Režissöör: Roland Joffe
Osades: Elisha Cuthbert, Daniel Gillies, Pruitt Taylor Vince, Michael Harney, Laz Alonso jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0374563/

"Captivity" on suurepärane näide sellest, kuidas tavaline b-film püüab igatepidi enda varjust üle hüpata ja paista suuremana kui ta tegelikult on. Tegijatel oli arvatavasti liiga palju vaba aega ja tahtmist ja film sai üsnagi korraliku promokampaania. Alatu trikk, sest kokkuvõttes said petta nii peavoolu filmisõbrad kui ka b-filmide austajad. Näotu ja klišeedest kubisev film ei suuda pakkuda midagi uut kummalegi, ei ole siin korralikke näitlejatöid ega ka ämbritega verd ning õõvaelemente. Tavapärane lugu, mis püüab kasu lõigata "Saw"-frantsiisi jms uuema kooli horrori edust. Ei oska ma muidugi kommenteerida, kuidas filmil kinodes läks. Arvatavasti hästi, sest minul läks tarvis 3 vaatamiskorda, et film lõpuni saada vaadatud. Miks ma üldse punnitasin? Vastus on lihtne - Elisha Cuthbert hehe...

1/10

Režissöör: Andrew Currie
Osades: Carrie-Anne Moss, Billy Connoly, Dylan Baker, K'Sun Ray, Tim Blake Nelson, Henry Czerny jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0457572/

"Good dead are hard to find"

Paar aastat tagasi nägi ilmavalgust mäng "Stubbs the Zombie", mis erines teistest zombimängudest selle poolest, et seekord said sa ise zombie nahas olla ja inimesi linna peal süüa. Mäng oli tehtud muidugi paraja doosi huumoriga ja kuigi sai reitingu mature (17+) sobis ta minu arust pigem nooremapoolsemale sihtgrupile just oma lapsiku mängumootori poolest. Mind võlus ta aga oma mõnusa retro-futuristliku maailmaga ja suurepärase soundtrackiga, kus tänapäeva rokipundid on 50ndate paladele uue kuue andmud. "Fido" puhul võlusid mind just need samad elemendid, tsill 50ndate õhustik ja samast perioodist pärit muusika ja noh, zombie-temaatika on mulle alati istunud.


Filmiveeb.ee: Inimesed on suutnud ära kodustada zombid - nimelt on leiutatud spetsiaalne kaelarihm, mille abil surutakse alla zombide isu inimliha järele ja muudetakse nad teenriteks, kes sooritavad igas eeskujulikus perekonnas majapidamistöid. Sama moeröögatusega läheb kaasa ka väikese Timmy ema Helen, kes võtab endale koju abiliseks zombi nimega Fido. Ühel kaunil päeval aga keeldub Fido kaelarihm töötamast ja elav surnu paneb lõunasöögiks nahka naabrimemme. Kuna zombi ja väikese Timmy vahel on tekkinud juba soe kodulooma-peremehe suhe, otsutab poiss oma uut sõpra kaitsta ja koristab pidusöömingu jäljed...


"Fido" meenutas kangesti lapsepõlves nähtud poiss-ja-tema-koer filme. Oodatust oli vähem horror-elemente ja zombie-filmidega kaasnevat gore. Film sobikski arvatavasti paremini pühapäeva hommikuseks Kanal2 perefilmiks, kui reede hilisõhtuseks "närvikõdiks". Siiski, kui kõrvale heita kogu horror-jant oli tegemist üsnagi omapärase ja tsilli komöödiaga. Billy Connoly poolt mängitud Fido on kindlasti üks muhedam zombie-karakter filmiajaloos. Temas on "Day of the Dead" Bub'i isikupära ja Brad Pitti šarm, suutes ära sebida ka kauni pereema Carrie-Anne Moss'i. Sellele veel lisatud eelnevalt mainitud mõnus õhkkond, must huumor ning mõningased viited leidklikule 50ndate sci-fi žanrile ja tulemuseks on üle keskmise hea zomedy.

6/10

Režissöör: Adam Green

Osades: Joel Moore, Tamara Feldman, Deon Richmond, Kane Hodder, Mercedes McNab, Joel Murray jt.
Filmi pikkus: 80 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0422401/

"It's not a remake, it's not a sequel, and it's not based on a Japanese one. Old school American horror."

Filmi tagline tegelikult ütleb kõik ära, mida ma nüüd rääkima hakkan. 80ndatel populaarsuse tipul olnud ja 90ndatega unustuste hõlma vajunud slasher-žanr hakkab vaikselt uuesti elumärke näitama. Paljusti muidugi tänu tüüpidele, kes Mike Myersi või Jason Voorheesi veristamistega üles kasvasid ja nüüdseks ise kõvadeks filmitegijateks on sirgunud. Ajal kui slasher-filmidena esitlevad end igasugused noortele tehtud Hollywoodi käkid mõjub "Hatchet" nagu värskendav tuuleiil.


Punt inimese läheb saamatu grupijuhiga Louisiana soodesse ekskursioonile, kus neile lubatakse rääkida kohalikest legendidest. Trip tipneb aga sellega, et parv jääb kaldale kinni ja seltskond peab ellujäämiseks jõud ühendama, kuna selgub, et legend deformeerunud kehaga kirvemõrvar Victor Crowley'st polegi pelgalt legend...


