The Cottage (2008)

kolmapäev, juuni 18, 2008 by , under


Režissöör:
Paul Andrew Williams
Osades: Andy Serkis, Reece Shearsmith, Jennifer Ellison, Steve O'Donnell jt.
Filmi pikkus: 92 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0465430/
"Sleeps six bloody comfortably"

Vennad David ja Peter otsustavad kiire rahategemise eesmärgil röövida kohaliku gängsteri tütre Tracey. Asjad hakkavad minema allamäge, kui oodatud raha asemel saadab gängster neile kotitäie salvrätikuid ja kaks korealasest kõrilõikajat. Ei lähe ka kaua, kui Tracey suudab põgeneda, pantvangiks kaasas üks vendadest - Peter. Kuigi tundub, et inimrööv ei suuda enam kuidagi hullemaks minna, tuleb välja, et läheduses elab ka kunagi õnnetuse läbi moondunud farmer, kes kõik tema maa peale sattunud ära tükeldab.


THE COTTAGE järgib juba reegliteks muutunud briti horror-komöödia traditsioone, kus terav dialoog ja situatsioonikomöödia seob endaga vaimukalt lahendatud gore. Selline asi on eelnevates filmid toiminud päris hästi, kuid nüüd hakkab juba näitama kulumise jälgi. Sellepärast ei mõju ka film oodatult hästi. Sarnaselt SEVERANCE'le on terve esimene pool musta huumoriga pikitud komöödia ning alles teises pooles hakatakse tegutsema vastavalt õudusfilmide reeglite järgi. Kuigi filmi teine pool ei suutnud erilist pettumust valmistada, andes mutant-farmeril, kes kangesti meenutas HATCHET'st tuttavat Victor Crowley't, vabad käed veristada kutsumata külaliste kallal, siis esimene pool oli uimane brittidele iseloomuliku huumoriga käkerdis, mis oleks vabalt võinud olemata jääda. Keskpärasus enda parimas vormis.

5/10

Jennifer Ellison

Death Trance (2005)

by , under


Režissöör: Yûji Shimomura
Osades: Tak Sakaguchi, Kentaro Seagal, Takamasa Suga, Honoka Asada jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0443737/

"An unknown time. An unknown place. Without reasons. With no future. His only desire is... Destruction!"

Yûji Shimomura tegeles enne DEATH TRANCE lavastajatooli istumist peamiselt videomängudega (DEVIL MAY CRY 3 ja ONIMUSHA 3) ja vastutas ka mitme Ryuhei Kitamura filmi märulistseenide kvaliteedi eest. Üks viimastest on kultusmaine saavutanud VERSUS, mille Shimomura võttis enda režissööridebüüdi suurimaks eeskujuks, pannes sealt kõrva taha nii stiililisi lahendusi ning "laenates" ka peaosalist Tak Sakaguchi't.


Filmi tegevustik keerleb ümber salapärase kirstu, mida on sajandeid Tougan templis munkade valve all hoitud. Levib legend, et kirst hoiab endas kujuteldamatut jõudu ja suudab täita kõik selle soovid, kes kirstu avab. Nii himustavadki kasti enda kätte saada kõik kaabakad ja kriminaalid kuid asjatult. Ühel päeval ründab templit aga üksik sõdalane Grave, kes suudab maha koksata terve armaada munkasid ja viib kirstu ühes endaga. Surev peamunk saadab selle avamist takistama noore õpipoisi, andes talle kaasa salapärase mõõga, mida saab kasutada vaid see, kelle mõõk on "välja valinud". Kuna röövitud kirst on siiani erinevate bandiitide ja tegelaste huviorbiidis, peab Grave hakkama saama pidevate rünnakutega.


