Osades: Jenny Wade, Clu Gulager, Diane Goldner, Martin Klebba
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1104835/
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1104835/
Pärast seda kui tiirased ning näljased monstrumid esimeses episoodis baaritäie inimesi maha nottisid, võtavad nad ette lähedalasuva väikelinna. Sealsed veidrikest elanikud (kääbustest maadlejavennad, ropusuine automüüja, teda pettev abikaasa ja tema armuke) peavad jõud ühendama enda õde otsima mootorratturlesbari ja tema jõuguga ning paari baarisündmustest eluga pääsenuga, et (nüüdseks ohtralt paljunenud) elukatele koht kätte näidata.
Kui esimene osa FEAST taastas mõningal määral mu usu kaasaegsetesse splatteritesse, siis teine osa oli lausa kohustuslik vaatamine. Culager oli muidugi ilma jäänud Project Greenlight rahadest ja pidi "vaid" hakkama saama eelmise filmi tuludega, appi tõttasid õnneks Dimensioni rahajõmmid, kes vaest meest alkoholiga peibutades enda ridadesse meelitasid. Dimension Extreme on minujaoks muidugi üks praeguse aja võikamaid projekte odava horrori levitamiseks, kuna tänu oma võimule suudavad nad nii mõnegi nooremale hakkajast filmirežissöörile pähe istuda ja levitamislepinguga lehvitades filmile enda nõudmisi esitada. Eks tal ole ka muidugi omad plussid - b-horror leiab enda tee kiiremini ja tõhusamalt žanri fännide juurde ja loob võimaluse lavastajal kiirelt järgmise filmi juurde asuda.
FEAST 2 ise oli nii ja naa. Ühelt poolt juba peaaegu, et Troma jälgedes käiv pidevalt halva ja hea maitse piire ignoreeriv filmitükk, kus spermat, mäda ja muid vedelikke lendas rohkem kui raha eest. Teiselt poolt jälle, erinevalt esimesest osast, punnitatud dialoogiga, puise huumoriga, halva arvutigraafikaga (ei jõua mulle pärale, mis otstarbega on tarvis taevast arvutiga luua) käkk. Kui filmi esimesel minutil lastakse pumbakaga niutsuv koer ribadeks ja varsti vägistatakse ka kassi ja visatakse beebi peaga vastu asfalti, taipasin ma, et esimese osa taolist lollercoasterit siit ei tule. Ega need Troma taolised labasused nüüd ka halvad pole, lihtsalt kõigil ei tule need nii geniaalselt välja kui Lloyd Kaufmanil.
Kui esimene osa FEAST taastas mõningal määral mu usu kaasaegsetesse splatteritesse, siis teine osa oli lausa kohustuslik vaatamine. Culager oli muidugi ilma jäänud Project Greenlight rahadest ja pidi "vaid" hakkama saama eelmise filmi tuludega, appi tõttasid õnneks Dimensioni rahajõmmid, kes vaest meest alkoholiga peibutades enda ridadesse meelitasid. Dimension Extreme on minujaoks muidugi üks praeguse aja võikamaid projekte odava horrori levitamiseks, kuna tänu oma võimule suudavad nad nii mõnegi nooremale hakkajast filmirežissöörile pähe istuda ja levitamislepinguga lehvitades filmile enda nõudmisi esitada. Eks tal ole ka muidugi omad plussid - b-horror leiab enda tee kiiremini ja tõhusamalt žanri fännide juurde ja loob võimaluse lavastajal kiirelt järgmise filmi juurde asuda.
FEAST 2 ise oli nii ja naa. Ühelt poolt juba peaaegu, et Troma jälgedes käiv pidevalt halva ja hea maitse piire ignoreeriv filmitükk, kus spermat, mäda ja muid vedelikke lendas rohkem kui raha eest. Teiselt poolt jälle, erinevalt esimesest osast, punnitatud dialoogiga, puise huumoriga, halva arvutigraafikaga (ei jõua mulle pärale, mis otstarbega on tarvis taevast arvutiga luua) käkk. Kui filmi esimesel minutil lastakse pumbakaga niutsuv koer ribadeks ja varsti vägistatakse ka kassi ja visatakse beebi peaga vastu asfalti, taipasin ma, et esimese osa taolist lollercoasterit siit ei tule. Ega need Troma taolised labasused nüüd ka halvad pole, lihtsalt kõigil ei tule need nii geniaalselt välja kui Lloyd Kaufmanil.
3 Responses to 'Feast 2: Sloppy Seconds (2008)'
Comment by Trash.
Ma ei saanud arugi et kompuutriga tehtud taevas. :)
Comment by paranoiadisco.
Peale katusele ronimist oli enamus taustast tehtud arvutiga ja sisestuudios. Mispärast? Jään vastuse võlgu...
Jep, nii ta oli. Mulle jäi kohe silma et tegelased on taustale peale kleebitud.
Postita kommentaar