Režissöör: Mel Gibson
Osades: Rudy Youngblood, Dalia Hernández, Jonathan Brewer, Morris Birdyellowhead jt.
Filmi pikkus: 139 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0472043/

"No one can outrun their destiny."

Mel Gibsonil on kombeks iga enda uue filmiga endale mingi inimgrupi viha kaela tõmmata. Ei jäetud rahule ka tema maalitud pilti kunagise maaja tsivilisatsiooni langusest - Mehhikos elavad indiaanlaste järeltulijad lubasid kinode ees piketeerida ja filmi isegi kohtusse kaevata, sest nende esivanemaid olevat kujutatud verejanuliste barbaritena, kes enda jumalatele ohtralt inimohvreid tõid, meenutades pigem agressiivseid asteeke kui maajasid. Ajasid siis filmitegijad midagi sassi või mitte, mööda ei saa vaadata aga faktist, et suhteliselt väiksel territooriumil omavahel läbi käivad tsivilisatsioonid võtsid ikka üksteiselt traditsioone ja kombestikke üle, olgu siis selleks tolteekide ehituskunst või asteekide inimohverdamiskombed.


APOCALYPTO ei ajagi samas täiuslikku ajaloopilti ega lõpliku tõde taga, ta on sisimas siiski hollywoodilik seiklusfilm, mille ümber on ehitatud uhke raam. On tagaajamist, märulit, armastust - komponendid, mis seiklusfilmi praktiliselt defineerivad. Kuskilt tagant aga suskab Gibson pidevalt sisse enda vaateid, põhjuseid, miks see Ameerika kõrgkultuur siiski hävimiseni jõudis. Oli see erinevate hõimude omavaheline pidev sõjaline hõõrdumine, ümbruskonda laastav metsaraie, haigused, kõrgklassi priiskav elustiil, hädades vireleva alamklassi taustal või hoopiski valgete konkistatooride saabumine Yucatani poolsaarele. Kuigi kehvapoolne lõpplahendus tõi ilusti filmitegijate enda arvamuse esile, võib seda ignoreerides igaüks endale sobiva maajade tsivilisatsiooni languse põhjuse välja valida.


Sarnaselt PASSIONS OF THE CHRIST'ile, kus Gibson näitlejad aramea, heebrea ja ladina keelt rääkima pani, et asi võimalikult ajastutruu välja kukuks, siis võib ka APOCALYPTO's kohata vaid kunagiste indiaani juurtega näitlejaid, kelledest paljudele film esimeseks näitlemistööks oli, ja kuulda vaid Yukateki maaja keelt. Olles lugenud paari raamatut kunagiste Ameerika tsivilisatsioonide arhitektuurist ja kombestikest, oli hea näha kui palju rõhku oli pandud igasugustele väikestele detailidele nagu näiteks ohverdamist ootavate vangide siniseks võõpamine, kipsi tegemine jne. Tundus, et sellistele väikestele detailidele oligi väga palju rõhku pandud ja tänu sellele tekkisid mõningased augud üldpilti.

Väga korralik laupäevaõhtune filmivaatamine: puudustega ajaloo-, kuid suurepärane seiklusfilm.

8/10

Loe ka:
Trash-Can-Dance (5/10)

Režissöör: Joone

Osades: Jesse Jane, Evan Stone, Belladonna, Sasha Grey jt.
Filmi pikkus: 138 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1266097/

"Proceed At Yer Own Risk"

Loomulikult ei tulnud kaua oodata kuni maailma viimase kümnendi kõige räägitum pornofilm endale järje sai. Joone lavastatud PIRATES oli panofilmi kohta väga suurejooneliselt üles võetud, pornotööstuse kõige ümaramad rinnapartiid ja suurimad fallosed viidi paar sajandit tagasi Kariibi meres ulpivatele alustele, kus nad peale tavapärase töö ka veidike puiseid nalju said loopida ning üksteisega mõõgelda. Film sai loomulikult kiirelt tuntuks, pressides välja tavapärastest pornofilmi raamistikust, sai temast ka osake peavoolu filmiajaloost - suutes endale külge haakida üsna kõva kultusmaine.


