Režissöör: Pål Øie
Osades: Kristoffer Joner, Marko Iversen Kanic, Eva Röse, Sampda Sharma, Bjørn Floberg jt.
Filmi pikkus: 85 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0356176/

"De skulle holdt seg unna det vannet"

Eelmine kord kui film ETV pealt tuli suutsin ma pool filmist loomalikult maha magada. Kahetsesin muidugi, kuna isegi poole pealt jälgima asudes suutis film mõnusalt kaasa haarata endaga. Seekord ma muidugi sama viga ei teinud ja panin mobiili meeldetuletuse, et aegsasti teleri ette kobida. Paar õltsi oli muidugi sees ja kuumusest jõle uimane, kuid film organismile ja meelele nagu vitamiinisüst.


Et inimasustusest eemal ja karmides tingimustes meeskonnatööd harjutada, siirdub rühm noori teletöötajaid vanema kolleegi eestvedamisel metsa. Idüllilise looduse rüpes aga hakkab juhtuma seletamatuid jubedusi ja mitte kõik ei pääse vintsutustest laanesügavikes elusana…

Metsad on mulle alati midagi sünget ja salapärast sümboliseerinud ja eriti mulle meeldib, kui filmi tegevustik toimub kuskil ürgses metsas. Pål Øie oli, justkui mulle mõeldes, tsivilisatsioonist eemale paksu Norra metsa sõitnud ja seal sünge atmosfääriga horrori lavastanud. Filmi peamisteks tugevusteks on muidugi soliidne näitlejaseltskond (eesotsas kahe Norra kuumima staari Joner ja Flobergiga) ja see, et müstikahõng jääb õhku kuni filmi lõpuminutiteni. Kahju ainult, et lõpupüänt ülejäänud filmiga hästi kokku ei taha minna. Oleks võidud jätta vaatajale mingeid vihjeid, mida teravam pea oleks suutnud läbi närida ja sellest ka mingeid järeldusi teha. Praegune lõpplahendus tuli mingilmääral lambist. Paras üllatus oli ta sellegipoolest, kuna ma oleks arvanud, et tegemist on millegi üleloomulikuga. Kobe Norra õõvafilm sellegipoolest.

7/10

Trailer

Režissöör: Jingle Ma
Osades: Tony Leung Chiu Wai, Ekin Cheng, Kelly Chen, Hiroshi Abe, Cecilia Cheung jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0233600/

Juba teist korda tuleb nädalavahetuse öösel TV3 pealt HK märul. Mis toimub? Oli see vist eelmine nädalavahetus, kui nad näitasid Hark Tsui "Seunlau ngaklau / Time and Tide", mis mulle päris meeldis. Eile näidati unetutele (algas kuskil 2 aeg) filmisõpradele hoopistükkis Tokyo piraate.

Ken ei ilmu oma laulatusele Las Vegases ning tulivihane mõrsja, Macy, sõidab Hong Kongi teda otsima. Seal leiab ta eest ärritunud sisekujundaja Yungi, kellele Ken on andnud katteta tšeki. Keni jäljed viivad Jaapani pealinna, kuhu kaks vastkohtunut ka suunduvad. Seal aga tuleb neil tegemist teha igasuguste kraadedega, kellele samuti Keni asukoht väga tahtis tundub olevat.


"Tokyo Raiders" oli täpselt selline jant, mida sellisel ajal väga sobilik vaadata oli. HK märul mõnusas humoorikas võtmes, segatuna ka mõningase romantikaga. Minuarust suudabki HK veel sellistest tüüpilistest aktsioonikatest viimast välja pressida. Hollywood jahub ikka enda coolide machokatega, kui HK suudab kohmakate ja humoorikate kangelastega poole võluvama filmi valmis vorpida. Eks antud filmi puhul on suureks plussiks ka tugevad näitlejatööd peaosaliste poolt. Välja tooks kindlasti Tony Leung Chiu Wai osatäitmise, kes eelkõige laiemat tuntust võitnud selliste filmidega nagu "Infernal Affairs" ja "Hero", näitab ka enda muhedamat külge natuke kergema rolliga. Tema ja Ekin Chengi vaheline dialoog ajas mind pidevalt itsitama, see tähendab et huumorielement toimis minujaoks küllaltki hästi. Nagu Aasia kinole kohane ei möödunud ka see film ilma väikeste pööreteta, mitte küll oluliste, kuid siiski andsid filmile veidike HK touchi juurde.

"Tokyo Raiders" oli soliidne ajaviitepõnevik, mõnusalt toimiva huumoriga ja heade osatäitjatega. Selline film, mis sulle midagi uut ei paku, kuid meelt lahutab saja-protsendiliselt.

