The Tripper (2006)

esmaspäev, aprill 20, 2009 by , under


Režissöör:
David Arquette
Osades: Lukas Haas, Josh Hammond, Paz de la Huerta, David Arquette jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0760187/

"On 4.20, Hippie Blood Will Trickle Down."

Arvatavasti ei vihanud mitte keegi hipisid rohkem, kui seda tegi kunagine USA president Ronald Reagan ning kindlasti ei vihanud Reagan'it ja tema poliitikat keegi rohkem kui hipid. Oli vaid aja küsimus, millal teeb keegi filmi, kus eelnimetatud presidendi maski kandev külmavereline tapamasin hipide arvukust ohtralt vähendama hakkab. Idee jõudis kõige esimesena realiseerida David Arquette, kes koos abikaasa Courtney Cox'ga filmimiseks rahad leidis, ise kaamera taha istus ja kogu sõprus- ja tutvuskonna filmi mängima pani.


Film pidi algselt olema üks kaheksast After Dark Horrorfestil linastuvast filmist, kuid tänu Arquette soovile panna film kinolevisse ringlema, mindi eraldi teid pidi lahku. Nagu selliste filmide puhul ikka, ei suutnud film kinodes olulist edu saavutada ja tõi sisse vaid "tühised" 20k dollarit ning hakkas endale vaikselt nime tegema alles peale DVD-reliisi.

Üle Ameerika ajavad hipid enda autokärud garaažist välja, et linnakärast eemal, sügavas metsas toimuvale American Free Love Festivalile sõita, kus paar päeva rokkmuusikat kuulatakse, ohtralt alkohole ja narkootilisi aineid tarbitakse ning üksteisega armastust . Kanepihõngulise festivali rahumeelse atmosfääri rikub aga kirvega hipisid tükeldav sarimõrvar, kes peale hipide valmistab peavalu ka kohalikule linnapeale ja seadusesilmale Buzz Hallile.


Oodatult lõbusalt kulgevast slasherist oleks poole rohkem mahlasid suutnud välja pigistada, kui Arquette oleks rohkem tähelepanu pööranud filmile endale, kui suurte nimede Wes Craveni ja Tobe Hooperi klassikalistele teostele kummarduste tegemisele. Mingil määral pritsiti verd, aeti lolli möla suust välja ja mängiti tüüpilistele klišeedele, kuid potensiaali oli kordades rohkemaks ja seda ei kasutatud lihtsalt efektiivselt ära. Kiidan aga heaks Jason Mewes'i kaasamise filmi. Tema lolli ila ajamist on siiani mõistlikult ära kasutada suutnud vaid Kevin Smith, kes teda ikka ja jälle Jay'na enda filmidesse kaasab, samas kui tüüp sobib erinevatesse b-filmidesse nagu rusikas silmaauku, suutes improviseerides sellist muhedat roppu möla toota, et stsenaristid võivad kogu energia suunata teistele tegelaskujudele "one-liner'ite kirjutamiseks".

Laheda idee aga pooliku teostusega, keskpärane slasher.

6/10

President Evil

Banchikwang / The Foul King (2000)

by , under


Režissöör:
Ji-woon Kim
Osades: Kang-ho Song, Jin-yeong Jang, Sang-myeon Park jt.
Filmi pikkus: 112 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0261552/

Dae-Ho on saamatu pangateller, kes tänu igapäevasele tööle hilinemisele ja nullilähedastele töötulemustele pidevalt bossi käest pookida saab. Ülemus armastab nimelt teda alati ootamatult peahaardesse võtta, lootes nii alluvasse vähegi südikust süstida. Dae-Ho näeb probleemile ainsa lahendusena kohaliku maadlusklubi peatreeneri poole pöörduda, et see aitaks tal leida mooduse bossi peahaardest vabanemiseks. Kuna maadlusklubi treener peab suurteks võistlusteks kuulsa jaapanlase vastu välja saatma ühe räpaselt võistleva tüübi, kes enda trikkidega publiku tuju üleval hoiab, hakkabki Dae-Ho selle nimel end treenima - temast saab The Foul King.