DEATH TRANCE on, nagu ka hiljuti vaadatud THE MACHINE GIRL, peamiselt lääne publikule suunatud - nii ei ole siit mingit tõepärast ajaloopildi kujutamist oodata (kui üldse), sest peaeesmärk on vaatajale pakkuda võimalikult adrenaliinirohkeid võitlusstseene ja lahedaid tegelaskujusid, kellele kaasa elada. Sellega saab ka film täitsa korralikult hakkama. Film ei võta ennast kordagi tõsiselt ja läheb iga momendiga järjest jaburamaks ja jaburamaks, mille tõttu muutub filmi sužee järjest teisejärgulisemaks, andes pidevalt ruumi uutele võitlustseenidele ja friikidele karakteritele. See on ka filmi suurim miinus, et pole suudetud erinevaid stseene omavahel korraliku taustalooga kokku liimida. Kuna stoori oli lõpuks juba nii tagaplaanile surutud, blokeerisin ka mina enda jaoks igasuguse tegevusliini ja ootasin vaid seda, millega hullud jaapanlased mind järgmisena üllatavad. Niimoodi film täitsa töötas ja nautisin kahevõitluseid mõõkade (millest üks näeb välja nagu pulseeriv peenis!), rusikate, revolverite ja bazookadega, mootorrattaga kihutavaid bandiite, zombisid, vampiire ning suurte nugadega neegripoisse. Huvitavalt oli lahendatud ka erinevate tegelaste väljanägemised, nimelt polnud kellegi peal kasutatud grimmi ega kummimaske, vaid nende olemust rõhutati teatripäraselt erinevate hilpudega, nii nägid näiteks zombied välja justkui musta riidesse mätsitud muumiad. Kuna Yûji Shimomura näol on tegemist võitluskunstidega sina peal oleva inimesega, siis on arusaadav, et enamus kahevõitlusi lõppeb vaid lamava vastasega ja film möödub peaaegu, et veretult. Mina aga usun, et otsast pekstavate jäsemete ja ohtra verepritsimisega oleks film peaaegu, et poole coolim välja näinud.


Kui tegevusliin kõrvale jätta ja nautida vaid ilusat kinematograafiat, hullumeelseid võitlusstseene ja neis osalejaid ning huvitavat maailmapilti, siis võib filmiga igati rahule jääda. Kuigi väike poiss minus oli rõõmust ogaraks minemas, oleks mina oodanud ka rohkem tähelepanu süžeele, pidevalt tekkinud aukude kinnilappimisele ja loomulikult jäi puudu ka liitrite kaupa õhku pritsivast ning pilti punaseks värvivast verest.

6/10

Steven Seagali poeg (jah, päriselt) enda sõbraga

RIP: Stan Winston (1946-2008)

teisipäev, juuni 17, 2008 by , under

Poster: American Zombie (2007)

esmaspäev, juuni 16, 2008 by , under

Grim Fandango (1998)

neljapäev, juuni 12, 2008 by , under


Autor: Tim Schafer
Osades: Tony Plana, Maria Canals-Barrera, Alan Blumenfeld, Jack Angel jt.
Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Grim_fandango
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0177822/

"An Epic Tale Of Crime & Corruption In The Land Of The Dead."

Kuna Eesti blogimaastikul on häbiväärselt vähe (õigemini, ma ei teagi ühtegi) mängublogisid, siis mõtlesin, et ei teeks halba vahetevahel ka mõnest läbitehtud arvutimängust juttu teha. Seda muidugi ainult siis, kui tegemist on väga hea mänguga. Aega on niigi vähe, et peale sittade filmide, veel sittadest mängudest juttu peaks tegema.


Aastaks 1998 olid arvutusmasinad juba nii kaugele arenenud, et enam ei olnud turgu vanamoodsatele seiklusmängudele. Võidutsesid pigem ilusa 2D graafikaga reaalajastrateegiad või esimesed korralikud 3D shooterid. Nii tuli ka LucasArtsil midagi ette võtta, et ajaga kaasas käia ja kõik lootused pandi uue seiklusmängu Grim Fandango peale, mille juhtpulti pandi sinnani vaid puhast kulda vorpinud (Monkey Island 1 & 2, Day of The Tentacle jt) Tim Schafer. Kuigi mängu valmimisel ei toonud see kaasa oodatud finantsedu ja oli seetõttu ka üks olulisemaid põhjuseid LucasArtsi eemaldumisele seiklusmängudest, kiitsid erinevad mängukriitikud seda taevani ja mäng saavutas omamoodi kultusmaine.