6/10

Tony Leung Chiu Wai - mees, keda on peetud ka Aasia Clark Gable'ks

Režissöör: Fuminori Kizaki (Japan), Jamie Simone (USA)
Osades: Samuel L. Jackson, Kelly Hu, Ron Perlman, John DiMaggio, Phil LaMarr, John Kassir jt.
Filmi pikkus: 5 x 25 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0465316/

Pläru suus ja mõõk vööl haub Afro kättemaksu Justice'le. Mehele, kes tappis ta silmade all tema isa ja kes kannab peapaela numbriga 1, mis teeb temast maailma parima võitleja. Konks on selles, et temale saab väljakutse esitada vaid see, kes kannab parasjagu peapaela numbriga 2. Number kahele võib väljakutse esitada aga igaüks ja nii peab Afro lihtsalt enda tee läbi erinevate õnneotsijate mõõgaga tegema.

Seda DVD'd sai päris mitu aega oodatud, nüüdseks lõpuks reliissiti ja meel on hea. Fännide heameeleks on juurde poogitud 15 minutit ennenägemata materjali ja kaasas on ka lisadeplaat, kus kahjuks sisu vähe. Anime ise oli mõnusalt lihtsalt joonistatud, rõhk oli pandud tegevustikule ja tegelastele kui vähemtähtsatele detailidele. Ja kui verd pritsima hakkas, mida seal igas võitlusstseenis jugedena inimestest välja tuli, olin ma teleka ette suurte silmadega naelutatud ning teadsin, et ma hakkan seda tükki lausa armastama. Õigus mul oli, kui välja jätte nõrgemapoolne viimane episood, siis oli tegemist puhta kullaga. Selline japside ja nekside pop-kultuuride ristamine toimis 100 protsenti - animeeritud blaxploitation samurai film = COOL! Isegi, kui ma tavaliselt hip-hopi jälestan (kui välja jätta mõningad päris leged tegijad - Cypress Hill, Beastie Boys + Nekrorgasm hah!) suutis theme mulle nii palju meeldima hakata, et plaanin ka OST hankida. "Afro Samurai" suurimaks miinuseks, võibolla ka mingil määral plussiks, on see, et stoori on lihtne, võiks isegi öelda pea olematu. Afro kättemaksu-teekonda ilustavad vaid üksikud mälestused tema lapsepõlvest ja minevikust. Eks autorid leppisidki kokku, et keskendutakse rohkem veresauna peale, kui draama külje peale, mille üle mul kombeks nuriseda pole hehe. Kahju ainult, et DVD peal subtiitririda pole, kuna Afro kaaslase Ninja Ninja neksislängi (Samuel L. Jackson!!!) oli vahepeal päris raske täielikult mõista. Selle vea andestan.


Minu südames võitis see animeseriaal küll koha, kaasaegne klassik. Seks, vägivald, tuhandete liitrite kaupa verd, mõõgad, stiilsed tegelased, ilusad naised, mõnus tsill taustamuusika - ei saa ma sellistele asjadele kunagi EI! öelda. Kuigi see oli lühike seriaal (vaid 5 osa), olen plaaninud siin ka pikemate anime'de kallale asuda. Näiteks on huvi tekkinud "Desu nôto / Death Note" ja "Wolf's Rain" vastu. Elame ja näeme...

8/10

Afro - coolest motherfucker in town!

Režissöör: Cheung-Yan Yuen
Osades: Cheung-Yan Yuen, Po Tai, Ping-Ao Wei, Sai-kun Yam, Shun-yee Yuen, Yat Chor Yuen jt.
Filmi pikkus: 94 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085628/

Pidevalt vine all olev munk Rat Face peab leidma 15. augustil sündinud süütu poisi (Cherry boy), et templis maha rahustada esivanemate hinged. Kriteeriumitele vastav poiss on aga Cha Le, kes elab enda mehise vanaemaga ja peab kaitsma tähtsat reliikviat kurjami Old Devil eest. Kõik see on muidugi segatud hullumeelse ja bizarre HK kung-fu mänguga.


Kunagi suutsin ma endale hankida mingisuguse mixtape'i, kus olid peal igasugused veidrused filmidest, japside telešõudest, porrist jne. Seal jäi mulle silma stseen, kus veidra soengu ja lohvakate kulmudega tüüp võitles mingi kahurikuuli-taolise kolliga, kes tegi veidrat häält ja tahtis mehel riista otsast hammustada. Nagu nüüd teada, et tegu siis Banana monsteriga, mis siis et ta välja näeb rohkem nagu arbuus. Ega sellega need veidrused ei piirdunud. Stoori ise oli lihtne, kuid seal päris mitu väikest kõrvalliini jooksis ka, näiteks tuleb sisse väike ghost-story, kui värkse lesk enda abikaasa laiba kõrval enda armukesega nagistama hakkab. Kõik see oli muidugi rikastatud väga mõnusa absurdihuumoriga. Selline žanride virr-varr võiks öelda, samas HK kino puhul vist üsnagi tavaline. Naljakas oli minujaoks ka see, et isegi naisi ei säästetud peksust. Eriti palju kolki sai üks paks mutike, kes pidevalt ise muidugi tüli noris, kuid alati verise ninaga lõpetas.