Kuigi võiks arvata, et Lõuna-Korea superstaari Kang-ho Song'i ja suurepärase filmilavastaja Ji-woon Kim'i järjekordne koostöö ei saa kuidagimoodi läbi kukkuda, siis antud filmiga sain küll mõningase pettumuse osaliseks. Kim suutis enda eelmise teosega, musta huumoriga vürtsitatud THE QUIET FAMILY'ga näidata, et oskab vaatajaid ka humoorikamate paladega kostitada, kuid THE FOUL KING ei oma enda kerges huumoris erilist režissöörile omaks saanud käekirja ja jätab pigem mulje kui suvalisest Korea kassahitt-komöödiast (mida ta ka tegelikult oli:)). Kang-ho Song'i kohta ei saa muidugi midagi halba öelda, sest sellised rollid on tema kaubamärk ja nendega on ta ka kõigi südamesse oma tee rajanud.

Filmis olid muidugi omad hetked, kuid need jäid lihtsalt keskpärase jandi varju.

6/10

Electric Dragon 80.000 V (2001)

teisipäev, aprill 14, 2009 by , under


Režissöör:
Sogo Ishii
Osades: Tadanobu Asano ja Masatoshi Nagase
Filmi pikkus: 55 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276935/

Noor poiss saab elektripostide otsas turnides elektrit ja muutub peale seda päev-päevalt järjest vägivaldsemaks. Arstide järjest tugevamaks muutuv elektriteraapia ei paista mingeid tulemusi andvat ja nii leiabki mees lõpuks ise sobiva vahendi enda rahustamiseks - ta hakkab linna peal kadunud sisalikke otsima ja õhtuti elab end elektrikitarri peal välja. Temast saab "Dragon Eye" Morrison. Samal ajal luusib Tokyo peal ka teine veider kuju. Thunderbolt Buddha on samuti elektrisse eriliselt kiindunud ning kasutab omatehtud elektrirelvasid suvaliste inimeste tapmiseks. Varem või hiljem meeste teed ristuvad ja kui "Dragon Eye" Morrison õhtul enda eest korralikult tükkideks tehtud kitarrikomplekti näeb, järgneb sellele ka elektrit täis kokkupõrge.


Sogo Ishii film on punk igast otsast - alates friikidest tegelastest ja lõpetades sisikonda raputava muusikaga. Tadanobu Asano on järjekordselt täiesti ülemõistuse tasemel, suutes taaskord end täiesti uuest küljest näidata. Tema feedback'iga ülekülvatud mitmeminutilised "kitarrisoolod" tuletasid mulle meelde, miks ma endale kitarri ostsin - sellist müra kuulaks (ning teeks) ilmselt nii kaua kuni kõrvadest verd purskama hakkaks, kui vaid tüdruk taignarulliga peksma ei hakkaks. Asano kitarrimängu oskus ei tulnud muidugi üllatusena - 2006. aasta PÖFFil nähtud ERI ERI REMA SABAKUTANI's väntsutas mees samasuguse kirega enda elektrikitarri, muidugi mitu korda pikemalt ja tüütumalt.

Boonuspunktid tulevad ka must-valge pildi eest, mida kaunistasid dialoogide asemel Asano loodud illustratsioonid ja mõnusad lo-fi efektid. See ongi rokenroll - räpane, kuid samas äärmiselt stiilne.

8/10

"The dragon. A mythological creature? No. It exists -- inside us."

Butterfly Effect: Revelation (2009)

by , under


Režissöör:
Seth Grossman
Osades: Chris Carmack, Rachel Miner, Melissa Jones, Kevin Yon
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1234541/

"Death repeats itself."

BUTTERFLY EFFECT: REVELATION oli kogu Horrorfesti kavast võib-olla kõige vähem oodatum, jätsin ta viimaste sekka ja plaanisin ta unise peaga poole silmaga ära vaadata. Polnud juba kaks eelmist osa mulle erilisi emotsioone tekitanud - esimene käras küll 90 minuti raiskamiseks, samas kui teine, olles totaalne käkk, poole pealt üldse kinni keerati. Õnneks pole kolmandal osal peale ajasrändamise idee ja ühise pealkirja eelmiste osadega mingit seost ja võib edukalt vaadata triloogiast iseseisvunud filmina.


Sam Reide omab võimeid ajas tagasi hüpata ning kasutab neid politsei abistamiseks kurikaelte tabamisel. Ühel õhtul pöördub tema poole aga tema kunagise tüdruksõbra, kes jõhkra mõrvari käe läbi enda otsa leidis, õde, kes väidab, et praegu vangis istuv kahtlustatav polegi üldse süüdi ja, et Sam enda võimeid kasutades tõe välja selgitaks. Sam rikubki hüppajate kirjutamata reegleid ja proovib parandada enda lähedastega seotud minevikku, kuid kõik läheb valesti ja tüdruksõbra päästmise asemel "loob" ta sarimõrvari, kelle veretöödes politsei just Sam'i hakkab kahtlustama.