Grim Fandango ühendab endas elemente asteekide uskumustest hauatagusest elust ja film noir'i stiililisi aspekte, samuti näevad kõik tegelased välja nagu calaca-kujud. Mäng leiab aset Surnute maal (Land of The Dead), kuhu hiljuti kehast lahkunud hinged satuvad, et liikuda Üheksanda Allilma (Ninth Underworld) poole. Patustele tähendab see nelja-aastast rännakut, mis tavaliselt lõppeb mõne kehva ametiga kuskil tee peal. Head elu elanutele võimaldatakse aga luksuslikku kiirrongi nr. 9, mis viib sihtkohta vaid nelja minutiga. Siin tuleb mängu Manuel "Manny" Calavera, kes töötab reisiagendina ja peab hingedele sobivaid reisipakette "müüma". Äri ei lähe aga hästi ja paljud lahkuvad tema juurest vaid kompassiga varustatud jalutuskepiga. Asi muutub Manny jaoks kahtlaseks, kui tema kontorisse satub pealtnäha korralikku elu elanud Mercedes "Meche" Colomar, kuid arvuti näitab vastupidist. Nii peabki mängija hakkama uurima, kelle taskusse n-ö "kuldsed piletid" tegelikult lähevad, abiks ustav automehhaanikust deemon Glottis.


Olles ise läbi mänginud enamus LucasArts point-and-click seiklusmänge, samuti Revolution Software paremiku ja nüüd Grim Fandango, saan ma aru, miks mängukriitikud viimast üheks paremaks seiklusmänguks peavad. Suurepärased tegelased, mõnus humoorikas dialoog (nagu LucasArtsi mängudele kohane) ja ajuragistamist nõudvad mõistatused. Kuigi 3D graafika ei sobi seiklusmängudele mitte kuidagi, tekitades pigem liikumisprobleeme ja oluliste asjade mitteleidmist, tänu ebasobivale kaameranurgale, siis ei suutnud ma seda nii kaasahaaravale mängule kaua pahaks panna. 3D graafikal on ka see viga, et ta vananeb jõle kiiresti, nii ei ole Grim Fandango kindlasti enam selline silmakomm nagu kümme aastat tagasi, samas kui 2D point-and-clickid mõjuvad siiamaani paganama hästi. Kuna seiklusmängudel on uuesti mängimise väärtus suhteliselt nullilähedane, siis vaevalt, et ma enam selle kunagi ette võtan. Selle asemel loodan, et Schafer mõistuse jälle pähe võtab ja enda konsoolimaailmast tagasi tuleb ning tuttavate tegelastega uue seikluse mängijateni toob.

10/10

Manuel "Manny" Calavera - coolest motherfucker in town!

The Signal (2007)

by , under


Režissöörid: David Bruckner, Dan Bush ja Jacob Sentry
Osades: Anessa Ramsey, Sahr Ngaujah, AJ Bowen, Scott Poythress jt.
Filmi pikkus: 99 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0780607/

"Do you have the crazy?"

THE SIGNAL on debüütfilmiks kolmele noorele režissöörihakatisele. Kolme peale kirjutati valmis ka stsenaarium. Kui tavaliselt on mitme lavastajaga filmidel kõik ideed patta pandud ja filmitav omavahel kokkulepitud, siis seekord otsustati väheke teistmoodi teha. Nimelt koosneb film kolmest episoodist (Transmission I-III), igaüks lavastatud ühe režissööri poolt. Kolme episoodi läbib ühine süžeeliin, kuid iga järgnev on eelmisest erineva tooniga. Nii on esimene episood zombiefilmi maiguga thriller (otsene paralleel tekkis 28 DAYS LATER'ga), teine pool pikib horrorit ja musta huumorit ja otsad tõmmatakse kokku väheke dramaatilisemate nootidega.


Termius-nimelises linnas hakkavad kõik elektroonilised seadmed - televiisorid, raadiod, telefonid - väljastama salapärast signaali, mis kõik inimesed, kes seda näevad/kuulevad arututeks ja vägivaldseteks metslasteks muudab. Sündmuste keskmes on aga Mya, temaga põgeneda sooviv armuke Ben ja peale signaali ka armukadedusest raevunud Mya abikaasa Lewis.


