Režissöör: Peter Maris
Osades: Deborah Rennard, Garrick Dowhen, Daniel Radell, Frank Garret jt.
Filmi pikkus: 87 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0190520/
"...a 21st century mad land!"
Filmi pikkus: 87 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0190520/
"...a 21st century mad land!"
LAND OF DOOM näol on tegemist ühe MAD MAX'i triloogia tõttu populaarsuse tipul olnud post-apokalüptiliste filmide laineharjal valminud häbitu klooniga, mida vorpisid suure innuga nii itaallased kui ka ameeriklased. Ei saanud ju keegi endale väita, et kunagiste vangide järelpõlv kuskil kaugel saarel olematute rahadega nii menukaid filme valmistavad. Ka Peter Maris soovis kerge vaevaga rikkaks saada ning sõidutas näitlejad ja võttemeeskonna Türkki. Lennukis kirjutati valmis paarileheküljeline stsenaarium ja ülejäänud jäeti improviseerimisoskuse kaela.
Sisust. Tuumasõda on maailma tolmuseks kõnnumaaks muutnud, kus väheseid inimkogukondasid terroriseerivad õelad bandiidid veidrat maski kandva Slateri juhtimisel. Veidral kombel ei otsi bandiidid küladest ellujäämiseks vajalikku, vaid soovivad lihtsalt eluasemed maha põletada, naised vägistada ja mehed maha nottida, mis antud olukorras just kõige mõistlikuma tegutsemisviisina ei kõla. Lihtrahva ainukese kaitsjana kerkib esile naissõdalane Harmony, kes kunagisest vägistamiskatsest traumeerituna end ühelgi mehel puutuda ei lase. Ta leiab ühest koopast vigastatud sõdalase Andersoni, kes kunagi kuulus bandiitide sekka ja on seetõttu nüüd nende bossi poolt tagaotsitav. Noored ühendavad jõud ja asuvad teele "paradiisi" poole, mille asukohast kummalgi aimugi pole.
LAND OF DOOM kukkus välja täpselt nii nagu võis arvata. Korraliku stsenaariumi puudumine paistab silma iga tegelase öeldud lausest ja tegevuskavast ning ka lugu ise liigub üle kivide ja kändude. Silma jäid veel kõrbesõdurite mootorrataste ja -sõidukite külge kleebitud kiiruga papist välja lõigatud ornamendid ja nende halenaljakad läikivad nahast kostüümid, kuid see kõik nägi välja nii armsalt tobe, et filmi camp-väärtus vaid sai tänu sellele läiget juurde. Au tuleb aga teosele anda, et suutis paaril korral tüüpilistelt post-apokalüptilist maailma kujutavatelt filmistampidest kõrvale vaadata ja tõi sisse nii mõnegi huvitava elemendi. Türgis asuvad kaljurahnude sisse uuristatud elamud ja koopasüsteemid inimvarede elukohana jätsid võib-olla, et isegi autentsema mulje tuumasõja poolt üle käidud maast, kui keset kõrbe asuvad rämpsust ehitatatud majauberikud. Samuti liikusid mööda tühermaad ringi katkust räsitud, kaltsudesse mässitud inimeste kolonnid, punane lipp pea kohal lehvimas ning koopasüsteemides elasid mungarüüdes kääbused, kes kahtlased meenutasid STAR WARS-seeriast tuttavaid Jawasid. Nagu ka paljude muude asjade puhul, jäeti ka nende taust kahjuks lihtsalt lahti seletamata.
Nüüd aga lähemalt mu lemmikstseenist, mis loodetavasti oli välja mängitud ilma mingisuguse stsenaariumi abita. Bandiidid nimelt jälitasid peakangelasi ja järsku otsustas üks lihtsõdur enda tsiklirisuga väikese mäekese otsa sõita ja kukkus. Selle peale pöördus nende ninamees enda sõidukiga sündmuskohale ja küsib, et mis juhtus. Õnnetu mees vastab selle peale süütu häälega, et ta proovis mäest üles sõita ja lihtsalt kukkus ning boss kutsub ühe käsilase teda abistama ja ise minema sõidab. Kohale tõtanud sõber võtab siis kukkunud mehe peale, mispeale viimane abistajat nuusutab ja lausub, et too lõhnab halvasti. Appitõtanud tõuseb püsti, vaatab ringi ja annab kommenteerijale korraliku tou, mispeale viimane ratta seljast lendab, istub ise uuesti ratta selga ja naerdes taha vaadates ära sõites künka otsast alla kihutab ning mootorrattaga õhku lendab. Stseenile annavad kindlasti juurde tegelaste teadmatust kajastavad näoilmed ja närvlised liigutused, justkui ei teaks mehed, mida edasi teha. Puhas kuldne juustukera!