Filmides, kus tegelased ajas hüpates tulevikku ja olevikku muudavad on ikka nii, et kuskilt hakkavad tekkima augud, mida kas filmitegijad ignoreerivad ja loodavad, et sama teevad ka vaatajad või siis proovitakse meeleheitlikult neid auke kinni lappida, jättes õhku veelgi rohkem küsimärke. Ka BUTTERFLY EFFECT: REVELATION ei ole selle koha pealt täiuslik film. Kui liblika tiivaripsutus võib teisel pool maakera tornaado tekitada, siis ei tohiks ka minevikus muudetud sündmus ainult peategelase enda olevikku muutma, vaid hõlmama ka kõiki temaga kokku puutnud inimesi. Antud filmis aga jäi mulje nagu poleks kohalikke politseinike minevikus tehtud muudatused mingilgi määral puudutanud ja tegutsesid peaaegu samadel motiividel kui n-ö "originaal-ajas". Tean, et üleliigne analüüsimine sellise filmi puhul on kohatu ja lõpetan, sest meelelahutust suudeti selle pooleteise tunniga täitsa normaalselt pakkuda. Oleks vaid seda pinevust veidikenegi rohkemaks keeratud.

5/10

Buttery nipple

Død snø / Dead Snow (2009)

esmaspäev, aprill 13, 2009 by , under


Režissöör:
Tommy Wirkola
Osades: Jeppe Laursen, Vegar Hoel, Ørjan Gamst, Charlotte Frogner jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1278340/

"Ein! Zwei! Die!"

Mitmes viimase 10 aasta jooksul valminud õudusfilmis sõidavad tiirased noorukid tsivilisatsioonist välja pidutsema? Mitmes kaob neil peatselt mobiililevi? Mitmes filmis hakkavad peatselt tänu kurjadele jõududele või tegelastele pidutsema sõitnud noored ükshaaval kaduma? Mitmes on selleks kurjaks jõuks Norra mägedes varjuvad Nazi-zombied? Kui esimestele küsimusele võib vabalt vastata, et loendamatu hulk, siis viimase kohta ei oskakski midagi konkreetset vastata. See on just peamine põhjus, miks antud film kohustuslikus korras tarbimiseks ette nähtud on. Nazi-zombid ikkagi.... NAZI-ZOMBID!


DEAD SNOW ei tahagi hiilata originaalse loo-struktuuriga ja sellel polegi mingit tähtsust. Grupp noori sõidab Norra mägedes asuvasse mägionni lihavõttepühi pidama. Juuakse õlut, aetakse hülgemöla ja seksitakse - pidu nagu pidu ikka. Varsti aga koputab tundmatu võõras uksele ja hoiatab lolle pätakaid mägedes varjava kurjuse eest - nimelt olla Saksa okupatsiooni ajal mägedes kaduma läinud natsisõdurite rühm. Peolised muidugi saadavad naljatledes vanamehe minema, kuid mõistavad asja tõsidust alles siis kui mõned neist juba nazi-zombide käte all puruks on rebitud.


Filmi pikk sissejuhatus mind ei häirinud, kuigi juba esimestest minutites peale sai pingsalt oodatud hetke, mil kaadrisse marsivad ebasurnud natsi-laibad. Pidutsevad noored, kui välja jätta pidevalt ameerika kultus-horrorit tsiteeriv filmifriik, olid oma elemendis loomulikud ja nende õlgadel püsiv sissejuhatus liikus ladnalt - ei ajanud haigutama, kuid samas ei pakkunud ka midagi olulist. Film võttis aga täispöörded üles siis, kui, eelnevalt vaid varjudes liikunud, zombid lõpuks päevavalgele ilmusid. Järgnes mõnusalt humoorika alatooniga splatter-maraton, kus relvadena kasutati nii mootorsaani ennast, kui ka selle külge järsult ilmunud kuulipildujat, sirpi ja vasarat, tääke, nugasid, pumbakat, surnud varest, mootorsaagi jne.


