Truth?

teisipäev, juuli 22, 2008 by , under

Poster: Fallout 3 (2008)

esmaspäev, juuli 21, 2008 by , under

All The Boys Love Mandy Lane (2006)

by , under

Režissöör: Jonathan Levine
Osades: Amber Heard, Anson Mount, Whitney Abel, Michael Welch, Edwin Hodge jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0490076/

"There's something about Mandy all the boys love."

Mandy Lane on ingel maa peal, keda kõik poisid ihaldavad ja kõik tüdrukud kadestavad. Siiski on siiani tema lähedale end suutnud pressida vaid üks poiss - luuserist Emmet. Olukord muutub aga kui tänu Emmetile saab surma üks järjekordne tüüp, kes Mandy Lane'i südant proovib võita. Kättesaamatu kaunitar hakkab hoopistükis läbi käima kooli kõige populaarsemate inimestega ja nii meelitataksegi ta kaasa üksikusse talusse, kus toimub väike koolilõpupidu. Kõik poisid proovivad Mandy Lane peal oma parimaid võrgutamistrikke, samal ajal kui keegi peokülaliste eluküünalde kallale asub...


Eelnevalt reklaamitud intelligentse slasheri asemel sain ma hoopiski osaliseks üsna korralikult lahendatud nooremale publikule suunatud thrillerile. Selline, mis ei püüagi erinevatest klišeeprobleemidest kuidagi üle olla, vaid võtab asja tsillilt ja liigub juba tuttavat rada pidi. Loomulikult ei jätnud Mandy Lane oma naabritüdrukuliku võluga ka mind külmaks ja nii varastas ta iga stseeni, jättes juhmid kõrvaltegelased teisejärgulisteks - just nii nagu peab. Hoolimata vähesest verest ja puudulikust õudusliinist kindlasti üks viimaste aastate märkimisväärsemaid teinislashereid, võttes SCREAM'ilt teatepulga auga üle.

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/07/all-boys-love-mandy-lane.html

7/10


Picnic at Hanging Rock (1975)

pühapäev, juuli 20, 2008 by , under


Režissöör: Peter Weir
Osades: Rachel Roberts, Vivean Gray, Helen Morse, Kirsty Child jt.
Filmi pikkus: 115 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073540/

"On St. Valentine's Day in 1900 a party of schoolgirls set out to picnic at Hanging Rock. ...Some were never to return."

1967. aastal kirjutas Austraalia kirjanik Joan Lindsay ühe päevaga valmis loo tüdrukutest, kes Hanging Rock-nimelisele mäekesele piknikule sõidavad ja seal jäljetult kaovad. Raamat kogus paari järgmise aastaga kenasti populaarsust - paljuski tänu sellele, et lugu arvati põhinevat tõsielulistel sündmustel - ja ei tulnud ka kaua oodata filmiversiooni, mis oli üheks läbimurdefilmiks Peter Weir'le ja üheks esimeseks Austraalia linatükiks, mis tegi ilma ka väljaspool kodumaad.


On valentinipäev ja Inglise tütarlastekooli kasvandikud sõidavad metsikule sisemaale Hanging Rock kalju juurde piknikut pidama. Keelule vaatamata otsustavad aga neli neiut mäge lähedamalt uurima minna ja kolm nendest kaovad jäljetult. Samuti jääb kadunuks ka enda hoolealuseid otsima läinud õpetaja. Poole tee pealt tagasi pöördunud tüdruk on aga šokis ja ei suuda juhtunule mingit seletust anda. Kuna kohalik konstaabel ei suuda mitte kuidagi müsteeriumit lahendada, tekitab see pingeid kohalikus kogukonnas ja ka tütarlastekoolis, mille direktriss enda asutuse maine pärast kartes järjest rohkem stressi langeb. Juhtunult ei aita saladuseloori eemaldada ka teise tüdruku leidmine, kes samuti ei mäleta midagi, mis teistega juhtus...


PICNIC AT HANGING ROCK on just selline film, mida kas vihatakse või armastatakse. Üheltpoolt on tegu aeglase looga, kus 1oo minuti jooksul ühelegi küsimusele vastust ei anta, vaid tekitatakse neid pidevalt juurde. Teiseltpoolt on tegu suurepärase atmosfääriga müsteeriumiga, mis vaataja lihtsalt endasse tõmbab ja ta erinevaid niidiotsi otsima paneb, et vähemalt enda peas asjadele mingi loogiline seletus anda. Halva maigu jättis suhu vaid see, et olin enda jaoks pool võlust rikkunud saades eelnevalt teada, et tegu on puhta fiktsiooniga, mitte tõsieluliste sündmustega nagu alguses võis tunduda ja nende jaoks, kes filmi kohta veel midagi uurinud pole, ma seda rikkuma ei hakka. Võtke lihtsalt ette ja nautige imeilusat Austraalia loodust, kananahka tekitavat muusikat ja Austraalia suurimat müsteeriumit!