Filmi järg võtab otsad üles põhimõtteliselt sealt kuhu esimene need jättis ja jätkab samasugust häbitud PIRATES OF THE CARRIBEAN kopeerimist. Saamatu kapten Edward Reynolds peab enda suurte silmadega alluva Julesiga nimelt Jamaika kubernerile tagastama sinise pärli, mis ühelt temale kuuluvalt laevalt piraatide poolt rööviti. Aare on aga röövitud kurikuulsa Xifengi poolt, kes selle abil tahab uuesti ellu äratada merepõhjas lebava Victor Stagnetti laiba. Sinna vahele mahub muidugi ohtralt seksstseene, millest enamus muidugi sügavale loole juurde ei anna.


PIRATES II: STAGNETTI'S REVENGE võib R-reitinguga olla täitsa tüüpiline c-kategooria seiklusfilm, midagi sellist, mida on Sci-Fi Channeli või The Asylum filmidest harjunud ootama - odava arvutigraafika, kaheldava väärtusega näitlejatöödega ja lasteaialaste poolt kirjutatud stsenaariumiga. Nii nagu viimaste seast võib leida täitsa vaadatavaid tükke, näiteks pohmaseks pühapäevaseks filmihommikuks, siis kõlbas ka pornopiraatide seiklustega enda aega kulutada. Natuke sai nalja (paar meesosatäitjat sobiks isegi mõnda odavasse b-filmi mängima), second hand seiklust ja kamaluga paljaid silikoonrindadega neitsikuid. Pornofilmina oleks vast peaaegu täispunktide vääriline, lihtsalt seiklusfilmina saab aga poole vähem.

5/10

Režissöör: Marek Dorbes

Osades: Jan Dolanský, Jaroslav Dusek, Eva Nadazdyova, Anna Fialkova jt.
Filmi pikkus: 81 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0401320/

Grupp filosoofiahuvilisi noori sõidavad pimeda dr. Reinise juhtimisel nädalavahetuseks üksikusse motelli keset metsatukka, et seal rahulikult elu olemuse üle mõtiskleda. Seltskond koosneb erinevatest inimest: sinna kuulub nihilistlike maailmavaadetega Verner, seksi- ja alkoholisõltlasest Lefnerova, oma sõbrannaga ning abielupaar tuhvlialuse meespoolega. Varsti eksib motelli ära ka Jehoova tunnistajast meespornostaar. Ei lähe kaua kui veider seltskond peab jõud ühendama, et vastu hakata motelli tunginud inimliha himustavatele metsavahtidest zombidele.


Filmist sain aimu tänu suurepärasele Rodendronite invasioon blogile, mis kahjuks nüüdseks juba väikses vaimusurmas viibib. Kahjuks aga ei läinud film sama palju peale kui sealsele blogipidajale. Kuna selline slaavilik jant pole mulle kunagi eriti peale läinud, siis ei suutnud seda teha ka tšehhide vaste SHAUN OF THE DEAD'ile. Filosoofiline pool, mis kogu veresauna inimeste ja zombide vahel sidus, oli aga täitsa huvitav nüanss filmi juures.

4/10

Kõrgema astme zombied

Kõigile, kes kinos STAR TREK'i uusversiooni vaadates rahuldust ei saanud ja kes homme pornograafilise sisuga mängufilmi ühisvaatamises PIRATES 2: STAGNETTI'S REVENGE ei osale ja sünnipäevalaps Xipele. Viljakat tulevikku!

Režissöör: Fred Olen Ray
Osades: Shannon Tweed, Ted Prior, Sandahl Bergman, Chad McQueen jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110875/

"Control. Once you lose it, you'll kill to get it back."

