, kuid serveeris seda koos ohtra gore'ga - arenevale horror-sõbrale tõeline maiuspala. Sealt tekkiski mul huvi 1937. aasta lõpu sündmuste vastu Nankingi linnas. Lugesin erinevaid materjale internetist ja mingi hetk ajasin taga Iris Chang'i raamatut "The Rape of Nanking" (1997).

Minnie Vautrin

Kui vaateväljale ilmus HBO suurejooneline dokumentaalfilm Nankingi veresaunast ja välismaalastest (ärimehed ja misjonärid), kelle abiga suudeti päästa sajad tuhanded linnaelanikud kindlast surmast, ei suutnud ma sellest otseloomulikult mööda vaadata. Film kirjeldab sündmusi läbi mahuka dokumentaalmaterjali ja näitlejate, kes kannavad ette seal viibinud välismaalaste sissekandeid oma päevikutesse ja kirju lähedastele. Samuti on kaamera ette saadud genotsiidi ajal vaid väiksed lapsed olnud inimesed ja ka mõned Jaapani armees teeninud veteranid.

John Rabe

Tegu on igatepidi korraliku dokumentaalfilmiga, kus ainukeseks lavastatud elemendiks ongi näitlejate kasutamine kirjade ettelugemiseks, need olid aga rolli hästi sisse-elanud ja jätsidki mulje nagu räägiks vaatajale koledusi enda silmaga näinud isikud. Isegi Harrelson suutis end viivuks sümpaatsest küljest näidata. Üllatav oli ka see kui palju aktuaalselt infot tegelikult need vanad exploiation-käkid endas edasi kandsid. Nimelt kirjeldasid terrori üleelanud detailselt kuidas näiteks keegi nende lähedastest keisriarmee poolt maha koksati, mis omakorda tõi silme ette HÕFFil nähtud MAN BEHIND THE SUN 4. Kurikuulus stseen, kus raseda naise seest täägiga loode välja rebitakse toimus mingil määral ka päriselt, loote asemel oli aga rinnalaps. Eks kuidagi oli vaja filmis seika "ilustada", et see veel võikam tunduks. Häirima jäi kogu filmi puhul vaid üks asi - milleks oli tarvis filmi sisse toppida kuskilt muretsetud videokaadrid, mis kindlasti polnud antud filmi jaoks filmitud (kehvema kvaliteediga), kus Jaapani sõjaveteranid "meenutavad paremaid päevi" ja hooplevad omavahel, kes kuidas ja keda Nankingis vägistas ja tappis. Kuigi filmi autorid väitsid, et film pole mitte ühestki küljest Jaapani vastu, vaid hoopiski sõjavastane, siis need sissepressitud kaadrid tahtsid vägisi midagi muud öelda.

Tervitaks siinkohal ossusid, kelle vilistamise tõttu jäeti poolikuks informatiivne loeng mingi ajaloolase poolt enne HÕFFi seanssi ja kapo alluvaid, kes iga minut googeldavad sõna "nats" ja "juut". Mina aga jään ootama jaapanlaste varsti valmivat vastust antud dokumentaalile - THE TRUTH ABOUT NANKING.

8/10

Poster: Cannibals (2009)

laupäev, mai 03, 2008 by , under