THE SIGNAL on täitsa õnnestunud indie-horror. Raske on uskuda, et film on linti saadud vaid 50 000 dollariga, mis on Ameerikamaa filminduse mõistes üsna väike summa. Siiski suudab film enda madalast eelarvest üle olla ja pakkuda pinget, millega enamus tänapäeva blockbustereid täielikult failib. Siiski toob filmi huvitav ülesehitus endaga kaasa ka miinuse. Nimelt on filmi esimene pool pea jagu üle kahest järgnevast. Kui esimene pool oli väga mõnusa õhkkonnaga tõsiseltvõetav horror, siis teise episoodi huumor tõmbas kogu selle tõsiseltvõetavuse veega alla. Siiski ei rikkunud järsult sisse toodud huumoriliin kogu fiili, pakkudes kamaluga heledat (kepinäljas alkosõber Jim) ja tumedat huumorit ning külmavärinaid tekitava pealömastamis-stseeni, mis kangesti meenutas IRREVERSIBLE'i sarnast olukorda. Finaal aga oli filmi nõrgim pool, proovides sisse tuua mingi tobeda pseudo-twisti ja õnneliku lõpu. Ülejäänud filmile ta midagi olulist juurde ei suutnud anda ja mõjus pigem üleliigsena. Kahest esimesest episoodist oleks aga eraldi suurepärased filmid saanud valmis vorpida.


Huvitav fakt on ka see, et ühes kinos antud filmi näidates mõjusid filmilinalt tulevad signaalid ühele tegelasele nii halvasti, et too otsustas kahte kinosolijat pussitada. Üks sai sõbraliku noahoobi kopsudesse ja teine pidi tänu vigastatud paremale käele mõnda aega teise käega onaneerima. Linnalegend või mitte, see jääb igaühe enda otsustada. Uudis aga asub SIIN.

6/10

The Rage (2008)

kolmapäev, juuni 04, 2008 by , under


Režissöör:
Robert Kurtzman
Osades: Andrew Divoff, Erin Brown, Reggie Bannister, Ryan Hooks jt.
Filmi pikkus: 85 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0497432/

"A Mega-Dose of Pure Terror"

Robert Kurtzman'i ei peeta asjata üheks andekamaks erieffekti-meistriks õuduskino ajaloos. Koos Gregory Nicotero'ga loodud stuudio K.N.B. EFX Group on teinud teinud grimmi ja effekte näiteks sellistele klassikutele nagu EVIL DEAD 2, BRIDE OF RE-ANIMATOR, TREMORS, THE PEOPLE UNDER THE STAIRS jms. Kui Kurtzman oli erieffekti-maailmas juba kanda kinnitanud proovis ta korra ka režissööritoolis istuda (WISHMASTER) ja produtsendina erinevaid projekte rahastada. Väheteada on ka fakt, et Quentin Tarantino ja Robert Rodriqueze suurepärane vampiirikas FROM DUSK TILL DAWN põhineb Kurtzmani kirjutatud lool. Pärast kümmet aastat on Kurtzman tagasi lavastajatoolil ja enda uue filmistuudioga Precinct 13 Entertainment välja andnud horrorkäki THE RAGE.


Sügaval metsa sees, enda salajases laboratooriumis, teeb süütute inimeste peal katseid hullunud teadlane Dr. Viktor Vasilienko. Ta on loonud viiruse, mis nakatanute välimust moondab ja neid raevuga täidab. Seda kõike selleks, et kätte maksta kapitalistlikule ühiskonnale, kes "tema elutöö - vähi ravimi - talt jõuga ära võtsid". Kõik ei lähe aga plaanipäraselt ja üks katsealune suudab laboratooriumist põgeneda ja nakatada tema laiba peale näksima tulnud raisakotkaid. Linnud omakorda teevad elu kibedaks läheduses toimunud reivilt koju sõitvate noortel.


Kui režissööripukis istub suurepärane erieffekti-meister, siis pole raske arvata, mis on lõpptulemuseks - ülemõistuse hästi lahendatud grimmi ja gore-effektidega vürtsitatud halbade näitlejatöödega ajuvaba stsenaariumi ja dialoogiga käkk. Selline, mille lollused kodus üksi vaadates ajavad haigutama, kuid seltskonna ja õlledega vaadates sobiks justkui rusikas silmaauku. Mis mind ka selle filmi puhul üllatas oli see, kui palju kasutas Kurtzman, ise vanakooli vend, CGI effekte. Zombie-kotkad, plahvatused, tuli, verepursked ja isegi taust autoga sõitmisel - kõik oli lahendatud kergema vastupanu teed minnes ehk siis raali abiga. Sellised asjad teevad olemise kurvaks, kui vanema põlvkonna mehedki hakkavad arvutite abil filmi "lahedamaks" muutma. Müsteeriumiks jäi ka huumoriliin - kas film oli üldse humoorikana mõeldud või kukkus lihtsalt nii välja. Tegelased ajasid küll lolli möla suust välja, kuid muiet ei suutnud nad suule tekitada korrakski. Ainuke muhedaks tegelaseks jäidki kuri teadlane ja tema isiklik Oompa-Loompa, kes enda kommentaaridega pidevalt itsitama ajas. Mõistlik gorefest, ilma maitset andvate lisadeta.