Film keerleb ümber salapärase purgis piirituse sees vedeleva mutantloote, kes satub ühe Hiinalinna poeomanikku valdusesse. Tema poodi satub loomingulise kriisi käes vaevlev kirjanik, kes poeomaniku poja suudab ära rääkida ja loote endale koju viib, uskudes miskipärast, et viimane teda kirjutamises aitab. Tuleb välja, et mutant suudab inimesi telepaatilisel teel kontrollida ja nii hakkabki kirjanik vaikselt oma abikaasale järjest veidram tunduma. Kui mängu tulevad veel gängsteritele raha võlgnev kirjastaja ja tema poolt majja sokutatud seksikas sekretär, võib kindel olla, et kogu ajuvabadus viiakse järgmisele astmele.


Tausta uurides oleks võinud ma tegelikult juba varem teada saada, et oodatud veidra b-horror'i asemel serveeritakse vaatajale hoopiski... veidrat softcore-thrillerit. Shannon Tweed on ju legend juba antud žanris aga mina vaatasin vaid torrenti sisututvustuses olevat kolme hästitabatud pilti ja klikkisin, sest raske on mööda vaadata filmist, kus inimesi kontrollib purgis olev mutantloode. IMDb märksõnad annavad filmi olemusest vast paremini aimu: Rear Entry Sex, Buxom, Large Breasts, Erotica, Rough Sex, Female Nudity, Sex, Woman On Top, Breasts, Nudity, Independent Film. Ajab keha higistama tõesti.


POSSESSED BY THE NIGHT tõi kohe silme ette Charles Band'i käki HIDEOUS! (blogis), kus sarnased tegelaskujud inimesi füüsiliselt terroriseerisid. Seekord aga ei eskpluateeritud mutante otseselt, vaid lootejäänuk oli vaid üks element, et tüüpilist seksuaalset pinget täis thriller vähekengi omanäoliseks muuta. Asi tegelikult toimis ja film oli enda tohuvapohus täitsa ladna vaatamine.

6/10

Kurjajuur!

Režissöör: Peter Maris

Osades: Deborah Rennard, Garrick Dowhen, Daniel Radell, Frank Garret jt.
Filmi pikkus: 87 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0190520/

"...a 21st century mad land!"

LAND OF DOOM näol on tegemist ühe MAD MAX'i triloogia tõttu populaarsuse tipul olnud post-apokalüptiliste filmide laineharjal valminud häbitu klooniga, mida vorpisid suure innuga nii itaallased kui ka ameeriklased. Ei saanud ju keegi endale väita, et kunagiste vangide järelpõlv kuskil kaugel saarel olematute rahadega nii menukaid filme valmistavad. Ka Peter Maris soovis kerge vaevaga rikkaks saada ning sõidutas näitlejad ja võttemeeskonna Türkki. Lennukis kirjutati valmis paarileheküljeline stsenaarium ja ülejäänud jäeti improviseerimisoskuse kaela.


Sisust. Tuumasõda on maailma tolmuseks kõnnumaaks muutnud, kus väheseid inimkogukondasid terroriseerivad õelad bandiidid veidrat maski kandva Slateri juhtimisel. Veidral kombel ei otsi bandiidid küladest ellujäämiseks vajalikku, vaid soovivad lihtsalt eluasemed maha põletada, naised vägistada ja mehed maha nottida, mis antud olukorras just kõige mõistlikuma tegutsemisviisina ei kõla. Lihtrahva ainukese kaitsjana kerkib esile naissõdalane Harmony, kes kunagisest vägistamiskatsest traumeerituna end ühelgi mehel puutuda ei lase. Ta leiab ühest koopast vigastatud sõdalase Andersoni, kes kunagi kuulus bandiitide sekka ja on seetõttu nüüd nende bossi poolt tagaotsitav. Noored ühendavad jõud ja asuvad teele "paradiisi" poole, mille asukohast kummalgi aimugi pole.