Sisust. Tuumasõda on maailma tolmuseks kõnnumaaks muutnud, kus väheseid inimkogukondasid terroriseerivad õelad bandiidid veidrat maski kandva Slateri juhtimisel. Veidral kombel ei otsi bandiidid küladest ellujäämiseks vajalikku, vaid soovivad lihtsalt eluasemed maha põletada, naised vägistada ja mehed maha nottida, mis antud olukorras just kõige mõistlikuma tegutsemisviisina ei kõla. Lihtrahva ainukese kaitsjana kerkib esile naissõdalane Harmony, kes kunagisest vägistamiskatsest traumeerituna end ühelgi mehel puutuda ei lase. Ta leiab ühest koopast vigastatud sõdalase Andersoni, kes kunagi kuulus bandiitide sekka ja on seetõttu nüüd nende bossi poolt tagaotsitav. Noored ühendavad jõud ja asuvad teele "paradiisi" poole, mille asukohast kummalgi aimugi pole.
LAND OF DOOM kukkus välja täpselt nii nagu võis arvata. Korraliku stsenaariumi puudumine paistab silma iga tegelase öeldud lausest ja tegevuskavast ning ka lugu ise liigub üle kivide ja kändude. Silma jäid veel kõrbesõdurite mootorrataste ja -sõidukite külge kleebitud kiiruga papist välja lõigatud ornamendid ja nende halenaljakad läikivad nahast kostüümid, kuid see kõik nägi välja nii armsalt tobe, et filmi camp-väärtus vaid sai tänu sellele läiget juurde. Au tuleb aga teosele anda, et suutis paaril korral tüüpilistelt post-apokalüptilist maailma kujutavatelt filmistampidest kõrvale vaadata ja tõi sisse nii mõnegi huvitava elemendi. Türgis asuvad kaljurahnude sisse uuristatud elamud ja koopasüsteemid inimvarede elukohana jätsid võib-olla, et isegi autentsema mulje tuumasõja poolt üle käidud maast, kui keset kõrbe asuvad rämpsust ehitatatud majauberikud. Samuti liikusid mööda tühermaad ringi katkust räsitud, kaltsudesse mässitud inimeste kolonnid, punane lipp pea kohal lehvimas ning koopasüsteemides elasid mungarüüdes kääbused, kes kahtlased meenutasid STAR WARS-seeriast tuttavaid Jawasid. Nagu ka paljude muude asjade puhul, jäeti ka nende taust kahjuks lihtsalt lahti seletamata.
Nüüd aga lähemalt mu lemmikstseenist, mis loodetavasti oli välja mängitud ilma mingisuguse stsenaariumi abita. Bandiidid nimelt jälitasid peakangelasi ja järsku otsustas üks lihtsõdur enda tsiklirisuga väikese mäekese otsa sõita ja kukkus. Selle peale pöördus nende ninamees enda sõidukiga sündmuskohale ja küsib, et mis juhtus. Õnnetu mees vastab selle peale süütu häälega, et ta proovis mäest üles sõita ja lihtsalt kukkus ning boss kutsub ühe käsilase teda abistama ja ise minema sõidab. Kohale tõtanud sõber võtab siis kukkunud mehe peale, mispeale viimane abistajat nuusutab ja lausub, et too lõhnab halvasti. Appitõtanud tõuseb püsti, vaatab ringi ja annab kommenteerijale korraliku tou, mispeale viimane ratta seljast lendab, istub ise uuesti ratta selga ja naerdes taha vaadates ära sõites künka otsast alla kihutab ning mootorrattaga õhku lendab. Stseenile annavad kindlasti juurde tegelaste teadmatust kajastavad näoilmed ja närvlised liigutused, justkui ei teaks mehed, mida edasi teha. Puhas kuldne juustukera!
5/10
0 Responses to 'Land of Doom (1986)'
Postita kommentaar