4/10

"Kiss the monkey! Kiss the monkey!"

"I'm going to rip your tits off and eat them!"

I Love Sarah Jane (2008)

by , under


Režissöör: Spencer Susser
Osades: Brad Ashby, Mia Wasikowska, Vladimir Matovic, Beau South jt.
Filmi pikkus: 14 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1157658/

Jätkame zombie radadel. I LOVE SARAH JANE on mõnus lühifilm Austraaliast, mis räägib loo 13-aastasest Jimbo'st, kes on kiindunud vanemasse tüdrukusse Sarah'sse ja proovib teha kõik, et tema maailma imbuda. See kõik toimub muidugi maailmas, kus zombieviirus on jätnud lapsed ilma vanemateta ja nii veedavadki noored päevi ringi tuikuvate zombiedega "mängides". Film ise oli väga mõnusa atmosfääriga - post-apokalüptiline maailmapilt segatuna tsilli aussie'de indiefilmi hõnguga. Kuna selle mõneteistkümne minutiga ei jõuta just palju näidata, sobiks see lühifilm ideaalseks promoklipiks suurema projekti rahastajate otsimiseks. Indielik noorte armastuslugu taustaks zombie-epideemia näitaks zombie-žanri ju täitsa uue külje alt...

7/10

Zombie Strippers (2008)

teisipäev, juuni 03, 2008 by , under


Režissöör: Jay Lee
Osades: Jenna Jameson, Robert Englund, Roxy Saint, Joey Medina, Shamron Moore jt.
Filmi pikkus: 94 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0960890/

"They'll dance for a fee, but devour you for free."

Kuna ajumölakas oli kuuma ilmaga niigi üles soojenenud, otsisin ma enda filmihunnikust eriti iisit ja ajuvabat meelelahutust. Kõigi seast paistis zombie-stripparite etteasted kõige mahlasem olevat. Olin ma tegelikult ju tegelikult päris pikka aega selle vaatamist oodanud aga kartes räiget pettumust lükkasin ma vaatamist pidevalt edasi. Zombie-filmid on ju mulle alati meeldinud ning kunagine esimene (ja siiani ka viimane) stripikas käimine oli ka... mmmm... huvitav kogemus hehe.


Bushi administratsioon on valitud neljandat korda võimule. Peale selle, et Bush saadab laiali USA kongressi ja keelab avaliku alastioleku on ta ka sõjas paljude riikidega kaasa arvatud Kanada ja iseseisva Alaskaga. Et vähendada sõjakaotusi, leiutavad teadlased viiruse, mille abil saaks surnud sõdurid uuesti sõjatandrile saata. Viirus läheb muidugi kontrolli alt välja ja varsti on terve asutus täis uimerdavaid zombisid. Kohale saadetakse kõikvõimas Z-squad, kelle ülesandeks on terve asutus puhtaks teha. Üks liige saab aga hammustada ja ta otsustab põgeneda, leides varjupaiga lähedalasuvas underground-stripikas, kus ta aga varsti Jenna Jamesoni kõri kallale läheb, muutes viimase super-zombie-strippariks. Tuleb välja, et zombie-stripparid suudavad klientidelt tunduvalt rohkem raha välja meelitada kui tavalised stripparid ja rahamaias klubiomanik näeb selles suurepärast võimalust rikastuda, mis sellest et enda kelder pidevalt laipadega täieneb.


ZOMBIE STRIPPERS oli üllatavalt mõnus ajaviide. Rohkelt paljast pinda, kamaluga odavaid erieffekte ja väga juustust huumorit. Mis mind aga eriti üllatas oli see kuidas kogu selle jandi sisse oli pikitud väikestviisi poliitilist satiiri ja sotsiaalset kriitikat - see kuidas zombistunud stripparid kõigi "tavaliste" stripparite kliendid ära röövisid võib vabalt pidada metafooriks naiste seas buumina levivast ilulõikuse-maaniast. Kuuldavasti pole see Jay Lee'le esimene kord tuua juustuse välimusega käkiga vaataja ette midagi hoopis sügavamat, kui esmapilgul paista võib (vt. THE SLAUGHTER). Kirsiks tordi peal oli stseen, kus just zombistunud Jenna Jameson võtab uuesti kätte Nietzche raamatu ja lausub midagi sarnast: "Oh, this makes so much more sense now!". Et mitte liiga kiitvaks kätte minna, siis tuleb öelda, et tükk kannab z-kategooria filmi nime auga välja - kehv montaaž, kehv videokvaliteet, kehvad CGI effektid ja väga enda karakterid ülemängiv Robert Englund. Vastukaaluks jälle pidevalt paljad kenad neiud ja korralikes kogustes verd, mäda ja kusi ja suurepärane finaaliheitlus kahe rivaalitseva strippari vahel. Sweet!