Peamine võlu peitus loomulikult natsi-zombides, kellele Wirkola isegi väheke iseloomu oli andnud. Nad ei loivanud vaikselt inimeste järel, lootes kergele kõhutäiele, vaid jooksid kuidas jaksasid ja inimliha järele neil ka himu tundus puuduvat. Oskasid väheke mõelda ja allusid enda zombist kindrali käskudele. Wirkolal, kes kahtlemata tunneb ameerika horrorit ja sealseid zombifilme kui oma taskut, oli vähemalt nutikust enda zombidele väheke omanäolisust anda ja juba kohustuslikuks muutunud reegleid väheke oma suva järgi painutada. Peale selle nägid nad enda vormides lihtsalt tohutult nunnud välja.

Ühesõnaga.
NAZI-ZOMBID!

8/10

Iga nazi-zombi unistus - kuldehted ja -raha!

VG: The Terminator (1992)

by , under



Kuna lubasin kunagi, et hakkan blogis rohkem juttu tegema ka videomängudest, pole ma sellest lubadusest eriti kinni pidanud. Ei ole lihtsalt PC peal midagi olulist mänginud, millest kirjutamine seda aega vääriks. Kuna aga hiljuti õnnestus muretseda enda kulunud Sega Mega Drive'le korralik asendus, tema nägusama noorema venna (Mega Drive II) näol ning avastasin enda kapist täitsa korraliku portsu hästi säilinud mänge, tekkis idee need varjust välja tuua ning ilusti DVD'de kõrvale laduda ja lisa ootama jätta.


Tänu sellele, et nostalgiaprillid ilusti veel ninal püsivad, on Mega Drive mängud loomulikult viimase nädala peamised ajaröövlid ja paar tükki õnnestus selle ajaga isegi läbi teha. Ei näe mingit põhjust osadest mängudest mitte juttu teha ning kuna kõik Terminator-seeriaga seotud on hetkel ka aktuaalne, tänu kohe-kohe ilmuvale neljandale osale, sai avapauguks valitud just see 1992. aastal Virgin Games poolt kõikidele antud hetkel turul olnud Sega platvormidele mõeldud THE TERMINATOR.


Mäng jäljendab põhimõtteliselt esimese filmi tegevustikku - Kyle Reese sõidab ajamasinaga ajas tagasi, et tapamasina T-800 käest päästa Sarah Connor-nimeline naine. Kogu filmi tegevustik läbitakse praktiliselt nelja tasemega, kus peategelasel tuleb rinda pista nii Terminaatoritega kui ka politseinike ja nendega koostööd tegevate molotovi kokteile loopivate punkaritega (?). Keskmise raskustasemega valmistab juba esimene osa paraja väljakutse, kergema peale pannes aga läbisin kogu mängu 15 minutiga. Kiitust väärivad muidugi mängu korralik pilt, hästi välja joonistatud tegelastega ja suurepärast jalga tatsuma panevat techno-soundträkk.

Perkins' 14 (2009)

by , under


Režissöör: Craig Singer
Osades: Patrick O'Kane, Shayla Beesley, Mihaela Mihut, Michale Graves jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1230211/

On möödunud kümme aastat sündmustest, kui Stone Cove-nimelises väikelinnas läks kaduma 14 last. Dwayne Hopper, kohalik politseiinspektor, pole siiamaani enda poja kadumisest üle saanud ja veedab saatusliku öö aastapäeval jaoskonnas viskit lurpides. Majas rutiinset ringkäiku tehes jääb talle silma ühes kongis redutav kahtlane tüüp, kes end Roland Perkins'iks nimetab ja vabastamist nõuab. Kuna miski jääb Dwayne'i mehe puhul häirima, teeb ta väikse taustauuringu ja saadab paarimehe Perkins'i maja kontrollima. Muidugi on juba filmi nimest teada, keda hoitakse hullumeelse mehe keldris vangis ja varsti ongi 14 narkootikumidega üles pumbatud noorukid tänavatel inimesi tapmas.


Film jättis alguses mulje kui vaikselt otsi lahti harutav psühholoogiline thriller, kuid mingil hetkel otsustasid filmitegijad lihtsalt kogu eelneva maha kanda ning mageda dialoogi ja aimatavate tegevuskäikudega zombie-filmide paroodia võis alata. See on muidugi ainus juhus, kus kogu selles tohuvapohus filmitegijaid süüdistada ei saa, sest seekord film valmis massify.com kogukonna abil - inimesed said hääletada erinevate tegevusliinide poolt ja valisid ülesriputatud proovesinemisvideotest välja ka oma lemmikud, kes filmis rollid said. Kogu süü võib vabalt veeretada just nende, filmi valmimises kaudselt osalenud, õudusfilmisõpradele ja selle asemel, et nüüd erinevatel veebisaitidel filmi haipida ja ülistada, võiks pigem nurgas häbeneda ja endal sõrme ära lõigata.