Minule siiani tundmatu Adam Green on enda filmi suutnud meelitada üpriski tuntud näod horror-ajaloost. Meil on Tony "Candyman" Todd, Robert "Freddy Krueger" Englund väikestes, kuid väga muhedates cameo-rollides ning Kane "Jason Voorhees" Hodder lippab ise ringi filmi kuritegelasena. Esimese 15-minutiga rebiti inimesi pooleks, loobiti ämbritega verd vastu puid ja näidati rohkem paljaid rindasid kui Maaja/Pille misiganes juuninumbris. Stardipauk oli toimunud ja täpselt nii nagu peab. Siis tulid mängu meie peategelased ja mingiks ajaks võttis ohjad täielikult üle huumoriliin, mis ei vaibunud ka siis, kui esimestel ohvritel keha pooleks peksti kirvega või pea puruks rebiti. 80ndate slasher-filmid paistsid just silma enda geniaalsete ja pahatihti ka mingi nurga alt vaadates humoorikate surmastseenidega. Kroonimata kuningas muidugi oli Tom Savini - igasuguste gore-effektide isa. Mis mulle "Hatchet" puhul just meeldiski, et siin polnud mingit uuemakooli pumbakaga-kõhtu-ja-kõik-jama vaid plain old old school veristamine ja tükeldamine. Iga peategelase tapmisstseen justkui proovis geniaalsusega üle trumbata eelmist tapatööd. Ei mingit kaamera ärapööramist ega varjudes tegutsemist, kuigi tegevustik toimub suitsuses ja pimedas soometsas. MPAA muidugi oli nägusid teinud ja pirtsutanud ja Green pidi osasid stseene kärpima, seega tuleb täisnaudingu saamiseks muretseda endale varem või hiljem Unrated Director's Cut DVD.


Avastasin, et osadel sellistel indie-horror-komöödiatel on selline omapärane fiil ja atmosfäär. Viimati tundsin just täpselt sama tunnet vaadates horrorjante "Dead and Breakfast" ja "Dead and Deader". Arvatavasti on see kuidagi seotud tsipake ülevindi näitlemisega ja teatud huumoriga. "Black Sheep" jälle sarnast fiili ei omanud. Olen arvatavasti jälile jõudnud täiusliku goremedy (gore + comedy) valemile höhö!

8/10

Englund, Hodder ja Todd

Režissöör: Juan Carlos Fresnadillo

Osades: Robert Carlyle, Rose Byrne, Jeremy Renner, Amanda Walker, Shahid Ahmed jt.
Filmi pikkus: 1o1 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0463854/

"When days turn to weeks..."

Boyle'i 2002. aasta "28 Days Later" ei olnud minujaoks mitte midagi rohkem kui keskmine vaatamine, siiski tuli režissöörile au anda, et traditsiooniline zombie-lugu on vaadatud veidike teise nurga alt. Tavapäraste aeglaste ja tuimade inimliha armastavate zombie'de asemel jooksid ringi veriste silmadega raevuhoos inimesed, kes enda ohvrid tavaliselt lihtsalt läbi peksid ning hammustusega nad endasarnasteks muutsid. Zombie-filmid olid viidud uuele tasemele, mis loomulikult tõi kaasa uusi fänne, kuid ka tõsiseid vastaseid. Mind ennast need nö. kiired zombie'd niivõrd ei häirinudki, kui filmi igavus ja eriti mage lõpplahendus. Siiski pean nentima, et kui teatati, et film saab järje oli suur huvi tekkinud ja lubasin endale, et olenemata keskpärasest esimesest osast proovin ma teise ikka ära piiluda, kui võimalus tekib. Õigesti tegin, sest "28 Weeks Later" osutus üheks parimaks mainstream-horroriks, mis natud aastal on kinolinadel jooksnud.

28 nädalat on möödas, kui viirus alustas laastamistöid Briti saartel. Arvatakse, et kõik nakatunud on nälga surnud ja hakatakse riiki uuesti üles ehitama. Esialgu vaid Londonis, kus USA sõjaväe range pilgu all, tuuakse sinna esimesed asukad. Väikse inimliku eksituse ja lolluse tõttu aga pääseb viirus uuesti lahti...


Kõik, mida ma esimesest osast esialgu ootasin ja hiljem pettusin, oli teises olemas ja seekord vedas asi end lõpuni välja. Mõnus post-apokalüptiline atmosfäär segatud zombie-filmide parimate traditsioonidega niiet tulemuseks on hoopiski midagi uut. Kohe oli muidugi näha, et seekord oli rahhi filmi peale rohkem pandud ja mõõtmetelt ka seetõttu tublisti suurejoonelisem. Kahju ainult, et stsenaariumiga nii palju vaeva polnud nähtud nagu kõige muuga. Dialoog oli kohati päris kentsakas ja osad tegevusliinid nagu ei jooksnudki kuhugi. Näiteks võiks tuua selle neksist kindrali tegelaskuju, esimesel poolel oli ta siiski üsna keskne tegelaskuju, kuid teisel poolel oli ta lihtsalt kadunud, veider lüke igatahes. Häiris ka zombie-isa Carlyle, kes paistis teistest nakatunutest kuidagi vaoshoitum ning luuras pidevalt nurgatagustes ja varjudes. Tema kasutamine "lõpukollina" tundus ka kuidagi väga puine.


Nüüd tahaks ma rääkida enda viimase aja lemmikstseenist. Kui Braindeadi-Lionel kasutas väga edukalt zombiede vastu aiakuurist leitud muruniidukit, siis "28 Weeks Later" (kohustuslik) helikopteri-neks võttis temalt šnitti, kuid mõtles suuremalt ning muruniiduki tera asemel võttis tööriistaks helikopteri tiivikud. Tulemus oli sama korralikult lahendatud ja võimas zombie-massacre, jättes jäsemeteta ja poolikute kehadega nässid koju ema juurde roomama. Hetkega klassika hehe!

7/10