Kui kõrvale jätta üsnagi kehva pildikvaliteedi ja jubedalt kriiskava mono heli, siis oli tegemist suurepärase vaatemänguga, mida saatsid veidrad karakterid, veidrad stseenid ja veider kung-fu koreograafia. Väikese eelaimduse saamiseks panen siia ka ühe video Badmovies.org'st - LUNK!

7/10

Režissöör: Yorgos Noussias
Osades: Meletis Georgiadis, Pepi Moschovakou, Argiris Thanasoulas, Stavroula Thomopoulou,
Mary Tsoni jt.
Filmi pikkus: 83 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0813129/

"Greece Just Got Scary..."

Ateena alt avastatakse salapärane koobas. Kohale jõudnud töömehi aga rünnatakse tundmatute jõudude poolt ning paari tunni pärast hakkavad nad lambaliha asemel hoopiski inimliha himustama. "Katk" levib nagu kulutuli ja zombie-mayhem võib alata...


Pole küll Kreeka kinokunstiga eriti kursis, kuid tegemist peaks siis olema esimese zombie-splatteriga sealtmailt. Eeskuju on võetud Boyle'i "28 Days Later'st", Romero "Dawn of the Dead'st" ja selliseid filme ei saa loomalikult teha, kui sa pole näinud Jacksoni "Braindead'i". Eeskujud muidugi eeskujudeks, kui ise ikka filmi teha ei oska, siis ei tule ka midagi head sealt välja. "To Kako" midagi uut pakkuda ei suuda, kui eksootiline kreeka keel välja arvata. Huumor ei tahtnud mulle kuidagi mõjuda ja huumor on just see, mis koos gore'ga selliste filmide puhul on põhiline, mida ma arvestan. Gore ise oli küllaltki soliidselt tehtud, lemmikstseeniks kujunes pakuga pea lömastamine, mille peale ma veel 2 korda tagasi kerisin - pea asemele oli pandud paberkott liha ja muu lögaga ja siis asuti seda hoolega nüpeldama. Armastusväärne! Splatteri kohta oli muidugi verd ja mäda liiga vähe, kui tapmiseks läks tehti seda südamega, kuid sellele järgnesid väga puised wannabe-draamastseenid ja niisama uimerdamine. Selliste näitlejatöödega tuleb sellised asjad kindlasti filmist elimineerida, veavad lihtsalt tempo alla ja ei anna filmile üldiselt midagi olulist juurde ka. Zombie'dest veel nii palju, et lavastaja oli läinud seda teed pidi, kus zombie'd on punaste silmadega, suudavad veidike joosta ja mõelda. Pole just minu tass teed, kuid seekord käras küll. Seekord jäi tulemus keskpäraseks, kuid siiski jään ootama järgmist Kreeka gore-splatter'it.

5/10

Režissöör: Zack Snyder
Osades: Gerard Butler, Lena Headey, Dominic West, David Wenham, Vincent Regan, Michael Fassbender, Rodrigo Santoro jt.

Filmi pikkus: 117 min.

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0416449/

Kinos käin ma harva. Peamiseks põhjuseks on muidugi rahh, tavaliselt on mul peale kinosaalist välja astumist rahast lihtsalt niivõrd kahju. CC Plazat lausa väldin sellepärast. Pööbel käib kultuurielamusi otsimas Kosmoses, kus piletihind on enne kella kuute 100% inimlik. "300" olin ebaseaduslikult ennem näinud, kuid kuna kõik röökisid, et seda filmi PEAB kinos vaatama, et elamusi saada, siis tuli proovida kinosaali ka. Film algas sobivalt 16.15, st et tööpäev polnud veel läbi ja saalis ei krõbistanud peale minu mitte keegi. See mulle meeldib. Mis mind üllatas oli, et Kirke polnud filmist midagi kuulnudki ennem ja küsis mult, kas see film on väga verine. Ma muidugi rahuliku näoga ütlesin, et ei ole. Mis siis. Talle isegi meeldis.


"300" räägib Sparta kangetest macho-sõjameestest, kes astuvad Termopüülide kitsaskäigus vastu massiivsele Pärsia armeele.