Tänu sellele, et hääletust kasutati ka tegevustiku konstrueerimisel, jättiski film mulje, kui lohakalt kokku pandud pusle: ühelt stseenilt hüpati järsult järgmisele, justkui oleks film professionaalse monteerija käe alt läbi käimata jäänud. David Singer oli muidugi suutnud sellest käkist maksimumi välja pigistada ja nii mõnedki stseenid olid nauditavalt võikad. Nii pea aga kui mõni osatäitja näitlema hakkas, tahtsin ma silmad kinni pigistada ja ilusatest asjadest mõelda ning kui keegi veel lisaks sellele suu lahti tegi, hakkas kõrvadest lihtsalt verd tilkuma.

4/10

Eat the Misfits!

Baau lit ying ging / Bullets Over Summer (1999)

neljapäev, aprill 09, 2009 by , under


Režissöör:
Wilson Yip
Osades: Louis Koo, Francis Ng, Matt Chow, Tony Ho jt.
Filmi pikkus: 92 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0214555/

Hong Kongi filmilavastajate puhul pole just eriti ebatavaline, kui peamiselt kung-fu eeposeid vorpinud režissöör järsku hoopis teises kategoorias kätt proovib. Pendeldab ju näiteks üks HK filmitööstuse produktiivsemaid mehi Johnnie To pidevalt stiilsete gangsterifilmide ja romantiliste draama ja komöödiate vahel. Sama lugu on ka Wilson Yip'ga - mees oli just aastakese ennem valmis saanud ühe muheda zombie-komöödiaga, kui tegi kannapöörde ja võttis suuna väheke tõsisematele radadele. BULLETS OVER SUMMER'it peab muide ka Yip enda filmikarjääri pöördepunktiks, sellega keerati selg odavale exploitation'ile ning prioriteediks sai, mõningaste eranditega, kvaliteet.


Filmi ennast on raske mingi sildi alla panna. Algab ta kui adrenaliinirohke põnevusfilm, kus Riggs'i ja Murtaugh'le sarnast omavahelist keemiat omav võmmipaar ajab taga kohalikku külmaverelist pangaröövlite punti. Saanud infot ühe kambaliikme võimalikust asukohast, asuvad politseinikud seda vastasmaja korterist luurama. Kuna korteri omanik on seniilne vanamutt, kes sissetungijaid oma pojapoegadeks peab, siis peavad heasüdamlikud mehed relvad mõneks ajaks kabuuri panema ja vanaema kodutöödel aitama, korteriühistus esindama ja tema tehtud toite sisse ajama. Üle tee asuv väidetav kurikael unustatakse varsti ning asutakse hoopistükkis tüdrukuid sebima. Mõnusa tempo, kentsaka ja sooja huumoriga laseb Yip peaaegu lõpuni välja, kuni "päevavalgele" ilmuvad uuesti pangaröövlid, kes üürivad korterit otse nende all. Relvad tõmmatakse kabuurist uuesti välja ning viimane lõpusirge on täis püssirohu hõngu ja relvade paukumist, mis kulmineerub, juba üsna tavaliseks saanud, HK-pärase heroilise lõpuga.


Kuigi kogu kompott jättis väga hea mulje, oli mulle just eriti meeltmööda põnevusfilmi vahele poogitud südamlik lugu ullikesest vanaemast ja kahest sissetungijast "pojapojast", kes enda rolli täie tõsidusega võtma hakkavad. Kuigi selline üleminek politseipõnevikust sooja huumoriga romantiliseks komöödiaks ei sobi kindlasti igale märulifilmile, siis BULLETS OVER SUMMER vedas enda rolli täiesti välja - seda kindlasti tänu suurepärastele näitlejasooritustele peaosaliste poolt. Pigem jättis külmaks kiire lõppmäng, mille tempoga prooviti arvatavasti tasa teha kogu eelnev lullilöömine ja kus silma pilgutades võisid millestki olulisest ilma jääda.

Ebaoluline märkus aga kes oleks arvanud, et Guitar Hero esivanemat sai Hong Kongis mängida juba 1999. aastal (6 aastat varem kui see ülemaailmselt kuulsaks sai) - üks peaosalistest vähemalt tegi seda, olles neiu mängusaali kohtamisele viinud.

8/10