LAND OF DOOM kukkus välja täpselt nii nagu võis arvata. Korraliku stsenaariumi puudumine paistab silma iga tegelase öeldud lausest ja tegevuskavast ning ka lugu ise liigub üle kivide ja kändude. Silma jäid veel kõrbesõdurite mootorrataste ja -sõidukite külge kleebitud kiiruga papist välja lõigatud ornamendid ja nende halenaljakad läikivad nahast kostüümid, kuid see kõik nägi välja nii armsalt tobe, et filmi camp-väärtus vaid sai tänu sellele läiget juurde. Au tuleb aga teosele anda, et suutis paaril korral tüüpilistelt post-apokalüptilist maailma kujutavatelt filmistampidest kõrvale vaadata ja tõi sisse nii mõnegi huvitava elemendi. Türgis asuvad kaljurahnude sisse uuristatud elamud ja koopasüsteemid inimvarede elukohana jätsid võib-olla, et isegi autentsema mulje tuumasõja poolt üle käidud maast, kui keset kõrbe asuvad rämpsust ehitatatud majauberikud. Samuti liikusid mööda tühermaad ringi katkust räsitud, kaltsudesse mässitud inimeste kolonnid, punane lipp pea kohal lehvimas ning koopasüsteemides elasid mungarüüdes kääbused, kes kahtlased meenutasid STAR WARS-seeriast tuttavaid Jawasid. Nagu ka paljude muude asjade puhul, jäeti ka nende taust kahjuks lihtsalt lahti seletamata.


Nüüd aga lähemalt mu lemmikstseenist, mis loodetavasti oli välja mängitud ilma mingisuguse stsenaariumi abita. Bandiidid nimelt jälitasid peakangelasi ja järsku otsustas üks lihtsõdur enda tsiklirisuga väikese mäekese otsa sõita ja kukkus. Selle peale pöördus nende ninamees enda sõidukiga sündmuskohale ja küsib, et mis juhtus. Õnnetu mees vastab selle peale süütu häälega, et ta proovis mäest üles sõita ja lihtsalt kukkus ning boss kutsub ühe käsilase teda abistama ja ise minema sõidab. Kohale tõtanud sõber võtab siis kukkunud mehe peale, mispeale viimane abistajat nuusutab ja lausub, et too lõhnab halvasti. Appitõtanud tõuseb püsti, vaatab ringi ja annab kommenteerijale korraliku tou, mispeale viimane ratta seljast lendab, istub ise uuesti ratta selga ja naerdes taha vaadates ära sõites künka otsast alla kihutab ning mootorrattaga õhku lendab. Stseenile annavad kindlasti juurde tegelaste teadmatust kajastavad näoilmed ja närvlised liigutused, justkui ei teaks mehed, mida edasi teha. Puhas kuldne juustukera!

5/10

Režissöör: Anders Banke

Osades: Petra Nielsen, Carl-Åke Eriksson, Grete Havnesköld, Emma Åberg jt.
Filmi pikkus: 98 min.
Osades: http://www.imdb.com/title/tt0454457/

"One Month 'Til Dawn..."

Olin küll kuskilt kuulnud, et Kinomaja saal on läbinud väikse uuenduskuuri, kuid enda silmaga näinud polnud. Ausaltöeldes, olen Kinomaja külastanud vaid ühel PÖFFi seanssi (AMERICAN HARDCORE) raames, käinud seal paaril punk-kontserdil ja ühe breakcore-küttel (Enduser ja Bong-ra... fukk jee!). Kui nüüd selline võimalus kätte toodi, et saab ka peale saali üle vaatamise veel paari aasta vanust Rootsi õuduskomöödiat näha, ei tulnud pikalt mõelda. Otsisin peale tööpäeva lõppu üles sõbra ning asusin väsimust trotsides (enne kella 9 ärkamine tuleks seadusega ära keelata) Uus tn 3 poole.