Noh, teistkorda vaadates polnud enam seda põnevust. Sissejuhatus tundus seekord jõle pikk. Tahtsin ma ju ainult möllu seal näha, kuidas päid ja jalgu otsast raiuti. Ülejäänu oli lihtsalt filler. Nurisetakse selle üle, et sisu seal pole. Selle kohta tahaks ma öelda vaid, et kuna film põhineb koomiksil, siis tõesti pole sealt erilist sisu oodata. Lihtsalt suurepärast visuaali ja võimalikult palju stseene, peale mida sa saaks ohhitada ja ähkida ja sõbrale otsa vaadata ja öelda "COOOOL!". Mulle meeldis!

7/10

4chan saves the day!

Režissöör: Higuchinsky
Osades: Ken Arai, Kaei Asano, Shima Ashizawa, Eriko Hatsune, Masami Horiuchi, Shuuji Kashiwabara jt.
Filmi pikkus: 58 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0390290/

Dr. Kuroda poole pöördub noormees Mukoda, kes kaebab, et tema uned muutuvad iga ööga järjest pikemaks. Mukoda võetakse haiglasse, kus doktor teda jälgima hakkab. Mida pikemaks muutuvad Mukoda unenäod, seda enam hakkab ta väljanägemine ebainimlikumaks muutuma. Kuroda süveneb haigusesse niivõrd palju, et tema vaimse tervise ja olukorra üle hakkab muret tundma tema noor assistent Yamauchi.


"Long Dream" lavastaja Higuchinsky on tuntust võitnud peamiselt üsna kultusmaigulise "Uzumaki" pealt. Nagu ka "Uzumaki" põhineb antud tükk Ito Junji mangal. Erinevus seisneb vaid selles, et seekord on eelarve nõelapea suurune ja filmitud spetsiaalselt TV jaoks. Just nende kahe asja tõttu tulevadki välja filmi suurimad miinused. Kuigi režissöör on hästi hakkama saanud, luues minimaalsete ressursidega võimalikult kõheda atmosfääri, olnuks siinkohal küll tarvis mõõdukat rahasüsti, et antud, päris põnevast ja huvitavast, stoorist maksimum välja pressida. Praegune tulemus pani aga õlgu kehitama - oli ja nagu ei olnud ka. Osatäitjad ei olnud eriti pädevat ja ei suutnud tegevustikule enda poolt eriti midagi juurde anda. Ja mis kurat selle "taustamuusikaga" oli, kõrvadele mõjus see jube klaveriklimberdamine küll solvanguna. Õnneks lõppes film ära ennem, kui huvi oleks täiesti kadunud - 58 minutit oli sellele teosele küll paras.

4/10

"I NEED MY BEAUTY-SLEEP!!!!"

Režissöör: Johnny To
Osades: Anthony Wong Chau-Sang, Francis Ng, Josie Ho, Nick Cheung, Simon Yam, Suet Lam jt.
Filmi pikkus: 110 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0796212/

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=PTawPQ_0nvo

Kuuldes uudiseid Wo naasmisest Macau'sse, saadab Boss Fay kaks enda alluvat, Blaze ja Fat, teda elimineerima. Nende teele aga jäävad kaks palgamõrvarit, Tai ja Cat, kes on tulnud Wo'd iga hinna eest kaitsma. Kuna kõik viis on vanad head lapsepõlvesõbrad, ei suuda keegi oma tööd lõpuni viia. See toob kaasa muidugi halvad tagajärjed ja sõbrad peavad jõud ühendama, et elus püsida.

Kuigi Trash on pidevalt To filme kiitnud, oli see mul esimene kord härraga tutvust teha. Noh, kuskilt peab ju alustama. Hong Kong Blood Opera'st olen muidugi nii mõndagi kuulnud, selline omapärane action/draama alažanr. Võib kohe öelda, et "Exiled" mulle tohutult meeldis. Otsustasin selle vaatamise kasuks päris hilja öösel ja sellist mõtet mulle kordagi pähe ei tulnud, et magamine on tervislik. To on mõnusalt ühendanud suurepärase relvademängu ja aeglase draama, isegi natuke komöödiaelementi on sisse toodud (siinkohal mõtlen kogu seda janti selle vana politseiinspektori ümber hehe). Suurepärane relvavõitluse koreograafia tuleb minuarust eriti esile kalarestorani ja korteri shoot-out'ides, viimane võitlus niipalju ei istunudki, kuigi kogu see purk-õhus-nii-kaua-kuni-kõik-on-killitud oli päris omapärane. Mis minujaoks täiesti uudne oli, et siin ei pritsinud inimeselt verd välja kuuli saades, vaid lõi hoopis haavast välja tihke udutaolise pilve. Super! Eriti sobis see stseenidesse, kus laskmine toimus hämaras. Mulle tundus, et To teeb selle filmiga ka väikse kummarduse spagetti-westernidele - muusika ja mõningane temaatika oli nagu otse sealt võetud ja tänapäeva toodud. Igatahes võin ma peale selle filmi vaatamist ühte öelda - viimaseks To filmiks see mul kindlasti ei jää!

9/10