8/10

Joshikyôei hanrangun / The Girls Rebel Force of Competitive Swimmers (2007)

kolmapäev, juuli 16, 2008 by , under

Režissöör: Kôji Kawano
Osades:
Mizuka Arai, Sasa Handa, Yuria Hidaka, Hiromitsu Kibata jt.
Filmi pikkus: 78 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1134826/

Aki esimene päev uues koolis ei kujune üldsegi lihtsaks. Nimelt on üks hullunud teadlane kõiki koolisolijaid nakatanud viirusega, mis nad verejanulisteks tapamasinateks muudab. Ainukesteks pääsenuteks on tüdrukute ujumisvõistkond - kloorivesi muudab viiruse vastu immuunseks - ja nii peavadki nemad Aki abiga vastu astuma kurjale teadlasele ja tema zombie-armeele.


Filmi poster tegelikult ütleb juba kõik, mida film pakkuda suudab. Siin on poolpaljad tüdrukud, kes zombistunud koolitüdrukutega rinda pistavad, vahepeal ise rindasid välgutavad ja omavahel armastust jagavad. Jaapanile omane trash-kino, mis poolteist tundi mõnusat ja jaburat meelelahutust pakub, kuid hiljem järelemõeldes on ikka üsna ilmetu tükk. Meesterahvastele sobib kindlasti vaatamiseks juba peaosalise Sasa Handa "silmade" pärast, naistele sobib pigem aga köögis üks korralik lasanje valmis küpsetada.

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/05/nihombie-2-girls-rebel-force-of.html

5/10

See stseen juba väärib eraldi väljatoomist - klassika!

Automaton Transfusion (2006)

by , under


Režissöör: Steven C. Miller
Osades: Garrett Jones, Juliet Reeves, William Howard Bowman, Rowan Bousaid jt.
Filmi pikkus: 75 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0469683/

"Blood...Will...Run"

Viimase aastaga on õudusfilmidele keskendunud portaali Bloody-Disgusting.com tase ikka tohutult allakäinud. Küll topivad nad endale igalepoole suuremate Hollywoodi saastafilmide reklaame, mis häirivad saidil ringi liikumist (viimastest meenub THE HAPPENING'i promotrailer, mis terve esilehe enda alla võttis ja tuli otsima hakata "close" nupukest). Teiseks meeldib neile viimasel ajal igat teist madalaeelarvelist indie-horrorit taevani kiita. Kuna tegu on ikkagi nišiportaaliga, mis on valinud just õudukate arvustamise, siis võiks ka arvustajatelt oodata pigem professionaalset ja kriitilist pilku uute filmide pihta, kui madalkohtadest mööda vaatamist ja heade külgede liigset rõhutamist tänu kirjutaja enda armastusest horroržanri vastu. See lihtsustaks kindlasti žanri austajate tööd eristada terasid sõkaldest ja nad ei peaks enam pöörduma teisejärguliste allikate poole (nagu minu blogi höh höh). Siiski on teada, et raha paneb rattad käima ja juba filmi DVD, kasti õlut ja suvaliselt scream queen'ilt blowjobi saanud arvustaja ei saagi enam filmi kohta midagi halvasti öelda ja kirjutab arvustuse, mis horrorisõpru haledalt tillist tõmbab, kuid annab filmi produtsendile mingi laheda fraasi suurelt DVD kaanele suruda. AUTOMATON TRANSFUSION'iga suutis BD mulle järjekordselt mõnusa tünga teha.


Grover City's hakkavad toimuma veidrad sündmused - laibakuuris olevad surnud ärkavad ellu ja ründavad sealseid töötajaid, õpilane soovib tükki oma õpetajast haugata jne. See aga ei ärata kellegi tähelepanu ja nii lähevad kõik enda tegemistega edasi. Kolm sõpra sõidavad rahulikult tühjal maanteel naaberlinna, et seal kontsertit nautida ja kohalikud cheerleaderid ja sportlased peavad enda tavalist majapidu - kepi ja alkoga. Kõigile noortele jõuab toimuv zombie-mayhem kohale alles siis, kui terve linn nakatunuid täis on ja nende liha himustavad.


AUTOMATON TRANSFUSION on tegelikult oma olemuselt aus kraam. 6 päeva ja 30 000 dollariga üles võetud indie-horror, mis pakub verd ja ajuvaba meelelahutust. Omamoodi 28 DAYS LATER lollim väikevend. Siiski on aga Steven C. Miller oma debüütfilmiga igatepidi ämbrisse astunud. Kõige enam vast kiruks tobedat viisi film üles võtta - MTV'likult hüplev kaamera EI OLE lahe, pigem väsitab see silmi ja mõjub üldse tobedalt. Sellele lisaks on otsustatud niigi häirivale pildile lisada juurde veel tobe järeleffekt, mis pildi veelgi raskemini jälgitavaks muudab. Ka erinevad surmastseenid ei suutnud originaalsusega silma paista - paar lahedat money shot'i küll oli (loote rebimine kõhust!), kuid tavaliselt vältis kaamera otsest märulit näitamast. Kõige rohkem aga jäi kripeldama tobe lõpupüänt, mis proovis zombieloole anda sügavama külje (valitsuse vandenõud jms) ja samuti anti otsene vihje, juba eoses läbikukkunud, järjele. Holy Grail of “true” independent horror films my ass!

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/04/automaton-transfusion.html

2/10

Nagu ikka, paistab Dimension Extreme silma oma erakordselt mageda kaanekujundusega