Keda zombied ja/või paljad naised külmaks ei jäta, teda ei jäta kindlasti täiesti külmaks ka antud film. Kes aga midagi sügavamat otsib ja ei pelga selleks ka sitahunnikusse puurida, see võib lugeda artiklit "Zombie Strippers kui intellektuaalne maiuspala" (SIIT).

5/10

Stripparid...

... ja Z-squad'i sõdurtsikid.

Poster: Tôkyô zankoku keisatsu / Tokyo Gore Police (2008)

by , under

Kataude mashin gâru / The Machine Girl (2008)

by , under


Režissöör: Noboru Iguchi
Osades: Minase Yashiro, Asami, Demo Tanaka, Ryôsuke Kawamura jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1050160/

"It's Payback Time!"

Kuna Aasia ekstreemkino tootmistempo on kõvasti langenud võrreldes 80- või 90ndatega, siis tuleb tänapäeval igast niidiotsast kinni haarata, mis romantiliste komöödiate ja ajuvabade äktsionfilmide vahelt välja piilub, et oma doos kätte saada. THE MACHINE GIRL õnneks sai kõvasti haipi (ka meie filmiblogijate poolt) ja suutis ajusse sööbida enda suurepärase traileriga, et kahe silma vahele ta poleks kuidagi saanud jääda. Nii liikuski film prioriteediredelil kõrgele astmele ja esimesel vabal hetkel heitsin sellele japside gorefestile ka silma peale.


Ami elab, peale seda kui nende vanemad enesetapu tegid, üksi enda noorema venna Yu'ga rahuliku elu. Olukord aga muutub kui ühel päeval sureb Yu ja tema parim sõber Takeshi kiusajate kamba, kelle liider Sho on omakorda kohaliku yakuza bossi poeg, käe läbi. Ami otsustab venna surma uurima hakata ja leiab tema päeviku, kus on kirjas kõik, kes talle liiga teinud. Nii lähebki Ami üksi yakuza perekonnale õpetust andma, kuid lõpetab hoopis ise ühe käe võrra vaesemana. Siin tulevad mängu teise tapetud poisi Takeshi vanemad, kes on juhuslikult automehhaanikud ja treivad kättemaksu ihkavale neiule uue käe - kaheksaraudse kuulipilduja.


THE MACHINE GIRL reklaamib end ajuvaba verekarussellina ja oma adrenaliinidoosi saab vaataja sealt kindlasti ka kätte. Küll aga jäi mind häirima, kuidas juba traileris kõik filmi kõik tippmomendid ära näidati ja mulle ainult tuim ja pikk sissejuhatus mälumiseks jäeti. Film võttis oodatud pöörded välja alles siis kui Ami endale uue käe sai - ja see juhtus alles viimase kolmandiku sees. Enne seda oli kindlasti oma momente, kuid tempo tõmbas kogupildile vee peale. Viimases kolmandikus see-eest anti juba täie raha eest - poolitati inimesi, lennutati jäsemeid, pritsiti tohutult verd ja loobiti lendavat giljotiini - tuues silme ette Takashi Miike või Naoyuki Tomomatsu hullumeelsemad momendid. Kuigi filmitegijail paistis ideid jaguvat, tuues meieni friiki kättemaksuloo, veel friikimate karakteritega ning veel friikimate tapmisstseenidega, jäi üldpildist nagu mingi kiiks puudu. Kohati oleks nõudnud isegi veidike enam perverssusi (Noboru Iguchi on siiski minevikus ka pornokate lavastamisega raha teeninud), tumedamat huumorit ja rohkem paljaid ilusaid tüdrukuid. Praegu aga jättis mulje nagu film oleks mõne ülikõva anime tsipake nõrgem live-action versioon.

6/10

Jah!