Filmi keskmes on väike linnake Norrbotten Põhja-Rootsis, kuhu kolivad elama Saga ja tema arstist ema Annika. Annikale nimelt pakutakse töökohta kohalikus haiglas, kus töötab tema iidol professor Beckert. Professoril on aga räpane saladus, nimelt kandis ta teises Maailmasõjas natsimundrit ning keset lahingumöllu üksikus talumajas varju otsides vampiiride otsa sattus. Nüüd arstina proovib ta oma needust täiustada, et luua uus, võimsam vampiiri-rass. Kahjuks satuvad aga tema loodud tabletid kohalike noormeeste kätte, kes nende abil ühel majapeol melu üleval kavatsevad hoida. Ei lähegi kaua kui väikelinn verejanulisi vampiire täis on.


Oodatud verise ja lögase komöödia asemel serveeriti hoopiski noortele mõeldud vampiirifilmi, kus naljad olid enamjaolt puised ja verd pritsiti vaid pooleliitristest kokapudelitest. Midagi sellist on arvatavasti tulemuseks, kui ristata omavahel FROM DUSK TILL DAWN ja GINGER SNAPS ning tuua LET THE RIGHT ONE IN'st tuttavasse külma ja pimedasse Rootsi väikelinna. Tõsi küll, film omas momente, mis mind ja ülejäänud viite kinokülastajat muhelema ajas, kuid see kadus kokkuvõttes lihtsalt tobeda jandi sisse ära.

4/10

Eeskujulik grimmitöö

Režissöör: Pil-Sung Yim

Osades: Kang-ho Song, Ji-tae Yu, Hee-soon Park, Yoon Jae-Moon jt.
Filmi pikkus: 115 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462703/

Film suutis tänu Korea filmile ebatavaliselt suure eelarve (8 miljonit dollarit) ja kohaliku filmitööstuse koorekihist koosneva näitlejaansambliga parajat elevust tekitada, kuid ei löönud kinodes oodatult läbi. Pärast DVD-reliisi sai film muidugi välismaiste kriitikute poolt kiidulauluga üle külvatud - kiideti filmi suurepärast atmosfääri ja näitlejatööde meisterlikkust. Ei saanud ju minagi kuidagi sellisest positiivsest suminast mööda vaadata, mis sest, et kohalik Aasia filmidele spetsialiseerunud filmiblogija Gang-pae filmi kohta vaid "täitsa vaadatav" ütles.


Choi Do-hyung juhtimisel proovib 6-liikmeline ekspeditsioon jõuda Antarktika kõige ligipääsmatusse punkti. Kuna meestel on tänu polaarpäeva lõppemisele tuli takus, hakkab ka meeste vaimne tasakaal kõikuma ja omavahelised suhted teravamaks muutuma. Olukorda ei paranda ka lumest leitud päevik, mis kuulus 80 aastat tagasi samal teekonnal olnud brittide ekspeditsioonile, kust mehed hakkavad paralleele silmama oma kiivakiskuva rännakuga.


Lavastaja Pil-Sung Yim võttis enda debüütfilmiga arvatavasti liiga suure tüki haukamiseks. Joon-ho Bong'i poolt kirjutatud stsenaarium oleks pidanud perfektselt filmilindile võetuna toimima samaaegselt mitmel tasandil, kuid potensiaali ei suutnud režissöör kordagi maksimaalselt ära kasutada. Pakuti küll närvikõdi pakkuvat horrorit, psühholoogilist thrillerit ning ilusal valgel maal aset leidvat seiklusfilmi, kuid selle asemel, et ühe žanri nüansse veel teisteks läikivamaks lihvida, serveeriti parajat segadust, mille kohta saab vaid öelda: ei liha ega kala. Nii rikkusidki imetillukesed detailid ära selle psühholoogilise õõvafilmi, mis vaevu-vaevu liikudes täitsa mõnusa lõpuni jõudis.

Kriitikutega tuleb siiski paaris asjas nõustuda. Näitlejatööd olid suurepärased, suutes vaatajateni väga ehtsalt tuua külmast muserdatud meeste paranoiad ja hirmud. Kang-ho Song, keda on harjunud vaid humoorikates rollides nägema, näitas, et suudab ka tõsisemast küljest end näidata. Samuti oli lumine lõunapoolus suurepäraselt kaamera peale saadud ja lausa nõuab suurelt ekraanilt nautimist.

5/10

Režissöör: Craig R. Baxley

Osades: Dolph Lundgren, Brian Benben, Betsy Brantley, Matthias Hues jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0099817/

"Good cop. Bad alien. Big trouble."

Miskipärast on mul ikka nii, et korraliku adrenaliinidoosi kätte saamiseks tuleb pilgud pöörata 90ndate märulite ja põnevusfilmide poole, kus peale rohelisema muru olid ka jõhkramad kurikaelad, matšolikumad peakangelased, paljamad naised, veidramad ideed ja mis kõige tähtsam peale näo oli olemas ka tegu. Ajaga on need filmid muidugi juustuhõngu ja -maitset kogunud ja sobivad suurepäraselt veini kõrvale nautimiseks, olles tõelised gurmaanide maiuspalad.

Jack Caine. Houston cop. Human. What he's up against, isn't.

Dolph Lundgren mängib tüüpilist pahast poisist võmmi Jack Caine'i, kes on enda eesmärgiks seadnud linn narkokaubitsejatest tühjaks peksta, nii ongi tema peamiseks sihtmärgiks kohaliku kuritegeliku grupeeringu pea Victor Manning. Nende kahe kassi ja hiire mängule aga trügib jõuga vahele kosmosest kohale sadanud võõrorganism, kes hoolimata rahumeelsest tervitusest ("I come in peace...") hakkab tapma nii gängstereid kui ka süütuid linnaelanikke, seda ühel eesmärgil ammutada nende kehadest endorfiine, mis kusagil kaugel planeedil on hinnaline narkootikum. Talle on loomulikult järgi saadetud ka kosmosepolitseinik, kes koos Jack Caine'i ja tema födekast paarimehega peab narkosmugeldajast tulnukale otsa peale tegema, ennem kui see vajaliku noosi kätte saab.

He came in search of a drug so rare it could only be found in one place... Man.

Dolph Lundgren on üks nendest minevikku vajunud kunagistest löömakangelastest, kelle filme lapsepõlvest nagu eriti ei mäletagi. Kui Schwarzenegger ja Norris mälestust hoiavad kohalikud telekanalid siiamaani üleval, siis rootslasest lihamäe nägu televiisori poolt üles kasvatatavad lapsed enam ei tunne. Filmi ajal natuke ajulihaseid pingutades tulid peale antud filmi veel meelde MASTERS OF THE UNIVERSE ja UNIVERSAL SOLDIER, kahtlaselt vähe võrreldes teiste sama perioodi märulikangelastega. Ei olnud mul näiteks aimu, et mees on mänginud The Punisheri filmiversioonis peategelast ja loomulikult läks film vaatamist vajavate filmide nimekirja - eriti peale DARK ANGEL'i nägemist, kus mees näitab kui hästi ta tegelikult sellistesse rollidesse enda iseloomutu olemisega sobib.

Jack Kane thought he'd busted every breed of crook on Earth. He has.

DARK ANGEL on äärmiselt ajuvaba, kuid nauditavalt vägivaldne, plahvatusterohke ning libedalt kulgev lõbusõit. Omamoodi buddy cop-filmi ja PREDATOR 2 ristsugutis, kus Dolph Lundgren one-liner'itega hunnikute viisi kaabakaid teise ilma saadab, oma nohikust paarimehega taidleb ja hiiglasemõõtu tulnukaga rinda pistab, samal ajal enda isikliku elu paika sättides - taustaks anonüümse helilooja poolt kiirelt valmis meisterdatud sündimuusika ja mõne vähemtuntud hevibändi eepilised kitarrivägistamised.

Piltide all on muide filmi reklaamlaused - klassikaline kraam.

7/10

Bad Alien: "I come in peace."

Jack Caine: "But you go in pieces, asshole!"